PÖFF 2021, BALTI VÕISTLUSPROGRAMM

Jaanuar, 2022

INDREK HARGLA

PÖFFi Balti võistlusprogrammis osales sel aastal 13 filmi, millest Leedu ja Eesti sisendeid oli kokku kümme, nii et Läti võimalused grand prix saada olid väiksemad, sellest hoolimata esines Läti vapralt ja oli üsna pikalt kõige tugevam esikohakandidaat. Järgnevas artiklis on Balti filme vaadeldud just nimelt võistlusprogrammi vaatenurgast ja on välja antud peaauhind ja mõned eripreemiad.

Grand prix’ koha pealt žüriil, see tähendab minul, mingit kahtlust ei tekkinud, sest nii tugevaid filme leidub tänapäeval ülimalt harva. Enne kui pingerea juurde minna, tuleb välja tuua siiski mõned üldisemad tähelepanekud selle kohta, mis Balti programmis tänavu sündis.

Kõigepealt, Eesti oli mineva aasta kurvast kogemusest õppust võtnud ja nii nirusid asju kui toona võistlema ei olnud saatnud. Kõik viis Eesti filmi — millest neli olid dokumentaalid ja nendest omakorda kolm tugeva lavastusliku elemendiga dokumentaalid — olid tugevad tööd ning on väga hea meel, et aastal 2021 astub ka eesti filmitegija pjedestaalile. Esikohaväärilist filmi Eestil paraku ei olnud ja see, miks me näeme PÖFFil teist aastat järgemööda, et Leedus ja Lätis tehakse meist klass kangemaid mängufilme, on ilmselt omaette teema. Kindlasti tehakse seal samuti palju keskpärast ja hästi tavaliseks nivelleeritud stuudiotoodangut, millel ei ole ei festivalipotentsiaali ega pikemat ajalist resonantsi, aga samas tükib pähe mõte, et seal on kas filmide rahastuskanalites midagi teistmoodi või siis usaldatakse kunstnikke rohkem. Leedu filmidest jäi silma, et nendes sõidetakse palju autoga ja sai näha Leedu maanteesid ja liiklusolusid. Ei ole midagi öelda, erinevalt Eestist näivad Leedus olevat täiesti euroopapärased kaherealised maanteed ja ka liikluskorraldus paistab inimsõbralik ja sujuv.

Programmi kõik seitse mängufilmi olid kas täielikult või osaliselt lavastajate endi kirjutatud. Ehkki mõned nendest olid tõelised cinéma d’auteur’i meistriteosed, mida nähes isegi David Lynch häbiga nurka punastama läheks, ei kõnele see fakt vist mitte siiski autorifilmi invasioonist Baltimaadesse, vaid millestki muust. Lavastajad teavad täpselt, milliseid filme nad teha tahavad, ja kirjutavad need siis ise, või inimene, kes filmi välja mõtleb ja kirjutab, tahab seda ka ise lavastada, et saada kõige parem ja täpsem tulemus. See tendents ilmneb üha rohkem ka Eestis ja see on täiesti arusaadav. Võib küsida, kas mittekirjutamisvõimelisel lavastajal on üldse filminduses tulevikku — kui me just ei räägi šabloonsest stuudiotoodangust — ja kas elukutselise stsenaristi aeg hakkab ümber saama. Igatahes on seekordse Balti programmi paremate filmide tugevus just autorimõtte sihikindlas teokstegemises ja sama kehtib ilmselt ka tabeli alumise poole filmide kohta.

Hindamisel on žürii lähtunud esiteks muidugi sellest, et film oleks huvi ja põnevusega jälgitav, et selles ei oleks liiga palju kinematograafilist eputamist, nagu aegluupi, tihedat montaaži ja droonivõtteid, ja samuti sellest, kas filmil on Balti konteksti ja tänast päeva arvestades mingi ergas sõnum.

Samuti nagu eelmisel aastal, oli Balti programmis ka nüüd kaks teistest võimsalt paremat teost, üks Lätist ja üks Leedust. Filmi Vytatutas Lands­bergisest mul ei õnnestunud näha, oletatavalt võiks sellel edetabelis päris kõrgele kohale asja olla. Lisaks peaauhinnale andis erapooletu žürii sel aastal välja ka mõned eripreemiaid. Peaauhind aga läheb teist aastat järjest Leedusse, filmile, mis on kirjutatud täiuslikult, milles ei ole ühtegi viga, milles ei ole kinematograafilisi ülepingutusi ja milles on lugu rohkem kui lavastajat.

 

1. koht „Piktuju karta” (rahvusvahelise reliisi pealkiri „The Generation of Evil”), Leedu, lavastaja Emilis Vélvys.

Ma olen näinud elu jooksul sadu ja sadu ameerika megaeelarvetega ja superstaaridega põnevusfilme, aga nii häid mystery thriller’eid, nagu on „Piktuju karta”, on maailmas tõesti ainult üksikuid, võib-olla „The Usual Suspects” on midagi sellest klassist. Ülimalt harva võib kinos juhtuda nägema filmi, pärast mida tahad püsti tõusta, plaksutada ja valjult „braavo” hüüda. Leedus on kirjutatud ja filmitud maailmatasemel žanrifilm, mis on originaalne, ei aima kedagi järele ja, kui kasutada ühte eesti kriitikute lemmikväljendit, „teeb silmad ette” enamikule viimaste kümnendite väljamaa põnevikest.

„Kurjuse generatsioon”, 2021. Režissöör Emilis Vélyvis, Leedu.

See film tõestab järjekordselt, et ülihea tulemuse saavutamiseks ei ole vaja suurt eelarvet, aga kõigepealt tuleb välja mõelda tugev lugu ja seda siis inseneerida ja masseerida ja arendada,
jätta kõrvale tarbetud küsimused ja üleseletamised, jätta ära tühipaljad tagaajamised ja madistamised ja kaklused ja tulistamised, mis enamasti on lihtsalt ballast ruumi täitmiseks, kirjutada huvitavad karakterid, panna nad ootamatutesse olukordadesse ja ohverdada kõik muu üllatava lõpplahenduse nimel. Hea dramaturgia on esimese asjana ja ennekõike peitmine ja sõlmpunktide varjus hoidmine ning selle koha pealt on „Piktuju karta”, mis kindlakäeliselt juhib vaataja mõtlemist, meistriklass. See film on ennekõike mõeldud ja kirjutatud film, mis on seejärel üles võetud minimaalselt tarviliku kinematograafiaga. Siin ei ole totakaid droonivõtteid ega aegluubis ülerõhutamisi, liiga tihedat eputavat montaaži ega ülelavastamist, ühesõnaga, on ainult lugu ja hiilgavad näitlejatööd ning suured saladused. Sellist lugu on võimalik filmis näidata ainult siis, kui kasutatakse otsusekindlalt ja osavalt flashback’e, ja dramaturgiliselt ongi siin tegu täiuslikult välja peetud peitmise ja asjade avamisega flashback’ide abil õigel hetkel ja õiges mahus.

Sellist filmi ei saa teha, kui filmikirjutajal istub kukil mingi tarkpea stuudiost, kes tahab keerata kõik selliseks, nagu filmides tavaliselt on, ja kes teab täpselt, et harilikule vaatajale meeldivad hästi tavalised filmid. See on tugeva autoritunnetusega ja autorivabadusega tehtud film, milles on võimas ja valus ajaloolis-filosoofiline sõnum, mis Eesti, Läti ja Leedu kontekstis eriliselt võimendub. Toma Vaskeviciutele läheb kõige parema naiskõrvalosa auhind ja Vytautas Kaniušonisele kõige parema meespeaosa auhind.

 

2. koht „Upurga”, Läti, lavastaja Uģis Olte.

„Upurga” peaks läti keeles tähendama ohverdust ja ühtlasi on see filmis ka ühe küla nimi Põhja-Vidzemes, mille lähedal sündmused toimuvad. Filmi juhatati sisse kui esimest läti õudusfilmi, aga žanripuhtaks õuduseks seda siiski pidada ei saa — selleks jäävad mõned sammud astumata ja nähtavasti ei olnud Uģis Oltel, kes filmi välja mõtles, kirja pani ja üles võttis, seda otseselt plaanis. Pigem võiks seda nimetada pehmekoeliseks postõuduseks, see tähendab, et tegijad tunnevad õudusžanrit, mängivad osati selle elementide ja tunnustega, aga lähevad sellest edasi, teises suunas ja teevad midagi muud, nii et välja tuleb, ütleme, et bioloogiline või ökoloogiline triller, mida võib iseloomustada kui „Deliverance’i” kohtumist „The Blairwitch Projectiga” — mõlemast filmist on „Upurga” tegijad kahtlemata hästi teadlikud —, ainult et ilma homoseksualismi ja kurjade nõidumisteta; ja muidugi on see ulmelugu ja mitmes mõttes päris hull film. Mitmed asjad, mida mu läti sõbrad on mulle Läti kohta rääkinud, leiavad selles filmis kinnitust: et kui lätlane hästi natuke külmetab, joob ta kohe Riia palsamit (ja ei ole võimalik, et tal ei ole seda käepärast), et kui ta närvi läheb ja sõimab, teeb ta seda vene keeles, ja et Põhja-Lätit peetakse väga metsikuks ja mahajäänud kandiks, kus võib juhtuda igasugu koledusi.

„Ohverdus”, 2021. Režissöör Uģis Olte, Läti.

Suurem osa sellest filmist on filmitud väljas, sügiseses metsas ja kärestikulistel jõgedel, nii et visuaalne taust on suurepärane. Üks seltskond läheb kanuumatkale, et teha reklaamfilmi, ja muidugi läheb kõik nässu, nad põrkuvad agressiivse ja vaenuliku kohaliku rahvaga, kes räägib liivi keeles, ja kogevad mingi kummalise biotoopse fenomeni mõju oma psüühikale. „Upurga” on kahtlemata põnevusfilm, päriselt põnev film, milles on palju oota­matusi, julgeid lahendusi ja huvitavat ulmelist mõttemängu. Ainumas etteheide sellele on see, et tegijad usaldavad pilti tihtipeale rohkem kui sõna — kinoinimestega juhtub seda sageli. Lõpulahenduses öeldakse meile kogu loo seletuseks ehk neli lauset ja usutakse, et varasem visuaalne lahendus on juba kõik selgeks teinud. Tegelikult kuluks vaatajale loo täielikuks mõistmiseks ja paremaks mäletamiseks ehk kaheksa kuni kümme lauset. Ent see on üsna kõrvaline vigin, „Upurga” on Baltimaade kontekstis tähelepanuväärne saavutus, millel on kahtlemata tugevat rahvusvahelist potentsiaali — seda võib vabalt turundada õudusfilmi nišis. Midagi on jälle Lätis tehtud enne ja paremini kui meil.

 

3. koht „The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör”, Eesti, lavastaja Manfred Vainokivi.

Nagu öeldud, olid eesti osalejad ühtlaselt tugeva tasemega ja rebimine nende vahel oli tihe. Žüriile mõnetise üllatusena selgus, et kõige tugevam eesti film on ühtlasi kogu võistlusprogrammi kolmanda koha vääriline ja, nagu ka läinud aasta võistlusel, on kõige parema eesti filmi teinud Manfred Vainokivi.

„The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör”, 2021. Režissöör Manfred Vainokivi, Eesti.

Seda natuke liiga pika ja liiga palju märksõnu koondava pealkirjaga mockumentary’t saab iseloomustada kui autorifilmi hüperkuubis, milles lavastaja on ühtlasi peategelane ja kehastab iseennast. Paraku on see ka filmi kõige nõrgem koht, sest Vainokivil ei tule Vainokivi mängimine kõige paremini välja, ehkki ma saan aru, et ühtegi muud lahendust ei olnud. See film pilab, narrib, mõnitab, tögab, alandab ja naeruvääristab tänapäeva filminduse etableerunud maailma, milles fetišeeritakse igasuguseid festivale ja auhindu, jagatakse raha ja tunnustust omadele jopedele ja poliitiliselt korrektsetele keskpärastele susserdistele. Ja palju sellest, mida seal öeldakse žüriide ja auhindade kohta, vastab vist tõele ka tänavuse PÖFFi taustsüsteemis. Ma olen kuulunud elu jooksul üsna mitmesse žüriisse ja tean hästi, kuidas töötab inertne auhindade jagamise mehaanika: auhindu saavad turvalised teosed, mille puhul žürii ei pea äramärkimist väga põhjendama ja milles enamasti leidub päevakajalisi ja meediamaastikul väärtuslikuks arvatud märksõnu. See film räägib sellest, kuidas Vainokivi heitleb nõmeda kinobürokraatiaga, punnitab oma filme festivalidele ja jääb auhindadest ilma ning pöördub siis kibestunult väga drastiliste meetmete poole, et ükskord ometi võita mõni preemia.

Sarkasmist pakatav, irooniast nõretav ja asjakohasest sotsiaalkriitikast tulvil küüniline film on mitmes mõttes järg „Mephistophelesele” ning ilmselt võib juba ette mürki võtta, et see Eestis ühtegi auhinda ei saa. Kõige paremate stseenide TOP 5 on Vainokivi ja tema sõbra ja samuti dokumentalisti mölisemine suvilas — nii head komöödiadialoogi on raske välja mõelda —, Vainokivi kommentaarid PÖFFi auhinnagalal, tema kiibitsemine Leip­zigi filmifestivalil, monoloog, kui ta oma festivalide rinnasiltide kohal mõtiskleb, ja stseen Tristan Priimäe kabinetis. Eestis ei ole varemalt midagi sellist tehtud ja pronkshunt on igati auga ära teenitud. Žürii eripreemia läheb ka Balti võistlusprogrammi kõige paremale filmitutvustusele PÖFFi kataloogis.

 

4. koht „Sandra saab tööd”, Eesti, lavastaja Kaupo Kruusiauk.

Mõnikord on asjade võlu just lihtsuses ja pingutuses ülepingutamise kihk maha suruda. „Sandra” on väga lihtne film, millel ei ole määratu suurt ambitsiooni, aga mis saab enam-vähem kõige sellega hakkama, mis ta ette võtab. Debüüdi kohta ei ole siin ei kirjutamises ega lavastamises palju häbeneda — „Sandra” dialoog on parem kui eesti telesarjades, aga tipptasemeni on veel ruumi. Mitmetes stseenides oleks tegelastel võinud olla huvitavamaid fraase, nad oleksid saanud öelda rohkem ja teravmeelsemaid lauseid (näiteks eelviimases stseenis vaimuhaiglas). Dialoogid ei ole otseselt tuhmid ega saamatud, pigem on nad üllatavalt head, aga ma tahan lihtsalt öelda, et paljud võimalused on jäänud tähelepanuta. „Sandra” on eelkõige rääkimise film, tegelased avanevad selles dialoogi kaudu ja seda oleks ehk saanud kirjutada säravamaks.

„Sandra saab tööd”, 2021. Režissöör Kaupo Kruusiauk, Eesti.

„Sandra” on Mari Abeli soolofilm ja selle autistliku ja väherääkiva naisteadlase kehastamise eest otsustas žürii anda Marile ka tänavuse Balti programmi kõige parema naispeaosa auhinna. Ei ole lihtne karakterit välja mängida, kui dialoogi on sellele kirjutatud vähe ja kehakeelt, miimikat ja žeste on samuti rollist johtuvalt vähe — või kui palju neid eesti tegelase puhul üldse olla saab? Selline film saab aga õnnestuda ainult siis, kui me hakkame Sandrat armastama ja tahame temaga koos olla, ning õnnestumine see film tervikuna kahtlemata on.

Sisu poolest on see ühe koondatud naisterahva töö otsimise ja natuke ka edu saavutamise lugu, aga õnneks mitte liiga suure edu saavutamise lugu. Film kiikab natuke komöödia poole, aga mitte liiga palju ja kõige paremal juhul on selles tragikomöödia sugemeid. Ma kartsin kuni viimase veerandini, et äkki keeravad selle romantiliseks komöödiaks, aga õnneks midagi nii hullu lavastaja ei teinud. „Sandra” on argidraama, ühes linnas toimuv road-movie, mis ei taha vist öelda midagi muud, kui et mõnikord tuleb ennast lõdvaks lasta ja mitte üleliia rabelda.

„Sandra” saab veel kaks eripreemiat: üks läheb operaator Sten-Johan Lillele rahuliku, inforikka, mitterabeleva ja maalilise filmikeele eest. Ei ole midagi hullemat sellest, kui operaator tahab originaalitseda, filmida tegelasi külmutuskapist, läbi kardina, selja tagant, kätt väristades või ümber nende ringi tormates. „Sandrat” vaadates tabasin mitmes stseenis maalikunstilise camera obscura-meetodi ja see oli ilus. Kaamera oli rahulikult paigal, kõik, mida näitlejad mängisid, oli kenasti näha ja hästi valgustatud, ei olnud liiga palju detailvõtteid ega suuri plaane, tarbetut süvenemist katteplaanidesse. Kaamera peab vaatlema ruumi ja näitlejaid ning seda oli filmis väga võimekalt tehtud. Hea kaameratööga on harmoonias rahulik, parajas tempos ja asju terviklikult näitav montaaž.

Teine eripreemia kõige parema meeskõrvalosa eest PÖFFi Balti programmis läheb Alo Kõrvele, kes mängib (samuti veidi autistlikku) tööturuametnikku. Teda ei ole filmis kuigi palju, kokku vast neli episoodi, ja temal oleks võinud olla samuti rohkem sellist kohmetut ja ebalevat teksti, aga need maniakaalselt jõllitavad silmad ja suhtlemisrabedust varjata üritav kehakeel, see oli fantastiline.

Üldse tuleb selle filmi puhul tunnustada veel kahte aspekti: selles on väga palju kõrvalrolle, mistõttu sealt käib läbi terve teatritäis näitlejaid, ja loos on konkreetne aines — teadusmaailm ja idufirmade mikrouniversum. Konkreetne taust annab sisule palju juurde, see ei ole niisama mingi pseudofilosoofiline teejoomine salongis ja huugamine elu mõtte üle. Võib-olla tõesti ei ole teadlaste maailm reaalsuses päris selline, nagu seda filmis on kujutatud, ja äkki oleks saanud neid dialooge veidi värvikamaks kirjutada, aga vähemalt minusuguse võhiku petab ära.

Kõige õnnestunumaks ei saa selle filmi puhul aga lugeda kunstnikutööd ja muusikat. On arusaadav, et see oli väikese eelarvega film ja et ei olnud aega ega võimalust võttekohti väga valida ja paremini ette valmistada. Samas, kui väga me siiski tahame, et paarikümne aasta pärast on suurem osa eesti filme võetud üles kõige tavalisemates korterites ja kontorites? Elamisi natuke rohkem sassi ajada, teadlaste kabinette ja nõupidamisruume kuidagi elavdada, veidi huvitavamaid interjööre sättida — kas see oli liiga raske? Ma tõesti ei taha olla ülekohtune, ma tean, et raha oli vähe, aga mulle tundub, et üldisele visuaalile oleks võinud rohkem tähelepanu pöörata. Muusikalisel taustal ei ole iseenesest midagi viga, see kaheksakümnendate biit seal vahepeal oli ju päris lahe, aga see ei tahtnud kuigi hästi sobida filmi üldise tonaalsusega ja kippus kohati oma agressiivsuses liialt
domineerima.

 

5. koht „u. Q”, Eesti, lavastaja Ivar Murd.

Jah, ma olen nõus, viies koht on ebaõiglaselt liiga madal. „u. Q” on film, milles ei ole vigu, milles kõik on täpselt paigas, millele saab osaks eesti kultuuripildis oluline järelkaja ja resonants. See dokumenteerib ja jäädvustab — mitte ainult kahte isiksust, ema ja poega, vaid tervet kahte ajastut Eestis. Selle ülesvõtmise meetod on Eestis uudne — pseudolavastuslikud dokumentaalkaadrid, nagu Stone tegi kunagi „JFKs”, rääkimata 8-mm kaamerast ja vanast heast VHSi-tehnikast —, sellist asja ei ole Eestis kunagi varem tehtud, selles kõlav electro soft funk ja seitsmekümnendate eesti salasoul, või kuidas iganes me seda muusikat määratleme, on über-hea ja see on ilma igasuguse kahtluseta kõige südamlikum film Balti programmis. Viies koht tuleb sellest, et tabeli tipp on tihe ja žürii on teinud poliitilise otsuse mitte kohti jagada, eelistada filme, milles on rohkem künismi ja väljakutseid režiimile ja mis vaatajaid rohkem ärritavad ja mugavustsoonist välja raputavad.

„u. Q”, 2021. Režissöör Ivar Murd, Eesti.

Kahtlemata on „U. Q” film, milles on väga palju tööd, igas sekundis lausa. See on ülimalt tiheda audiovisuaalkeelega, selles on helindatud kõikvõimalikke taustakommentaare ja häälitsusi, pildiline kate on leitud peaaegu igale lausele. Uuenduslik on see, et Uku Kuuti meenutavatel tegelastel ei lasta tugitoolis mugavalt lobiseda, nende tekst on kaetud kas kroonikakaadritega või võltsdokumentaaliga. On nähtud suurt vaeva ja see kõik väärib kiitust. „U. Q” on film mehest, kes oleks pidanud saama tuntuks muusikuna, aga tegeles kahjuks liiga palju muude asjadega ning tema asemel on Eestis muusikuna tuntuks saanud paljud need, kelle puhul me sooviks, et nemad oleksid tegelnud muude asjadega. Ma ei olnud Uku muusikat varem kuulnud, aga armusin sellesse kohe ning tulemusena annab žürii PÖFFi Balti programmi eripreemia kõige parema muusikalise kujunduse eest Uku Kuudile. Eripreemiat — kui ma ainult oskaksin sellele nime anda — väärib ka Maryn E. Coote oma tekstiosa eest, hea ja selge eesti keele, väljendusrikkuse, sõnalise kandvuse ja südamlikkuse eest. Kui Vainokivi küünilist ego­trippi võib nimetada eesti kõige aegade parimaks mockumentary’ks, siis see tribuut Uku Kuudile on siiamaani kõige parem eesti rockumentary.

 

6. koht „Gads pirms kara” (rahvusvahelise väljalaske pealkiri „The Year Before the War”), Läti, lavastaja Dāvis Simanis.

Lätist olid PÖFFil sel aastal ainult hullud filmid, ja see film on veel iseäranis hull, rohkem ekspressionistlik hullusepuhang kui film, ehkki sellel kõigel on olemas ratsionaalne spikker ja taustsüsteem ning muidugi, jah, see on arthouse. Sellise filmiga on asjad tegelikult lihtsad — sa kas tõstad selle pjedestaalile ja ülistad taevani või ütled, et ei, see on nüüd küll liiast, nii kaugele ei tohiks lavastaja minna, kui ta tahab, et tema lugu mingilgi määral kuhugi kohale jõuab.

„Aasta enne suurt sõda”, 2021. Dāvis Simanis, Läti–Leedu–Tšehhi.

Kõige kummalisem on see, et filmi sisu on võimalik üsna selgelt ümber jutustada, aga see ei ütle absoluutselt midagi tema tegeliku olemuse kohta, mis on pöörane mõistukõne, mida ilma loojate täpsustavate kommentaarideta ei ole vist võimalik jälgida ning mis eeldab vaatajalt mõningaid ajaloolisi teadmisi ja rafineeritud maitsemeelt. Hästi natuke võib seda filmi, mis analüüsib Euroopa hulluksminemist enne Esimest maailmasõda, pidada ulmeks ja alternatiivajalooks, ehkki see meid tõlgendamisel edasi ei aita. Kõrge koht PÖFFi Balti programmi pingereas on põhjendatud eelkõige töö ja vaevaga, mida sellise filmi lavastamine ja väntamine on nõudnud, žürii tunnustab lavastaja tahtejõudu, kunstijulgust ja sihikindlust. „Gads pirms kara” visuaalne keel, mitmete stseenide kliiniliselt täpne ja kummitama jääv kompositsioon, üldine kinematograafiline, uimaline ja hüpnoosi piiril lahendatud tunnetustasand, oskus pöörata realism sürrealismiks, ajaloo kõverpeegeldamine, mis paranoilises vorteksis kõnetab ja nõuab kohtupinki Euroopast levima hakanud marksismi ja leninismi nakkushaigused — see kõik teeb sellest Läti ja Tšehhi ühis­toodangust filmipärli, mille puhul ehk ainuke vastuseta jääv küsimus on, kellele selle ette peaks andma. See film ei vaimusta mitte sisu, küll aga teostuse poolest ja selle kunstnik pälvib tänavuse PÖFFi eripreemia kõige parema kunstitöö eest.

 

7. koht „Vaino Vahingu päevaraamat”, Eesti, lavastaja Rainer Sarnet.

Võib vist liialduseta öelda, et see oli PÖFFil kõige oodatum eesti film, esilinastus oli välja müüdud, Vaino Vahingu aegumatu karisma on jäävalt meiega, isegi mina tunnen ja tean seda, ehkki ma ei ole Vainoga kunagi ise kohtunud ega oska üheselt öelda, miks ta oli nii tähtis kõigele sellele, mida me nimetame Tartu vaimuks, Tartu kultuurieluks või Tartu öökultuurieluks. Sarneti film Vaino Vahingust on ⅔ ulatuses kõige tavalisem dokumentaal, milles temaga lähedalt kokku puutunud inimesed teda meenutavad ja kus me näeme kroonikakaadreid filmidest ja ETV salvestustest, ning ⅓ ulatuses midagi väga uudset — lavastuslikud episoodid Vaino novellidest ja päevaraamatust, milles looming ja autobiograafia segunevad eriskummalises avangardistlikus ja veidi sürreaalses võtmes. Sarnet ei ole tahtnud teha biograafilist filmi Vaino Vahingust, vaid pigem tema loomingut tõlgendada, analüüsida, lahti seletada või, nagu öeldakse PÖFFi kataloogis, „valgustada musti auke, mille serval Vahing balansseeris”. See võib olla igati legitiimne lähtekoht ja võib tugineda heal usul, et kirjaniku loomingut on võimalik psühholoogiliselt osisteks võtta ja teiste sõnadega ümber panna. Samas, kirjanikust jäävad maha ainult tema tekstid ja seda, mis toimus tema peas, kui ta neid kirjutas, ei saa keegi kunagi teada. See film tahab astuda kirjanikule hästi lähedale, võib-olla natuke lähemale, kui päriselt on võimalik ja vajalik.

„Vaino Vahingu päevaraamat”, 2021. Režissöör Rainer Sarnet, Eesti.

 

8. koht „Räägi ära”, Eesti ja Jordaania, lavastaja Marta Pulk.

Nagu aru võib saada, on see üks osa suuremast rahvusvahelisest ühisprojektist, mis dokumenteeris inimeste mõtteid esimese suure koroonaaegse isolatsiooni päevilt. Inimesed helistasid avatud kõneliinile ja rääkisid, mida nad tunnevad ja arvavad, kui nad peavad kodus kükitama ega tea, mis nende elust ja maailmast üldse saab. Film koosneb anonüümsete helistajate monoloogidest, millele on visuaalsed katteplaanid taha filmitud, nii et võib öelda, et see on poeetiline kulgemine, üksjagu hõllanduslik ja samaaegu rabavalt konkreetne. Ette heita sellisele audiovisuaalsele kompositsioonile ei ole midagi, saab selgemaks, kui kohutavalt mitmekesises maailmas me elame, milliseid suuri poeete on kaotsi läinud — sest mitmed spontaansed helistajad suudavad kõnelda vaimustavate kujundite keeles ja luua rabavkauneid väljendusi ja võrdlusi, ning eks samas kuuleme ka seda, milliseid harukordseid põmmpeasid meie keskel leidub. „Räägi ära” tuletab ka eestlasele meelde, et mingit tegelikku võitlust ega isolatsiooni paha haiguse vastu ei ole Eestis olnud.

„Räägi ära”, 2021. Režissöör Marta Pulk, Eesti–Jordaania.

 

9. koht „Pilgrimai” (eesti keeles „Palverändurid”), Leedu, lavastaja Laurynas Bareiša.

Iga stseen selles filmis algab ebatavaliselt ja on teostatud vastupidiselt sellele, mida filmikoolides õpetatakse. Peaaegu alati oleme me kohal varem, enne, kui midagi juhtuma hakkab; me vaatame tühja tänavat, ust, väravat, voodit, majanurka päris kaua ja alles mõne aja pärast jõuavad sinna tegelased, hakkavad rääkima ja tegutsema, ja film läheb edasi. See oli huvitav võte ja sellise meetodi filmisisene väärtus aina kasvas, seda enam, et sellel lool ei ole ühest vaatlejat, kes meile sündmusi jutustab — või õieti, see väga aus vaatleja  on anonüümne. Võib-olla ongi see kõige ausam kinematograafia, et vaatajat ei topita ninapidi vaatleja vaatepunkti, vaid me näeme stseene nii, nagu need päriselt toimuvad, naturaalselt, ilma juhiste ja juhendita. Sisu poolest on see lepituse otsimise lugu, ainult et ei ole enam kedagi kellegagi lepitada, mineviku ülestuhlamine tekitab aina uusi haavasid ja leevendamise asemel sünnitab uut valu. Peategelase vend on aastaid tagasi langenud seksuaalmaniaki ohvriks, teda piinati, vägistati ja tapeti siis ära, ja nüüd käib peategelane samades kohtades, näitab ja räägib oma kadunud venna pruudile, kus ja kuidas kõik juhtus, et see kõik endast välja saada ja leida midagi, mis aitab hingevaeva leevendada. See on julge film, tänapäevaseid tendentse arvestades veel eriti.

„Palverändurid”, 2021. Režissöör Laurynas Bareiša, Leedu.

 

10. koht „Bėgikė” (eesti keeles „Jooksus”), Leedu, lavastaja Andrius Blaževičius.

Rahvusvaheline žürii andis just sellele filmile Balti programmi peaauhinna ja see näib igati turvaline otsus, sest Karlovy Varyst on see film juba auhinna saanud. See on igati paslik festivalikraam ja igasuguste sotsiaalsete, poliitiliste, ajalooliste ja muude võimalike tundlike olude suhtes täiesti neutraalne, selles ei ole mitte midagi, mis kuidagiviisi Balti riikide teemasid või taustsüsteemi puudutaks, ja sellisena on ta ametlikule žüriile ilmselt kõige ligipääsetavam. „Bėgikė” on omapärane armastusfilm, see näitab, et armastus võib olla ka selline, et sa jooksed, jooksed ja jooksed mööda linna oma vaimuhaige peigmehe kannul, kes on hulkuma läinud. Sa üritad ta üles leida ja arsti juurde viia, et ta abi saaks ja et temaga midagi halba ei juhtuks, aga Vytas on võib-olla hulkuma läinud just sellepärast, et teda armastav Marija sellest suhtest vabaks saaks, sest vaimuhaige armastamine ei saa kedagi õnnelikuks teha. See on stiilipuhas psühholoogiline draama, millele ei ole midagi ette heita, aga millest on keeruline ka kuidagi vaimustuda.

„Jooksus”, 2021. Režissöör Andrius Blaževićius, Leedu–Tšehhi.

 

11. koht „Sinefilija” (eesti keeles „Cinefiilia”), Leedu, lavastaja Algimantas Pulpa.

„Kinokiindumus” või „Filmiarmastus” on väga veider film, mille vaatamisega peab vist kaasas käima teadmine, et Algimantas Pulpa on leedu kino suurmeister, kes on teinud üle kahekümne filmi. Sellest filmist võib filmikoolides kirjutada mahukaid traktaate teemal, milliseid maailma kinokorüfeesid Pulpa siin tsiteerib, millistele filmidele vihjab, keda muigega ümber lavastab ja milliseid enigmasid vaataja ette toob. Oleme aga ausad — et kõigi nende fantaasiate, unenäoliste reaalsuste, psühhedeelsete misanstseenide ja kinematograafiliste müsteeriumide kaskaadis lavastajamõttega samal lainepikkusel püsida, läheb vaja tavalisest rohkem püsivust, eelteadmisi ja tahtejõudu. Sellist filmi saab teha tõepoolest ainult gigant, kes kellelegi midagi tõestama ei pea ja kes tahab oma 70 aasta juubeli puhul veidi vallatleda.

„Cinefiilia”, 2021. Režissöör Algimantas Puipa, Leedu.

 

12. koht „Mājas” (eesti keeles „Kodud”), Läti, lavastaja Laila Pakalnina.

Kahetunnine dokumentaalfilm, milles toas seisev kaamera filmib inimesi läbi nende koduakna maja ees ühe minuti paigal seismas ja kus me kuuleme operaatorit neid kantseldamas, et nad ilusti vagusi püsiksid. Igas mõttes tubli eksperiment, mis tahab ehk näidata, kuidas kaamera muudab ka kõige argisema ja minimalistlikuma stseeni filmidokumendiks ja ütleb isegi akna all paigal seistes midagi inimeste ja meie maailma kohta.

„Kodud”, 2021. Režissöör Laila Pakalnina, Läti.