KRIITIKUD „VÄIKESTE LUGUDE” TULVAS
Detsember, 2013Tänavuse teatriankeedi nn esseistlikuks küsimuseks oli see, kas Eesti teatris, olgu siis dramaturgia temaatikas, lavalises kujundiloomes või näitlejahoiakutes, saab üldistada mingit „suurt lugu”, ühist igatsust, otsingut või valu, mis võiks märku anda mõnest jõudu koguvast suundumusest. Tundub, et otsesõnu me sellest rääkida ei saa, kuigi teatri puhul ei tähenda see ilmtingimata seda, et vastavad ootused õhus ei oleks — seisneb ju teatri tugevus ja spetsiifika ennekõike ikkagi võimes kajastada ühiskondlikke murranguid pigem inimese sisemise, sageli pettumusest kantud, psühholoogilise reaktsioonina välisärritajatele, samas kui visioonide ja loosungite operatiivne esitamine on mõne teise kunstiliigi vahenditega kohasem ja käepärasem. Nn suure loo vajaduse hõikas eelmise kümnendi lõpul mäletatavasti häälekaimalt välja Peeter Jalakas, andes mitme kaaluka lavastusega selle otsingule ka näitlikku eeskuju. Tendentsina on viimaste aastate teatriankeedist välja joonistunud siiski pigem liikumine hajuvuse ja killustatuse poole. Mis muidugi ei tähenda, et vormiline mitmekesistumine oleks vastuolus suurte seaduspärasuste tajumise ja lavalise väljendamisega.
Kuid midagi pole parata, ka teatri tervikpilt ise näib vaatajale muutuvat üha haaramatumaks. Ühelt poolt üha kasvav uuslavastuste hulk ning nende toimumispaikade ja neid esitavate institutsioonide laialilaotumine, mis puhtfüüsiliselt raskendab hooaja kogupildist osa saamist. Teisalt kajastub vastustes ka mingi väsimus, tülpimus teatripaljususe kohati üksteist dubleerivast või nivelleerivast mõjust. Nõnda ei olegi esikolmiku teine ja kolmas koht, Tom Stoppardi „Utoopia ranniku” I ja II osa lavastused Priit Pedajaselt ja Elmo Nüganenilt, ilmtingimata kriitikkonna konservatiivsuse märk, vaid tunnistus vajadusest millegi n-ö suure ja „tõelise” järele. Etendaja omaenda isiklike „väikeste” lugude jutustamine, mis ju trendina tegelikult üha rohkem jõudu kogub, on jõudnud juba ilmsiks tuua ka tõsiasja, et mitte iga inimese lugu ei ole huvitav ja isikupärane. Seevastu põnevad sisekaemused, näiteks „Mõnikord on kõik nii selge”, pälvisid rõõmustavalt palju esiletõstmist.
Enim tunnustatud Aare Toikka „Faust” kõneleb aga peale klassikateoses kätkeva „suuruse” ja „tõelisuse” veel teisestki tendentsist, mis ankeedi vastustest välja settis. Valiku paljususes ekseldes avaldub vaataja igatsus tõelise, just nimelt „päris” asjade puudutuse järele, suuremas huvis laval toimuva n-ö võimalikkuse tingimuste vastu. Ma ei mõtle siinkohal pelgalt loolisuse vastustamist väliste vormitrikkidega, mis ju omal moel juba läbi põetud nähtus, küll aga süüvivat meediumiuuringut, mille huvist annab tunnistust seegi, et paljud kriitikud tõstsid hooaja teatripildist „Fausti” kõrval esile näiteks lavastusi „Materjali vastupanu”, „Pung”, „Mutantants” jne.
