Avaveerg
Märts, 2022
kuulge midagi on tõlkes kaduma läinud
ma arvasin et olime kokku leppinud et minu põlvkond ei pea tulistama
ma arvasin et meie teema on kliimakriis ja vaimne tervis
muinasjutud on mulle alati meeldinud
ja lapsena pärisin vanavanaemalt lõpmatuseni et mis tunne oli pommide eest keldrisse peitu minna ja vanaemalt et kuidas neile ikkagi seal koolis gaasimaske kasutama õpetati
just muinasjutte sest nyyd on ju kõik hästi
ja need peaaegu polnudki päris lood
kui ma siis kogu klassiga kliimastreigile läksin ma mõtlesin et see ongi see see ongi see
meid kutsuti lumehelbekeste põlvkonnaks
ning ma alles nyyd saan aru et me olemegi
olemegi hüperempaatilised maailmaparandajad kes lihagi ei söö
inimese tapmisest rääkimata
yks tydruk kirjutas putinile luuletuse et kui tema oleks ta ema olnud siis putin oleks kasvanud nii suures armastuses
seda sõda vaatan ma tiktokist
jah sellest tantsuäpist
ma ei arvanud et jälgin live-ylekandeid pommivarjenditest ja videoid sõjavangidest jah ma ei arvanud
et kogeksin sõda kui multimeediaprojekti
uskudes väikese osaga endast et äkki see ei olegi äkkiäkki see polegi päriselt
paneelmajad millest varem molchat doma lauludega videosid kokku monteeriti
sest ida-euroopa oli vaid esteetika
nendest majadest levivad nyyd kaadrid kus seinte sisse lendavad pommid
zelenskõi rääkis et tiktokkerite võimuses on sõda lõpetada
ning
isegi see plätudega poiss kes juba pool aastat sama laulu taustal sopaloikudes tantsib
saatis sõja pikalt
miks sa arvad et ma sinu eest relva kätte võtan
kui me gymna ajal koolisööklas täielikus vaikuses pressikonverentsi kuulasime
et mis on koroona ja kas tõesti ei pea kaks nädalat kooli tulema siis ma mõtlesin et nojahnojah
me oleme nyyd siis ka osa „mingist ajaloosyndmusest”
muigan kui näen loosungit et putinil on väikese mu#ni energia
ega tunnete pärast ei saa kedagi hukka mõista kysimus on selles mis sa nende tunnetega peale hakkad
kuigi tegelikult pole nii ikkagi ilus öelda
kurdeti et koroonateemad pole kunsti peaaegu yldse jõudnud
ei ole filmi sellest kuidas joosep kaks nädalat kodus netflixi vahib
äkki imbuvad vargsi kirjandusse hoopis loosungid vene saatkonna eest
ja teatrisse vene sõdurite viimased sõnumid emale
visuaalkunsti vanaproua kes tänaval sõdurile päevalilleseemneid pakkus et tema haual vähemalt lilled kasvaksid
ning filmikunsti kaader traktorist mis vene tanki minema lohistas
kas need syndmused ja inimesed muutuvad ajaga kujunditeks
kui vanainimestel on gorbatšovi anekdoodid
siis meil liiklusmärgid mis suunavad vaid na h#i
nimed marmortahvlil
1944
mandariinid
tänaseid filme monteeritakse laivis
nende kaadrid ja tegelased on maailma eri nurkades laiali
arvan et me oleme yksteisest mööda rääkinud
kas see ukraina lipp fb profiilipildil on lihtsalt trend ja mis siis kui on trend kas see on halb et on trend kas pigem olla lihtsalt vait
ja et mida tunnevad nende tuhandete vene sõdurite lähedased kui ma lehvitan ukraina lipuga
sest ajupestud inimestel on ju ka tunded ning mul on kaastunne ja issand äkki on yldse vastupidi
ning miks puudutab sõda alles siis kui sinisilmsed euroopa inimesed surevad
või noh kas solidaarsuski pole mitte lihtsalt trend
trend mille mõjul tapetakse päästetakse parandatakse vihatakse
eile rääkis taksojuht minuga vene keeles ja ma rääkisin vastu
vene keeles
ning ma yldse ei tea kas see oli hea või halb
esimest korda elus tundsin solidaarsust
oli hirmus sest
inimesed seisavad kylg kylje kõrval ikka ainult siis kui väga pahasti on
sõja esimesel päeval kõndisin mööda ukraina lipu värvides stenbocki majast
ja mõtlesin et kui näeksin kunagi eesti lippu välismaal
tähendab et oi kui ilus nagu taevas metsatukk ja lumine põld
aga mida see tähendaks
mida see tähendaks kui ma ajamasinaga reisiksin ja sellist pilti näeksin
oleks ju kõhe oleks eks
mu lasteaiakasvataja ütles ikka et kui tülli minnakse siis tuleb ära leppida ja kalli teha ja mina juba viieaastaselt oskasin miks sina ei oska
istun kodus ja õpetan iseendale
kuidas tarbida kultuuri mis aitab seedida seda mis toimub
mõtestada või sõnadesse panna
tahan kultuuri mis kallistaks korraks tekitaks tunde et me elame ühes maailmas
mis on see mida ma tunnen ja mida ma arvan et tundma peaksin
põgenen kõige eest mis näiliselt end sõjaga seob aga tegelt müüb hoopis miskit muud
mul ei ole peas ruumi
ja jah ma tean et elu läheb edasi aga mis tempoga
mis tempoga?
mu sõbranna ütles et meile on valetatud sest öeldi et ega meie põlvkond püssiga kedagi taga ajama ei pea
äkki tänapäeva inimene ei oskagi sõda pidada
sest meedia on nagu kiirmood kus aastas on 52 mikrohooaega
ma ei mäletanud vahepeal isegi enam et navalnõi oli teema et valgevenes inimesi arreteeritakse või et taliban kusagil midagi teeb
emotsiooni pole võimalik lõpuni tunda
enne kui uus peale tuleb
teeme sõja kiirelt ära homme on esikas tuleb uus film elektrihind on laes poliitik pani kohvimasina rotti pension on madal valitsuses vähemalt viis reptiili ja populism kohutav rõve tõsielustaaril uus girlfriend keegi ütleb et ta ei tunne end naisena no on aeg hüsteerikas
ja tegelt ongi nii et
ma pole viimased 20 aastat kordagi oma mõtetes olnud
yhel õhtul tahtsin jalutama minna seega trippisin google mapsi kaudu peterburi linnas ringi
lugedes restoranide arvustusi kuhu ülejäänud maailm oli postitanud sõnumeid ja pilte ukrainas toimuva kohta
oli veider reis
ma ei arvanud et ärkan öösel kolm korda kontrollimaks erri-ist kas maailm ikka alles on
ma ei arvanud et ei naljata vabariigi aastapäeval igasuguse pateetilise patriotismi üle
ei arvanud et kleebin aknale ukraina lippe ja annetan punasele ristile
me ei ela ju tuulepealses maas
kuigi sydamevalul pole hierarhiaid siis
mu privileegid on praegu nagu vanaema kootud villane kampsun
millele ma olen tänulik et ta mind soojas hoiab aga samas on see naha vastas nii sygelev ja r6ve
ja muidugi me karjume
oleme vihased
tahaksime vb koguni aknaid sisse peksta
aga veel ei tea
et kelle milliseid ja kus
HENELIIS NOTTON
* * *
Eile, 2. märtsi õhtul, kui me Tallinnas Topsi baaris oma „Põhjala paradiisi“ (sest Põhjala toetab esinejaid õllega!, kui tore, meil on veel luuleõhtud ja hää hipsteriõlu! me oleme elus, meid ei pommitata!) sarja raames tegime õhtu „Ukrainale mõeldes”, oli olukord Ukrainas tegelikult juba sandimast sant. Jah, suured linnad peavad kuidagi vastu — need sääl ju ülemiljonilinnad mõned —, aga pommitatakse ja pärisinimesed saavad päriselt surma, see pole film, kuigi meedia seda nii näitab. Väike vapper Ukraina, peatab vaenlase, lööb mõnes paigas tagasi… Peaaegu pooleks lõigatud Ukraina. Valgevenest sisse valguvate vägede poolt peaaegu Euroopast ära lõigatud Ukraina… Minu jaoks jookseb Euroopa piir mitte mööda Uuraleid, vaid mööda Venemaa piiri. Me elame siinsamas kõrval. Palju luuletajaid tuli kokku. Lugesid väga häid tekste. Silmgi läks märjaks vahepääl. Aga hinges oli kõhe. Mis need meie sõnad ka… Päriselt? Ma olen olnud sõnausku inimene. St ma pole sõjausku. Aga praegu on abitu tunne. Võtta mingi relvaloks ja sinna sõita ja surra? See oleks muidugi aus. Ausam, kui neid ridu kirjutada. Küsimus on selles, et võib-olla ei peagi sinna sõitma, ei jõuagi sinna sõita. Kui me vaatame nõnda saamatult ja arusaamatult kõrvalt, siis oleme ise järgmine sihtmärk, hullu tsaari ei peata ju…
J. R., 3. märtsil 2022
JÜRGEN ROOSTE
MURESÕNAD VABARIIGI AASTAPÄEVAL 2022
(üks vemmal mida pean pruukima)
sinise musta ja valge
sekka täna üks sinikollane triip…
muidu kaotaks ju eestlane palge
kui ei läeks teele ta viip
me teame kui vastik ja võik
on kurjuse karvane käsi
seepärast Kiiev — me hõik
ja me lootus et te sääl ei väsi
see maru ei räsi vaid teid
kuigi meil siin raketid ei raksu
pääs mõtteid metsikuid piduseid
nagu lõkkeid meil täna ei praksu
ükssama meil naaber ja sama ka jant:
noil sibulail pähe ei mahu
et ise on Venemaa sandimast sant
kui ka tsaar neil rahust just jahub
ma loodan — üks malakas tahub
sellest riigist kord vabama rahva
ent praegu on keeleks neil kahur
ja vaevalt et muuta nad tahvad
toda ordnugit meeletust — partriarhaati
nagu saatanast Noa viiks neid viimsesse paati!
* * *
slava ukraini — gerojam slava!
on olemine saanud räige haava
kõik kinni selle tuima tuike taga
ma pole üleval — ja saati siis ei maga
üks painajas on aina aimamas
et oleme ta maailma tainas vaid…
* * *
VEREPALVE-VEREPULM
alul ahjukartul siga — leemelummus
lõpuks hirm ja muretummus
kui sõnad pärale ei vii mind
siis ehk viivad rõveriimid
on kirjutada vormis valust
veidi vähem valusam…
nii nagu võrk võib kalust
olla mere kõrval kalusam
ja kuigi olemine nöörib-poob
jääb väisamata siiski viimne pood
ei ole täna kustutuseks vahendit
ei ole sellest võikast valust mahendit
kas homme pean ma relva kahmama
või juba tänaöösi tähistaeva all
veel viimse viina sisse lahmama
siis olen tavaline vereohvritall
noil neetud ebamaiseil tanumail:
tead — vastatakse — eks sa palu vaid!
* * *
MEELEHEITEMÄNG
kui keegi sind ründab ja alandab
mis sa siis lõppeks teed?
kas enesest kurjaväed vallandad
või hoopiski silmaveed
kas jalaga lööd või verbiga
kas üldse on relvaks värss
münt kahe kulliga vermida
nii käseb su sisim kärss
sest alati heites ja meeleheites
nii võib sulle jääda su võit
ka krokodilli eest pisaraid peites
läeb taeva tol elukal sõit
ja minul on valus ja sinul on valus
see on vist üks rahvalik mäng
kes kurat meid palus — eks kurat vist palus
et oleks kord ühine säng
* * *
VERONIKA KIVISILLA
MUINASJUTT VÄIKESTELE JA SUURTELE KURJAST TSAARIST JA TEMA VARANDUSE KÜLMUTAMISEST
Seitsme maa ja mere taga elas isehakanud tsaar, kes oli nii paha, et viimaks panid terve maailma targad pead kokku ja otsustasid tema varanduse külmutada.
„Mida see tähendab, kuidas — külmutada?” küsisid väikesed muinasjutukuulajad hirmunult ühest suust.
Vaadake, see oli nii, et kõik selle paha tsaari ümber jäätati. Isegi tema kullast kakapott jäätus ja seal sees tema viimane häda. Kogu tema kuldpalee muutus jääks. Aga kuna ta oli elanud nii hirmsa elu ja teinud kohutavaid tegusid, siis ei tulnud tema palee akendele iialgi jäälilli…
Siinkohal ohkasid väiksemad muinasjutukuulajad kergendatult, panid silmad kinni ja sõudsid muretult unemaale.
Suurematele kuulajatele lugu aga jätkus. Nüüd julgeme ehk öelda välja ka selle kurja tsaari nime.
Jah, muidugi külmus Putin ise persetpidi kuldse prill-laua külge ja kuldse kahvli ja jäätunud kalamarja külge jäi kinni ta keel. Seda vist teadnud maailma targadki, et Putin sõi poti peal! Kuldse kempsu kõrge lae alla jäätus soolikate viimne korin. Ja oi, seal tema talla all, kas seal oli ka midagi? Sealt paistsid nagu kellegi vuntsid? Ja kole katune keel? Seal ta tõepoolest oli, kuidagi nii pisi-pisikene, see maailma suurim tallalakkuja, muidugi kõvasti kinni jäätunud Putini talla külge.
Kui nüüd tulevased põlved tahaks, võiks nad üles sulatada sitatriibu Putini tagumiku vahelt, et uurida, millest koosnes tõeline inimpask. Aga seda nad ei taha vist. Ei tasu sitta torkida, mis haises siin ilmas isegi liiga kaua.
* * *
Mu unes möödunud ööl
koondusid Ukraina ja Venemaa emad.
Ja emade emad.
Neil olid ühes kudumisvardad, kalarappimisriistad
ja kodudest leiduv käepärane muu.
Ja emadest sai musta mure karva rongaparv.
Koonduda sel moel
on kahjuks emadel vaja
sajandis vähemalt korra või paar.
Ja rumal on see jutt, et ronk on vilets ema!
ütleb see, kes tunneb emasid ja loodust.
Just minu unes saigi musta mure karva
pärispühaviha täis emarongaparv ta kätte.
Silmad jäeti esialgu pähe ja maks jäi kõhtu.
Südamest polnud suuremat lugu,
kärbsesittki oleks vist olnud kujult ja koostiselt
rohkem südame moodi.
Aga siis —
nokkade ja kudumisvarraste,
kalarappimisriistade ja kööginugade,
isegi küünekääridega
riisuti ta rõivad, maskid ja muudki varastatud-valelikud rüüd.
Kooriti skalp, lõigati keel,
köndistati käe- ja jalalabad.
Ja ronk-emade parve kisa saatel
kästi nõnda hakata astuma
jalgsi Moskvast Krimmi.
Krimmis kallati ta kalli ja kange Massandraga üle
ja siis tulid noolima karud
Kiievi loomaaiast, kus olid äsja oligarhidele
heldelt pärandanud oma tühjaks jäänud puurid.
Magusast Massandrast karud viimaks jäid jokki
ja oih! keegi neist tõmbas vist tikku!
Tema põlemise suitsu nägi terve ilm.
Ja rongad kisendasid kuni
lootusetu tume toss ja ving
tõusis viimaks heleda sambana üles,
nagu olekski maailmal
emade ja emade emade toel
nende leina ja armastuse abil
võimalus veel luua vanadest raibetest rahu.
* * *
MIHKEL KAEVATS
TALV 2022
talv
sõda
Kiievit pommitatakse
Harkivit pommitatakse
Herson on langenud?
Mariupol sisse piiratud
talv
sõda
relvad tapavad
linnad põlevad
sõnad valetavad
suud
räägivad juttu
ja see jutt koguneb
aga Kiievit pommitatakse
Harkivit pommitatakse
Herson on langenud?
Mariupol sisse piiratud
talv
sõda
kõik mis soovib olla elus
pürib kuhugi välja:
Poola Leetu Moldovasse Ungarisse
siin seal
on armastusväärsust ja inimsust
sõnakõminast hoolimata:
naeratus appitulek soe hääletoon
ja valik jätta teine inimene
alandamata
aga Kiievit pommitatakse
Harkivit pommitatakse
Herson on langenud?
Mariupol sisse piiratud
kurjus
peidab end tsaarlikes saalides
rumalate valede taha
aga temal eriti
on alasti tunne
sest kuidas saab jõumees jääda
terve maailma ees lolliks?
parem juba tapab kõik ära
tsaar on alasti
kuid veel hullem:
tsaar on hull
ja oma koleduses
naeruväärne
ja Kiievit pommitatakse
Harkivit pommitatakse
Herson on langenud?
Mariupol sisse piiratud
veebruar on julmim kuu
veebruaris venelased ründavad
ründasid 8 aastat tagasi
ründavad nüüd
aga me ei tea
mida toomas on juuni
talv
sõda
tapetakse õdesid ja vendi
äärelinnas ja provintsis
luuakse kangelaslaule
kuigi tegelikult
tahaks lihtsalt rahulikult elada
Kiievit pommitatakse
Harkivit pommitatakse
Herson on langenud?
Mariupol sisse piiratud
* * *
MARI-LIIS MÜÜRSEPP
Kadriorus on täna metsik tuul
see puhub kogu Tallinnas
nagu ka Oslos
Zagrebis ja Viinis
puhub pikali tänavaposte
ja puid
ja sõdureid
hävitajad lendavad tagurpidi
nagu hädas kajakad
natuke veel
ja varsti läheb ümber
esimene tank
selle taga on tuul —
meie kõigi
taevasse sosistatud palved
ühe riigi pärast
kas tunnete
mängisin täna ukrainlasega malet
kuidas teil on
küsisin
mitte hästi
vastas ta
aga aitäh tuule eest
PRINTSESSID
maailm ei lõppe veel ära
kui meil kasvavad printsessid
roosade seelikute
sädelevate põskede
ja valgete sukkadega
maailm ei lõppe
sest nad on kahekesi
julgevad astuda bussi number 42
ükssarvikutega seljakotid seljas
seitsmeaastased ehk kõige enam
neil on heledad patsid
peas kuldsest paberist kroonid
randmete ümber kommidest pärlid
pihku pigistatud kaks hõbedast mõõka
*
igas ukrainlases
on seda prouat
keda uudistes näitas
kes seisis
relvastatud sõjaväelasele ette
ja küsis
mis te siin teete
kas sa saad minema!
see on minu kodu
tulevad niimoodi
võõrasse kohta laamendama
endal pole häbiraasugi
noh mis sa vahid
ja vehid siin oma relvaga
kõtt-kõtt minema!
ema pole kombeid õpetanud või
vat kui panen sulle
needuse peale praegu
vist kõigis ukrainlastes
on seda prouat kes teab:
nõela nagu mesilane
võitle nagu liblikas
* * *
MAARJA-LIIS MÖLDER
Ühe su tohutu kaelalüli koopas,
vana kaelkirjak,
ma tahaksin
end peita tahtmistetulva eest.
Mina, väike Maša,
ei saanud klassiga Peterburgi,
mäletad,
nägid sealt ülevalt?
„Liiga palju liiklust, tohutu tempo!”
Kas poleks siis suursugune seal surra,
kuldne veri kuplitelt vastu peegeldamas?
Palju parem kui libiseda labaselt sildi all „Kördiööbiku äri”.
Ütle, oleks ju, vana kaelkirjak?
Mina, väike Irina,
ei saanud laulupeolegi
pealinna:
„Sa väsid ära seal rongkäigus!”
Kuigi oleks uhke
lasta end tulistada päiksel
ohverdada isamaale kõik
oma mao sisu.
Mina, väike Olja,
ärkan öösel selle peale,
et kvartal ei põle,
et keegi ei koputa.
Kuuled, kaelkirjak,
kuidas ükski parun ei ütle:
„Ma lähen sinu pärast erru,
meil saab ilus elu olema…”
Kuidas Sinu südame seinad
on liiga paksud
et neid riiviks
sedalaadi rahutus?
Ütle ometi, vana kaelkirjak!
Sul on poolemeetrine keel
ja kõik, mida sa näed
sealt ülevalt
on väärt ühte väga madalat
peaaegu vaikust
JA MEIL POLEGI MUUD
Kätetult kesk õõva,
jalutult kesk julmust
õõtsume,
kirgas kasutusetunne
kogunenud kroonlehtedesse.
Tohutul päevalillede pleenumil
paneme me kokku
oma pead.
Ja pōllud sahisevad selgusest.
Kui me kōik
oma tuliste juurtega
kaevume nii,
kuidas saame.
Tabame
musta sügavikku,
kus magab Leemet —
viimane mees,
kes teadis
ussisõnu.
Leemeti unedest
kisume endisse
need sōnad,
kisume kogu jōuga.
Ja pōllud sahisevad
salasōnadest.
Pōhja Konn sirutab
soomusjat selga,
ringutab
raudseid roideid.
Aga liiga kaua
pole Konn näinud kevadet.
Ta muistne meel
lâheb härdaks.
Aastasadu artereis
paisunud armastus
ei mahu
enam ära.
Ja Ta suudleb
esimest ettejuhtuvat —
kogemata
Kurjust ennast.
Kurjus tōmbab
suurest ehmatusest
sealsamas
sihvka kurku.
Läheb siniseks
ja siis
korinal kollaseks.
Pōllud sahisevad surmast.
Ja meil polegi muud
kui ilu,
et sünteesida see
tagasi hapnikuks.
* * *
KARL MARTIN SINIJÄRV
PUTINI ARMASTUS
kui peksan
siis armastan
kui tapan
armastan rohkem
kui tapan kõik
armastan kõige rohkem
* * *
SIRLY MERIKÜLL
ja siis jälle
elame selle sõja üle
ja siis jälle naerame
teineteise ja üksteise üle
nii et otsaette jäävad naerukortsud
elame selle sõja üle
ja siis jälle hoiame käest
hoiame kinni oma vabadusest
mis antud meile suure vaevaga
mille eest pidime võitlema valuga
ja läbi surma
hoiame nii kõvasti kuni see
muutub me sõrmede vahel
mustaks mullaks tuleviku põldkondade jaoks
praegu, hoiame kinni armastusest ja lootusest
elame veel selle sõja üle
ja siis jälle hingame kopsud täis
oma kodumaa õhku
siis jälle lubame endil olla
kes iganes me tahame olla
oma vabal maal
nii et, siis jälle — VÕIDAME!
