MUUSIKAFESTIVALIST „JÕULUJAZZ 2021”

Veebruar, 2022

TIIT LAUK

Tänavune „Jõulujazz” 24. XI — 14. XII algas Tallinnas 25. XI meeldivalt kahe väga huvitava fotonäitusega Telliskivi Loomelinnaku Fotografiska saalis. Mõlemad väljapanekud olid pühendatud loodusele ja selle säilitamisele: ühes keskenduti inimese loodusesse integreerimisele (Arno Rafael Minkkineni „Kakssada aastaaega”), teises loodushoiu tähtsusele (Nick Brandti „See tühi maailm. Meile jääb vaid tolm”). Kuid jäägu lähem analüüs selle ala asjatundjate teha. Näitus pani kaasa mõtlema ja lõi soodsa atmosfääri ka muusikalistele elamustele häälestumiseks.

 

25. november, Fotografiska saal

26. „Jõulujazzi” avamine Tallinnas oli usaldatud Jonas Kaarnametsa ansamblile Jonas F. K. Nagu reklaamist võis lugeda, kuulusid ansamblisse Jonas Kaarnamets (vokaal, kitarrid ja lahtised puusad), Jan Soovik (klahvpillid ja basskitarr), Caspar Salo (löökpillid), ELLIP (Pille-Riin Karro, vokaal) ja Kostja Tsõbulevski (vokaal). Kuigi üritus pidi justkui olema seotud kahe teemaga, nii džässi kui jõuludega, jäi selline esinejate valik mulle mõistetamatuks, sest see ei vastanud õieti ühelegi neist. Õnneks said esinejad sellest ka ise aru ja nagu Jonas Kaarnamets ka kontserdil mainis, on nende side džässiga üsnagi küsitav. Džässipublikule mängiti kava keskel siiski üks „džässilik kitarrisoolo”, mis eriti džässilik välja ei kukkunud. Küsitav oli ka nende esinemise nimetamine kontserdiks. Muusikute mängutaset arvestades poleks korraliku kontserdikava ettevalmistamine eriline probleem olnud. Millegipärast ei pidanud nad seda aga vajalikuks ja esitasid korralikku, tänapäevase elektroonilise popi stiilis tantsumuusikat. Noortest võib muidugi aru saada — praegusel pandeemiast mõjutatud ajal on iga esinemisvõimalus kulda väärt… Ent kontserdil ja tantsuõhtul on siiski oluline vahe, kas või näiteks piletihinnas…

 

26. november, Vaba Lava

Päev algas Vaba Lava blackbox’is mälestuskontserdiga „Louis Armstrongi jälgedes”. Louis Armstrongi sünnist möödus tänavu 120  ja surmast 50 aastat. Nõustugem „Jõulujazzi” interneti kodulehel väidetuga, et „Tema populaarseks lauldud ja mängitud lood kõlavad maailma raadiote muusikaprogrammides ja kontserdilavadel ka tänapäeval. Kuidas saakski unustada  Satchmo esitusi lugudest nagu „What A Wonderful World”, „Mack The Knife”, „Dream A Little Dream of Me”, „Hallo, Dolly” jms. Kõik need ja mitmed teisedki Armstrongi repertuaari kuulunud lood kõlasid „Jõulujazzi” kontserdil siin juba kaheksa aastat elanud Ameerika trompetisti Jason Hunteri ansambli esituses, kuhu solistidena olid kaasatud vokalistid Sofia Rubina ja Jan Uuspõld ning trompetist Allan Järve.

Mälestuskontsert „Louis Armstrongi jälgedes”: Jan Uuspõld ja Jason Hunteri ansambel.

Selleks kontserdiks moodustatud diksiländorkester vastas ka Satchmo kõige tüüpilisema bändi koosseisule ning kuna sellesse kaasatud muusikud kuuluvad meie paremiku hulka, kõlas see üpris tõetruult. Tõsi, sellisele varasele džässistiilile omast optimistlikku vaba tunnetust ja mängurõõmu oli vähevõitu. Aga seda ei saagi oodata sellelt n-ö projektikoosseisult, kes enne lavale astumist endale maksimaalselt paar tundi prooviaega lubada sai. Kurth Weilli „Väitsa-Mackie laulu” puhul Brechti-Weilli „Kolmekrossiooperist” meenus mulle kohe selle aastaid tagasi kuuldud Einari Koppeli stiilne esitus Vanemuise teatri omaaegses lavastuses. Armstrongi mälestuskontserdi kava ise oli hästi läbi mõeldud ja ka hästi ja stiilselt esitatud; puudu jäi pisut vaid eespool mainitud mängurõõmust, ent kava paar-kolm viimast lugu, kui bänd oli end sisse mänginud, kõlasid juba täiesti õige tunnetusega. Seda märkasid kohe ka kuulajad, aplaus muutus tormiliseks ja kontserdi lõpus nõudis püsti tõusnud publik ovatsioonide saatel lisapalu. Nüüd võis „Jõulujazzi” avatuks lugeda.

 

26. november, Fotografiska saal

Humoorika nimega Estrada Orchestra koosseisus Volodja Brodsky (klahvpillid ja süntesaatorid), Ilja Gussarov (flööt ja baritonsaksofon), Sasha Petrov (tenorsaksofon ja löökpillid), Misha Panfilov (basskitarr ja löökpillid), Madis Katkosilt (trummid ja löökpillid) jätkas Fotografiska laval. Kuna see koosseis on meil veidi vähem tuntud, on nende lühitutvustus asjakohane. Reklaamist loeme: „Nende loominguga on ilmunud viis albumit. 2015. aastal ilmunud Estrada Orchestra omanimeline debüütalbum oli menukas sissejuhatus retrokõlade kaasajastatud taastulemisele. Orkestri heliloojad Misha Panfilov ja Volodja Brodsky olid võlutud nii filmimuusikast, funky’st kui ka džässi ammendamatutest kõladest. 2017. aasta veebruaris ilmus Estrada Orchestra teine kauamängiv „Jazz­beatjäätis”, mille andis välja prantsuse plaadifirma Stereophonk. Detroidi plaadifirma Funk Night Records alt 2018. aastal ilmunud LP kandis nime „Vaba” ja neljas „Zucker Tanzclub” aastast 2019 vaatas taas psühhedeelse džässi suunda, aga ka hüpnootilise krautroki poole. Ansambli viimane, tänavu septembris esitletud stuudioalbum LP „Playground” ilmus Saksa plaadifirma Sulatron alt. Muusikalise käekirjaga eristub viimane kauamängiv oma meditatiivsusega varasemast loomingust.” „Elbjazzil”, „Positivusel”, „Jazzkaarel”, „Kaunas Jazzil” ja teistel festivalidel üles astunud bänd on viimasel ajal tublisti tuntust kogunud ja laiendanud oma rahvusvahelist haaret. Kontserdi juurde tagasi tulles — ei oska midagi öelda nende plaatide kohta, kuid kontserdi kavas oli üsna võrdselt panustatud nii kõrvale kui silmale. Ilma visuaalse pooleta, mille eest hoolitses põhiliselt Ilja Gussarov, kes pillimängust vabadel hetkedel valas oma ammendamatu energia välja breiktantsusarnase liikumisega, oleks see tunduvalt vaesem olnud. Uskumatult võimas energialaks! Kava teises pooles ühines nendega ka moderntantsu paar Ilja Tulit ja Sofia Kruusamägi, võimendades visuaalset poolt veelgi. Olemata küll selle stiili austaja, pean tunnistama, et igav küll ei hakanud.

 

28. november, Kumu auditoorium

Tobias Tammearu trio koosseisu kuulusid peale Tobiase, kes mängis tenorsaksofoni, mida ta ka kohati elektroonika abil töötles, veel bassist Robert Rebane ja Martin Petermann trummidel. Kuna tegu oli eeldatavasti meie nooremate džässmuusikute lootustandvamate esindajatega, kandis kontserdi üle ka Klassikaraadio. Noormehed olid valinud endale keerulise ülesande — sellise, ilma harmooniapillita koosseisuga huvitava kava esitamine on tõsine väljakutse palju kogenumatelegi. Nende motoks on „Ära eelda [midagi], lase muusikal end juhtida”. Hea moto, kuid tuli see nüüd otsesaate ärevusest, tühjavõitu saalist või oli viga milleski muus, kuid seekord ei tahtnud muusika neid juhtida. Vajaka jäi muusikalisest arengust. Võis ka olla, et monotoonsus nende esituses oli taotluslik, kuid antud juhul sai seda liiga palju. Lugu või paar oleks ehk oma ülesande täitnudki, aga nüüd hakkas poole kontserdi paiku igavus vaevama. See „miski”, mis huviga kuulama paneb, oli neil paraku puudu. Mõned huvitavamad momendid Robert Rebase soolodes siiski olid, kuid seda jäi kogu kontserdi kohta väheks. Ent kes ei katseta, see ei arene. Loodetavasti on aasta-paari pärast põhjust teistsuguse arvamuse kirjutamiseks. Jõudu tööle!

 

1. detsember, Kumu auditoorium

Trio Maag sündis kuue aasta eest, muusikute suurest huvist Argentiina tango vastu. Nüüdseks on jõutud omaloominguni, milles tango genoom siiski päris lahustunud ei ole. Maagi repertuaari võib nimetada Ladina-Ameerika mõjudega folgilikuks džässiks, millele lisab omapära Kaspar Uljase (bandoonium), Marek Taltsi (kitarr) ja Mingo Rajandi (kontrabass) koostöö, lõunamaised aktsentueeritud rütmid ja muusikute lõunamaiselt kirglik mäng. Lisaks originaalmuusikale mängivad nad ka tänapäeva argentiina autorite populaarseid palu, lastes muusikal kõlada läbi oma isikliku filtri. Muide, Kaspar on minu andmetel Eesti ainus bandooniumimängija. Ookeanitaguste maade mõjutusi kasutavad nad vaid loominguliselt ja alati improvisatsioonina. 2020. aastal liitus trioga külalisena nakatava lavasarmiga mitmekülgne hispaania laulja Isabel Bermejo, kellega koos anti kontserte ka „Jõulujazzil”. Isabel tunneb ennast koduselt nii džässis, flamenkos, tangos kui ka Ladina-Ameerika muusikas üldisemalt, esinedes sageli erinevates rahvusvahelistes koosseisudes. Laulja on osalenud mainekatel festivalidel (sh „North Sea Jazz Festival”, „Operadagen”, „Rotterdam Film Festival” jpt). Tema väljendusrikkus ja lavaline veenvus on sütitavad. Tänavusel „Jõulujazzil” astus Maag üles ka kolme vägagi erineva „universumiesiettekandega”, mis kõik tundusid olevat (hoolimata kodumaistest autoritest) üpris Argentiina nägu. Huvitavaim neist näis Marek Taltsi lugu, aga omad võlud olid ka Mingo Rajandi ja Kaspar Uljase paladel. Kokkuvõttes huvitav ja täiesti omanäoline kava. Mis puutub aga jõuludesse ja jõulumeeleolusse, mis meil on harjumuspäraselt külma ja lumega seotud, siis meenutasid „maagid”, et Argentiinas (ja üldse peaaegu pooles maailmas) mööduvad jõulud üldreeglina rannas… Nii palju siis jõulumeeleolust.

 

2. detsember, Kumu auditoorum

Detsembrikuu esimesel päeval möödus 70 aastat päevast, mil sündis John Francis Pastorius III, džässimaailmas tuntud ka kui Jaco Pastorius. Mees ise nimetas end juba kahekümneaastaselt „tagasihoidlikult” maailma parimaks bassimängijaks. Huvitaval kombel ei kahelnud selles faktis juba toona keegi ja tänaseks on Jaco Pastorius saavutanud basskitarristina ebajumala staatuse. Sarnaselt oma suurte iidolite Charlie Parkeri ja Jimi Hendrixiga põles paraku ka Pastorius muusikamaailmas kiire ja pimestavalt ereda leegiga. Nagu Mihkel Mälgand tutvustuses ütles: „Ta jõudis teha ümber päikese küll ainult 35 ringi, kuid selle ajaga muutis ta täielikult ühe instrumendi käsitlust, kasutust ja selle rolli muusikas. Basskitarr jõudis selle mehe käte läbi jazzmuusikasse ja bassimees pääses pimedast lavanurgast rambivalgusesse.” Lisaks fenomenaalsele pillikäsitsusoskusele jättis Jaco Pastorius endast kustumatu jälje maha ka helilooja, arranžeerija ja bändijuhina. Jaco Pastoriuse 70. sünniaastapäeva võtsid nõuks ühise kontserdiga tähistada kolm tema suurimat fänni siinsetel laiuskraadidel: Raul Vaigla, Mihkel Mälgand ja Janno Trump. Lisaks neile lisasid kontserdile oma muusikalise panuse Madis Muul klahvpillidel ja Petteri Hasa trummidel. Kavasse võeti Pastoriuse loomingut tema sooloalbumitelt ja ka lugusid legendaarse The Weather Reporti repertuaarist, kus Pastorius mängis aastail 1976–1981. Ja meie basskitarristide tipud andsid oma parima, kuigi, nagu Raul Vaigla tõdes: „Eestlastele kohaselt — algul ei saa vedama, pärast…” Kontserdil sai nautida harvakuuldavat kolme bassisti koosmängu(!) ja igaühte neist veel solistina. Muljed olid vägevad! Kahju, et Klassikaraadio ei leidnud võimalust seda kontserti salvestada, oleks olnud, mida hiljemgi nautida.

Kontsert „Tribute to Jaco Pastorius”: (vasakult) Mihkel Mälgand, Janno Trump ja Raul Vaigla.  

3. detsember, Kumu auditoorium

Marc Ribot on üks meie kaasaja ainu­laadsemaid kitarriste, kelle kompromissitu lähenemine muusikale on tõstnud ta väljateenitult kõrgele pjedestaalile. Tema viimaste aastate armastatuim koosseis on Ceramic Dog, mida peab nägema ja kogema live-kontserdil. Oma loometee jooksul on Ribot avaldanud üle kahekümne sooloalbumi. Koos Robert Plantiga loodud albumi „Rasing Sand” eest pälvis Ribot Grammy auhinna.

Marc Ribot’ postrokilik power-trio Ceramic Dog kannab intrigeerivat vaimu, muusikud on koos salvestanud neli albumit, neist „Your Turn” jõudis 2013. aasta tähelepanuväärsemate heliplaatide hulka. Muljetavaldav statistika! Mõjukas muusikaportaal PopMatters ülistas teose stiilirohkust ja oskust „luua haarav tervik, ohjeldades kaootilist jõumasinat”. Ribot’ triosse kuuluvad veel bassist Shahzad Ismaily ja trummar Ches Smith. Oma loomeprotsessi viimase albumi „Hope” puhul meenutas Ribot: „Kui salvestussessioonid 2020. aasta mai viimasel nädalal algasid, ei olnud ma kahe kuu jooksul kodust lahkunud, välja arvatud käigud toidupoodi. Suhtlesime üksteisega Skype’i teel.” Plaat lõpetati eraldi ruumides musitseerides. Album „Hope” ilmus 2021. aasta juunis ja seda nimetab Ribot enda ja oma muusikute eluliiniks. Album kajastab muusikute koroonapiiranguteaegseid mõtteid ja tundeid. Pakistani päritolu Ameerika helilooja-bassist Shahzad Ismaily muusikalisse huviorbiiti kuuluvad lääne muusika­traditsioonist eema­le jäävad alad — bali, pakistani, jaapani, maroko ja india traditsiooniline muusika. Ta on kirjutanud muusikat kammeransamblitele, filmidele, teatri- ja tantsulavastustele. Trummar Ches Smith alustas oma karjääri kooli proge-psych’i bändis ning jätkas tegevust mitmes obskuurses punkbändis. Ta on asutanud ka koosseisud Theory of Ruin ja Good for Cows.

Trio Marc Ribot’s Ceramic Dog unikaalset kõla sai kogeda 3. detsembril Kumu auditooriumis „Jõulujazzi” kontserdil, kus esitleti ülalmainitud värsket albumit „Hope”. Juba aastaid murravad muusikateadlased ja muusikud pead küsimuse kallal, millal muutub mingi suvaline heli muusikaks. Sama probleem tekkis mul ka kõnealusel kontserdil. Nende esimene, u 50 minutit kestnud lugu oli hiilgav näide sellest, kuidas arendada ilma muusikalise materjalita lugu. Püüda seda kontserti mingisse stiili paigutada oleks üpris tulutu ettevõtmine — see balansseeris mitmete stiilide, nagu avangarddžäss, hevirokk, folk ja räpp piirimail. Osale kuulajaskonnast osutus helinivoo liiga tugevaks ja päris paljud sulgesid kõrvad sõrmedega, aga uudishimu ei lasknud lahkuda ka… Shahzad Ismaily lugu (kahjuks pealkirjast ei saanud aru) oli ilmse pakistani rahvamuusika mõjutustega, kava lõpetas teos, mis sarnanes kõige rohkem räpiga. Vaieldamatult kõrgtasemel pillimehed. Kellele selline kaootiline kirju stiil sobis, said muidugi elamuse.

Marc Ribot.

 

4. detsember, Kumu auditoorium

Pillikud on „seitsmepealine ansambel, kes ühendab džässi, folgi ja popmuusika ning ammutab inspiratsiooni eesti keelest, loodusest ja rahvakultuurist”. Ansambel tegutseb alates 2014. aastast, kuigi tänaseks on vahetunud peaaegu terve koosseis. Nagu nad endid iseloomustavad, on viis neist džässmuusikud, üks klassikalise muusika ja üks roki esindaja. Vahepealsel ajal on õpingud viinud ansambliliikmeid erinevatesse Euroopa kõrgkoolidesse ja see on ka põhjus, miks seni on aktiivselt tegutsetud vaid suvisel festivalide perioodil. Nüüd on kõik kodumaal tagasi ja aktiivne töö jätkub: alates 2018. aastast on esinetud mitmel pool Euroo­pas ning ka kodumaistel festivalidel, nagu „Tallinn Music Week”, „Folk rokib Tartus”, „Seto folk” jt. Aastal 2020 ilmus ansambli debüüt­album „Metsaunelm”, mis sai sooja vastuvõtu osaliseks nii kuulajate kui ka kriitikute poolt ning pälvis ka kaks auhinna Etnokulp 2020 nominatsiooni.

Pillikute kontserdid muudab eriliseks kolme naislaulja hingestatud sulam ning ansambliliikmete multifunktsionaalsus — kava jooksul võib mängleva kergusega saada kitarristist laulja ja saksofonistist bassimängija, aga ka bassimängijast akordionist ja viiuldajatest lauljad. Ansambli moodustavad vokalistid Jana Kütt, Marianne Leibur ja Ann Mäekivi, kellest kaks mängivad ka viiulit, Robert Rebane (basskitarr ja akordion), Tobias Tammearu (saksofon, FX ja basskitarr), Alex Verlin (kitarrid) ja Martin Petermann (trummid). „Jõulujazzi” kontserdil kõlas lisaks albumi „Metsaunelm” lugudele ka uut loomingut, mis oli kantud viimase kriisiaasta meeleoludest. Stiilne ja väljapeetud kava, mida sai kuulata ka Klassikaraadios.

 

7. detsember, Niguliste muuseum-kontserdisaal

Minnes UMA kontserdile Niguliste muuseum-kontserdisaali, olin kahtluste küüsis — Niguliste saal oma ülipika kajaga on puhkpillidele tõsine katsumus, siin aga lisatakse juurde veel trummikomplekt, mis asja sugugi lihtsamaks ei tee. Kuidas nad sellega toime tulevad? Selgus, et suurepäraselt. Nagu ansambli trompetisti Aleksei Saksa jutust selgus, polnud see neil esimene kord selles saalis esineda — nüüdseks oli saali omapäraga harjutud. Selle tulemusel oli kava väga oskuslikult valitud ja saali puudustest said voorused. Nagu ikka, kõlas Aleksei Saksa trompet mahedalt ja Robert Jürjendali kitarrikõla, mida ta vastavalt vajadusele ka elektrooniliselt töötles, oli delikaatne ja viimistletud. Programm oligi jõuludele kohaselt tagasivaatavalt sisekaemusliku meeleoluga, selline, mille puhul, nagu Aleksei kommenteeris, „mõtted lähevad uitama”. See oli muusika, mis sobis suurepäraselt Niguliste iidsete võlvide alla.

Mõne sõnaga ka esinejatest. UMA sündis trompetist Aleksei Saksa ja kitarrist Robert Jürjendali koostöös aastal 2007. Muusikute loomingut iseloomustab klassikaline vormistus, nn nordic ambient’i atmosfäär ja džässilikud improvisatsioonid. Duo on esinenud festivalidel ja kontsertidel Eestis, Peterburis, Londonis, Pariisis, Ateenas ja mitmel pool mujal ning andnud välja kuus albumit. Pärast pikemat vaheaega valmis 2021. aasta suvel UMA album „Wishing Well”, mille andis välja Ameerika kirjastus Myndstream. Muusikud ise nimetavad seda ambient new age jazz’iks, selle „muusika on lihtne, meloodiline ning paitab hinge”. Õhulise trummimänguga liitus duoga rahvusvahelise mainega trummar Markku Ounaskari Soomest.

Ansambel UMA: Aleksei Saks ja Robert Jürjendal.
Sven Tupitsa fotod

 

 10. detsember, Kumu

Aastal 1964 ilmus maailmakuulsal džässpianistil Bill Evansil ja Monica Zetterlundil album „Waltz for Debby”, mis lennutas Rootsi lauljatari rahvusvahelise džässipubliku tähelepanu orbiiti. 10. detsembri õhtul taaselustasid Liina Saar ja Jürmo Eespere klaveritrio albumi, mis on maiuspala igale tõelisele džässmuusika gurmaanile. Kuna Monica Zetterlundi häält on viimasel paarikümnel aastal meil harvem kuulda olnud, oleks kohane teda paari sõnaga meenutada.

Rootsi laulja-näitleja Monica Zetterlundi rahvusvahelisest tähelennust on möödas peaaegu kuuskümmend aastat, kuid tema hääl ja esituslaad on Rootsi kuulajatele sügavalt hinge läinud. 2013. aastal valmis lauljatari eluloo põhjal film „Waltz for Monica”, mis pälvis Rootsi filmiauhinna Guld­bagge jagamisel üksteist nominatsiooni ja võitis kolm auhinda. Liina Saar sai Monica Zetterlundi loominguga lähemalt tuttavaks oma tudengiaastail Rootsis. „Nende kuue õpinguaasta jooksul kerkis Monica nimi korduvalt esile ja ma adusin lauljatari suurt panust Rootsi džässmuusikasse. Just muusika põhjamaine tõlgendus ja Monica Zetterlundi mahe hääletämber on jätnud minusse soovi tema muusikat ühel päeval ka ise esitada,” ütles Liina Saar, kommenteerides kõnealuse kontserdi sünnilugu.

Ameeriklast Bill Evansit peetakse üheks kõige silmapaistvamaks ja mõjukamaks post-bop’i pianistiks. Tema unikaalsed harmooniavalikud, helikeel ja mängulaad inspireerisid mitme põlvkonna džässmuusikuid. Legendaarse albumi „Waltz for Debby” värske tõlgendus Liina Saare ja meie ühe parima Bill Evansi stiili pianisti Jürmo Eespere klaveritriolt tõi selle muusika ka Eesti publikuni. Neist mitmed lood jõudsid kuulajateni eesti keeles Jan Kausi suurepärastes tõlgetes. Tänu talle! Laulja-helilooja Liina Saar, kellele võlgneme tänu selle kontserdi idee ja ka suures osas teostuse eest, on õppinud džässi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias ja Göteborgi Muusikaakadeemias ning just seetõttu peab ta oluliseks võimalust tutvustada Monica Zetterlundi muusikat ka Eesti publikule. Jürmo Eespere trio suurepärasele koostööle, kus lisaks talle mängivad veel Mihkel Mälgand ja Eno Kollom, lisandus orgaaniliselt ka flöödimängija ja saksofonist Markus Anthony Eermann. Tema stiilsed improvisatsioonid,  meloodiline ja samas tehniliselt kõrgetasemeline pillimäng kutsus esile publiku tunnustava aplausi. Siinkirjutaja ühines sellega siiralt ja kommentaarideta.

 

14. detsember, Alexela kontserdimaja

Tänavuse „Jõulujazzi” viimaseks esinejaks oli Salvador Sobral, kes 2018. aastal võitis eesti kuulajate südamed oma vaba ja sooja suhtlemise, huumorimeele, karismaatilise hääle ja südamlike lauludega. Reklaamist loeme: „Portugali laulja-laulukirjutaja tõi 2017. aastal oma kodumaale kauaoodatud kuulsuse, võites lauluvõistluse Eurovisiooni ajaloo kõrgeima punktisumma, 758 häälega. Laulja 2016. aastal ilmunud debüütalbum „Excuse Me” sidus ta Ladina-Ameerika muusikapärandi, bossa ja jazzitoonidega.” Tema tutvustuseks võiks lisada, et Sobrali teine album „Paris, Lisboa” ilmus 2019. aastal kolmeteistkümnes riigis. Edukale plaadile järgnes ulatuslik maailmaturnee. Käesoleva aasta kevadel avaldas laulja oma kolmanda albumi „bpm”, mis oli nomineeritud ka Latin Grammy auhindadele, neist siiski ühtki võitmata.

Psühholoogiat õppinud ja seejärel Barcelona muusikakoolis Taller de Music džässiõpingutega jätkanud Salvadori tõeline kirg on muusika, eriti laulmine. Kolmekümne ühe aastane Salvador Sobral on portugali- ja hispaaniakeelse muusikamaailma staar. Tema mitmekülgsust näitavad erisuunalised muusikaprojektid, sealhulgas ka vokalistiroll indie-pop’i-koosseisudes. Samas saab sellest ka järeldada, et ta alles otsib seda õiget stiili, millele keskenduda. Tänavune „Jõulujazz” kutsus Salvador Sobrali Eestisse peaesineja staatuses.

Salvador Sobral, Haidi ja Manuel Rocha.
Birgit Vaarandi foto

Läksin minagi suure huviga tema kontserdile — reklaam reklaamiks, oma kõrv on kuningas. Tema noorusest on tõesti teada arvestatav džässihuvi, mida võib märgata ka tema esimesel LP-l „Excuse Me”. Mis on sellest pärast Eurovisioonil saabunud kuulsust alles jäänud? Siin tutvustas ta oma viimast albumit  „ bpm” , mis on esmakordselt, nii muusika kui tekstide osas täielikult tema enda looming. Vaba ja soe suhtlemismaneer oli tõesti alles, tema psühholoogiharidusele viitas kava oskuslik ülesehitus ja lävimine publikuga. Oma ehtlõunamaalasliku, ülekeeva energia valas ta lapselik-naiivsesse, rokile omasesse lavalisse liikumisse, mis põhjendas ka esmapilgul veidravõitu sportlikku riietust. Eraldi komplimenti vääris tema suurepärane pehme falsett — üleminekut normaalselt häälelt falsetile oli võimatu märgata, seda lihtsalt polnud! Seda suudavad vähesed. Kavas oli suur osa ulatuslikel tekstidel. Kahjuks romaani keeled minu oskuste hulka ei kuulu, nii jäin osast heast kindlasti ilma. Publiku reaktsioonide järgi võis siiski mõista, et arusaajaid oli küllaltki palju. Niigi ülisoojalt meelestatud publiku sai ta aga lõplikult pihku, kui kutsus lavale endaga duetti laulma Järvamaa neiu Haidi (kellel muide ilmus just äsja teine album!). Efektne ja igati ka vokaalselt õnnestunud võte. Lisapalana esitatud kunagist Eesti Eurovisiooni-lugu „Nagu merelaine”, mida ta, ise rahva hulka minnes, kutsus publikut kaasa laulma, võiks juba tõeliseks triumfiks lugeda. Minu hämmastus oli suur, nähes, kui suur hulk publikust seda sõnadega kaasa suutis laulda.  Oli see nüüd džäss? Vaevalt küll. Kuigi kõik ansambli kahtlemata väga head muusikud said võimaluse ulatuslikeks soolodeks, võiks džässi hulka lugeda ehk vaid kontrabassisti Andre Rosinha mõlemad soolod, ei muud. Pianisti Max Agnase pikad soolod kuulusid ilma mingi kahtluseta süvamuusika valda, Manuel Rocha kitarri- ja Bruno Pedroso trummisoolod olid aga rohkem rokiskeenelt pärit. Seega paras stiililine segadus, mis moodustas siiski päris hea terviku. Jõulueelse meeleolu said küll kindlasti kõik.

Sellega oli siis tänavune, 26. „Jõulujazz” lõppenud. Kokku toimus 20 kontserti, neist kaheksa väljaspool Tallinna, ja kolm mälestuskontserti. Kava oli stiilide mõttes küllaltki kirju ehk „midagi igale maitsele”. Väikse täpsustusena tuleks siiski lisada, et 26. korda oli „Jõulujazzi” korraldajaks „Jazzkaar”. Menukaks kujunenud üritus ise toimus juba kahel varasemal aastal Eesti Džässifondi korraldusel, tõsi küll, vaid ühepäevasena jõulude 1. pühal Niguliste muuseum-kontserdisaalis ja vaid meie parimate džässmuusikute Silvi Vraidi, Kiigelaulukuuiku, Helmut Aniko, Lembit Saarsalu, Tiit Laugu trio, Priit Bernhardti ja tartlaste Halebopp Singersi osavõtul. Kohtumiseni aasta pärast!