KUIDAS PORTRETEERIDA RANNAPIT?
Jaanuar, 2022Dokumentaalfilm „Päris Rannap”. Režissöörid: Aleksander Ots ja Kaidi Klein. Produtsent: Eero Nõgene. Montaaž: Kaarel Kokemägi, Tarvo Mölder ja Hermes Brambat. Sterotek Film 2021, kestus 1 tund 22 min. Esilinastus PÖFFi programmis 15. XI Coca-Cola Plazas.
Kaadrid Aleksander Otsa ja Kadi Kleini dokumentaalfilmist „Päris Rannap” (Sterotek Film, 2021).
Novembrikuus PÖFFil esilinastunud Aleksander Otsa ja Kaidi Kleini dokk „Päris Rannap” on kindlasti vääriline täiendus senisele portreefilmide reale eesti muusikutest. Sest Rein Rannap on nii pianisti, helilooja kui popmuusikuna igati atraktiivne persoon, keda saab filmis ka huvitavalt eksponeerida. Rannapi puhul tuleb mängu veel see lisaboonus, et ta on kunstiinimesena pisut ekstsentriline ja epateeriv natuur, mõnede nimekate kolleegide arvates koguni heas mõttes veidrik (nagu Ivo Linna ja Tõnis Mägi ühes filmikaadris muiates tunnistavad).
Samas ütles filmi režissöör Aleksander Ots esilinastusele eelnenud teleintervjuus, et „Päris Rannapi” eesmärgiks polnud mitte klantspildi või paraadportree loomine, vaid Rannapi isiksuse avamine. Ehk nagu PÖFFi kodulehel filmi tutvustuseks kirjas: „Soov rebida maestrol mask eest ja näidata päris Rannapit nii palju, kui see vähegi võimalik on. See õnnestus, sest pärast filmi vaatamist oli portreteeritav tulemusest ehmunud, sellisena polnud ta ennast veel kõrvalt näinud.”
Võib-olla on see Rannapi väidetav ehmumine tegijate väike kunstiline liialdus, kuid filmi põhiidee on vähemalt hästi selgelt sõnastatud. Seda enam, et argielulise, „päris” Rannapi filmimine kestis kokku neli aastat, mis võimaldas salvestada kümneid tunde n-ö musta materjali. Mille kõnekamatest kaadritest siis „Päris Rannapi” film lõpuks kokku pandigi.
Enne veel, kui anda hinnang, kuivõrd filmis avanes „päris” Rannapi tõeline pale, peatugem korraks ka võimalikel karidel, millele „päris kaadrite” filmijad võivad komistada. Sest liiga argised stseenid pole kuigi tähenduslikud. Näiteks kui Rannap peaks tegema võileiba või pesema hambaid, siis Jüri ja Mari teevad seda ju samamoodi. Isegi Filipp Kirkorov käib aeg-ajalt vetsus ja vaevalt, et ta toimetab seal oluliselt teistmoodi kui mõni Petrov või Sidorov. Õnneks pole „Päris Rannapi” tegijad oma filmis liiga olmeliseks läinud ning näitavad selle asemel mitmesuguseid ansambliproovides ette tulevaid või esinemiste-eelseid situatsioone, samuti pereeluga seonduvaid koduseid momente jms.
Kuid kõnealust filmi läbib ja ilmestab ka üks sügavalt isiklik liin, selleks on kaadrid, kus Rein Rannap loeb ette oma ema, viiuldaja Ines Rannapi päevikutest neid lõike, milles ema pool sajandit tagasi arvustab noore Reinu töid ja tegemisi. Tavaliselt on need märkmed mõnevõrra kriitilised (ei viitsi enda järelt koristada; viskab musta pesu puhta pesu kappi; andekas, kuid püsimatu jne), pojukese ülemäärasest kiitmisest pole neis juttugi. Samas lisavad need kaadrid kogu filmiloole teatud intiimse dimensiooni. Seda enam, et Reinu kunagised suhted oma muusikust emaga ja tolle hinnangud on Reinu nüüdseks juba auväärsele vanusele vaatamata talle ilmselt ka praegu olulised.
Teiseks liiniks, mis „Päris Rannapi” filmi huvitavalt liigendab, on omaaegsed arhiivikaadrid. Olgu siis Urmas Oti kunagise telesaate lõigu näol või vanade fotode ekspositsioon lapseohtu Reinust. See rida lisab ajalise dimensiooni „siin ja praegu” filmitud kaadrite kõrvale. Annab n-ö ajaloohõngulist sügavust.
Rannapi kui isiksuse avanemise seisukohalt on kindlasti kõnekas seik, kui Urmas Ott ajab muusiku oma telesaates hetkeks kimbatusse küsimusega „Rein, kas sa oled geenius?”, millele Rein siis vastab: „Ma pean ju ütlema, et olen geenius. Muidu ei tule rahvas minu kontserdile!” No see on küll väga loomutruu, „päris Rannap”. Mis siis, et veerand sajandit tagasi!
Nüüd aga kõnealuse filmi teistest eripäradest, alustuseks montaažist. Montaaž on üsna tihe ning kaadrid ja stseenid vahelduvad kiiresti. See annab linateosele kui tervikule juurde sisemist dünaamikat ja pakub vaatajale kogu aeg pildiliselt midagi uut. Õnneks ei lähe montaaž liiga närviliseks, mis võib pikapeale vaatajat väsitama hakata. Samas jäi siinkirjutajale mulje, et filmi ligi pooleteisetunnist pikkust arvestades võinuks mõningaid tüüpstseene (näiteks ansambliproovi kaadreid) filmis ka vähem olla. Sest kordamine pole mitte alati tarkuse ema. Teine asi on aga see, et kiire montaaž annab filmile juurde küll pildilist dünaamikat, kuid muusikalõikudes võib hakata muusikalist fraasiloogikat lõhkuma. See on umbes sama nagu siis, kui keegi loeb Juhan Liivi luuletust „Tulin linnast lumesa-…” ja tuleb katkestus. „Päris Rannapi” näol pole tegemist küll muusikafilmiga, aga muusikalist motiiviloogikat võiks montaaži käigus siiski pisut jälgida. Muidu muutub see vähenegi muusika lihtsalt müraks.
Filmis kõlanud muusikast veel. Iseenesest on väga hea, et filmi tegijad ei läinud Rannapi muusikat eksponeerides äraleierdatud klišeede õnge à la „Must ronk” või „Tule minuga sööklasse”. Selle asemel võis kuulda lühikesi katkendeid Rannapi kantaadist „Kuu”; samuti mõjusid ergastavalt Tõnis Mägi ja lõik „Õhtunägemusest”. See rõhutas, et omal ajal on Rein Rannap kirjutanud populaarsete šlaagrite kõrval ka palju süvitsi minevat, kunstilises mõttes väga head muusikat.
Millise mulje siis „päris Rannap” filmis vaatajale jätab? Ma usun, et pigem järelemõtliku kui epateeriva mulje. Kindlasti on Rannapi loodud kuvand endast kui klahvpillide toreadoorist oluline osa tema artistiimidžist, kuid reaalne elu näitab tema paljusid teisigi, paiguti intiimsemaid tahke (minevikusuhted emaga ja praegused elukaaslasega).
Lõpetuseks üks asi veel. Nii pika doki puhul oleks filmi tegijatelt eeldanud ka n-ö autoripositsiooni avaldumist — et kus on nende nägemuses loo kunstiline raskuskese. Seal peitunuks vastus sellele kõige olulisemale küsimusele, miks kõnealust filmi tervelt neli aastat üldse tehti. Siinkirjutajale tundub, et „Päris Rannapis” seda selget ja ühe lausega sõnastatavat point’i nagu polnudki, film jooksis kinolinal nagu „pildikesi Paunverest”. Aga mis siis. Tegijaid võib selle atraktiivse dokumentaalfilmi valmimise puhul kindlasti õnnitleda ja iseloomustada kogu ettevõtmist vanasõnaga „Kaua tehtud, kaunikene”.
