MEENUTUSI JUHAN SMUULIST TEMA 100. SÜNNIAASTAPÄEVA PUHUL

LEMBIT ANTON

Vestlus Lembit Antoniga toimus 14. veebruaril 2007. aastal tema kodus. Vestluse algimpulsiks oli Juhan Smuuli isik — Smuul oli Lembit Antoni põlvkonna- ja ajastukaaslane, kellel oli 2007. aasta veebruaris 85. sünniaastapäev. Palusin Antonil meenutada Smuuli ja nagu ikka läks jutt ka teistele teemadele. Osa vestlusest ilmus toona Eesti Päevalehes, siin on kogu salvestus litereeritud täismahus.

      Jaak Urmet

 

Smuuli ma mäletan peaaegu tema noorusest peale. Mäletan teda sellest ajast, kui ta hakkas Võrumaal kirjutama oma „Järvesuu poiste brigaadi”. Sellega sai ta kuulsaks ja tegi ennast nimekaks. Võttis päevakajalise ülesehitustöö teema üles — Võrumaale ehitati elektrijaam. Tema oli ka ehitajate hulgas. Mina ehitaja muidugi ei olnud, ei käinud seal ka, aga mina õppisin sel ajal teatriinstituudis. Me tegime raadios ühe saate, kus meie, teatriinstituudi üliõpilased, olime nagu Järvesuu poiste brigaad. See oli umbes 1949. aastal. Tegime sellest helilõigu, midagi kuuldemängu moodi. Mina olin seal üks elektripoiss; seal olid Gunnar Kilgas ja Kulvere ja teised poisid. See oli esimene kokkusaamine Smuuliga — aga teda elus ma ei olnud veel näinud. Ainult pildi peal, ja teadsin, et ta oli Venemaalt sõjast tulnud, parteisse astunud ja kõva punane poiss. Aga see polnud sel ajal tähtis, punaseid oli palju.

Kuna temal oli väga ilusaid luuletusi, siis poisid otsisid, mida temalt kontsertidel esinemiseks lugeda. Tal oli üks huvitav poeem „Tormi poeg”, suurepärane poeem. Seda me lugesime, seda ma olen lugenud isegi Estonia kontserdisaalis. Kõige rohkem meeldis mulle tema „Mälestusi isast”, see on võrratu, ilus ballaad:

 

Tol korral ringi jooksin alles särgis,

täis lapsemõtteid oli kahupea,

või vänderdasin hanekarja järgi,

vits peos, sest mine isahane tea.

 

Ja juba sellest ajast palju, palju

on jäänud meelde pilte eredaid…

 

Seda ma hiljem ikka lugesin siin ja seal, kuna see ei olnud mingi kommunistlik lugu. Mälestusi isast, kodune ja sümpaatne. Rahvas võttis seda igal pool alati hästi vastu, isegi Hugo Laur luges „Mälestusi isast” — ma veel kuulasin, kuidas tema seda loeb, et olla tasemel. Hugo oli sel ajal number üks lugeja.

Smuuliga sain isiklikult tuttavaks 1956. aastal, kui Moskva jaoks valmistati ette eesti kunsti dekaadi. See dekaad haaras näitemänge ja ooperit ja raamatuid ja isetegevust ja meeskoori ja… See oli selline näitus eesti kunsti olemasolust. Ja seda valmistati igat kanti ette, et edukalt esineda, Eesti riiki ja rahvast Moskvas teistele Nõukogude Liidu rahvastele esindada. Meil see etendamine läks tõesti hästi korda, seda me tegime suurepäraselt. Mina olin siis juba Draamateatri näitleja, teatriinstituudi juba lõpetanud. Ja kavva võeti ka Juhan Smuuli näidend „Atlandi ookean”. See käsitles kalapüüki: kõigepealt saadavad pruudid ja naised mehed sadamast merele, siis on merel väiksed vastuolud ja pärast on merelt tagasitulek. Niisugune olustikuline lugu. Mingeid erilisi probleeme seal ei puudutatud, tagasihoidlik, eimidagiütlev näitemäng. Aga seda oli siiski mõnus mängida, sest see oli inimlik, see tekst ja laulud. Meie, noored poisid, nagu Kalju Karask ja Orgulas ja mina ja Kilgas, mängisime madruseid. Laeva kaptenit mängis Rudolf Nuude. Oli ka üks junga, tüdruk, teda mängis Linda Rummo — ainus naine ses pundis. Moskvas esitasime seda lavastust suure eduga, aplodeeriti.

Juhan Smuul 1958. aastal.
Vitali Gorbunovi foto

„Atlandi ookeani” proove tehes kohtusingi Smuuliga. Panso oli lavastaja ja Smuul istus saalis. Istus seal ja kuulas. Kõik proovid oli saalis. Ja näitlejad ikka läksid ta kõrvale ja küsisid midagi. Näiteks Nuude. Et kuule, kas ma tegin ikka õigesti, ja anna mulle nõu, kuidas ma teen. Smuul ütles
rahulikult: „Te teete kõik väga hästi. Mina olen selle asja kirjutanud, minu töö on lõppenud — nüüd on teie töö. Minu osa oli kirjutada, teie osa on näitemängu teha ja kuidas te seda teete, see on teie asi. Mina tulen lihtsalt huviga vaatama, mismoodi te teete. Mina vahele ei sega.”

Aga ta segas siiski vahele! Tol ajal oli Draamateatri all keldris kõrts — seal, kus praegu riietehoid on. Seda kutsuti Draama Keldriks. See oli avalik restoran, päeval käidi seal söömas ja õhtul etenduse ajal joodi seal kohvi. Päevasel ajal, kui meie proovi tegime, restoran töötas; me sõime seal lõunat, jõime kohvi, võtsime väikestviisi kärakat. Smuul oli ka kõva kärakamees. Temale oli sinna kaetud laud. Seal olid konjakid, viinad, suupisted. Ja kõik näitlejad, kes lavalt vabaks said, kutsus ta sinna lauda, sööma ja kärakat võtma. Kes laval tegi oma osa ära ja oli väike vaheaeg — jälle alla lauda! Aga meil, noortel näitlejatel, oli tol ajal niisugune printsiip, et proovi ajal ei sobi viina võtta. Süüa võib küll, ma sõin mitu head seapraadi seal ära! Sõime kõhud täis, aga viina ei võtnud. Aga Draamateatris oli veel terve rida vabu näitlejad, kes tükkisid sinna kaasa! Ratassepp, Malmsten ja Alev ja… Need tulid sinna ja istusid seal all lauas kogu aeg! Ja panid koos kärakat. Kõik see aeg, kui meie tegime laval neli tundi proovi, istusid nemad seal ja panid kärakat! Ja niimoodi tegime kolm nädalat järjest iga päev proovi. Iga päev laud kaetud ja iga päev need härrasmehed ümber laua sõid ja jõid! Smuul muudkui pani uusi pudeleid lauale, tal oli hea meel, et võtke aga.

Smuul oli väga napsulembene mees. Ja sealjuures meeldis talle vestelda. Juttu ajada. Tema rääkis ise ja tahtis, et sina ka räägiksid. Hiljem, kui ta Kuku klubis istus, kogunesid kõik alati tema ümber. Ja alati käis seal mingi huvitav vestlus. Poliitikast, naistest, elust, olust, igasugu asjadest. Alati käis üks jutuajamine. Ta oli alati väga heas tujus ja mõnus mees. Sõbralik, tohutult sõbralik poiss. Ja kõik olid talle nagu omad poisid. Teati ka, et temal on raha. Meie, näitlejate, palgad olid väiksed. Siis meie olime ka selles ringis ja tema tegi meile välja.

Aga Kuku klubis nägin ma ka ükskord, kuidas Smuul oli vihane. Oi, ta oli nii vihane! Endast nii väljas, et vandus ja sõimas ja räuskas. Mõtlesin, et mis see siis nüüd on. See oli just ükspäev lõuna ajal, kui me läksime Kukusse lõunat sööma — Smuul tuli sisse, pani suure portfelli lärtsti nurka, istus lauda ja kus hakkas parteid ja valitsust kiruma! Esmakordselt kuulsin, kuidas ta sõimas Keskkomitee mehi: kuradi kaabakakari, niisugused lollid on pandud meie riiki juhtima! Meie jäime kuulama, ta oli sel ajal Kirjanike Liidu esimees — ja nüüd vannub nõnda! Mis siis lahti?

Alguses ei julgenud küsida, aga pikkamööda uurisime välja, mis on. Ta kirjutas „Polkovniku lese” ja see on üks ta kõige paremini kirjutatud näitemänge. Ilus monoloog, suurepärane lugu. Ja enne, kui seda hakati teatris lavastama, käis see Keskkomitee repertuaarikomisjonist läbi. Seal otsustati, kas lubada või mitte. „Atlandi ookean” tal läks, „Lea” läks, sellest tehti veel film, kõik läks hästi. Aga nüüd tuli „Polkovniku lesk” välja, ise oli ta rääkinud selle näidendi kohta, et „ma kirjutan tüki, mis on tükk!”. Me kõik ootasime ja… Aga nüüd oli mees löödud — „Polkovniku leske” ei võetud vastu! Keskkomitee ei andnud luba, et seda lavale tuua.

Asi oli selles, et selles näidendis kritiseerib ju polkovniku lesk ka polkovnikuid. Et arstid ei tea midagi ja polkovnikud on veel lollimad. Et polkovnikud on ühed turakad, kes on saanud sõpruse ja tutvuse kaudu kõrge oksa peale. Eks see jutt liikus ka sõjameesteni ja meie kindralstaabi mehed läksid Käbini juurde ja ütlesid: „Niisugune tükk pilkab meid ja Nõukogude Armeed. Seda ei või välja lasta.” Smuul oli tuntud kirjanik ja parteipoiss, aga ei loe midagi — maha! Võetigi maha. Teatris oli see juba kavasse võetud… ja nüüd võeti välja.

See ajaski Smuuli harja nii punaseks, et ta vandus ja sõimas. „Ma kirjutasin oma teada oma parima teose, mis ma olen kirjutanud, ma teadsin oma südames ja hinges, et see on mul siiamaani kõige paremini kirjutatud teos, ja nüüd ei lasta seda mängida! See, kurat, ajab mind marru, kurat!” Kuna tal oli siiski Moskvas seljatagune, ta oli Kirjanike Liidu esimees, viis ta oma näitemängu Moskvasse ja sealt öeldi — Smuuli peab mängima. Tuli käsk ülevalt alla, proovid läksid lahti ja tehti ära. Aino Talvi mängis esietenduses suurepäraselt.

„Polkovniku lesk” oli triumfaalne näitemäng, selle on ta suurepäraselt kirjutanud. Selles mängisin mina ka, polkovniku lesk võttis külalisi vastu, mina mängisin ühte külalist. Draamateatris mängis polkovniku leske Aino Talvi — ja mängis ka Mari Möldre. Kaks eraldi karakterit: Talvi mängis sellist intelligentset ja ideaalset naist, Möldre mängis robustset ja efektset naist. Nad mängisid kordamööda, erinevatel etendustel. Vanemuises mängis polkovniku leske Herta Elviste — ja Lia Laats. Nii et ma olen näinud nelja polkovniku leske ja kõigis neljas lavastuses ka ise kaasa mänginud, külalist — kord ühte, teist, kolmandat külalist.

Kuku ja Draama Kelder on üks ja sama, Kuku ongi vana Draama Kelder; see pandi Draamateatri all millalgi kinni ja koliti kogu see kupatus Kuku klubisse üle.

„Kihnu Jõnn” on Smuuli parim näidend, üldse üks hea eesti näidend, väga vägevalt kirjutatud. Võimsad näitlejad mängisid seda ka omal ajal, Draamateatris Kaarel Karm ja Nuude ja Aav, Vanemuises Elmar Salulaht. Salulaht oli eht Kihnu Jõnn, suur tugev mees, jäme hääl, meremehe olemine. „Kihnu Jõnniga” käisime mängimas Moskvas ja Ungaris, ma olin Vanemuise teatris. Ungari kultuuriminister võttis vastu ja kinkis eraldi Salulahele piibu, kuldservadega — suurepärasele Eesti meremehele. Kuidas mina sattusin „Kihnu Jõnni” mängima, oli huvitav juhus. Mina ei olnud alguses selle mängimise koosseisu märgitud, sattusin sinna eksprompt, juhuslikult. Ja pärast tuli välja, et tegin ühe oma huvitavama rolli. Mängisin soomlast Anttit. Kaarel Ird esitati Lenini preemiale, sõitsime Moskvasse — ta pidi selleks näitama Moskvas kaks lavastust, üks kaasaegne, teine klassika. Sõitsime siis Vanemuise teatriga seda kahte lavastust Moskvasse näitama. Ega Moskva omad ei tulnud siia Vanemuisesse vaatama, teater kutsuti Moskvasse — näidake, mis teil on! Meil olid kaasas Shakespeare’i „Coriolanus” ja Smuuli „Kihnu Jõnn”. Aga näitlejal, kes mängis Anttit, löödi pea lõhki, ta kukkus maha ja viidi haigemajasse! Mis nüüd teha? Aga käisime, mängisime ära ja saime hea hinnangu muidugi. [Lembit Anton toob välja käsikirjalised lehed, kuhu on selle reisiga seonduva hoolikalt kirja pannud, teeb ettepaneku, et laenab neid mulle lugemiseks, mistõttu vestluses jääb vastav koht visandlikuks — aga sellest kirjapandust pole minu valdusse märki jäänud. — J. U.]

Olin juures ka siis, kui Smuul sai Lenini preemia. Mina õppisin 1961. aastal Moskvas muusikalist režiid, ooperi­režissööriks; olin juba teist korda GITISes. Mul oli Eesti esinduses tuba ja ühel päeval ilmus sinna Smuul, „kärakat võtma”, suur korv konjakipudeleid kaasas. Tuli sinna, lootes sealt kedagi leida. Ta teadis, et mina ka seal olen, otsis mind üles. Et lähme kärakat panema. Mul oli parajasti loeng või midagi, ma ei saanud seekord minna — pärast õhtul saime ikka väiksed kärakad võtta. Küsisin: „Mis sul uudist?” — „Kurat, mulle anti Lenini preemia! Nüüd kästi siia vastuvõtule tulla.” Moskva hotelli — Leningradi vaksali juures suur kõrghoone — anti talle kolmetoaline sviit. See oli tollal kallis lugu, maksis 15 rubla ööpäev. See oli kolossaalne summa, tavaliselt maksis võõrastemajas magamistuba üks või kaks rubla. Temale kui Lenini preemia laureaadile anti see lukside luks, öeldi, et see makstakse talle kinni. Smuul oli kaks nädalat Moskvas, pidutses, ja pärast selgus, et ta pidi ise selle kinni maksma! Ja maksiski ise kinni.

Lenini preemia anti Smuulile kätte Moskvas Kirjanike Liidu majas, see oli pidulik kätteandmine. Kuna ma olin Moskvas, kutsus Smuul, et tule vaatama. Hea meelega läksin. Partei ja valitsus tulid ikka kokku kõik, peale Smuuli autasustati veel teisi ka. Smuul sai hirmsa aplausi osaliseks, pandi pärg kaela ja raha rinda, kiideti ja peeti kõnesid. Smuuli osas tõsteti esile, et ta on väljastpoolt tulnud mees, mitte päris venelane, Baltikumist, ja meremees, Antarktikas käinud. Oli suurepärane pidu — ja pidusöök oli ka. Suur saal oli kõik täis, 500 inimest. Oli veel kontsert, lauldi ja tantsiti. Vaat nii autasustati Smuuli. See oli Lenini preemia, kõige kõrgem, aga olid ka väiksemad, riiklikud preemiad. Ird tahtis saada Lenini preemiat, aga ei saanud, sai riikliku. Pärast istusime lauas, tegime väiksed kärakad ka, sain Moskva inimeste ja suurte seltsimeestega tuttavaks. Oli väga huvitav.

Nüüd hakkab minu osa selles loos. Meil oli GITISes režissööride punt, 18–20 inimest üle Nõukogude Liidu, nendest kuus olid muusikarežissöörid. Loengud olid hommikuti kella üheksast kella kahe või kolmeni, õhtupoolik oli vaba, siis läksid kontserdile või kinosse või teatrisse, kuhu tahtsid. Järgmine päev, kui see pidu käis ära, läksin hommikul loengule, ja nii kui uksest sisse astusin, tõusis terve meie kursus püsti! Ja aplodeeris! Ma ei saanud aru, mis nali see nüüd on. Kursuse juhataja Aksjonov ütles: „Teie kaasmaalane, tovarištš Lembit Anton, sai eile Lenini preemia. Meie aplodeerime ka teie auks, kuna te olete Smuuli kaasmaalane.” Nii et mina sain ka väikse aplausi sel puhul, et Smuul sai preemia. Moskva hommikustest lehtedest oli kõik juba teada, ma olin siis „päevakangelane”. Seal olid inimesed, kes ei teadnud, kes see Smuul on ja kust ta tuli; me lõpetasime loengu varem ära, öeldi: „Nüüd räägime Smuulist!” Mina siis jutustasin, kes ta on ja kust ta tuli ja mis ta kirjutas. Lõpuks ütlesin, et ta on väga hea luuletaja, ja lugesin veel eesti keeles „Mälestusi isast”. Venelased kuulasid huviga, kuidas see eesti keeles kõlab.

See oli meie kursusel, aga sellega asi ei lõppenud. Mõni päev hiljem korraldati Smuuli-õhtu ka üle GITISe, suures, üle 200–300 inimesega saalis olid kontsert ja sõnavõtud. Selle organiseeris akadeemik, lääne kirjanduse professor Grigori Bojadžijev, poolarmeenlane, poolprantslane, kes hiljem sai ka riikliku preemia. Organiseeris selle tõttu, et Eesti mees õppis GITISes ja Eesti mees sai Lenini preemia! Smuul ei saanud ise kohale tulla, mina esindasin Smuuli, Bojadžijev palus minul esineda Smuuli eest! Tema tegi ise põhiettekande ja siis andis sõna minule: „Vaat meil praegu GITISes õpib režissura’t Lembit Anton, tema ise räägib Smuulist, esitage talle küsimusi.” Pidasin siis Smuulist umbes pooletunnise loengu. Mis see siis oli mul temast rääkida — temast on hea rääkida. Rääkisin, et olen ise mänginud tema tükkides, ja lõpuks lugesin jälle eesti keeles „Mälestusi isast”. Selle peale ma sain väga sooja aplausi. Venekeelset tõlget mul ei olnud ja ma poleks suutnud seda ka vene keeles nii hästi esitada kui eesti keeles. Bojadžijev ütles ka: „Lugege — meie tahame kuulata, kuidas eesti keel kõlab.” See oli 1961. aasta sügisel.

Peale selle me kohtusime Smuuliga veel hiljem siin ja seal, temaga oli alati meeldiv juttu ajada. Ta oli viinalembene, tahtis ikka, et „Paneme kärakat! Istume kuhugi, lähme vaatame, kus saab kärakat panna”. Tal oli portfellis neli või viis pudelit konjakit sees valmis juba — ei olnud vaja kuhugi ostma või otsima minna. Aga konjak oli sel ajal defitsiit, head konjakit ei olnud saada. Jah, oli tubli mees. Debora Vaarandiga olid mul ainult pealiskaudsed kokkupuuted: tere-tere ja kuidas elad? Tunneme ainult, sügavamaid kontakte ei ole olnud. Ma olen käinud nende majas Kadriorus, Smuuli ja Ernesaksa maja olid Oru tänaval kõrvuti. Ernesaksa juures kodus olen ka käinud. Näiteks ükskord ma käisin Gruusias, seal oli kontsert ja ma kuulsin paari väga ilusat gruusia laulu. Üks neist oli [Lembit Anton ümiseb põgusalt laulujupikest, mis kõlab umbes nii: „Sisirate-e-la!”], mida ma ise ka laulan ja olen laulnud, see on haruldaselt ilusa meloodiaga ja nad laulavad seda kaheksa hääle peal — mitte nelja hääle peal. Ma kuulasin seda Gruusias ja sain sealt ühe helilooja kaudu originaalnoodi. Ja läksin, noot näpus, kohe Ernesaksa juurde koju. Kusti oli väga õnnelik, ütles, et oi, kurat, täitsa poiss, et tõid — ta oli seda nooti ammu otsinud. Nii et üks juhus Ernesaksa juures kodus käia oli selline. Aga temaga on mul ka rohkem kokkusaamisi olnud. Smuulide kodus nägin Deborat ka, ta oli hea perenaine… aga ta oli nagu nähtamatu. Kui mehed tulid sinna ja oli teada, et käraka võtmiseks läheb, siis tema nagu läks kõrvale, ei seganud vahele. Väga tore malbe, sümpaatne naine. Ja Smuul ise ka oli väga sümpaatne inimene.

Sel ajal oli palju selliseid, kes olid partei kaudu tõusnud positsioonile ja toonitasid, et „partei aitas mind” ja „tänu nõukogude võimule”. Smuul seda mitte kunagi ei rääkinud. Et partei ja valitsus „on mind aidanud”, „tänu sellele ma nüüd üldse” jne. Ta rääkis elust. Elust, inimestest. Naistest, meestest… Eks sealt vahepeal koorus välja ka poliitika, tema suhtumine sellesse, aga mingit sügavat poliitilist analüüsi me temaga ei teinud kunagi. Mina ise ei tahtnud sellele teemale minna ja paistab nii, et tema ka ei tahtnud.

Ta oli seltskonna nael. Kui tema Kukusse tuli, lauda istus, siis kõik kogunesid tema ümber — tõmbasime ikka toolid ligemale, läksime sinna. Mina ei läinud selle pärast, et tema käest sai prii viina, aga oli terve rida Draamateatri näitlejad — kelle nimesid ma ei nimeta —, kes tõmbasid toolid ligi ja panid klaasid ette, kui Smuul võttis pudelil korgi maha ja valas; kes tulid selleks, et saada Smuuli arvel kärakat. Jaa, oli küll niisuguseid inimesi. Kes lootsid tema arvel juua ja jõid ka. Ja Smuul hea meelega jootis. Ta ütles: „Mul raha on, ma võin teid joota. Ma ei ole kade poiss.” Ja ta ei olnud kade mees. Mina ei ole selle peale kunagi läinud ja ma ei ole üldse nii suur kärakamees, et nüüd teiste arvel võtta. Kui ma tahtsin, võtsin ise. Teinekord Smuul andis — ega ma siis ära ei öelnud.

Tollane, 1960-ndate Kuku oli oluliselt teistsugune kui praegune. Siis see oli rohkem nagu üks pere. Ma pole seal nüüd hulgal ajal käinud, möödunud aasta käisin korra — kõik on eraldi, üks istub siin, teine seal, kõik on nagu omavahel võõrad. Aga siis olid kõik nagu üks pere: kunstnikud ja näitlejad ja lauljad ja kirjanikud, kõik tulid sinna Kukku, see oli nagu üks pere, kurat. Omade poiste punt. Istusid ühest lauast teise, kõik lauad istusid läbi ühe õhtu jooksul. Teise lauda ei läinud mitte sellepärast, et nüüd valatakse, ei, lihtsalt läksid juttu ajama. Inimesed teadsid, et see on sellepärast; keegi ei võtnudki nii, et tuli lauda ja ootab, et ma valan talle klaasi. Kuku oli üks Smuuli lemmikkohti, ta ikka ütles, et lähme Kukusse. See oli ka Tallinna soliidseim koht sel ajal. Ja ega sinna päris tänavalt inimene ju ei pääsenud. Oli liikmekaart, kunstiinimesed said oma liidu kaudu selle kaardi, selle tõttu võõraid ei olnud. Ühe külalise võis kaasa võtta. Ka kolhoosiesimehed käisid seal joomas. Virumaa mees Lepasaar käis, Kallas… Kallas oli kord juua täis, mina veel aitasin teda välja tassida. Nendel olid nii suured rahad, et nendega löödi uksed lahti. Lepasaar oli ka kõva seltskonnamees. Niisugust asja mina pole näinud, et Smuulil käsi maas oleks olnud, et ta oleks käpuli või küljeli kukkunud. Ta võttis, oli kõva auru all, kõvasti täis, kurat, aga ta ei hakanud norima ega halvasti ütlema, ta jäi selles mõttes nagu härrasmeheks. Paar päeva tagasi räägiti raadios sellest 16. sajandi Smuulide vabastuskirjast ja mina hakkasin mõtlema, et see tähendab, et Smuulid olid intelligendid juba 16. sajandil, nad olid juba siis härrasmehed! Ega igaühele seda paberit ei antud, see esiisa oli seda paberit väärt ja juba 16. sajandil olid nemad väärtustatud inimesed.

Smuuli talus Muhus tegime filmi „Tagasipöördumine ellu” [„Vozvraštšenije k žizni”, Mosfilm, 1971], Ahto Levi romaani „Halli hundi päevik” järgi. Leonhard Merzin mängis seal Halli Hunti, mina mängisin tema sõpra Ilvest, see oli suuruse järgi kolmas roll. Üks osa filmist toimub Muhumaal, räägib Muhu metsavendadest ja vastupanuliikumisest. Võtted olid ka Koguva taludes, Smuuli talus ja kõrvaltalus; me olime mitu kuud sellel saarel. Olen Levi endaga ka kokku puutunud, tema korteris isegi kaks ööd veetnud. Olin Moskvas, kuskile võõrastemajja ei saanud, aga mul oli tema telefon. Siis me olime selle filmi juba teinud; ta käis võtete juures, saime seal tuttavaks. Helistasin, ta ütles: „Lemps, sõida siia.” Sõitsin sinna. Tal oli Moskvas omaette kolmetoaline korter. Üleval rõdu peal oli vähemalt sada tühja viinapudelit. Kõva kärakamees — „Lähme nüüd kohe võtma!” Siis me võtsime ka, tal raha oli. Huvitav poiss oli, väga avala, hea jutuga, rääkis oma elust vabalt. Muidu tore poiss, aga temaga pidi olema ettevaatlik, ta võis ägedaks minna, kurat, hakata riidu norima. Ma teadsin selle ära ja oskasin temaga olla; mina temaga riidu ei läinud, mina sain temaga suurepäraselt läbi. Ta käis palju kordi Tallinnas ja Kuku klubis; ma olen Kukus ka koos temaga viina võtnud. Ükskord läks siin veel riiuks. Oli teada, et ta oli varas ja kinni olnud — keegi tuli viinapudeli juures torkima. Muidugi Levi läks tigedaks ja pani teisele vastu hambaid. „Ma olen vaba mees praegu, ma olen oma aja ära istunud ja sa tuled torkima!” Toodi miilits kohale. Aga tuli välja, et ta ei olnud mitte ainult varas, vaid ka KGB-mees. Kui miilitsad kutsuti Kukusse teda arreteerima, tõmbas ta taskust ühe kaardi. Miilits lõi kulpi: izvinite! Ja läksid minema. Levi oli julgeolekupolkovnik olnud.

Mitte kõik „Halli hundi päevikus” ei vasta tõele. Ma olen sellest temaga ka rääkinud. See on tõene osalt. Vargapunti ta sattus ja Saaremaa ja Muhu metsavendadega koos tegutses. Seal oli metsavendi, kes olid poliitilised ja tapjad, mõrtsukad, aga tema käed olid verest puhtad, tema oli ainult varas, varastas toitu, riideid ja tarbeasju, sigu ja lambaid. Küsisin, et kas pauku tegid, ja ta ütles, et jah, aga kellelegi pihta ei lasknud — niisama hirmutamiseks. „Mina ei ole kedagi lasknud, minu käed on verest puhtad.”

Elu andis ajendi seda lugu kirjutada, tema fantaseeris juurde. Ta hakkas seda kirjutama vangimajas, vangimaja seinalehte. Siis märgati, et tal käsi jookseb, ja anti nõu, et kirjutagu sellest romaan. Nii et vangina vangimajas kirjutas romaani. Ta ütles: „Seal vangimajas oli väga tuntud häid kirjanikke ja kunstnikke!” Romaani saatis ta romaanivõistlusele ja see romaan, „Halli hundi päevik” tuli esikohale. Niisugune on selle saamislugu, ta seda mulle täpselt rääkis. Aga ega need, kes esikoha välja andsid, žürii liikmed, ei teadnud, et vang on selle kirjutanud. Nüüd hakati otsima, et autor välja kutsuda. Kus ta on? — Autor, kurat, vangimajas! Siis vaadati: mõrtsukas ei ole, veretöid ei ole, suur kurjategija ei ole, ainult varas. Ja vabastati! Anti Moskva linna kolmetoaline korter! Raha, Kirjanike Liidu liikmeks… Seal korteris mina olengi käinud — asus mingil tänaval Leningradi vaksali juures ühes uues majas, kolmanda või neljanda korruse peal. Vangimajast kirjutas ennast romaaniga välja! Kui kirjutas, oli teksti peitnud, tekkide alla ja patjade sisse, et ära ei võetaks. Vangimajas olid omad sõbrad ka, kes aitasid käsikirja välja saata, nägid, et poiss on andekas, teeme pulli.

Film ise oli tehtud neljaosaline, aga Mosfilmi komisjon vaatas üle ja kärpis kaks osa välja, neljast jäi kaks järele. Tegelikult oleks pidanud tegema need neli väiksemateks osadeks ja seriaaliks. Välja jäi palju huvitavat materjali. Mul oli ka seal mitu head stseeni — kurat, tõmmati välja. Mul oli seal ilus roll! Ma olin varaste pealik.

Max Laosson, Kunstide Valitsuse juhataja, kirjutas mulle kirja, et saan 1950. aastal Moskvasse GITISesse õppima minna — tema oli see, kes kirjutas: võib minna. GITISesse võeti täiendust juurde. Ette oli nähtud 20 õpilast, aga seal üks punt, viis inimest, kõik eestlased, Edvin Hanschmidt, Aino Keerberg, Edgar Palu jt [veel Armand Tungal ja Ants Lätti — J. U.], pandi kinni ja nüüd võeti täiendust juurde. Orgulas tuli Moskvast ja valis näitlejaid. Mina olin juba teatriinstituudi lõpetanud, Tallinna oma. Saime Võidu väljakul kokku, ta ütles: „Lemps, tule Moskvasse, meiega õppima.” Mina ütlesin, et olen ju juba instituudi lõpetanud, misasja ma enam tulen. — „Ei, ei, see ei loe midagi. Tuled õpid juurde, vaatad Moskva plikasid…” Parajasti oli vastuvõtukomisjon ka siin, professor Ilja Sudakovil oli hotell Palace’is tuba, läksime tema juurde. Tema lasi lugeda ühe luuletuse. Lugesin ära. „Nüüd lähme kohe Laossoni juurde!” Mina olin viimane kandidaat ja kui mina poleks tulnud, oleks üritus lörri läinud, sest ainult neli kandidaati võeti: Ita Ever, mina, Kalju Karask ja Erich Jaansoo. Ja et ma ära ei kaoks, ütles Sudakov, et lähme kohe Kunstide Valitsusse. Võttis mul käest kinni, tulime Palace’ist välja — Kunstide Valitsus oli siis seal, kus nüüd on Georg Otsa muusikakool —, läksime sinna, Laossoni kabinetti ja Sudakov ütles Laossonile: „Kirjutage, et vaat see mees tuleb Moskvasse.” Ja Laosson kirjutas paberi, et võib minna õppima. Selleks, et mina saaksin minna Moskvasse õppima, pidi Kunstide Valitsus eraldama raha ja selleks oli Max Laossoni allkirja vaja. Nii et Max Laosson on mind saatnud Moskvasse. Meie neli siis läksime Moskvasse ja lõpetasime GITISe koos 1953. aastal. Siis tulime Draamateatrisse.

 

Järelmärkus:

Eesti Päevalehes ilmus vestlusest osa Smuuli puudutavaid episoode. Mõni päev hiljem saatis mulle e-kirja lehelugeja Tõnu Kurissoo, kes lisas lahkelt paar omapoolset detaili „Polkovniku lese” lavastuse keelamise katse kohta. Ta kirjutas: „1963. aastal sattusin mereväkke ja madrusena Tallinna mereväebaasi spordirühma koos hilisema Tallinnfilmi direktori Enn Rekkoriga, kelle ema töötas ENSV Ülemnõukogus. Ühel päeval Enn rääkis, et oli emalt kuulnud Tallinna mereväebaasi kolme ohvitseri, Sevostjanovi, L-i [nimi siinkohal asendatud ja see pole ka oluline — J. U.] ja Rovnõi protestist „Polkovniku lese” lavale toomise vastu. Sevostjanov oli esimese järgu kapten ja Tallinna mereväebaasi staabiülem, kes elas oma perega praeguses Tammsaare majamuuseumis. Rovnõi oli punaste pagunitega polkovniku aukraadis Tallinna baasi parteikomitee esimees. L oli esimese järgu kapten. 1963. aastal võisid mõnel neist olla ka madalamad pagunid. Just L-i naine oli tõenäoliselt protestikirja põhjustajaks.

 

Üles kirjutanud JAAK URMET

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.