MITTEMÄLETAMISE LUKSUSEST

HENRI HÜTT

„Eikellegi kõrb”. Autorid ja esitajad: Jaanika Arum, Helen Västrik ja Mari-Liis Rebane. Dramaturg: Marika Vaarik. Valguskunstnik: Aleksander Mirson. Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra. Teraslinnu autor: Taavi Teevet. Graafiline disain: Allan Appelberg. Ekspeditsiooni esietendus 20. XI 2021 Sakala 3 teatri­majas.

 

Eikellegi kõrb, eikellegi maa, eikellegi laul: eikellegi hääl, eikellegi huvi…

Mis saab siis, kui näitleja unustab näitlemise või muusik võime heliloomingut komponeerida? Osa vaimsusest minus soovib seda etenduste tunnistamisel alati, sest kas mitte just sellest hetkest ei hakka tööle unikaalselt põnevad protsessid? Teine, tihti eelmisega samal ajal ilmuv moraalikoputus tuletab meelde, milline tähtsus on filigraansel käsitööoskusel, meisterlikkusel. See valitseb mu mõtteis siiski harva, sest üldiselt käin ma teatris ikkagi autori mõtetest osa saamas (ja pigistan suurema vaevata silma kinni, kui teostuses on tehtud järeleandmisi). Kuniks mõtteid või mõtlemist ei unustata, jätkan eesriide avamise sahinast kuni aplausi rütmistatuseni aegliinil ahmivat keerlemist.

„Eikellegi kõrb”. Teatrikunstile omaselt saab lavastuse kandvat kontseptsiooni näha ning tõlgendada kui kurb-ilusat kaotust või kadumist. Auto­rid on leidnud neid kõnetava inspiratsiooniallika: Austraalias elab meelindlane Anthochaera phrygia, haruldane laululinnuliik, mille isendid on hakanud liigikaaslaste vähesuse tõttu unustama iseenda laulu. Mis saaks olla veel liigutavam kui looduse märgatav kadumine/hääbumine?

Lavastuses „Eikellegi kõrb” ollakse teel tumedates toonides metalsesse kalkusse. Kadumine, tühjus, kõrb, raudlinnud (mitte lennuki metafoorses tähenduses) ning kõige keskel orgaanilised organismid, otsimas tehislikkuse variatsioonidega hübriidkontakti. Kõik oli vägagi selge. Visuaalselt puhas, ekspressiivne, eksperimendid materjalidega, laval olemise ilu ning installatiivsed misanstseenid järgnemas üksteisele, kuid kui lavalise väljenduse informatiivsuse skaala on pigem lihtsakoeline, tuleb arusaamispüüde lainelt lülituda meelelisuse poeesia lainele. Mitte mida miski tähendab, vaid kuidas miski mõjub või kõlab. Mitte kuidas maailma paremaks paigaks muuta, vaid miks nii on, nagu on. Mis saab siis, kui materjali käitumisest tingitud ettearvamatud helid ja välised muutused pakuvad suuremat huvi kui tuttav keha tuttavas olukorras? Jah, tõesti. Inimene peab protsesside käivitajana ka kaadris olema, kuid kas just rollis? Kui siis ehk unustusse vajuma hakkavas rollis.

Lavastuses „Eikellegi kõrb” ollakse teel tumedates toonides metalsesse kalkusse.
Kristiina Praksi foto

Lavastuses kestsid stseenid oma hüpnootilisuses piisavalt kaua, et kaotada mõtted mitmel korral mittetegevuse radadele. Kas „miski” lakates jääb rohkem ruumi „mitte-miskile”? Lind, kes on unustanud oma laulu, saab laulmise asemel millegi muuga tegelda. Näiteks kasutada vabanenud aega mõtete sügavusest mõtlemiseks või õppida teiste liikide keeli.

Laulmise unustamise protsessi võib vaadelda ka kui poolel teel olemist. Antropotseensele loomusele on üldiselt kombeks kahetsusteta elu mitteelamist hiljem kahetseda. Seda eriti pöördumatute muutuste tekitamise kontekstis. Õpetame linnud uuesti oma laulu laulma, enne kui on hilja. Sellise performatiivse aktsiooni tunnistajaks sooviksin kindlasti olla. Aga kas laul on poolununenud või pool­uus?

Muutunud laulu kontekstis meenuvad kodukassid, kes on aja jooksul õppinud imiku nutu sarnaseid helisagedusi genereerima, saades sel viisil rohkem tähelepanu.1 Kassid, olles unustanud oma vana mina, on laiendanud oma tähelepanuruumi piire ja piiratust. Jääb vaid jälgida, mida beebid unustusse vajumise vältimiseks välja mõtlevad.

Kõige trenditeadlikum unustamise variatsioon seostub terminiga „unlear­ning” (omandatud teadmistest lahtilaskmine). Lindudel on küll vajalikud oskused ja sõnavara, kuid nad ei kasuta neid, lähtudes sotsiaalsetest normidest, solidaarsusest, taktitundest ja teistega arvestamise vajadusest.
Millegi teadlikult mittetegemine tekitab kindlasti magusama ja ärevama tähelepanutunde kui juhuslik juhtumus. Unlearning on kui päheõpitud lauluridadest loobumine, mis teeb sel viisil (tervikus) ruumi mingile seni märkamatuna püsinud väärtusele.

On hetki, milles reaalsuse unustamisest sõltub rohkem, kui esmapilgul paistab.2 Legendaarse multifilmi „Looney Toons” karakteritele hääle andnud näitleja Mel Blanc tuli (ligi pool sajandit tagasi juhtunud) autoõnnetusest tingitud koomast välja alles siis, kui tema poole pöörduti kui nimetatud multifilmi tegelase Bugs Bunny poole. Unustada iseennast ja jõuda tagasi elu piirile tänu rollile, mis on olnud niivõrd märgiline osa elust, kinnitab mõtet, et lavaline elu on reaalsem kui reaalsus ise.

Võimalus tajuda reaalsust kui nihet tajuväljas kõlab nii ahvatlevalt poeetilis-ohtlikult. Või võimalus romantiseerida unustamise radadel. Ei meenu midagi unistuslikumat kui Laulmata jäänud laulud, Unustusse vajunud ballaadid, Olematute bändide festival…

Kui eelnevalt mainisin, kuidas lavastus „Eikellegi kõrb” puudutas meeleliselt looduse kurb-ilusat hääbumist, siis tehislikumate süsteemide poolelt sobiksid siia teksti tasakaalu lisamiseks mõningad ilusad (sentimentaalse alatooniga) lõpu poole liikumised. Näiteks projektoripirni viimased elutunnid ja kaadrid, kohe tühjaks saav pastakas veel tähenduslikke ridu kirjutamas, mootor, mis on lähedal läbipõlemisele, lemmikloo keskel tühjenevad pleieripatareid. Ka kõige just loetletu puhul tuleb peagi mängu inimene, kes asub protsesse ümber pöörama.

Kunstil on oma ambivalentsuses (ning tahtmatu tõekuulutamise kõrval) võime vaatajat teatud küsimuste peale mõtlema panna. Nii ka lavastusel „Eikellegi kõrb”, mis lähenes teadvustamatusele kui hübriidne, värvikas ning multimeelselt möödapääsmatu hõljuk. Laval olevate kehade teod muudavad hetked dramaatilisemaks ning varasem siht ja sihikindel reaalsus liigub samm-sammult unus­tu(ste)sse.

 

Viited:

1 Senior Cat Wellness. — https://www.seniorcatwellness.com/cats-meow-to-mimic-human-babies/

2 Exclusive: Mel Blanc’s son shares how Bugs Bunny saved his father’s life during coma. — https://ew.com/podcasts/bugs-bunny-saved-mel-blanc-life-coma/

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.