VASTAB PRIIT TENDER
Märts, 2022Laual on kodune kartulisalat, viinerid, martsipanikringel ja lahti korgitud šampanja. Niine 11 Loomemajas paiknevas Nukufilmi stuudios tähistatakse kolleegi sünnipäeva. Selles pealinna ühes viimases boheemluse kantsis võtab mind vastu animarežissöör Priit Tender, kellel on Nukufilmi stuudios pooleli laenuorjusest kõneleva animafilmi „Koerkorter” võtted. Nukke, juhtmeid ja teisi rekvisiite täis topitud, võluvalt sassis kabinetis räägime autori loomingulisest kaarest, filmitööstusest ja eesti animafilmi hetkeseisust laiemalt.
Priit Tender veebruaris 2022.
Harri Rospu foto
Mis sind 90-ndatel, sinu karjääri alguses animatsiooni juurde tõi?
Ma hakkasin joonistama kaheteistkümne- või kolmeteistkümneaastaselt. Alguses joonistasin igasuguste heavy-metal-bändide plaadiümbriseid. Sõbrad ütlesid: „Oo, kui äge!” Tollal oli mul kindel veendumus, et minust saab kunstnik. Selles ei olnud mingit kahtlust. Siis läksingi kunsti õppima (Priit Tender on lõpetanud 1994. aastal Tallinna Ülikooli kunstiõpetuse eriala — Toim), aga pärast kooli lõpetamist huvitas mind pigem mängufilm. Animatsiooni poole mind algselt ei tõmmanud, aga Priit Pärn kutsus mind Eesti Joonisfilmi, oma filmi peale kunstnikuks („1895”, režissöörid Janno Põldma ja Priit Pärn —Toim). Nii sattusin animatsiooni juurde. Hiljem pakuti juba võimalust omaenda filmi teha ja nii see läks. Ma ei ole pidanud ise väga sellesse valdkonda trügima. Pigem avanes võimaluste uks ja sellest lahtisest uksest tuli sisse astuda.
See on lausa omamoodi muster. Peaaegu igas eesti animapõlvkonnas on keegi, kes on sattunud sellesse valdkonda juhuslikult.
Kuidagi, jah, inimesed satuvad siia või jalutavad uksest sisse. Animatsioon on teatud mõttes nišiala. Ma ei tea, kui palju see praeguseks muutunud on, aga kui sa tahad filmi teha, siis üldiselt saadki seda teha. Vahel otsitaksegi noori filmitegijaid, sest stuudiotel on vaja pealekasvu. Ma arvan, et sel ajal otsiti ka üsna aktiivselt noori tulijaid, sest tükk aega ei olnud kedagi uut peale tulnud.
Filmitootmine on enamasti glamuuritu tegevus. Mängufilmi tööstusega seostub vähemasti illusoorne sära: punane vaip, šampanjakihin. Vähesed tahavad minna pimedasse kambrisse üksinda joonistama.
See on, jah, huvitav. Naljakas on, et üks minu lavastatud dokumentaalfilm („Teekond Ussinuumajani” — Toim), kus ma olen tegelikult ka peaosaline, tekitas hoopis teistsuguse reaktsiooni kui mõni mu animafilm. See, et sa oled sisuliselt filminäitleja, paneb publiku sinusse teisiti suhtuma. Õlule langeb mingisugune tohutu aupaiste, mida animafilmi tegijana või filmirežissöörina enamasti ei koge. Võib-olla on selleks väga konkreetne põhjus: saalis istuv inimene näeb sind üleelusuurusena, otsekui mingisugusel võimupositsioonil, mis talle omal moel alateadvusse poeb. Rääkigu kellegi kolmemeetrine pea ükskõik kui mõttetut juttu — ikka see mõjutab inimest. Ma arvan, et suur ekraan on osale meist nagu narkootikum. Animaatorid saavad teenimatult vähe sellist aupaistet võrreldes ka kõige keskpärasemate mängufilmi tegijatega. Aga mis sinna parata. Ju ei ole animatsioon siis nii võimas, kui ei suuda sellist endorfiinilaksu anda. (Naerab.)
Naastes sinu sattumise juurde animavaldkonda — kas sa arvad, et animatsioon on niisugune ala, kuhu saab siseneda ilma animatsiooniõppeta, tulles näiteks mõnest teisest valdkonnast?
Ma arvan, et animatsiooni õppimine toimub ennekõike stuudios. Koolis, nende mõnede aastatega ei saa valmis filmitegijaks. Kooliharidus on natukene nagu algharidus. Põhitõed omandad stuudios. Priit Pärn ja Janno Põldma ju juhendasid ja õpetasid mind stuudios nende esimeste filmidega. See oligi mingis mõttes kool, aga selle erinevusega, et stuudios oled meistrile lähemal, istud temaga ühes toas ja veedad pool aastat koos temaga aega. See on päris hea õppimise viis.
Mis sul Pärna ja Põldma kõrval õppides kõige rohkem külge jäi?
Pärn juhendas paari mu esimest filmi, oli omamoodi konsultant. Põhiline õppimine seisneb selles, et sul on keegi, kes kommenteerib ja küsib olulisi küsimusi. Ma arvan, et läbi selle on võimalik autorina kõige paremini areneda.
Oled ka ise juhtinud Eesti Kunstiakadeemia animaosakonda. Mis su missioon oli?
See oli ainult kaks aastat (2019–2021 — Toim) ja visioon mingis mõttes alles hakkas kujunema. Aga ma tõin sinna suhteliselt palju välisautoreid loenguid ja töötube andma. Tundus, et oluline on maailmapilti avardada ja erinevate autorite käekirja näidata. Seni on animaõpe olnud meil võib-olla natukene kitsas ja Eesti-keskne. Mulle tundus, et rahvusvaheline lähenemine oleks kasulik. Aga haridussüsteem on keeruline valdkond, mis nõuab omaette süüvimist ja praktikat. See on täiesti uus valdkond, kuhu filmitegijana sisse hüpata, sest režissöörina on su eriala tegelikult absoluutselt teistsugune.
Kuidas su enda areng autorina on kulgenud?
Ma isegi ei tea — see on ikkagi olnud ellujäämise viis või elukutse. Ma teen filme ja elan sellest. Kõrvalisi küsimusi polegi jäänud aega küsida; jäägu need teiste otsustada. Autorina mõtled, kuidas oma valitud alal ellu jääda. Selles mõttes on animarežissööri töö olnud ikkagi nagu küti ja korilase, mitte põllupidaja amet. Vibu peab olema valmis ja oda terav, et projekte jahtida ja neid luua. Aga see hoiab inimest ka elus.
Võib-olla on see viimasel ajal muutunud, aga eesti animafilmidel on sageli sarnane tonaalsus. Vaadates sinu või ka Kaspar Jancise esimesi filme, kerkivad esile tuttavad mustrid, näiteks nõukogudeiroonia, aga ka kurva armastusloo temaatika ja teatud visuaalsed motiivid. Ka praegused noored autorid võtavad palju üle varasematelt põlvedelt. Millest säärane ühtne teemadering?
Eks mind ole ju selles ka süüdistatud ja tõenäoliselt on nii ka olnud. Samas, see mõju võib olla ka aimamatu — võib-olla ei saa sa noore autorina isegi aru, et matkid kellegi teise stiili. See on loomulik, alateadlik nähtus, mitte teadlik imiteerimine. Vanad sõbrad lähevad ju ka ühte nägu ja koergi pidavat inimese nägu minema. Võib-olla on siin midagi samasugust: kui piisavalt kaua koos aega veeta, siis hakkavad ka filmid sarnaseks muutuma. Või on asi selles, et eesti animamaastik ongi olnud sarnase maailmavaatega inimesi ühendav, suhteliselt suletud ring, omamoodi koolkond. Taanlastel on oma mängufilmi koolkond; Dogme 95 ühendas gruppi inimesi, kes lõpetasid samal ajal kooli ja lõid jõulise grupeeringu. Ma arvan, et tänu sellele ongi toimunud sealne filmitööstuse buum ja on saanud sündida filmid nagu näiteks „Järgmine ring”. See ei ole eksperimentaalfilm, aga ta on nii jõuline ja veenev. Koolkonda ei saa alahinnata, sest tal on ka positiivseid külgi. Võib-olla ongi tegijad alguses mingis mõttes ühte nägu, aga ühel hetkel hakkavad inimesed ikkagi üsna erinevaid asju tegema. Ma ei oska öelda, kui palju eesti animavaldkond viimasel ajal muutunud on. Animaseltskond on kindlasti natuke laiem ja hajutatum, aga väljastpoolt vaadates on eesti filmid mingis spektris võib-olla ikkagi suhteliselt sarnased.
Priit Tender aastal 2012 Kose vallas Nutu külas maakodu renoveerimas.
Mulle tundub, et sarnastele rütmidele vaatamata on visuaalne keel tervikuna läinud mitmekesisemaks, aga teatud irooniline taju on sama. Ehkki see, mille üle nalja tehakse, on samuti muutunud. Kas valdkonna mitmekihilisus on positiivne nähtus või oled pigem ühtse, äratuntava joone pooldaja?
Ei, mulle meeldivad asjad, mis eristuvad ja on huvitavad. Seni, kuni filmid ei taandu labaseks ja kommertslikuks näpuga näitamiseks, on kõik hästi, olgu nad nii erinevad kui tahes. See juba eristabki meid 90 protsendist maailma animatsioonitoodangust, et puhast kommertsi ei loo meil keegi.
Kas kommertsfilm on sinu jaoks Disney? Või kuidas seda piiri tõmmata?
Disney on veel väga kallis ja kvaliteetne, aga kommerts… eks see on kogu animeeritud teletoodang. Tegelikult on animeeritud seriaale viimasel ajal ka väga häid. Ehk on kommertsi mõiste samuti muutumas, aga ütleme siis nii, et kogu see lastele toodetud kommertslik mass on tegelikult päris kole ja agressiivselt pealetükkiv. Aga noh, sellega ei tahakski ennast autorina väga seostada.
Oled ka ise teinud päris palju tellimustöid, enamasti küll muuseumidele, näiteks ERMile. Hiljuti tegi Nukufilm tellimustöö Dubaisse EXPOle. Mille järgi sa otsustad, millist kommertsprojekti vastu võtta?
Reklaamipakkumisi ei ole ma viimasel ajal saanud, pigem teevad neid teised inimesed. Suhted on olnud enamasti muuseumidega. Ma ei teagi, kust need pakkumised tulevad, aga nad tulevad. Muuseumidega on tegelikult väga huvitav koos töötada, sest sa töötad koos ajaloolaste ja teiste oma ala professionaalidega ja see on huvitav ja hariv. Näiteks tegime koostööd Narva linnuse muuseumiga. Ka ERMi soome-ugri väikerahvaste projekt oli põnev. Otsisime inimesi, kes omas keeles hääli teeksid ja lugusid loeksid. Nüüd hakkan tõenäoliselt tegema koostööd ühe antropoloogiga Inglismaalt, aga sellest on veel vara täpsemalt rääkida.
Millisesse nišši kunstiline lühianimatsioon sinu meelest mahutub, kui massid vaatavad n-ö kommertsi?
Ma ei tea, kas massid seda tegelikult ka vaatavad — see on omaette küsimus. Masstoodang on ilmselt ikkagi lastele suunatud tarbekaup, kus muidugi võib olla ka väga sümpaatseid leide. Aga see, mida meie eesti animatsioonis teeme, on paratamatult ikkagi elitaarne ega jõua massideni, kuigi võiks. Tegelikult on päris palju lühianimafilme, mis on kergesti vastuvõetavad ka tavavaatajale. Ma olen aastaid vedanud (Telliskivi Loomelinnaku Erinevate Tubade Klubis — Toim) Veinikino, mis on huvitav eksperiment; seal on koos täiesti tavalised inimesed eri valdkondadest. Kuna kontseptsioon on kokku pandud väikese meelelahutusega — veini ja jututoaga —, siis inimesed on väga huvitatud. Neile väga meeldivad lühifilmid, aga neil ei ole kunagi olnud kanalit või võimalust, et nendeni jõuda. On täiesti üllatav, kui hästi selline formaat toimib.
Mul on tunne, et nišifilmide puhul, kuhu mõneti kuuluvad ka kunstilised mängufilmid, tulebki mõelda n-ö kastist välja, tuleb leida üritusi ja paiku, millega filmid haakuvad.
Jah, lühifilme on natuke raske vaadata pooleteisttunnise seansina. Vaatad ühe filmi, vaatad kolm filmi… ja rohkem ei taha, tekib küllastumus. Veinikinos on küll samuti viis filmi, aga nende vahel on alati viis kuni kümme minutit jutupausi. See annab raamistuse ja iga film on eraldi teosena esile toodud. Lühifilmid on üsna intensiivsed ja erinevad ning neid järjest vaadates võib seanss mõjuda nagu automaadivalang ajju. Samas mulle jällegi tundub, et pikk animatsioon on sageli igav või on üldse tegemist lastefilmiga. Viimasel ajal on tulnud palju animadokke. See on positiivsem nähtus, aga pikki filme täiskasvanutele on ikkagi üsna vähe.
Siin on tõenäoliselt mängus ka rahastuse küsimus. Täispika animafilmi tootmine on lihtsalt niivõrd kallis.
Jah, animadokid on sageli suhteliselt odavad ja nende puhul on lugu olulisem kui visuaal. Kui võtame kas või paljukiidetud „Põgenemise” (2021), siis animaatori pilguga vaadates ütleks, et see võiks paremini tehtud olla. Filmi populaarsus on aga kindlasti positiivne nähtus, sest selle pinnalt särab aupaiste veidi ka lühianimatsiooni peale.
Hollandi rahvusvahelise animafestivali grand prix 2015.
Kas tänavu augustis teist korda toimuv animafilmide festival „Animist” on ka võrsunud ideest animafilme inimestele lähemale tuua?
Mingis mõttes küll. On natuke kurb, et PÖFFil on animafestival uppunud kõige muu sisse. „PÖFF Shorts” on vajalik, aga selle kõrval võiks olla veel mingi sündmus, mis eesti animafilme esile tõstab — eraldi üritus, kuhu inimesed tulevad ainult animatsiooni pärast. „Animisti” avamine toimub alati eesti animafilmide esilinastustega, et luua animafilmide vaatamise kultuuri, mis on seni kuidagi ühte jalga longanud.
Eelmisel aastal oli festivali alateemaks antropoloogia. Mis teema on kavas sel aastal?
Tänavune teema on jutuvestjad. Selle täpsem sisu on veel selgitamisel, aga koostöö antropoloogidega jätkub — tõenäoliselt tuleb keegi pidama loengut lugude jutustamise olulisusest. Räägime, mida tähendavad lood inimese jaoks, miks neid räägitakse, küsime, mida see fenomen kui selline endast kujutab.
See teema haakub ka sinu loominguga, sest oma filmides toetud sa palju müütidele, muinasjuttudele ja teistele rahvalikele tekstidele.
Eks festivali tehes teed autorina ikkagi tegelikult neid asju, mis sind ennast huvitavad või puudutavad. Festival on nagu elusolend, kes hakkab oma elu elama, ja on tore näha, kuidas sellega liitub inimesi, kes tulevad pardale oma ideedega. Ma ei tea veel, millises suunas festival täpselt liigub, aga mulle tundub, et ta on elus ja toimetab.
Aga miks sa enda loomingus muinasjuttude ja müütide poole pöördud? Loed sa palju muinasjutte või kust need impulsid tulevad?
Mingis mõttes on igas filmis lugu, mille võib taandada ükskõik millisele müüdile, sest neid alglugusid on vähe. Neist on olemas lihtsalt eri versioonid. Minu huvi tekkis kunagi ammu, kui tegime Mikk Rannaga kahasse filmi „Vares ja hiired” (1998) ning õhus oli mõte teha seriaal eri rahvaste lugudest. Eks ma ole neid lugusid ka lugenud, mitte küll massiliselt ja süstemaatiliselt, aga huvi on kaua aega olnud, just jaburate lugude vastu. Loojana tahad lugeda teistmoodi lugusid, mis võib-olla isegi vastanduvad teatud mõttes tänapäevale. Vanem ja arhailisem lugude jutustamise laad on mulle alati väga inspireeriv olnud. Nende lugude sürrealistlik element ja absurdihuumor, mida mina seal ennekõike näen, tuleneb teatud kultuurilistest eripäradest. Kohalikele endile ei pruugi need lood olla üldse naljakad, vaid vägagi loogilised. Meie loeme ja leiame sealt absurdihuumorit.
Rahvusvaheliselt on praegu õhus küsimus, milliseid lugusid me üldse tohime jutustada. Lood liiguvad rohkem kohaliku kultuurikonteksti, isiklike kogemuste juurde. Kuidas sa sellisesse tendentsi suhtud?
See puudutab natuke ka „Animisti” jutuvestjate teemat. Tõenäoliselt räägib üks loeng just lugude interpreteerimisest või sellest, kas me võime näiteks eestlastena öelda, et lätlased on kuue varbaga, või kas lätlane võib seda öelda meie kohta. Selle teema ümber on tohutult laetud emotsioone, aga ma leian, et indiviididena on meil õigus ka oma interpretatsioonile. Oma loomingus ei väidagi ma, et see on kellegi teise lugu — see on minu isiklik kunstiline nägemus.
Kunsti puhul on ju ka teatud soov mõtestada, kellegi teise perspektiivist aru saada. Kunst võib olla sild.
Huvitav näide on tšuktši muinasjutul põhinev „Ussinuumaja” (2012). See on üsna vägivaldne lugu, mis tekitas jõulist vastureaktsiooni, aga seda just kohalikes vene ametnikes, kes leidsid, et film näitab põlisrahva kultuuri negatiivses valguses. Kohalike põliselanike ja eskimote endi jaoks oli see äärmiselt huvitav ja nad ei leidnud selles midagi solvavat. Pigem olid nad tänulikud; neile avaldas muljet, et keegi on nende pärimusega tegelnud ja sellele oma tõlgenduse andnud. Neil tekkis mitmeid äratundmisi seoses oma põlisskultuuri, aga ka tänapäeva eluga. Ma arvan, et võib-olla me võtame liiga palju sõna kellegi teise eest, olemata kindlad, mida vähemused ise arvavad. Ja põlisrahvad on pigem ikkagi nii jalge alla tallatud, et neil on ennekõike hea meel, kui keegi neid tunnustab ja nende vastu huvi üles näitab. Nad ise sageli häbenevad neid lugusid, sest need on nii äärmuslikud ja sageli surutakse neid valitseva kihi poolt alla stiilis, et „ei hakka neid jubedaid lugusid rääkima”. Nendele endile on see aga oluline ja võimas osa kultuurist.
Doki „Teekond ussinuumajani” võtetel. Tšukotka, 2012.
„Ussinuumajas” on kohal ka sinu filmidele omane keha lagunemise või kehalisuse temaatika laiemalt. „Orpheuses” (2019) laguneb keha koost ja „Violas” (1999) on karakteriteks toolmehed, kellel on jalgade asemel toolijalad. Millest selline temaatika?
Ma ei olegi selle peale mõelnud, aga võib-olla on kehalisus miski, mida just animatsioon näidata võimaldab, sest mujal ei oleks see mõistlik. Tegelaskuju väljamõtlemine on improvisatsioon, mille käigus hakkad mängima vormiga, ühendama inimesi, objekte, asju. See on olnud põnev mängukogum, mis on puhtalt animatsioonispetsiifiline, sest animatsiooni tehes — ükskõik kas joonistades või nukufilmi lavastades — tuleks endale põhjendada, miks lugu üldse läbi animatsiooni jutustada. Aga miks karakterid on täpselt sellised, nagu nad on? Sellist psühhoanalüüsi ma läbi teinud ei ole. Võib-olla peaks. (Naerab.) Kehalisus on mulle oluline teema olnud ka seetõttu, et animatsioon on mingis mõttes tantsuline, graafiline tegevus. Asjade liikuma panek nõuab kehalist mõtlemist või taju, mida lihtsalt joonistamisega ei saavuta.
Paljud animarežissöörid ehitavad loo visuaali peale. Aga näiteks Ülo Pikkovi loomingus tuleb kõigepealt lugu. Kuidas sinul loomisprotsess kulgeb?
Nii ja naa, aga sageli ikkagi läbi tegelaste. Ma olen saanud palju inspiratsiooni luuletustest, aga need päris oma lood hakkavad ikkagi peale tegelastest. Hakkad tegelasi sirgeldama ja sealt see kuidagi tekib. Aga luule või mingisugune kirjanduslik vorm on sageli alustekstiks. Luuletused on väga inspireerivad ja nii kujundlikud, et sellest tekib meelepilt, mille paned vormi, ja sealt hakkab see asi kuidagi jooksma.
Sa oled oma loomingus mitu korda toetunud Andres Ehini luulele. Tema luuletusel põhineb ka sinu tootmises olev film „Koerkorter” (2022). Mis sind temas paelub?
Ehini sõna on nii kujundlik. Ta joonistab sõnadega pilte, maalib sügavaid maale. Väga lihtne on sealt edasi minna, sest inspiratsioon on sõnas juba olemas. Tema sõnaga saabki joonistada. Sõna ja pildi vaheldumine on omal moel ka minu loomingu alus — joonistad ja siis sellest omakorda kirjutad midagi, sellest ütlemisest jälle joonistad… Eri vormid tõukavad teineteist tagant. Ilma kirjutamata jääd ühel hetkel kinni, sest filmis pead lõpuks ikkagi hakkama mingit lugu jutustama. Siis tuled tagasi visuaali juurde.
Oled ise öelnud, et „Koerkorter” jutustab laenuorjusest. Räägi valmivast filmist lähemalt.
Haukuva korteri kujund on välja kasvanud Ehini luulest. Haukuvasse koerkorterisse mõtlesin välja ühe tegelase, kes teenib oma igapäevast leiba laudas, et saada viinereid, millega haukuvat korterit toita. Rutiinne, igapäevane protsess kestab seni, kuni ta ei suuda enam piisavas koguses viinereid tuua — siis laguneb korter kildudeks. Tegemist on nukra postsovetliku kultuuriruumiga, kus raadiost kõlab ungari ja rumeenia estraad.
Animafilmi „Koerkorter” võtetel. Operaator Ragnar Neljandi ja dekoratsioonimeister Mait Erik.
Postsovetliku maailma mõtestamisest ei saa eesti animatsioonil ja kultuuril vist kunagi küllalt?
Eks see ole siinne huumor, milles on ka teatud lapsepõlvenostalgiat. Volgad ja hruštšovkad…
„Koerkorterit” on tore olnud teha, sest see on toonud esile mitmeid mälestusi minu Mustamäe korteri aegadest. Kuidagi soe tunne on. Sa ei tahaks sellesse aega tagasi, aga soojendad ennast meenutustes. Mingis mõttes ongi see meie lugu, meie asi. Miks me peaksime mingist kaugest maast või nähtusest filmi tegema? Aga peategelase nägu on inspireeritud Serge Gainsbourg’ist — nii et natukene olen siiski läinud Eestist ka eemale.
Kuidas sa otsustad, kas teha joonisfilmi või nukufilmi?
Ma pole nukufilmi ammu teinud — ainult tellimustööna. Tahtsin vaheldust ja see tuli kuidagi loomulikult. Nende kahe vormiga töötamise iseloom on erinev. Nukufilm on palju sotsiaalsem tegevus. Joonisfilmi puhul nokitsevad kõik sageli omaette — sul ei olegi vajadust või põhjust kedagi segada, sest paljud asjad saab interneti teel aetud. Nukufilmil on see võlu, et ehitad maailma käsitsi üles. Sul on tegelased ja materjalid, mistõttu sa oled natuke piiratud ega saa karakterit liiga palju deformeerida — ehkki ma teen seda isegi nukufilmis päris palju. „Koerkorteri” maja seinad ja põrandad on elastseks aetud; need on justkui kummist, et neid saaks animeerida. Eks mind kui joonisfilmi tegijat siis ka kiruti, sest selle ehitamine läks päris keeruliseks. Aga vahel on hea, kui sul on teise filmiliigi kogemus, sest sa mõtled n-ö kastist välja. Ma arvan, et on huvitav, kui mingisse teise valdkonda tulevad inimesed, kellel on mängufilmi kogemus või dokumentaali või joonisfilmi kogemus; nad lisavad omanäolisust. Seda filmi on olnud väga tore teha, siin on väga tore tiim.
„Koerkorteri” võte Nukufilmi stuudios. Stuudio juht Märt Kivi ja animaator Nina Ovsova.
Tihtipeale öeldakse, et lõbusatel ja humoorikatel režissööridel on sünged filmid ja vastupidi. Mul on tunne, et sinu puhul on samamoodi.
Ma teen enda meelest lõbusaid filme, aga vahel ei saada sellest aru. Alati on olemas oht, et su nalju ei mõisteta. Ma arvan, et „Koerkorter” on väga naljakas film, aga kellegi teise meelest võib ta olla sünge, võib-olla isegi depressiivne. Ausalt öeldes, eks selle naljaga ole üldse nii, et parem seda üldse mitte teha, aga kui juba teed, siis ikka nii, et on tehtud.
„Koerkorteri” võte. Animaator Lucille Braconnard.
Sinu filmides on päris palju dialoogi. Üks asi on rahvajuttudel põhinevad filmid, aga dialoogil on oluline osa ka näiteks „Rebasenaises”. Eesti animatsioon tervikuna on aga liikunud justkui dialoogipõhisusest vaikusse või n-ö sündmuspõhisusse. Kuidas sulle tundub?
Kui ma kasutan folkloorset alusteksti, siis mulle tundub, et selles tekstis ja sõnastuses on nii suur väärtus, et seda eemaldades võtaksin loolt jõu. Pigem on küsimus just eksponeerimises — ma tahan seda teksti ilmutada just läbi filmi. Sellepärast ma filmi teengi — sest see tekst on oluline. Raudset reeglit siin ei ole. Kõik on proovimise asi. Näiteks minu uues filmis ei ole teksti. See on küll inspireeritud Ehini luulest, aga luuletust seal ei kõla. Alguses mõtlesin, et luuletus võiks seal olla kas või tekstina, aga visuaali kõrval tundus see üleliigne. „Koerkorteri” puhul oleksid luuletus ja visuaal hakanud teineteisega võistlema.
Mulle meenub, et sa ütlesid ükskord, et sinu meelest seisab animatsioon kunstile lähemal kui filmile või paikneb kuskil nende kahe valdkonna vahepeal.
Vaat ei tea, jah, äkki tõesti ütlesin. (Naerab.) Hetkel ma teen hästi klassikalist filmi. Võtteplatsil seatakse valgust, kaamera sõidab, on suur plaan, keskplaan — kõik see sarnaneb mängufilmiga. Samas võib teha ka animafilmi, mis seisab lähemal kunstile. „Orpheuses” näiteks oli üsna palju improvisatoorset, kunstilist lähenemist, muusikavideolikkust. Animatsiooni ampluaa on nii lai. Mängufilm on reeglina ikkagi film selle klassikalises mõttes. Mängufilm võib ka kunstile lähedal olla, aga siis on tegu juba n-ö eksperimentaalfilmiga. Ja mängufilmi maailmas tehakse seda vähem, sest isegi tudengid tahavad teha klassikalist filmi, et pärast lõpetamist küsida raha täispika filmi tootmiseks. Selles mõttes ei ole eksperimentaalfilmi olukord kõige parem. Neid võiks rohkem olla. Nii et mingis mõttes paigutume lühifilmi tegijatena eksperimentaalfilmi kategooriasse. Aga ma ei teagi, kas ma peaksin need sõnad kunstile lähemal seismise teemal tagasi võtma. (Naerab.) Võib-olla oli see hetkemeeleolu ja tunded muutuvad. Ehkki kas või „Animisti” kontekstis tundub mulle, et enamuses ongi animafilmid rohkem kaldu kujutava kunsti kui klassikalise filmi poole. Animatsioon on nii mitmekihiline, et võib asuda nii ühes kui teises otsas, olla nii kunsti kui filmi poole kaldu.
„Koerkorteri” võte. Režissöör Priit Tender.
Mängufilm on väga režissöörikeskne, ehkki tiimid on väga suured. Aga mul on tunne, et animatsioon on mõnes mõttes isegi veel režissöörikesksem, sest režissöör on tihti stsenaristi, kunstniku, animaatori rollis.
Ma arvan, et joonisfilmi puhul on see lihtsam, sest sa saadki kõik algusest lõpuni ise teha, aga nukufilmi puhul sõltub tiimist päris palju. Me arutame tiimiga kõik plaanid enne võttesse minekut läbi ja meil on pidevad jooksvad koosolekud.
Tulles tagasi lühianimatsiooni kodumaise levi juurde: tundub sulle, et ka produktsioonifirmad ise saaksid rohkem pingutada selle nimel, et inimesed filme näeksid?
Kindlasti, aga võluvitsa siin vist ei ole leitud. Kui sa loed uuest mängufilmist või täispikast dokumentaalist, siis tead, et nüüd see film tuleb kinno — võib-olla mitte kauaks, aga vähemasti mingiteks kordadeks. Animatsioonil tuleb kõmuvaht; inimesed tulevad esilinastusele ja kirjutavad, aga reaalselt on võib-olla üks-kaks linastust ja keegi ei hakka neid filme pärast kusagilt üles otsima. Võib-olla nendel paaril linastusel ongi vaatajaid, aga kinos on lühifilme väga keeruline kaua hoida, sest nad ei püsi levis. VOD ju on, aga keegi väga ei laenuta neid. Pigem on need filmid ikkagi festivalide pärusmaa. Mulle tundub, et siin ei olegi muud varianti kui vabalevi, ehkki sellega tekivad teised probleemid. Kanada filmikeskuses on minu meelest kõik asjad üleval — vanemad filmid, mitte viimaste aastate materjal. See oleks kuidagi kultuuriliselt õiglane, et omal maal oleksid omad asjad nähtavad. See on minu meelest kindlasti mõttekoht. Ma tean, et Nukufilmil on plaan vähemasti oma varasemad filmid üles panna.
Moskvitši roolis.
Igal aastal on animakogukonnas suur poleemika lühianimatsiooni Oscari nominentide ümber. Tänavu on nominentide seas mitu kunstilist, festivalidel rännanud lühianimatsiooni. Kui tähtsaks sa säärast esiletõstmist pead?
Võib-olla on see natuke ülepaisutatud, sest Oscarid on läbi aja olnud Disney ja Pixari mängumaa. Kunstilisel filmil on lühianimatsiooni kategoorias alati olnud väga keeruline silma paista. Võõrkeelse filmi kategoorias konkureerivad filmid on ikkagi pigem head kui halvad. Lühianimatsiooni kategoorias on aga pigem küsitavad teosed. Selles mõttes on see kategooria natuke nagu õnnetusjuhtum ja see asi võiks paremaks muutuda. Ma loodan, et äkki ta nüüd muutubki.
Mul on tunne, et see, et me rõhume lühianimatsioonist rääkides rohkem filmide lühidusele kui sisule, devalveerib seda filmiliiki. Tegelikult on lühianimatsioon lühike ju kunstilistel põhjustel. Tõenäoliselt on ta liiga intensiivne, et olla täispikk. Vaatajatena oleme nii harjunud mängufilmidega, et eesliide „lühi-” võib-olla kaugendab inimesi sellest vormist?
„Lühi-” võiks viidata vaimukusele, ja võib-olla inimene just mõtlebki, et „okei, selle filmi vaatan ära, sest see on lühike”. Tänapäeval on pigem lühidusel oma nišš. Ma ei tea, kas ma kahetunnise mängufilmi vaataksin telefonist ära. Mitte et ma tahaksin, et kõik inimesed minu filme ainult telefonist vaataksid, aga võib-olla on see tehtav.
Kaaluksid sa ka ise täispika animafilmi lavastamist?
Ma olen kunagi kirjutanud koos ühe bulgaarlasega täispika filmi loo, aga sellest ei saanud midagi. Kirjutasime mitu aastat ja ma arvan, et stsenaarium ei olnud üldse nii halb, pigem hea. (Naerab.) Ehk kindlasti ei olnud see mahavisatud aeg. Ma arvan, et ma olen saanud palju targemaks, võib-olla ka paremaks inimeseks. Aga täispika animafilmiga on ikkagi nii, et kui sa tahad teha täiskasvanutele
midagi, siis see on suhteliselt kallis. Võib-olla peaks see film odavam olema — selline rohkem punk, et olla rahastatav. Produtsendi panus võiks olla suurem. Võiks olla keegi, kes näeb seda lugu algusest peale kui sellist, mis tuleb suurele ekraanile. Võib-olla see initsiatiiv ei peakski autorilt tulema. Sest selles maailmas on jah natuke nii, et kui film on tehtud täiskasvanutele, siis sa naljalt sellele publikut ei saa. Pere- või lastefilmi tegemine ei ole aga tingimata minu rida. Täispikka formaati oleks iseenesest muidugi huvitav proovida.
Tunned sa autorina puudust animafilmide üle reflekteerimisest ühiskonnas, arvustustest?
Eks reflekteerimine tõsta eneseteadvust. Kellegi hinnangut või nägemust on vahel päris huvitav lugeda. Muidugi on vahe, kas kirjutatud on lihtsalt n-ö kirjutamise või isegi „ärapanemise” pärast, või keegi siiralt tahab seda teha, püüab filmi mõista. Noh, eks see ole alati nii, et kui kriitik aru ei saa, siis tagaselja sõimad, aga kui asjast on aru saadud, siis ütled: „Väga hästi!” (Naerab.)
Teater. Muusika. Kino veergudel on nii mõnedki animavaldkonna inimesed olnud selle ala olukorra pärast mures. Kuidas sa hindad eesti animatsiooni hetkeseisu?
Põnev on. Pilt on üsna eriilmeline, kui mõelda sellele, mis on välja tulemas. Pigem olen tuleviku osas lootusrikas.
Lühifilmifestivalil „Mecal Barcelona”, kus Eesti 100 raames oli eraldi eesti animatsiooni programm. Peter Murdmaa, Priit Tender ja festivalikorraldaja, poolatar Aneta Ozorek.
Priit Tenderi erakogu fotod
Mulle tundub, et kõikidele probleemidele vaatamata on eesti film rahastuse mõttes ikkagi privilegeeritud. USAs praktiliselt puudub lühianimatsiooni rahastus. Indie’-animatsiooni tehakse vabast ajast, öösiti.
Seda kindlasti. Eesti peab olema õnnelik, et meil selline võimalus on. Eks neid riike ole tegelikult omajagu: Läti ja Leedu ja Poola, Euroopa laiemalt. Ka Kanada. Ma pigem loodan, et neid tuleb juurde. Võib-olla pole see riigipoolne toetus alati kõige parem, sest stuudioid kunstiliste filmidega üleval pidada pole nii lihtne. Ehk peab olema valvas, et asjad ei läheks halvemaks. Aga virisema ka ei peaks.
Vestelnud AURELIA AASA
