„VAINO VAHINGU PÄEVARAAMAT” — KARJE ARMASTUSE JÄRELE

KRISTJAN PUUSILD

„Vaino Vahingu päevaraamat”. Režissöör ja stsenarist: Rainer Sarnet. Operaatorid: Erik Põllumaa, Mart Taniel, Marianne Kõrver, Ott Tiigirand. Produtsent: Marianne Kõrver. Kunstnik: Laura Pählapuu. Helirežissöörid: Harmo Kallaste, Tanel Kadalipp. Monteerijad: Marianne Kõrver, Martin Männik. Dokumentaalfilm, portreefilm, kestus 79 min. ©Klaasmeri. Esilinastus 20. XI 2021 Tallinnas PÖFFil.

 

Inimhing on kui üksik purjepaat keset ulgumerd, mida loksutavad lained, suunavad hoovused ja tõmbavad tuuled. Sellises paadis seilata ei ole mitte üksnes väljakutse, vaid ka võimalus lahendada ära ürgnarratiivne mõistatus, kuidas elada. Vaino Vahing võttis selle väljakutse oma eluteel vastu, kuid küllap otsis võimalusi seda mõistatust lahendada intensiivsemalt, riskantsemalt, vahest ka sügavamalt kui meie, kes me loeme tema päevaraamatuid või saame osa Rainer Sarneti äsja valminud linateosest. Seda enam on filmivaatajatel harukordne võimalus, privileeg ja au olla pisut rohkem kui tunniks Vaino Vahingu purjepaadis, kaasas ühel eriskummalisel, inimloomust avaval rännakul.

Merereisilt võib oodata kõike. Mõnel läheb loksudes süda pahaks, teine kardab, et tuleb torm, kolmas keeldub elumerd tunnistamast, pugedes suletud silmil alla kajutisse. Aga on ka neid, kes kohtuvad merel määramatusega, vaatavad ootuses silmapiirile, elavad lainete rütmi sisse ning kohtuvad iseendaga. Meri on tunnete maailma sümbol ja hoolimata vee peal püsivast alusest, tugevast purjest ning enesekindlast kaptenist (loe režissöör Rainer Sarnetist) kohtutakse tormi käes, piirsituatsioonis, ikkagi vaid iseendaga. Film oma täpselt valitud näitlejaskonnaga, viimistletud päevaraamatulõikudega, värvi andvate intervjuudega Vahingu lähedastega ja mitmetähenduslike provokatiivsete Spiel’idega annab vägagi ligitungival viisil aimu, kuidas Vahingul elumerel läks.

„Vaino Vahingu päevaraamat”, 2021. Režissöör Rainer Sarnet.
Vaino Vahing.

Võib-olla tasuks vaatajal enne kinosaali sisenemist süüvida pisut Vaino Vahingu isikusse, piiluda tema päevaraamatutesse, lugeda mõnd tema kirjutist või vaadata järele paar tema filmirolli, et veenduda, kas tahe ja valmidus temaga samas paadis merereisile minna on ikka olemas. Kas psühhiaatri, kirjaniku ja näitleja rolli sümbioos ühes isikus oma raskesti hoomatavate mõõtmetega on midagi, millega filmivaataja on valmis suhestuma. Kas on lugusid ja seiku, tundeid ja mõtisklusi Vahingu loomingust, millega samastumine võiks vaatajale õpetada midagi universaalset elu ja olemise kohta. Kui olete kahe jalaga kuulekalt maa peal, siis tasub meenutada, et maismaal pole purjepaadiga suurt muud teha, kui seda eeskujulikult hooldada või lasta tal lihtsalt olla.

Aga suure inimese hing ei lepi iial argipäevaga. Ta otsib oma olemise mõtet, karjub aeg-ajalt armastuse järele ega suuda jääda maismaale passima. Vahingu purjepaati tasub astuda vaid siis, kui osatakse ujuda, sest päästerõngaid selles paadis ei ole. Õnneks istub vaataja kinosaalis ja võib end poolenisti turvaliselt tunda, sest film on Vahingust, mitte vaatajast. Sellegipoolest on filmimeeskond suutnud luua seesuguse meisterliku kombinatsiooni tõsielust, mängust, loomingust, igatsusest, usust ja inimlikkusest, et film puudutab ning merereisile omaselt võib laineid tunda veel mõnda aega
pärast filmi lõppemist. Meid viiakse rändama ühe omanäolise inimese eneseotsimise piirialadele, vaatajale poetakse kripeldavalt naha alla, kunstiliste võtete kaudu võimaldatakse eneserefleksiooni ja koputatakse seejuures ka vaataja mitteteadvuse uksele.

Film koosneb Vahingu sõprade ja pereliikmete jutustatud seikadest ja kommentaaridest, päevaraamatute kat­kenditest, stseenidest, kus lavastatakse lõike tema loomingust, dokumentaal- ja mängufilmi materjalidest. Dokumentaalses pooles näeme inter­vjuusid tema eksabikaasa Maimu Bergi ja tütre Julia Laffranque’iga; Vahingu loomingut ja selle tähendusi avavad Valle-Sten Maiste, Hando Runnel, Ele Süvalep, eluolule ja ajastu kontekstile pööravad tähelepanu Jüri Arrak, Hannes Kaljujärv, Lembit Allikmets. Intervjuud on mõnusalt tasakaalustatud, andes edasi ajastu hõngu, suhete keerukust, Vahingu sisemisi võitlusi ning režissööri püüdu mõista tema elu ja otsinguid. Filmi lavastuslikus pooles osaleb kuus näitlejat, kolm meest: Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Erki Laur, ja kolm naist: Mari Abel, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, kellele on usaldatud peen liikumine psüühika erinevates registrites ja dünaamikates, teadvustatuse ja teadvustamatuse piirialadel, mehe ja naise, inimese ja jumala kõnelustes. Ükski lavastseen ei ole suvaline, kõik nad kannavad mingit esialgu veel teadmata sõnumit. Need sõnumid jõuavad poolunenäolistes koreograafilistes etüüdides kohale kõigepealt hoopis füüsiliselt, pugedes naha alla, ajju ja klombina kurku. See, mida kuuleme ja näeme, peegeldab justkui viisi, kuidas teadvustamatus võiks kõnelda teadvusega. Stseenid tõmbavad meid psüühika äärealadele, mingisugusesse maagilisse punkti, kus võivad aktiveeruda ka vaataja kompleksid, valupunktid või lahendamata teemad. Selle pingega liigutakse filmi kulgedes üsnagi turvaliselt ja hoitult üha enam lähemale ühele inimsaatusele. Lõpule, mis võib olla hüljatud ja armetu, kuid ka ühendatud, vaba ja tähenduslik.

Filmi keskseks kujundiks on karje, mis omamoodi sümptomina vallandub igas näitlejas, kes Vahingu hingemaailma jäljendab. Siinkohal meenub Edvard Munchi maal „Karje”, mis oma eri versioonides peegeldab inimese muutuvat ja keerukat ülesannet hoida oma sisemaailma koos ja armastada iseennast maailmas, mis pole sugugi alati harmooniline ja tasakaalus. Kus armastuse otsingutel tuleb süüvida oma hinge varjulistesse soppidesse. Kus kohati satutakse ka tundmatutele psühhoidsetele aladele, kus on oht ennast kaotada. Kus valu, elujanu ja kirg käivad käsikäes ning elu üle ahastamise tagajärjed ja armastuse saatus ei ole ette teada. Armastusele liginemine on suur risk, täis kontraste, mängu, reaalsuse ja teispoolse segunemist. Vahing võttis selle riski, elas täiel rinnal, kuid maksis selle eest ka valulist hinda.

Ka praegune ajastu kutsub lausa karjudes appi — et tuleks keegi, kes päästaks merre kukkunuid, sest ujuda ei osata või siis kibeletakse segaduses ja rabeldes paati koos kõigi oma kompsude (loe hirmude ja neurooside) ja varanatukesega (loe mõtetega), peaasi, et pääseks ära ja eemale iseendast ja oma varjudest. Film äratab meid vaatajatena oskuslikult tõeteadvusele, oma sisemise pärisuse välja/näkku karjumisele, iseenda piiridega kohtumisele, väele ja valule. Aga vaatajat ei päästeta. Võib-olla on see filmi üks tähtsamaid sõnumeid — oma hinge eest tuleb ise vastutus võtta! Igal purjekal on oma teekond ja oma saatus. Ükski kapten ei saa kellegi teise eest merd sõita ega ujuma õppida.

Vaino Vahingu purjepaadis on kapteniks režissöör Rainer Sarnet, kes on merd sõitnud juba piisavalt kaua  ja kes tunneb oma alust imehästi, sest on oma „Merehaigused” juba läbi põdenud ja purjetanud ka vägevates „Novembri” tuultes, võttes pardale igasuguseid „Idioote” (loe: merele minekuks ettevalmistamata filmivaatajaid). Seega meretunnetus (loe: hingetunnetus) on piisav, et hoida paat ühes tükis ja võimaldada mõnel merre kukkunud hädalisel tagasi pardale ronida. Sarneti jutustamisoskus on meremehelikult põnev, kaasahaarav, salapärane ja isu tekitav. Nii mõnigi vaataja võib tunda, et tahaks ka tunneteookeanile, merele, tahaks ka elada… või siis surra!

Juba esimestest kaadritest peale on kohal mäng. Elutung kutsub ja surmatung hiilib vaikselt sealsamas kõrval. Vaataja satub korraga mitmesse maailma: Vahingu sisemaailma, tema maailmatunnetuse olemuslikku näitemängu, kus psüühika enesele seatud lõksud on lacanlikult mässitud ihaobjektide kinnipüüdmise võimatusse; tema sõprade, kolleegide ja lähedaste konteksti loovatesse peegeldustesse ja meenutustesse, mis kutsuvad korrale ja välja teadvustamatuse ohtlikest sügavustest; argielu paratamatutesse nõudmistesse — abitusse nendega toimetulekul ja kohustusse nende eest vastutada; kirjanduse, teatri ja filmi eneseleidmist pakkuvatesse labürintidesse, milles võiks sisalduda vastus olemise mõtte, inimeseks olemise ürgnarratiivse mõistatuse lahendamiseks. Vahingu elu portreteerimine läbi nende maailmade võib olla korraga nii hirmutav kui äratav, nii vastupanu tekitav kui inspireeriv. Sarnet on nende maailmade vaheldumist filmilinal komponeerinud austava ja inimliku tundlikkusega ja leidnud paraja rütmi, millega anda vaatajale ruumi olla korraga nii filmis (Vahingu maailmades) kui omaenda sisemaailmas.

Kapten Sarnet on oma filmikeelega teinud piisavalt, et anda meile võimalus mitte karta ega hüljata purjepaati (loe Vahingut), isegi siis, kui mast on murdunud ja purjed tuultes lõhki kistud. Ta käib neid ise parandamas, Spiel’ilike pimekohtingutega, mil laual on rohkemat kui tühjad taldrikud (lavastades stseeni jutustusest „Pimedad ja kurdid taldrikud”) või ulmeliselt tajutava dialoogiga kahe mehe vahel (lavastades stseeni jutustusest „Alevisse”). Analoogilisi piirsituatsioonidesse tõmbavaid, samas nii argipäevaseid olukordi peegeldavaid Spiel’e on filmis kokku üle kahekümne. Igas Spiel’is on Vahing ise tunnetatavalt kohal. Rollid, mida näitlejad kannavad, on korraga nii siinpoolsest maailmast kui teispoolsest — käib ajastutruu surnute tants elavas minevikus.

Kas vaataja lubab sedalaadi piiritagusel maailmal end puudutada või võtavad hirmud ja kaitsemehhanismid võimust ning kutse purjetada Vahingu sisemaailma lükatakse tagasi? Igal juhul on Sarnet ja kogu filmi meeskond teinud ära väga suure töö, et seda ei juhtuks. Ka vaatajaga mängitakse ja mängitakse hästi. Meid kutsutakse mängima, kuid Sarneti stiil pole provokatiivne, konfliktile kutsuv, poisikeselikult ebaküps, vaid inimlik, soe, hooliv ja iseennast paljastav. Sarnet on oma mängus aus, avaldades oma motiivid ja näidates filmi lõpuks ära ka oma eesmärgi. Ta pajatab meile kohati vontrierilike vangerdustega sürreaalseid lugusid tundmatutes keeltes, mida Vahing justkui ise oleks talle jutustanud. Ja me saame neist ikkagi aru, isegi kui me ei saa aru, sest need lood kõnetavad meie arhetüüpseid algeid ja nendega kaasnevad tunded, mis puudutavad riivata saanud kohti vaatajate endi hinges: valu, üksindust, armastuse puudust. Ja ometi ei tekita need kõnetused ängi, vaid vastupidi, mõjuvad ühendavate heegeldustena, hakkavad elama.

Filmi kunstilised lahendused tuletavad meelde Lars von Trieri imeliste filmide „Dogville” (2003) ja „Manderlay” (2005) maailmu, kuid veelgi enam tema samast perioodist pärit, vähem tuntud dokumentaalfilmi „The Five Obstructions” (2003) vulgaarteraapilist ruumi ja õhustikku, kus von Trie­ri lemmikfilmi autor, Vahinguga samal perioodil loominguliselt aktiivne Jörgen Leth peab hakkama saama võimatute nõudmiste ja piirangutega, et taaslavastada oma film „Det Perfekte Mennesske” („Täiuslik inimene”, 1968). Sarnaselt Lethi filmiga kukuvad ka Vahingust kõnelevas linateoses näitlejad järjepanu pikali. Filmi lõpukaadris on kukkumise lahenduseks piibellik pilt hoitusest. Jörgen Lethi film lõpeb sõnadega „Ka täna ma kogesin midagi, loodan paari päeva pärast seda mõista”. Just sellise tundega lahkusin ka mina kinosaalist.

Filmis esitatavad lavastuslikud Spiel’id ja lõiked päevaraamatutest õpetavad elumerd tunnetama: kuulama tema erinevaid sosinaid ja möirgeid, nautima tema õrnu lokseid, leidma teid, mis viivad soovitud sadamatesse. Üks oluline liin filmis on armastust otsiva mehe püüdlus leida oma koht feminiinses kaoses — lõputus ookeanis. Vahingu raskused selle võimatuna näiva ülesande ees, milleks on hoomata ja juhtida oma hinge, on üldinimlikud. Hoolimata abitusest, teadmatusest ja oskamatusest ta püüab. Iga stseeniga saame aimu tema püüdluste tagamaadest, väest ja vaevast, ebaõnnestumistest ja uuesti proovimistest. Film elab, sest Vahingu purjepaat liigub ja liigutab hoolimata lõhkistest purjedest.

Filmi peategelane otsib kõikvõimalikes versioonides, esialgu seletamatul, surmatungist laetud viisil iseenese hukku. Psühhoanalüütiliselt käivitub selline tegevus siis, kui katsed otsida ja leida enesele välismaailmast piisavat ja adekvaatset peegeldust luhtuvad või pole seda olnud piisavalt lapsepõlves. Teisalt võib sellisesse sisemisse lõksu jääda siis, kui ei leita oma hingega, mehe puhul feminiinsega, turvalist ühendust. Juba esimesest kaadrist, kohtumisest tantsiva naisega, on midagi justkui õhus. Ka Vahingu päevaraamatud kõnelevad mingist imetabasest takistusest, mille tõttu feminiinne jääb vastakasse positsiooni. Tema järele on tohutu tung, samas kaasnevad sellega sisemised kõhklused, vastupanu, isegi viha. On vägagi sümboolne, et psühhiaatriaõpingute raames tehti eksperimente kassidega (feminiinse sümbol) ning et katsete käigus, lisaks kõigele muule, toimusid mõned katsed ka dekapiteeritud kassidega. Aga film ei jäta Vahingut destruktiivselt feminiinsesse uppuma. Stseenid ja intervjuud eksabikaasa ja tütrega on lunastuslikud ja annavad feminiinsele väärika koha, toovad mehe ja naise dünaamika tasakaalustatult esile ning loovad lõpu­stseenis ka püha ühenduse.

„Oma ilu olen ma saanud naistelt,” ütleb Vahing ühes dokumentaalinter­vjuus. Analüütiline psühholoogia käsitleb mehe hinge Animana, feminiinsena, ja näeb ette, et individuatsiooni-, küpsemisprotsessi käigus tuleb mehel paratamatult oma hingega kohtuda ja leida temaga suhe isiksuse teadlikus pooles. Teisalt võivad feminiinse avaldumisvormid ujutada psüühika üle, kui sisekonfliktidel puudub lahendus ja tasakaalustav mehelik pool ei saa jalgu alla. Sellisel puhul kujuneb feminiinsest kinnisidee, mille lõksu sattudes võidakse iseennast kaotada. Milline iganes ka ei oleks lähtepositsioon, millega iseseisvat elu alustatakse, on teadliku elu psühholoogiline ülesanne otsida võimalusi lapsepõlvest kaasa saadud läheduskogemuste, ema ja isa hoole ja armastuse puudu- või ülejääkide tasakaalustamiseks ning leida oma tee eraldiseisva, unikaalse indiviidina.

Vahing otsis nendele, ilmselt suures osas teadvustamata puudujääkidele ja konfliktidele lahendust. Ilmselt sellest ka tema huvi psühhiaatria ja psühhoanalüüsi vastu. Miks minnakse psühhiaatriat õppima? Nagu ütleb filmis Jüri Arrak: „Saan teada, mis teistel on viga… endal hakkab kergem.” Aga üks asi on otsida iseennast mitteteadlikult, sattudes teadvustamata maailma ookeanidele purjetama, teine asi on töötada oma teemadega teadlikult teraapias. Kahjuks ei olnud tollases Eestis veel võimalusi psühhoanalüütiliseks teraapiaks, kus kliendi ja terapeudi suhe on midagi hoopis muud kui dialoogid sõpradega keset joominguid või tülid naisega magamistoas. Maimu Berg ütleb Vaino kohta järgmiselt: „Kõik oleks nagu päris, aga imelikus nihkes.” Inimene vajab koos püsimiseks peegeldusi. Selliseid peegeldusi, mida saab vastu võtta, mis jäävad psüühikasse võnkuma ja võtavad vormi ning mis ei lõhu inimest ennast ega teisi. Tormine meri ning tung sellesse sukelduda ei anna selget peegeldust, vaid moonutab  enesepilti.

Ilmselt ei näinud Vahing oma hingega ühenduse leidmiseks teist võimalust, kui sukelduda otse meresügavustesse. Ta tahtis sinna rohkem, kui vaja. Nii juhtus ka kirjanduse, suhete, alkoholi puhul. Aga purjepaat pole allveelaev. Ta vajab tuult, mitte sügavusse tõmbavat surmatungi. Kapten Sarnet on seda selgelt teadvustanud ja loob filmiga omamoodi järelteraapia seansi, kus tagurpidikäigul püütakse purjepaati merehauast välja tuua. Sarnet toobki vraki veesügavustest koju. Hoiab Vaino hinge, võtab ta vastu sellisena, nagu ta on. Vaino Vahingu lugu saab auväärse koha maismaal. Kinolinal sõna otseses mõttes kuivatatakse Vaino hing liigsest veest. Mõnes stseenis tehakse seda sümboolselt pesust vee välja pressimisega, teistes jälle otse, ema ja tütre pihtimuste ja andestamisega. Usun, et seda saab teha ka vaataja, kui ta teadvustab, et hingeotsing on igale inimesele omane, ja mõistab, et tee selle leidmiseks ei saa olla midagi vähemat kui merele minek, millest võib oodata kõike.

Enamus inimesi ei lähe paraku eales merd sõitma. Enamus inimesi ei tule ka seda filmi vaatama ja enamus inimesi ei hakka eales pead vaevama hingeelu, mitteteadvuse ega ürgnarratiivse mõistatusega, kuidas elada. Aga ilma merel käimata jääb elu poolikuks, hing nälga ja isiksus ei küpse. Merd on vaja. Kahjuks ei osata tihti merd koos sõita, kuigi tahaks, ja võib juhtuda, et mere kanda jääb ka inimsaatuse viimane üksik sõit. Mulle tundub, et Vaints jäi üksi merele. Aga hinge ei peaks üksi jätma. Tundub, et kaptenil oli selle filmi loomisel purjepaadiga väga eriline, lähedane ja isiklik suhe. Võib-olla päästis Sarnet koos meeskonnaga Vahingu hinge üksindusest ja püüdis kinni tema karje armastuse järele.

 

KRISTJAN PUUSILD on psühholoogia- ja filosoofiaharidusega filmihuviline jungiaan, kes töötab igapäevaselt terapeudina. Ta on liikumisharrastuste populariseerija ja vaimse tervise eest seisja, kes võtab aeg-ajalt sõna ühiskondlikel teemadel.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist