PERSONA GRATA EEVA MÄGI

Eeva Mägi jaanuaris 2022.

Eeva Mägi režissööripagas pole veel väga suur, tähelepanu on tema filmid äratanud aga juba üksjagu. Olgu need filmid siin ka nimetatud. Alustuseks neli tudengitööd: „Vanamutt ja meri” (2013), „Jah” (2013), „Aasta isa” (2014) ja „Muidu üks mees” (2015). Sealt edasi kaks dokumentaalfilmi: „Lembri Uudu” (2017) ja „Süda Sõrve sääres” (2019). Seejärel lühimängufilmid „Maakohus” (2020) ja „Kolmapäev” (2021).

2018. aastal pälvis Eeva Mägi Eesti Kultuurkapitali noore filmitegija preemia julge visiooni teostamise eest lühidokumentaalfilmis „Lembri Uudu”. „Süda Sõrve sääres” võitis Melbourne’i filmifestivalil Abercrombie & Kenti nimelise parima dokumentaalfilmi auhinna, millega kaasnes õigus kandideerida ilma rahvusliku konkursita Oscaritele lühidokkide kategoorias. (Varem on sellise õiguse saanud vaid üks eesti film, Ksenia Ohhapkina „Surematu”, 2019.) Siinkohal ei saa märkimata jätta sedagi, et mõlemad Mägi dokid on tehtud „Eesti lugude” sarjas. On ju kujunenud nii, et „Eesti lugude” sarja filmidelt erilisi kunstilisi ambitsioone ei oodatagi, sest eelarve on neil väga väike ja võtteperiood väga lühike. Mägi isikupärane nägemus ja isiklik side filmide ainesega on need takistused aga kergel sammul ületanud.

 

Milline on sinu esimene mälestus?

Minu esimene mälestus on mu sünnipäev, 16. mai, kui sain kaheaastaseks. Mäletan, et tegin oma pulkadega lastevoodis, mis asus magamistoa kapi ja seina vahel, silmad lahti ning nägin, kuidas ema ja vend voodi kõrval laulsid: „Täna on Eeval sünnipäev, seda ei juhtu iga päev…” Elasime siis Kuressaares, Ida-Niidus kortermajas.

 

Kui nüüd suurte sammudega lapsepõlvest edasi liikuda, siis sa lõpetasid Tartu Ülikooli õigusteaduskonna (BA 2010) ja täiendasid end Maastrichti Ülikoolis intellektuaalse omandi õiguse alal (LL. M. cum laude). Seejärel astusid BFMi dokumentaalfilmi režiid õppima (MA 2015). Teed filme ja töötad samas ka vandeadvokaadina. Kas suudad filmitegija ja vandeadvokaadi ameti endas muretult ühendada?

Ma suudan need muretult ühendada nii, et hoian nad teadlikult täiesti lahus. Suurima heameelega teeksin ainult filme, ent ikka ja jälle on kellelgi õigusabi vaja. Ja kuna ma seda oskan, siis ikka ja jälle aitan. Film on minu kirg, armastus ja elu. Juura on töö, ja kes see ikka nii väga tööd tahab teha, kui saaks ainult kire ja armastusega elada?

 

Räägimegi nüüd lähemalt sinu dokkidest. BFMis magistritööna valminud „Muidu üks mees” räägib Pähkla külast pärit Arkaadi Saiast, endisest traktoristist, kes elab väljasurevas külas täielikus üksinduses. Tema elus ei toimu justkui midagi, aga õuele on tulnud filmitegija, kes tahab seda mittetoimumist jäädvustada. „Lembri Uudu” tegelased on Saaremaal Pähkla külas elavad inimesed, kellest suurem osa kaotas kolhoosi lagunemise järel töö. Kohalik traktorist Uudu, kes omal ajal külaelu lusti ja rõõmuga üleval hoidis, on lahkunud teispoolsusse, vananevate külaelanike meeltes on ta aga ikka eredalt kohal. Film on lavastatud nii, nagu kohtuksid Pähkla inimesed järjepanu ja talude kaupa oma kodukanti külastama tulnud Uudu vaimuga, kellega siis muljeid ja meenutusi jagavad. Kaamerapilt liugleb (nagu vaim) nukralt hääbuva Pähkla vahel. „Süda Sõrve sääres” räägib loo Sõrve sääres Põdra külas elanud meestest, kes oma vahvusest hoolimata kõik viinakuradi küüsi langesid. Meeste lugudest vestab külamees Villi, kes ainsana pääses. Reaalsus on taas nihkes, viinakurat on siin reaalne tegelane ja tema ohvrite lood maagilise realismi vallast: traagilised, absurdsed ja isegi naljakad. Kõigi nende filmide kohta võib öelda, et neid kannab hõllandus, (kodu)igatsus. „Lembri Uudu” ja „Süda Sõrve sääres” lähevad seejuures ka maagilise realismi valda. Oled sa öelduga päri?

Sõnapaari „maagiline realism” kasutatakse väga palju. Ma ei ole kindel, et tean, mida maagiline realism tähendab. Kas see, kui tavapärasest vaatlevast dokumentaalfilmist teisiti elu edasi anda, on kohe maagiline realism? Kas see, kui näha alkohoolikus ilu, on maagiline realism?

 

Sellest, et ka joodikus ilu nähakse, muidugi maagiliseks realismiks ei piisa. Kui aga näiteks tegelane muutub justkui möödaminnes loomaks (nagu ühes „Süda Sõrve sääres” räägitud loos), see on juba maagilisele realismile omane küll. Mis on maagiline realism? Noh, ütleme näiteks nii: ümbritseva, meile loomulikult antud reaalsuse tajumine ja representeerimine maagilisena. Kindlat žanrilist määratlust pole, aga on tunnused. Nimetan mõned: lugu sisaldab ebamaiseid olukordi, aga toimub realistlikus keskkonnas ja tihti on siis suur tähtsus just kindlal paikkonnal;  fantaasia (unenäolisus) ja meile tuttav reaalsus segunevad; ebamaised olukorrad mõjuvad orgaanilisena; identiteet on teemana oluline… „Lembri Uudu” ja „Süda Sõrve sääres” sobivad siin vaat et õpikunäideteks. Dokumentaalfilmi eelduseks on ju see, et kujutatakse (ruumilist ja ajalist) reaalsust, sina oled selle kujutamisel kasutanud lisaks ka fantastilist, ebamaist. Ja oled teinud just nõnda omanäolised ja mõjuvad filmid.

„Lembri Uudu” puhul sain lihtsalt üks hetk aru, et Uudu pole Pähklast veel lahkunud, kuigi on juba ammu surnud. Tal ei lasta minna. Esimest korda elus mõistsin, et surm ei ole kaugeltki veel elu lõpp. See oli väga hea tunne, vallandus suur kergendus. Ma ei ole absoluutselt mingisugune esoteerik, ei usu tähtkujudesse, kristallidesse ega mingitesse nõidustesse, küll aga usun, et inimene saab enda sees väga tugevalt elu edasi kanda. Mul oli lapsepõlvest, pärast isa ja Papa surma, jäänud sisse suur hirmutunne surma ees. See lihtsalt tundus nii hirmus. Aga Uudu kaudu sain kuidagi aru, et seal pole midagi hirmsat, surm ei lõpeta elu. Filmi „Süda Sõrve sääres” tehes sain veelgi enam kinnitust, et surmas pole midagi hirmsat. Proovisin kõiki neid mehi, kes viinakuradi küüsi langesid, mõista. Näha nende elu ilusana ja saada aru, miks see kõik juhtus. Ja kui lõpuks Mamma 2018. aastal suri, sain veelgi paremini aru, et ma ei karda surma. Ma ei ütle, et surm oleks õudselt tore ja ilus, aga lapsena oli mul nii suur hirm, kartsin surnud inimest ja seda, et tema vaim tuleb kummitama. Sellest sain üle. Kui Mamma suri, siis kallistasin tema surnukeha ega tundnud mitte mingit hirmu. Isegi Mamma vaimu ei kartnud enam. Mamma on kõige lähedasem inimene, kes mu elus siiani surnud on. Mamma surma kaudu sain kuidagi Surmaga ära leppida.

Nojah, lapselik jutt nähtavasti, võib-olla suurem osa inimesi mõistab seda kõike juba varem.

Eeva Mägi jaanuaris 2022.

 

Lapselik jutt see kindlasti pole. See, kas suudame surmaga leppida, on üldse üks raskemaid küsimusi. Arvan ka, et enda surmaga leppimine võib olla lihtsam kui lähedase inimese surmaga leppimine. Aga su filmide juurde tagasi tulles — räägi veidi lähemalt oma sidemest Pähkla ja Põdra külaga, nende inimestega, kes su filmides üles astuvad.

Pähkla külas veetsin suurema osa oma lapsepõlvest. Sõrves Põdra külas käisin vähem, sest ema ja isa lahutasid varakult ning sinna nii palju ei sattunud. Põdra küla oli Pähkla külast väga erinev. Pähklas oli kolhoos, palju inimesi, külaelu täies hoos. Põdra küla on looduskaunis kohas metsa sees, talud on üksteisest kaugel ja kolhoosi silmapiiril ei olnud. Sealt mäletan idülli ja rahu ning naabrimees Kaljut, kes ratta või võrriga alati meie hoovist läbi sõitis ja kindla peale ühe nalja viskas, mille peale lapsed kõik, kõht kõveras, maas naersid. Kalju oli kõigi lemmik, hea huumoriga ja tihti natuke napsine. Sõrve Mamma ja Papa olid väga usklikud, Siioni usku, baptistid. Jumalast räägiti seal palju ja kui midagi läks halvasti, siis oli see Mamma meelest ikka Jumala tahe ja inimene sai vabaks. Sõrves oli alati väga ilus.

Pähklas aga elu kees. Lapsepõlvest mäletan seda, et Pähklas kõik mehed jõid. Naised ei joonud. Minu Mamma ei joonud tilkagi, aga see-eest jõid Papa ja isa ja kõik teised mehed ka. Kõigile maksti pudeliga. Traktoristid olid heinateo ajal nii purjus, et kukkusid traktori kabiinist välja, ometigi suutsid traktori väravast millimeetrise täpsusega sisse tagurdada. Joodi salaviina, odekolonni, igasugu asju. Ma teadsin isegi mitut metsateed, mis viisid meie kodust otse salaviina taludesse. Sellist asja, et võtaks toidu kõrvale natuke veini või jooks käsitööõlut, seda ei olnud. Kui juba koduõlut joodi, siis ikka oksendamiseni. Muidugi oli ka korralikumaid mehi, aga see oli haruldus.

Ma kogesin maaelu lapsena väga lähedalt: seatapp — saime alati vennaga seamao katki torkida, pärast rõõmsalt verikäkki süüa. Maksakaste oli mu lemmik. Mamma lõi kanadel päid maha, siis kana jooksis mööda hoovi veel ringi. Kassipojad läksid merekooli. Puuriita oli alati peidetud viinapudel, vahel Mamma leidis selle, kallas viina teise pudelisse ja Papa pudelisse pani vett. Päris viinaga tegi endale viinasokke. Juba viieaastaselt käisin üksi lehmi ajamas, külalehmad aeti ühte punkti kokku ja pärast seda viis see, kelle kord oli, kõik lehmad karjamaale ja tõi õhtul tagasi. Lehmale mõeldud leiva sõin teel ise ära. Augustikuu öödel käisime Papa ja vennaga salaja jõest vähki püüdmas. Kõik sellised lihtsad ja klassikalised asjad, ent neid oli tore omal nahal läbi elada ning nüüd olen avastanud, et selline maaelu reaalne kogemus on paljudele ikkagi väga kauge ja võõras. Mingi hetk hakkas see kõik kaduma, tuli uus normaalsus ja kõik need mehed hakkasid järjest surema.

Ma ei mõelnud kaua aega sellele, mis vahepeal juhtunud on, ent ühel hetkel tekkis huvi, et kuidas neil, kes veel elus, läheb. Käisingi Saia Katsil (Arkaadi Sai) külas, otsisin üles Lembri Uudu sõbrad, läksin Sõrve naabrimees Kaljule külla. See ei ole tegelikult nii, et nende inimeste elus midagi ei juhtu, et nad on „üksikud, hääbuvas külas elavad inimesed”, nagu sa ütled. See ei ole tõsi. Või mis see juhtumine üldse on? Kas see, et käid tööl ja poes ja oled õhtul kodus, on mingi elu või? See, kui Saia Kats märkab märtsis, et musträstas on kohal, on palju suurem sündmus. Vahel tundub, et Kalju ja Saia Kats on leidnud oma elus palju suurema rahu. Ma usun, et Saia Katsi ja Kalju ökoloogiline jalajälg on siin maailmas üks väiksemaid, väga hästi elavad oma elu. Küll võib-olla üksi, aga rahus ja ilus.

 

Noh, „Muidu üks mees” otseselt üksi metsas elamise rahust ja ilust ju ei räägi. Ja sa lased seal Arkaadil ka ikka pea raiepakule panna, mille peale mehel pisar silma tuleb. „Lembri Uudu” tegelased kurdavad, et külast on praeguseks kadunud ühise toimetamise rõõm ja et „nüüd on niimoodi, et  vanad inimesed nagu polekski inimesed”. „Süda Sõrve sääres” Villi ütleb filmi lõpus küll selgelt, et tema süda on Sõrve sääres ja et tema südames on rahu, aga Villi on Põdra küla poistest ka ainus, kes viinakuradi küüsist pääsenud on. Ikka ju tajutakse üksindust või kuidas?

Küllap vist, jah. „Muidu üks mees” on hea näide sellest, kuidas filmitegija läheb filmi tegema, aga pole õrna aimugi, millest filmi teha. See on võib-olla mõnes mõttes kõige lähemal klassikalisele dokumentaalfilmile, sest mingit ideed ja stsenaariumi mul ei olnud, kui Saia Katsi õuele läksin. Kõik sündis sealsamas ja saigi selgeks, et ega me vist ahju tule tegemisest kaugemale jõua.

Mulle tundub, et vaataja tajub seda üksildust rohkem kui need tegelased ise. Võib-olla ma pole lihtsalt sellest aru saanud, et kõik on maal nii üksi. Muidugi on maaelu sellisel kujul, nagu see varem, kolhoosi ajal Pähklas oli, ära kadunud, aga ei saa ka öelda, et kõik on nii paganama üksi ja karjuvas üksilduses. Üksildus on nähtavasti väga individuaalne asi ja ma ei oska siin oma tegelaste eest rääkida. Ma ei ole enda arvates teinud filmi üksildusest, vaid pigem sellest elujõust, kirest ja sees pulbitsevast rõõmust, mis inimesi nende teel saadab — keda siis kuhu.

 

„Lembri Uudu” tegelased meenutavad olnud aegu. Kuidas nende räägitud tekstid sündisid? Kui palju sa neile teksti ette andsid ja kui palju nad ise improviseerisid?

Ma valmistasin seda filmi ette peaaegu terve aasta. Käisin inimestel külas, kuulasin lugusid Lembri Uudust. Kogutud info põhjal kirjutasin ise valmis tekstid, mida siis tegelased ette kandsid. Palju sündis ka kohapeal filmides, sest mängisin ise nurga taga Uudut, kes tegelastelt igasugu küsimusi küsib.

 

Kas Arkaadi, Põdra küla Villi ja Pähkla küla elanikud on neid filme näinud? Mida nemad arvasid?

Jah, Saia Kats ja Villi on näinud. Ega nad suuri tundeid üles ei näidanud. Ütlesid vist, et „käib kah”. Aga Uudule, isale, Kaljule ja teistele väga meeldis; nad olid nii rõõmsad, kui neid filme nägid…

 

No vaat siis… jah, küllap näevad filme ka need, kelle mälestuseks need tehti. Lähen siit aga edasi maaelu teemal üldisemalt. Arvan, et taasiseseisvunud Eesti kõige suurem tragöödia on olnud maaelu hääbumine. Side maaga on olnud eestlaste eneseteadvuse kandja läbi aastatuhandete, nüüd rebeneb see side igast otsast. Ja meie kehitame seepeale vaid õlgu, et kahju küll, aga noh, „mis tõi meid siia, ei vii meid ju enam edasi”. (Ja ainus päästeplaan on seotud lootusega, et ehk paneb keegi põllu peale viimaks püsti kaubamaja — tõmbekeskuse.) Kui palju sa mõtlesid sellele, et nende lugude, üksikute külade kaudu räägid sa õigupoolest terve Eesti tragöödiast?

Nii, nagu ma ei tea, mis on maagiline realism, et tea ma ka, mis on terve Eesti tragöödia. Saia Kats ja Villi on veel elus, Uudu ja naabrimees Kalju surnud — ma ei tea, kas Saia Kats ja Villi suudavad terve Eesti tragöödia ära hoida. Suuremat sorti sokulaul on hoopiski see, et baarid pannakse kell 23 kinni, pole kuskil enam oma pisaraid valada sellepärast, et metsa võetakse maha, et hingad ja mõtled endale sisse ainult saastet, et kõik on suunatud investeeringule. Kõik on nii kuradi korralikud. Ilge jama!

 

No kui sa ei tea, siis ma kordan ennast: külaelu kadumine ongi terve Eesti tragöödia. Ja see katkestus on toimunud vaid viimase mõnekümne aasta jooksul. Ma ise olen kasvanud Kesk-Eestis Kurla külas ja ma ei räägi seda kõrvaltvaatajana. Aga küsimus selline: miks valisid oma dokkidele „Lembri Uudu” ja „Süda Sõrve sääres” just sellise, lavastusliku lahenduse?

Kindlasti on see väga traagiline, et külaelu on hääbunud, samas on minu jaoks traagilisem see, et pärast kolhooside lagunemist jäid paljud inimesed elu hammasrataste vahele. Kolhoosi ajal sa olid keegi: lüpsja, traktorist, zootehnik, ent siis kõik muutus ja ühtäkki leidsidki paljud end tühjast kohast. Väga raske aeg paljudele kanda ning sellest ei ole lihtne välja tulla, kui su amet ja kogu elu ühtäkki ära kaob.

Ma ei ütleks, et lavastuslik lahendus oleks olnud mingi valik. Ma muudmoodi ei oskagi dokki teha. Mul oli oma mõte ja need filmid kukkusid nii välja. Uudu, viinakurat, Elu ja Surm olid ise juba kõik ära lavastanud, mina pidin lihtsalt need lood filmiks tegema.

 

Ütlesid, et näed joodikutes ilu. Mis veel ilus on?

Eks ilu päästab maailma. Ilu on igal pool. See, kui kevadel kuulen Pähklas, et ööbik laulab või kiivitaja tiirleb põllu kohal, on ilus. See, kui isahahad Vilsandil Vaika saarte vahel emahahka vägistavad, on ka ilus (partlastel on see tavaline, võib-olla sõna „vägistama” on siin ebaõige). See, kui oled kellegagi samal tunnetuslikul lainel, on ilus. Vahel on väga ilus iseendale nukruse ja depressiivsusega südamesse pussitada. Eks seda ilu ole väga palju.

Eeva Mägi jaanuaris 2022.
Harri Rospu fotod

 

Tuleme nüüd sinu lühimängufilmide juurde („Kolmapäev” ja „Maakohus”). Ütlesid, et „Lembri Uudut” tehes said aru, et surmas pole midagi hirmsat. Tundub, et sinu lühifilmi „Kolmapäev” kannab sama tõdemus.

Jah, „Kolmapäev” räägib ka surmast. Vahel ise imestan, et kuidas ma jälle surma teema otsa sattusin. Ju siis on see alateadlikult nii tugevalt mu sees, et kerkib ikka ja jälle esile ning tekitab tugevaid tundeid, mida vaatajale edasi anda.

„Kolmapäev” peegeldab veidi ka minu Mamma kaotust. Ta oli küll olnud juba mõned kuud hooldekodus pärast reieluukaela murdu ja eks oli teada, et see juhtub, ent ei osanud ikkagi oodata, et see kuidagi nii argiselt juhtub. Mamma suri reedel ja ma sain selle teate kella nelja ajal, kui olin just tulnud Reval Cafést borši söömast. See kõik tundus kuidagi nii ootamatu ja argine ning nõutuks tegev. Ja ühtäkki said kõik need kõige lihtsamad asjad, mida Mammaga koos tegime, nii olulise ja ilusa tähenduse. Siiani ma nii igatsen Mammat. Ma helistasin talle sellest peale, kui telefonid tekkisid, iga päev. Meie vestlus algas alati nii: „Tere, kuidas elad?” ja Mamma vastas alati: „Elus, terve ja armastan sind.” Aga lõppesid vahel nii, et üks meist pani toru ära või jäid üles suured erimeelsused. Ent järgmine päev jälle: „Elus, terve ja armastan sind!”

 

Ütlesin, et dokid „Lembri Uudu” ja „Süda Sõrve sääres” on tehtud maagilise realismi vaimus. Sinu lühifilm „Maakohus” käib aga minu arvates teistsugust rada. Realistlikku (kohtuprotsessil vaidlevad vanemad lapse hooldusõiguse üle) ei tembita ega kirjeldata ebamaise, vaid hoopis absurdi kaudu. Kohtupidamine käib küll viljapõllul ja isa tuleb kohale kombainiga, aga see nihestatus seletatakse samas ka ära. Kohtuistungit tuleb pidada põllul, kuna ema elab seal lähedal metsas (ja linna ei tule), isa tuleb kombainiga, kuna ei taha vilja niisama maha tallata jne. Küsin nii: kuidas sa leidsid „Maakohtu” ainese? Ja veel: kui erinev on sinu jaoks mängufilmide maailm ja selle vahendid dokkide tegemisest?

„Maakohus” on ainus film, mis on otseselt inspireeritud vandeadvokaadi tööst. Tegelesin aastaid lahutustega ja laste hooldusõiguse teemadega. Kohtus istudes oli tihti tunne, et see kõik on täiesti ebavajalik ja absurdne — miks inimesed ei võiks lihtsalt tulla mõistusele, teineteisele andestada ja ära leppida? Aga seda ei suudeta ja nii käiakse lõputult kohut, esitatakse täiesti absurdseid tõendeid. Tahtsingi selle nihestuse ja absurdi kaudu edasi anda, mis tegelikult selliste vaidluste puhul sageli toimub.

Doki ja mängufilmi tegemine on ikka väga erinev. Doki puhul on juba meeskond palju väiksem — mis mulle väga meeldib. Saab kuidagi rahulikumalt teha, kell ei tiksu nii tugevalt kuklas ja päris inimesed on ikka väga huvitav nähtus. Mängufilmi tehes oleks minu unistus, et oleks aega, et võttel saaks kõik tehtud nii, nagu tahan, et ei peaks ajahädas mõtlema pidevalt välja uusi lahendusi. „Kolmapäev” oli selles mõttes erand, seal oli palju aega. Planeerisime kõik ette nii, et lõpuks filmisime kõik kahe ja poole päevaga ära ja terve võttepäev jäi veel üle, et igasugu asju juurde mõelda ja filmida.

Nii doki kui ka mängufilmi puhul ma ikka planeerin kõik väga täpselt ette, mida teeme. Usun, et see planeerimine annab lõpuks vabaduse luua ka midagi enamat ning annab inspiratsioonile ja improvisatsioonile võimaluse lennelda.

 

Sa valmistad ette täispikka mängufilmi. Milles seisneb lühi- ja täispika mängufilmi suurim erinevus?

Ma ei ole täispikka veel teinud, seega ma ei oska täpselt hinnata, mis on erinevus nende tegemisel. Kui vaada­ta head lühifilmi või head täispikka fil­mi, siis ongi ainus erinevus see, et üks on pikem kui teine. Ja kui juhtub, et nii lühifilm kui ka täispikk film on halvad, siis on lühifilmi suur eelis see, et see piin kestab lühemat aega. Aga see on vaataja seisukoht.

Ma ise lühifilmi või täispikka filmi luues neid erinevalt ei võta, üritan ikka leida seda, mis õige tunde tekitab, ja loo ära jutustada. Ent nähtavasti on siiski päris suur vahe, kuidas luua viisteist minutit filmi nii, et see kannaks, või siis üheksakümmend minutit filmi. Samas võib väga tore olla ka see vabadus, et ei pea lühidalt kõike ära jutustama, vaid saab lasta filmikeelel kesta.

 

Kui palju sa saad rääkida oma uutest töödest, mis käsil?

Käsil on täispikk mängufilm „Libahunt” ja üks täispikk dokumentaalfilm. Dokumentaalfilm on taas väga seotud surmaga, ent sel korral läbi lapse vaatevinkli. „Libahunt” on Kitzbergi samanimelise teose ainetel, aga täiesti teine lugu ja kõik leiab aset meie kaasajal. „Libahunti” olen oma filmidest siiani kõige kauem arendanud, see idee tuli juba enne „Lembri Uudut”. „Libahunt” on müstiline ja kirglik libahundi armastuslugu.

 

Kuidas hindad eesti filmi praegust seisu?

Igaüks annab ju endast parima ja keegi ei taha teha halba filmi. On väga häid filme. Natuke rohkem võiks siiski kirglikult hullu panna. Ent jällegi, kirg ja hullus on iga režissööri jaoks eri tähendusega asjad, nii et võib-olla juba pannaksegi väga kirglikult hullu.

 

Millised maastikud sulle meeldivad?

Lauged ja madalad maastikud, kus meri on alati silmapiiril. Mulle väga meeldib Vilsandi dolomiitkaljurand ja sealsed biohermsed settekivimid, merikapsad, kadakad. Mets mulle ka meeldib, aga ainult lühiajaliselt — kui saaksin valida, elaksin ikkagi laugemal ja avaramal mereäärsel maal, kus on kiviklibust rannaäär ja madalad taimed ja puud. Igasugused metsad ja mäed ei ole minule. Mulle ikka meeldib, kui tuul puhub kahe kõrva vahelt läbi, on tühjus ja silmapiir on kaugel.

 

Tänan vestluse eest!

 

Vestelnud DONALD TOMBERG

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.