Avaveerg

 

kuulge midagi on tõlkes kaduma läinud

ma arvasin et olime kokku leppinud et minu põlvkond ei pea tulistama

ma arvasin et meie teema on kliimakriis ja vaimne tervis

muinasjutud on mulle alati meeldinud

ja lapsena pärisin vanavanaemalt lõpmatuseni et mis tunne oli pommide eest keldrisse peitu minna ja vanaemalt et kuidas neile ikkagi seal koolis gaasimaske kasutama õpetati

just muinasjutte sest nyyd on ju kõik hästi

ja need peaaegu polnudki päris lood

kui ma siis kogu klassiga kliimastreigile läksin ma mõtlesin et see ongi see see ongi see

meid kutsuti lumehelbekeste põlvkonnaks

ning ma alles nyyd saan aru et me olemegi

olemegi hüperempaatilised maailmaparandajad kes lihagi ei söö

inimese tapmisest rääkimata

 

yks tydruk kirjutas putinile luuletuse et kui tema oleks ta ema olnud siis putin oleks kasvanud nii suures armastuses

 

seda sõda vaatan ma tiktokist

jah sellest tantsuäpist

ma ei arvanud et jälgin live-ylekandeid pommivarjenditest ja videoid sõjavangidest jah ma ei arvanud

et kogeksin sõda kui multimeediaprojekti

uskudes väikese osaga endast et äkki see ei olegi äkkiäkki see polegi päriselt

paneelmajad millest varem molchat doma lauludega videosid kokku monteeriti

sest ida-euroopa oli vaid esteetika

nendest majadest levivad nyyd kaadrid kus seinte sisse lendavad pommid

zelenskõi rääkis et tiktokkerite võimuses on sõda lõpetada

ning

isegi see plätudega poiss kes juba pool aastat sama laulu taustal sopaloikudes tantsib

saatis sõja pikalt

 

miks sa arvad et ma sinu eest relva kätte võtan

 

kui me gymna ajal koolisööklas täielikus vaikuses pressikonverentsi kuulasime

et mis on koroona ja kas tõesti ei pea kaks nädalat kooli tulema siis ma mõtlesin et nojahnojah

me oleme nyyd siis ka osa „mingist ajaloosyndmusest”

 

muigan kui näen loosungit et putinil on väikese mu#ni energia

ega tunnete pärast ei saa kedagi hukka mõista kysimus on selles mis sa nende tunnetega peale hakkad

kuigi tegelikult pole nii ikkagi ilus öelda

 

kurdeti et koroonateemad pole kunsti peaaegu yldse jõudnud

ei ole filmi sellest kuidas joosep kaks nädalat kodus netflixi vahib

äkki imbuvad vargsi kirjandusse hoopis loosungid vene saatkonna eest

ja teatrisse vene sõdurite viimased sõnumid emale

visuaalkunsti vanaproua kes tänaval sõdurile päevalilleseemneid pakkus et tema haual vähemalt lilled kasvaksid

ning filmikunsti kaader traktorist mis vene tanki minema lohistas

kas need syndmused ja inimesed muutuvad ajaga kujunditeks

kui vanainimestel on gorbatšovi anekdoodid

siis meil liiklusmärgid mis suunavad vaid na h#i

nimed marmortahvlil

1944

mandariinid

tänaseid filme monteeritakse laivis

nende kaadrid ja tegelased on maailma eri nurkades laiali

 

arvan et me oleme yksteisest mööda rääkinud

 

kas see ukraina lipp fb profiilipildil on lihtsalt trend ja mis siis kui on trend kas see on halb et on trend kas pigem olla lihtsalt vait

ja et mida tunnevad nende tuhandete vene sõdurite lähedased kui ma lehvitan ukraina lipuga

sest ajupestud inimestel on ju ka tunded ning mul on kaastunne ja issand äkki on yldse vastupidi

ning miks puudutab sõda alles siis kui sinisilmsed euroopa inimesed surevad

või noh kas solidaarsuski pole mitte lihtsalt trend

trend mille mõjul tapetakse päästetakse parandatakse vihatakse

 

eile rääkis taksojuht minuga vene keeles ja ma rääkisin vastu

vene keeles

ning ma yldse ei tea kas see oli hea või halb

 

esimest korda elus tundsin solidaarsust

oli hirmus sest

inimesed seisavad kylg kylje kõrval ikka ainult siis kui väga pahasti on

sõja esimesel päeval kõndisin mööda ukraina lipu värvides stenbocki majast

ja mõtlesin et kui näeksin kunagi eesti lippu välismaal

tähendab et oi kui ilus nagu taevas metsatukk ja lumine põld

aga mida see tähendaks

mida see tähendaks kui ma ajamasinaga reisiksin ja sellist pilti näeksin

oleks ju kõhe oleks eks

 

mu lasteaiakasvataja ütles ikka et kui tülli minnakse siis tuleb ära leppida ja kalli teha ja mina juba viieaastaselt oskasin miks sina ei oska

 

istun kodus ja õpetan iseendale

kuidas tarbida kultuuri mis aitab seedida seda mis toimub

mõtestada või sõnadesse panna

tahan kultuuri mis kallistaks korraks tekitaks tunde et me elame ühes maailmas

mis on see mida ma tunnen ja mida ma arvan et tundma peaksin

põgenen kõige eest mis näiliselt end sõjaga seob aga tegelt müüb hoopis miskit muud

mul ei ole peas ruumi

ja jah ma tean et elu läheb edasi aga mis tempoga

mis tempoga?

 

mu sõbranna ütles et meile on valetatud sest öeldi et ega meie põlvkond püssiga kedagi taga ajama ei pea

 

äkki tänapäeva inimene ei oskagi sõda pidada

sest meedia on nagu kiirmood kus aastas on 52 mikrohooaega

ma ei mäletanud vahepeal isegi enam et navalnõi oli teema et valgevenes inimesi arreteeritakse või et taliban kusagil midagi teeb

emotsiooni pole võimalik lõpuni tunda

enne kui uus peale tuleb

teeme sõja kiirelt ära homme on esikas tuleb uus film elektrihind on laes poliitik pani kohvimasina rotti pension on madal valitsuses vähemalt viis reptiili ja populism kohutav rõve tõsielustaaril uus girlfriend keegi ütleb et ta ei tunne end naisena no on aeg hüsteerikas

ja tegelt ongi nii et

ma pole viimased 20 aastat kordagi oma mõtetes olnud

 

yhel õhtul tahtsin jalutama minna seega trippisin google mapsi kaudu peterburi linnas ringi

lugedes restoranide arvustusi kuhu ülejäänud maailm oli postitanud sõnumeid ja pilte ukrainas toimuva kohta

oli veider reis

 

ma ei arvanud et ärkan öösel kolm korda kontrollimaks erri-ist kas maailm ikka alles on

ma ei arvanud et ei naljata vabariigi aastapäeval igasuguse pateetilise patriotismi üle

ei arvanud et kleebin aknale ukraina lippe ja annetan punasele ristile

me ei ela ju tuulepealses maas

kuigi sydamevalul pole hierarhiaid siis

mu privileegid on praegu nagu vanaema kootud villane kampsun

millele ma olen tänulik et ta mind soojas hoiab aga samas on see naha vastas nii sygelev ja r6ve

 

ja muidugi me karjume

oleme vihased

tahaksime vb koguni aknaid sisse peksta

aga veel ei tea

et kelle milliseid ja kus

 

HENELIIS NOTTON

 

* * *

 

Eile, 2. märtsi õhtul, kui me Tallinnas Topsi baaris oma „Põhjala paradiisi“ (sest Põhjala toetab esinejaid õllega!, kui tore, meil on veel luuleõhtud ja hää hipsteriõlu! me oleme elus, meid ei pommitata!) sarja raames tegime õhtu „Ukrainale mõeldes”, oli olukord Ukrainas tegelikult juba sandimast sant. Jah, suured linnad peavad kuidagi vastu — need sääl ju ülemiljonilinnad mõned —, aga pommitatakse ja pärisinimesed saavad päriselt surma, see pole film, kuigi meedia seda nii näitab. Väike vapper Ukraina, peatab vaenlase, lööb mõnes paigas tagasi… Peaaegu pooleks lõigatud Ukraina. Valgevenest sisse valguvate vägede poolt peaaegu Euroopast ära lõigatud Ukraina… Minu jaoks jookseb Euroopa piir mitte mööda Uuraleid, vaid mööda Venemaa piiri. Me elame siinsamas kõrval. Palju luuletajaid tuli kokku. Lugesid väga häid tekste. Silmgi läks märjaks vahepääl. Aga hinges oli kõhe. Mis need meie sõnad ka… Päriselt? Ma olen olnud sõnausku inimene. St ma pole sõjausku. Aga praegu on abitu tunne. Võtta mingi relvaloks ja sinna sõita ja surra? See oleks muidugi aus. Ausam, kui neid ridu kirjutada. Küsimus on selles, et võib-olla ei peagi sinna sõitma, ei jõuagi sinna sõita. Kui me vaatame nõnda saamatult ja arusaamatult kõrvalt, siis oleme ise järgmine sihtmärk, hullu tsaari ei peata ju…

J. R., 3. märtsil 2022

 

JÜRGEN ROOSTE

 

MURESÕNAD VABARIIGI AASTAPÄEVAL 2022

(üks vemmal mida pean pruukima)

 

sinise musta ja valge

sekka täna üks sinikollane triip…

muidu kaotaks ju eestlane palge

kui ei läeks teele ta viip

 

me teame kui vastik ja võik

on kurjuse karvane käsi

seepärast Kiiev — me hõik

ja me lootus et te sääl ei väsi

 

see maru ei räsi vaid teid

kuigi meil siin raketid ei raksu

pääs mõtteid metsikuid piduseid

nagu lõkkeid meil täna ei praksu

 

ükssama meil naaber ja sama ka jant:

noil sibulail pähe ei mahu

et ise on Venemaa sandimast sant

kui ka tsaar neil rahust just jahub

 

ma loodan — üks malakas tahub

sellest riigist kord vabama rahva

ent praegu on keeleks neil kahur

ja vaevalt et muuta nad tahvad

 

toda ordnugit meeletust — partriarhaati

nagu saatanast Noa viiks neid viimsesse paati!

 

* * *

 

slava ukraini — gerojam slava!

on olemine saanud räige haava

kõik kinni selle tuima tuike taga

ma pole üleval — ja saati siis ei maga

 

üks painajas on aina aimamas

et oleme ta maailma tainas vaid…

 

* * *

 

VEREPALVE-VEREPULM

 

alul ahjukartul siga — leemelummus

lõpuks hirm ja muretummus

 

kui sõnad pärale ei vii mind

siis ehk viivad rõveriimid

 

on kirjutada vormis valust

veidi vähem valusam…

 

nii nagu võrk võib kalust

olla mere kõrval kalusam

 

ja kuigi olemine nöörib-poob

jääb väisamata siiski viimne pood

 

ei ole täna kustutuseks vahendit

ei ole sellest võikast valust mahendit

 

kas homme pean ma relva kahmama

või juba tänaöösi tähistaeva all

 

veel viimse viina sisse lahmama

siis olen tavaline vereohvritall

 

noil neetud ebamaiseil tanumail:

tead — vastatakse — eks sa palu vaid!

 

* * *

 

MEELEHEITEMÄNG

 

kui keegi sind ründab ja alandab

mis sa siis lõppeks teed?

kas enesest kurjaväed vallandad

või hoopiski silmaveed

 

kas jalaga lööd või verbiga

kas üldse on relvaks värss

münt kahe kulliga vermida

nii käseb su sisim kärss

 

sest alati heites ja meeleheites

nii võib sulle jääda su võit

ka krokodilli eest pisaraid peites

läeb taeva tol elukal sõit

 

ja minul on valus ja sinul on valus

see on vist üks rahvalik mäng

kes kurat meid palus — eks kurat vist palus

et oleks kord ühine säng

 

* * *

 

VERONIKA KIVISILLA

MUINASJUTT VÄIKESTELE JA SUURTELE KURJAST TSAARIST JA TEMA VARANDUSE KÜLMUTAMISEST

 

Seitsme maa ja mere taga elas isehakanud tsaar, kes oli nii paha, et viimaks panid terve maailma targad pead kokku ja otsustasid tema varanduse külmutada.

„Mida see tähendab, kuidas — külmutada?” küsisid väikesed muinasjutukuulajad hirmunult ühest suust.

Vaadake, see oli nii, et kõik selle paha tsaari ümber jäätati. Isegi tema kullast kakapott jäätus ja seal sees tema viimane häda. Kogu tema kuldpalee muutus jääks. Aga kuna ta oli elanud nii hirmsa elu ja teinud kohutavaid tegusid, siis ei tulnud tema palee akendele iialgi jäälilli…

Siinkohal ohkasid väiksemad muinasjutukuulajad kergendatult, panid silmad kinni ja sõudsid muretult unemaale.

Suurematele kuulajatele lugu aga jätkus. Nüüd julgeme ehk öelda välja ka selle kurja tsaari nime.

Jah, muidugi külmus Putin ise persetpidi kuldse prill-laua külge ja kuldse kahvli ja jäätunud kalamarja külge jäi kinni ta keel. Seda vist teadnud maailma targadki, et Putin sõi poti peal! Kuldse kempsu kõrge lae alla jäätus soolikate viimne korin. Ja oi, seal tema talla all, kas seal oli ka midagi? Sealt paistsid nagu kellegi vuntsid? Ja kole katune keel? Seal ta tõepoolest oli, kuidagi nii pisi-pisikene, see maailma suurim tallalakkuja, muidugi kõvasti kinni jäätunud Putini talla külge.

Kui nüüd tulevased põlved tahaks, võiks nad üles sulatada sitatriibu Putini tagumiku vahelt, et uurida, millest koosnes tõeline inimpask. Aga seda nad ei taha vist. Ei tasu sitta torkida, mis haises siin ilmas isegi liiga kaua.

 

* * *

Mu unes möödunud ööl

koondusid Ukraina ja Venemaa emad.

Ja emade emad.

 

Neil olid ühes kudumisvardad, kalarappimisriistad

ja kodudest leiduv käepärane muu.

Ja emadest sai musta mure karva rongaparv.

Koonduda sel moel

on kahjuks emadel vaja

sajandis vähemalt korra või paar.

Ja rumal on see jutt, et ronk on vilets ema!

ütleb see, kes tunneb emasid ja loodust.

 

Just minu unes saigi musta mure karva

pärispühaviha täis emarongaparv ta kätte.

Silmad jäeti esialgu pähe ja maks jäi kõhtu.

Südamest polnud suuremat lugu,

kärbsesittki oleks vist olnud kujult ja koostiselt

rohkem südame moodi.

 

Aga siis —

nokkade ja kudumisvarraste,

kalarappimisriistade ja kööginugade,

isegi küünekääridega

riisuti ta rõivad, maskid ja muudki varastatud-valelikud rüüd.

Kooriti skalp, lõigati keel,

köndistati käe- ja jalalabad.

Ja ronk-emade parve kisa saatel

kästi nõnda hakata astuma

jalgsi Moskvast Krimmi.

 

Krimmis kallati ta kalli ja kange Massandraga üle

ja siis tulid noolima karud

Kiievi loomaaiast, kus olid äsja oligarhidele

heldelt pärandanud oma tühjaks jäänud puurid.

Magusast Massandrast karud viimaks jäid jokki

ja oih! keegi neist tõmbas vist tikku!

 

Tema põlemise suitsu nägi terve ilm.

Ja rongad kisendasid kuni

lootusetu tume toss ja ving

tõusis viimaks heleda sambana üles,

nagu olekski maailmal

emade ja emade emade toel

nende leina ja armastuse abil

võimalus veel luua vanadest raibetest rahu.

 

 

* * *

 

MIHKEL KAEVATS

TALV 2022

 

talv

sõda

Kiievit pommitatakse

Harkivit pommitatakse

Herson on langenud?

Mariupol sisse piiratud

 

talv

sõda

relvad tapavad

linnad põlevad

sõnad valetavad

suud

räägivad juttu

ja see jutt koguneb

 

aga Kiievit pommitatakse

Harkivit pommitatakse

Herson on langenud?

Mariupol sisse piiratud

 

talv

sõda

kõik mis soovib olla elus

pürib kuhugi välja:

Poola Leetu Moldovasse Ungarisse

siin seal

on armastusväärsust ja inimsust

sõnakõminast hoolimata:

naeratus appitulek soe hääletoon

ja valik jätta teine inimene

alandamata

 

aga Kiievit pommitatakse

Harkivit pommitatakse

Herson on langenud?

Mariupol sisse piiratud

kurjus

peidab end tsaarlikes saalides

rumalate valede taha

aga temal eriti

on alasti tunne

sest kuidas saab jõumees jääda

terve maailma ees lolliks?

parem juba tapab kõik ära

 

tsaar on alasti

kuid veel hullem:

tsaar on hull

ja oma koleduses

naeruväärne

 

ja Kiievit pommitatakse

Harkivit pommitatakse

Herson on langenud?

Mariupol sisse piiratud

 

veebruar on julmim kuu

veebruaris venelased ründavad

ründasid 8 aastat tagasi

ründavad nüüd

aga me ei tea

mida toomas on juuni

 

talv

sõda

tapetakse õdesid ja vendi

äärelinnas ja provintsis

luuakse kangelaslaule

kuigi tegelikult

tahaks lihtsalt rahulikult elada

 

Kiievit pommitatakse

Harkivit pommitatakse

Herson on langenud?

Mariupol sisse piiratud

 

 

* * *

 

MARI-LIIS MÜÜRSEPP

 

Kadriorus on täna metsik tuul

 

see puhub kogu Tallinnas

nagu ka Oslos

Zagrebis ja Viinis

puhub pikali tänavaposte

ja puid

 

ja sõdureid

 

hävitajad lendavad tagurpidi

nagu hädas kajakad

natuke veel

ja varsti läheb ümber

esimene tank

 

selle taga on tuul —

meie kõigi

taevasse sosistatud palved

ühe riigi pärast

 

kas tunnete

 

mängisin täna ukrainlasega malet

kuidas teil on

küsisin

mitte hästi

vastas ta

 

aga aitäh tuule eest

 

 

PRINTSESSID

 

maailm ei lõppe veel ära

kui meil kasvavad printsessid

roosade seelikute

sädelevate põskede

ja valgete sukkadega

 

maailm ei lõppe

sest nad on kahekesi

julgevad astuda bussi number 42

ükssarvikutega seljakotid seljas

seitsmeaastased ehk kõige enam

 

neil on heledad patsid

peas kuldsest paberist kroonid

randmete ümber kommidest pärlid

pihku pigistatud kaks hõbedast mõõka

 

*

 

igas ukrainlases

on seda prouat

keda uudistes näitas

kes seisis

relvastatud sõjaväelasele ette

ja küsis

mis te siin teete

kas sa saad minema!

 

see on minu kodu

 

tulevad niimoodi

võõrasse kohta laamendama

endal pole häbiraasugi

noh mis sa vahid

ja vehid siin oma relvaga

kõtt-kõtt minema!

ema pole kombeid õpetanud või

vat kui panen sulle

needuse peale praegu

 

vist kõigis ukrainlastes

on seda prouat kes teab:

 

nõela nagu mesilane

võitle nagu liblikas

 

 

* * *

 

MAARJA-LIIS MÖLDER

 

Ühe su tohutu kaelalüli koopas,

vana kaelkirjak,

ma tahaksin

end peita tahtmistetulva eest.

 

Mina, väike Maša,

ei saanud klassiga Peterburgi,

mäletad,

nägid sealt ülevalt?

 

„Liiga palju liiklust, tohutu tempo!”

Kas poleks siis suursugune seal surra,

kuldne veri kuplitelt vastu peegeldamas?

Palju parem kui libiseda labaselt sildi all „Kördiööbiku äri”.

 

Ütle, oleks ju, vana kaelkirjak?

 

Mina, väike Irina,

ei saanud laulupeolegi

pealinna:

„Sa väsid ära seal rongkäigus!”

 

Kuigi oleks uhke

lasta end tulistada päiksel

ohverdada isamaale kõik

oma mao sisu.

 

Mina, väike Olja,

ärkan öösel selle peale,

et kvartal ei põle,

et keegi ei koputa.

 

Kuuled, kaelkirjak,

kuidas ükski parun ei ütle:

„Ma lähen sinu pärast erru,

meil saab ilus elu olema…”

 

Kuidas Sinu südame seinad

on liiga paksud

et neid riiviks

sedalaadi rahutus?

 

Ütle ometi, vana kaelkirjak!

 

Sul on poolemeetrine keel

ja kõik, mida sa näed

sealt ülevalt

 

on väärt ühte väga madalat

peaaegu vaikust

 

 

JA MEIL POLEGI MUUD

 

Kätetult kesk õõva,

jalutult kesk julmust

õõtsume,

kirgas kasutusetunne

kogunenud kroonlehtedesse.

 

Tohutul päevalillede pleenumil

paneme me kokku

oma pead.

Ja pōllud sahisevad selgusest.

 

Kui me kōik

oma tuliste juurtega

kaevume nii,

kuidas saame.

 

Tabame

musta sügavikku,

kus magab Leemet —

viimane mees,

kes teadis

ussisõnu.

 

Leemeti unedest

kisume endisse

need sōnad,

kisume kogu jōuga.

 

Ja pōllud sahisevad

salasōnadest.

 

Pōhja Konn sirutab

soomusjat selga,

ringutab

raudseid roideid.

 

Aga liiga kaua

pole Konn näinud kevadet.

Ta muistne meel

lâheb härdaks.

 

Aastasadu artereis

paisunud armastus

ei mahu

enam ära.

 

Ja Ta suudleb

esimest ettejuhtuvat —

kogemata

Kurjust ennast.

 

Kurjus tōmbab

suurest ehmatusest

sealsamas

sihvka kurku.

 

Läheb siniseks

ja siis

korinal kollaseks.

 

Pōllud sahisevad surmast.

Ja meil polegi muud

kui ilu,

et sünteesida see

 

tagasi hapnikuks.

 

 

* * *

 

KARL MARTIN SINIJÄRV

 

PUTINI ARMASTUS

 

kui peksan

siis armastan

 

kui tapan

armastan rohkem

 

kui tapan kõik

armastan kõige rohkem

 

 

* * *

 

SIRLY MERIKÜLL

 

ja siis jälle

 

elame selle sõja üle

ja siis jälle naerame

teineteise ja üksteise üle

nii et otsaette jäävad naerukortsud

 

elame selle sõja üle

ja siis jälle hoiame käest

hoiame kinni oma vabadusest

mis antud meile suure vaevaga

mille eest pidime võitlema valuga

ja läbi surma

hoiame nii kõvasti kuni see

muutub me sõrmede vahel

mustaks mullaks tuleviku põldkondade jaoks

praegu, hoiame kinni armastusest ja lootusest

 

elame veel selle sõja üle

ja siis jälle hingame kopsud täis

oma kodumaa õhku

siis jälle lubame endil olla

kes iganes me tahame olla

oma vabal maal

 

nii et, siis jälle — VÕIDAME!

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.