MIKS ME LÄHEME ÜLE NIAGARA?

PILLE-RIIN PURJE

Alonso Alegría, „Niagara ületamine”. Tõlkija: Margus Alver. Lavastaja: Priit Põldma. Kunstnik: Illimar Vihmar. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Helikujundaja: Vootele Ruusmaa. Osades: Indrek Sammul ja Teele Pärn. Kinoteatri esietendus 14. X 2020 Kinomajas.

 

„Sind huvitanud on kultuuri kulg.

Mind vabadus on huvitanud väga.”

Jüri Üdi

 

Eellugu: „Niagaara” 43 aastat tagasi

Juhan Viidingule pühendatud lavakavas „Igavene juuni” (1. ja 2. juunil 2019 Kirjanike Majas) esitasid Teele Pärn ja Priit Põldma muu hulgas dialooge lavatekstist „Niagaara”: Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa dramatiseeringust Alonso Alegría „El cruce sobre el Niágara” (1969) järgi, mis esietendus 1977. aastal Draamateatris. Toonast lavastust ma ei näinud, aga üks viiv ilmub kui unenäopilt: Viiding Rätsepa kukil. Ja Viidingu häälekõla: „Just täpselt nii. Just nii see on. Ja nii see peabki olema.”

Alonso Alegría, Wolfgang A. Luchting, Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep, „Niagaara”. Tõlkija Evald Kampus. Lavastajad ja esitajad Tõnis Rätsep ja Juhan Viiding. Esietendus 22. I 1977 Draamateatris.
ETMMi foto

Teatrimärkmikus 1976/77 vastab küsitlusele „Mis mind huvitab teatris?” poeet ja näitleja Juhan Viiding: „Seesama, mis mind elus huvitab. Mis? Tasakaal, hingeline tasakaal. Tühjade sõnade ja liigutuste mittetegemine. Sageli kardan, et elan säästlikkusest ja kannatlikkusest nii kaugelt mööda, et ei tohiks neid sõnu suhu võtta. Mind huvitab tekstide ümberkirjutamine — visanditest puhta osaraamatuni, luuletuseni, jutuni, kahekõneni. Huvitab püüe vaimsele tervisele näitekunsti läbi. (—) TRA Draamateatris mängin Tõnis Rätsepaga näidendit „Niagaara”, mis andis nii mõnelgi korral vastuse asjadele, mida ei osanud kuuldavalt küsida. Vastusevõimalus neile küsimustele, mis meis olemas, huvitab teatris, näitekirjanduses, inimestega lävimisel.”

Priit Põldma lavastas Alegría näidendi Margus Alveri uues tõlkes, Kinoteatri esietendus toimus 14. oktoobril 2020 Kinomajas. Juba lavakavas „Igavene juuni” on Teele Pärna intonatsioonides kujunemas Caro roll.

Kirjeldan lavastust „Niagara ületamine” valitud hetkede kaudu. 14. oktoobrist kuni 9. novembrini 2020 mängiti kaheksa etendust, nägin neid kõiki, seejärel kirjutasin loo valmis. Pärast pikka mängupausi anti kolm etendust: 27. septembril ning 3. ja 4. oktoobril 2021. Lavastuses oli tehtud oluline muudatus, seda arvestades täiendasin oma kirjutist.

Aga juhtus nii, et enne vastukaja ilmumist vaatasin veel kolm etendust: 13. detsembril 2021 Kinomajas ja 10. ja 11. veebruaril 2022 Tartus ERMi teatrisaalis. Nüüdseks olen näinud lavastust neliteist korda — sama palju kordi on näidendis Caro jälginud Blondini köielkõndi üle Niagara. Ma ei muutnud varem kirjapandut, kuid lisasin üht-teist juurde.

 

Esimene kohtumine: see oli pettus!

Kinomaja saalis istub publik kahel pool lava, A- ja B-sektoris. Piklik lavapoodium assotsieerub jõega ja köiega Niagara kohal. Esemeid on laval minimaalselt. Publiku selja taga on helipuldid, B-sektori puldis helikujundaja Vootele Ruusmaa. Tema loeb proloogina köiekunstnik Blondini (1824–1897) reaalse eluloo, nagu autoril ette nähtud.

Keset laval seisab Blondin — Indrek Sammul. Sobib autori kirjeldus: „Tema olekus ja välimuses on midagi romantilist. Praktilise meelega, maheda väljendusviisiga, hea inimestetundja.” Kogu etenduse vältel on ta paljajalu, köiekunstniku varbad tundlikud ja liikuvad. Keskendunud, taastab endas läbitud Niagara-ületust — nagu näitleja mängitud etendust. Hoiab käes sinist salli, mis seostub loodusega: tuule, pilvede, veevooluga.

Nõudlik koputus. Mees vaatab pinevil pilguga ukse poole. Kardab ta kedagi? Ootab? Uksetagune hõige „Te ei tunne mind” rahustab teda.

Ilmub Caro — Teele Pärn. Näidendis on noormees nimega Carlo. Laval poisilik olevus, hobusesaba kuklas, innuka närilisenäoga, õlad längus, žestid nurgelised, hääletoon heitlik. Sobib autori kirjeldus: „Väikest kasvu, kleenuke, näeb välja nagu 15-aastane; tal on väga raske oma tundeid väljendada.”

Caro — Teele Pärn.

 

Autogrammikütt, järeldab Blondin. Seljaga külalise poole, sõrmenips: pliiats on? Aga autogramm on juba olemas. Mees küsib tüdruku nime, too vastab vaevukuuldavalt, vastu tahtmist nime välja hingates. Ei tahaks enda kohta midagi isiklikumat avaldada. „Cara?”

Blondini hääl maheneb, nimi äratab temas midagi. Cara tähendab armast, kallist. „Caro, o-ga,” parandab tüdruk. Nagu luiskaks o nime lõppu, et ei kõlaks naiselikult ega õrnalt.

Blondin — Indrek Sammul.

 

Caro laob letti oma trumbi: „Ainult kaheksa muna, eks.” Välja kuulutati, et Blondin praeb köiel omletti kaheteistkümnest munast, Caro vaatas pikksilmaga ja luges munad üle. Blondin üllatub, aga tagasi ei aja. Noorusliku kompromissitusega süüdistab tüdruk teda pettuses. Lisab, et on näinud kõiki Niagara ületamisi. Ja et keegi teine ei märganud, inimesed on ju lollid. „Naised on erakordselt… kõige lollimad üldse,” toonitab ta kogelemisi. Naiste suhtes on Caro kiivas. Ta ei ole ju Blondini armunud?

„Tõde on valus kuulda, eks?” nõuab Caro. Mees teeb kehaga teatraalse jõnksu, pilkliku „oi-nüüd-vajun-häbi-pärast-maa-alla”. Aga kui tüdruk ütleb, et oli kohal ka siis, kui pingutuskaabel läbi lõigati, erutub Blondin. Tuleb Carole päris lähedale: „Kas sa nägid, kes seda tegi?” Caro taganeb, kirjeldab saamatult, huupi.
„Sina kutsusid politsei?” küsib Blondin tungivalt. Caro eitab. „Kahju. Muidu ma võlgneksin sulle oma elu.” Vaikselt mõtiskleb mees: „Kellelegi oma elu võlgneda — see peab üks väga eriline tunne olema.” See teema jääb kandma lõpuni.

„Hakka NÜÜD minema,” kordab Blondin. Mõtlen Juhan Viidingu tavatuile lauserõhkudele. Sisse mängides muutuvad mitmed repliigid lihtsamaks, mänglevamaks.

Caro ei jäta järele. Niimoodi süüdistada, enesekindlalt arvustada saabki ainult väga noor inimene. Võib-olla ka mõni kriitik. Aga kui tüdruk ukseni jõuab, pillab Blondin: „Sa võid mõni teine kord veel tulla.” Seda Caro lootiski, tema „homseni!” kõlab kui uljas linnusiutsatus. Miks Blondin teda tagasi kutsus? Sammuli rollis võib aimata hingekriisini jõudnud (köie)kunstnikku, kes on ootel ja valmis, et keegi teda siiralt kritiseeriks. Silmast silma. No kas tingimata kritiseeriks, aga annaks ausat tagasisidet. Ju ei ole keegi seda ammu teinud. Kas üldse kunagi? Ja et keegi on kõik neliteist korda kohal olnud, pole ka tavaline. Või on Blondin lihtsalt üksildane?

 

Teine kohtumine: mul on lendamise meetod

Blondin kammib juukseid. Koputus lõbustab meest, ta vaatab käekella, naerab: nii vara! Küsib rõõmsalt, kas õues päike paistab. Caro ei märganud päikest, teda ei huvita ega eksita miski väljaspool oma eesmärki.

Carol on kaasas paks mustakaaneline raamat. „Ega see piibel ei ole, ega sa mormoon ei ole?” pärib Blondin üle õla. „Teid piibel ei huvita,” teab Caro. Laiendab oma silmaklapilisuse Blondinile? Raamat on võimlemisest, tüdruk avab pidulikult lehekülgi, näitab pilte lihastest. „Mis see maksab?” — mees otsib rahakoti, tülpimuse ja haavumisega, jälle üks väljapressimine. Aga raamat on kingitus. See üllatab Blondini, ta on siiralt tänulik.

Nüüd küsib köiekunstnik teeseldud hooletusega, mida tüdruk tema Niagara ületamistest arvab. Vapralt vastab Caro: „Te ajate raha taga.” Analüüsib sooritusi. „Kuule, põrr-põrnikas,” pareerib Blondin, „ära tule mind õpetama.” „No ma võin ju teile ka öelda, et olete maailma kõige julgem inimene,” ei jää Caro võlgu. Mees laiutab käsi, artistlik žest, iseennast osatav: „Kas ma ei ole või…?” Temas puudub sisim ülbus. Kui Caro räägib, kui lihtsad on köietrikid, viskab mees teda sinise sallipuntraga, viidates tuulele. Tüdruk takerdub, heitub, viskab salli tagasi, see libiseb laua alla, Blondin tõstab salli üles varvastega.

Caro tuleb lagedale oma unistuse või kreedoga: „Te suudaksite õhus kõndida — ilma köieta, ilma latita! Te oleksite lind, jumal.” „Oo…” naeratab mees nukralt.

Blondini poeetiline monoloog enesetundest köierännaku kestel. Millalgi ilmub taustaheli, häältepomin, lähtudes tekstist: „Ma kuulen hääli, ma vastan neile, ma kuulen muusikat, vahel laulan natuke…” Häältekaos eksitab publikut, eriti B-sektoris, kuhu see kostab valjemini: kas keegi räägib mobiiliga, keegi lobiseb seina taga? Me ei saa mõnda aega mängureeglitest aru, ilus oluline tekst läheb kaotsi. Helikujundust on etenduseti varieeritud, illustratiivsust kahandatud. Külalisetendustel Tartus on pomin vaevukuuldav. ERMi avaram teatrisaal sobib lavastusele suurepäraselt.

„Ja hüppan kergendustundega köielt maha…” markeerib Blondin päralejõudmise žesti. „Ma olen seda näinud” — Caro parodeerib publiku õhusuudlusi, jälle naiste vastu kiivas. Miks see teda nii kangesti häirib? Suutmatusest ise vahetult suhelda?

Caro kirjeldab kirglikult oma meetodit, kuidas õhus ilma köieta kõndida. „Sa oled ull,” naerab Blondin heasüdamlikult, vaatab Carot nagu last, heldinult pead vangutades. Tüdruk naerab vastu. Lennuvõimet(ust) ja raha tagaajamist vaagides liigutab Blondin rahataskut, nagu oleksid sel tiivad: naljatlevalt ja veidi nukralt, et nii see elu on.

„Kas sa tahad köielkõndijaks saada?” „Ei, ma olen teadlane,” vastab Caro veendunult. Ta ei usu, et Blondin ei taha lendamist proovida. Mees kukutab näitlikult raamatu põrandale, võdistab kurbnaeruselt õlgu: „Ei taha…” Caro vaatab ainiti raamatut ja Blondinil hakkab piinlik.

„Ärge neid laadatrikke enam tehke,” ütleb tüdruk paluvalt, moraliseeriva toonita. „Sellised asjad on vaeva väärt, mis teid ennast ka üllatavad… Kõik muu on… puhas komöödia.” Kaks viimast sõna ütleb ta väga tasa, puhas komöödia on piinlik nähtus.

„Kas te raamatu jätate endale?” küsib Caro. „Jah, kui ma tohin?” Tüdruk ümiseb kinnise suuga: mmmm… Blondin kuulatab virge huviga, siseümin on ka tema harjumus. Jagatud üminaid on neil veel, ent etenduste vältel üminaharmoonia tasahaaval hajub.

 

Kolmas kohtumine: erialane ettepanek

Elevil Blondin seab lauale paberid, pudeli, kaks klaasi. Tõstab tooli vastasseina.

Koputus. Caro sajab sisse, hingetu, huulil üksainus närvlik küsimus: „Kuidas te mu üles leidsite?” Blondin vastab humoorika etüüdiga, pomiseb kinnise suuga, kuis ta käis ja küsis: kes-ta-on-kus-ta-on? Jäljendab Caro nurgelisi liigutusi, kohmakalt vehkivaid käetiibu. Õrritab, et vastati: „See on see tüdruk, kes Blondinist raamatut kirjutab.” Caro eitab. Ülemääragi innukalt?

Blondin tahab teha Carole erialase ettepaneku, aga ei jõua, tüdruk pahvatab: „Te tahate, et me koos üle Niagara läheksime. Mina teie seljas.” „Kust sa tead?” imestab Blondin. Ainult seda Caro oodanud ongi, ehkki püüab luisata: „Ma just praegu tulin selle peale.” Ise pealaest varbaotsteni õhinas.

Blondin tõdeb: „Kogu elu ühte ja sedasama teha läheb igavaks…” Paus. Täpsustab: „Inimestel.” Mõtles: iseendal? „Kui saaks tõmmata köie kuu ja päikese vahele…” arutleb Blondin. Caro kahmab oma lemmikteema: parem oleks kõndida päikeseni ilma köieta! Blondin seirab läbi rullikeeratud paberitoru kujuteldavat Ikarost, Carol on vastus valmis: Ikaros oligi idioot, ei tundnud teooriat.

Tüdrukut jälgides tunneb Blondin järsku, et koos üle Niagara minek on hullumeelsus. Ütleb karmilt, et ei tohi niisugust vastutust võtta ega kedagi nii palju usaldada. Valab mõlemale napsu, Caro võtab umbusklikult klaasi, kaugeneb vastasseina äärde toolile. Istub kiivas, nagu asutaks minekule. Kujuteldav köis pinguldub nende vahel — ühendav või lahutav? Caro võtab kingad jalast, on ka paljajalu. Hoiab kingi püstiselt, nagu näeks nende samme köiel. Sirutab krampunud varbaid. Mõtlen Viidingule, Estragoni kingadele (Samuel Becketti „Oodates Godot’d”).

Blondin räägib usaldavalt oma lapsepõlvest tsirkuses, sellest, kuidas vanemad ta hülgasid. Siit viib hingesild Caro üksilduseni. Caro silda kuigivõrd ei tunneta? Ei lase ligi? Tema „väga huvitav” kõlab üpris ükskõikselt, ta tegeleb omaenda unelmaga, mille täitumine on lähemal kui iial varem. Siis küsib Blondin tema elu kohta. „Mis te teada tahate?” hingab Caro vapralt sisse, alkohol, millega ta pole harjunud, aitab avameelsusele kaasa. Caro isa on surnud. Ema ja kasuisa üürisid talle korteri: „Et minust inimene saaks.” See lause jääb Blondinile meelde. Kas inimeseks saab saada üksinduses? Suhtlemata? Läheduseta?

Caro eufooria ei rauge. Ei, ta ei ole kunagi köiel kõndinud: „Aga ainukene mure on leida õige treeningumeetod.” Blondin vastab asja(tund)likult: „Ainuvõimalik meetod on praktika.” Caro leiutab tegelase nimega Ikaros Teine: üle Niagara läheb see kolmas, pool minust ja pool teist. Ja osutab tühjale toolile, mille seljatoel on Blondini pintsak ja tooli all Caro kingad. Tüdruk esitab tingimusi. Allkirjastab lepingu. Sirutab ise Blondinile käe, mis tema puhul on haruldane.

Caro tunnistab häbelikult: „Nelja-aastasest peale…” on ta unistanud koos Blondiniga üle Niagara minekust, aga isa ei lubanud. „Ei tea, mis näo isa praegu teeks.” Caro side surnud isaga on ta ainus avalam inimsuhe. Blondin pihib, kuidas teda nelja-aastaselt vägisi tsirkuses köiele viidi, kui paaniliselt ta kartis. Caro: „Aga tänu sellele sai teist Blondin.” Blondin: „Tänu sellele sai sinust teadlane.” Kuidas tekib side inimeste vahel, kus võib olla kokkusaamise algus? „Aga nüüd näed ise,” rõhutab Blondin. Ja rebib allkirjastatud lepingu pooleks. Caro istub põrandal, vaatab alt üles, ei üllatu, ei reageeri. Miks? Kas mõistab Caro sel hetkel, et leping paberil ei tähenda tühjagi?

„Võib-olla me tõesti ületame kunagi koos Niagara. Varsti,” lubab Blondin julgustavalt.

 

Neljas kohtumine: Ikaros Teine

Lavastuse eeltutvustus ja fotod muutsid mu viivuks skeptiliseks: nad ometi ei roni reaalselt köiele?! Lavastaja Priit Põldma senist loomingut teades tundus lihtsustamine mõeldamatu.

Esialgu veetakse kõrgele üles nöör, kuhu riputatakse pesupulkadega ajaleheväljalõikeid Blondini triumfidest. Nad toimetavad üksmeelse üminaga, mees viskab pesupulga, Caro ei püüa kinni, Blondin pomiseb muigamisi: paras paar, algus on paljutõotav vms. Õrritab tüdrukut omletitrikiga, Caro läheb õnge, puhkeb „Marseljeesi” viisil laulma: pet-tus, kõige suurem petmine! Korrakski ilmutab ta huumorimeelt. Äsjanähtud etendustel on kõlama jäänud Caro repliik: see on nostalgia… Otsekui oleks omletitrikk juhtunud hirmus ammu ja ta on ise nüüd hoopis teine inimene. Nostalgilisus — Caro puhul üllatav? Üks lavahetki, mis viitab Pärna alguses nii selgepiirilise rollijoonise teisenemisele,  pooltoonide ja varjundite otsingule.

Kõnekas on viiv, kui Blondin haistab: „Leib kõrbeb.” „Mis leib?” ei saa Caro aru. Blondin imestab: „Kas sa lõhna ei tunne?” Allkorrusel asub Willise pagaritöökoda. Taas pomiseb mees muigamisi läbi kokkusurutud huulte: iga-päev-käid-siin-ja-elu-ei-märka.

Põranda alt kraamitakse välja harjutamisköis (slackline), millel Caro treenib; Blondin korrigeerib ta pöia asendit, puudutuse suhtes on Caro valvas. Ta tasakaal lööb kõikuma, kui Blondin kirjeldab tüdrukuid publiku seas. Jälle tuleb jutuks pingutuskaabli läbilõikamine, surmaoht köiel. Blondin kirjeldab: rippusin nagu haige ahvipoeg… Tekstis on „suvaline ahv”, sõna „suvaline” ilmub veel siin-seal, laval ei kasutata seda sõna kordagi. Blondinile läks hinge, et inimesed tõeliselt hoolisid: „Paistab, et kui sa näed, et keegi on surmasuus, siis tema surma üle kihla ei veeta.” Caro ei haaku. Ta osavõtmatuses on tõesti midagi autistlikku. Miks see Blondini ei peluta?

Caro analüüsib rakmete-rihmade asendit. Blondin pomiseb: „Krdi teadlane…”, aga nõustub proovima, kuulekalt, isegi alandlikult. Caro ronib talle selga, etendab tulevast triumfi: „Suur Blondin ja Väike Imelaps!” „See oli minu lavanimi,” üllatub Blondin. Caro ei ole kuulnudki, kaaperdab teise lavanime muretult. Ta ei ole fänn, teda huvitab ainult oma meetod ja Blondin kui vahend selle teostamiseks. Teadlane?

Willis (Vootele Ruusmaa) hüüab, et pood põleb, Blondin peab aknast alla hüppama. Nüüd tegutsevad nad kahekesi ökonoomsete liigutustega, korjates kõik kokku, toa tühjaks, Caro Blondini seljas. „Ikaros Teine on valmis!” vaimustub Caro; ta ise ei keskendu piisavalt, Blondin kutsub teda korrale, kannatlikult nagu isa last. Kuni ollakse koos hüppevalmis.

Muudatus alates 27. septembrist 2021 seisneb selles, et enam ei roni Caro reaalselt Blondinile selga, ei treeningul ega lõpustseenis. Köie asemel toob Blondin välja pika tasakaalulati. Treeningul hoiab Caro alguses üksi latti vertikaalselt peopesal. Eelviide sellele oli eelmises pildis Caro mäng pliiatsiga, mida ta samuti hoidis keskendunult peopesal püsti. Kõige huvitavam ja kujundlikum ongi, kuidas Caro ja Blondin hoiavad latti teineteise vahel: laubal, rinna kohal, õlal, seljal, lasevad latil pöörelda kukla tagant. Liiguvad nõtkelt, teineteist lakkamatult tunnetades. Neid liidab silmside, tõeline partnerlus, mida ei saanudki tekkida, kui Caro rakmetega mehe seljas oli. Mäng tasakaalulatiga on lavastuse kõige sümpaatsem ja sisulisem hetk. Ka kujuteldav lendutõus tulekahju eel on kerge, vaba. Hingeline tasakaal. Säästlikkus ja kannatlikkus. Kooskõla.

 

Viies kohtumine: üle Niagara minnakse selleks, et midagi juhtuks

Päev enne Niagara ületamist, Blondinile viieteistkümnendat, Carole esimest ja arvatavasti ainukest. Caro kahtleb, küsib ärevalt üle: mis siis saab, kui…? Blondin vastab õpetaja julgustava rahuga: me oleme selle läbi proovinud. Kas pole tekstis läbiv ebaloogilisus: kuna Caro on rakmetega Blondini seljas (nii olla olnud ka reaalselt, Blondin viis seljas üle Niagara oma mänedžeri), ei olekski võimalik eraldi kukkuda? Autori tahtlik tinglikkus?

Siin saab kulminatsiooniks Caro pihtimus, kuidas ta lõi põnnama, kui kooliplikana lubas raudteerööbastele heita ja lasta rongil endast üle sõita. Blondin rahustab: „Sul tuli mõistus pähe.” Caro ei andesta endale. Teda narriti ja põlati. Niagara ületamisega tahab ta tõestada, et seekord ta julgeb. „Väga hea põhjus… Uhkus,” on Caro enda vastu armutu, ent lisab: „Aga see ongi tähtis! Aga see on negatiivne põhjus. Üle Niagara ei minda selleks, et midagi ei juhtuks. Üle Niagara minnakse selleks, et midagi juhtuks.” Võimalik, et see on jah liiga sõnaselge. Aga autor Alegría oli näidendit kirjutades 29-aastane. Ja lavastaja Põldma esietenduse hetkel 26-aastane.

Blondin on valmis impressaario juurde minema, homse ületamise tühistama. Siiski jääb nii, nagu kokku lepitud. „Koos on toredam. Ja rahulikum,” lausub Blondin leebelt. Kas tõesti on Caro-suguse egopuntraga koos rahulikum?

 

Kuues kohtumine: ma peaaegu ei tunnegi sind

Nad seisavad keskendunult lavaseina ääres. Siis laskub Blondin põlvele. Caro ronib talle selga, nad kohendavad rakmeid. Blondin tõuseb. Valgus muutub. Niagara ületamine. Kahte inimlast üheks sulatav „Ikaros Teise” vari seinal. Caro kilkab kajakat nähes, Blondin võpatab. Kuulen saalis oma selja taga naishääle ehmunud sosinat: ei tohi segada!

Sügis 2021. Caro seisab valgel kuubil Blondini taga. Mees hoiab tasakaalulatti. Köitev on jälgida, kuidas Sammul hoiab latti peopesal tasakaalus. Niimoodi, kujundlikult, tekib hoopis ehtsam pinevus.

Enne köie keskkohta jõudmist halvab Blondini ootamatu hirm. Murdehetkeks lause: „Ma peaaegu ei tunnegi sind…” Eesti keeles kahetähenduslik. Blondin mõtleb Caro kaalu, kergust, aga välja tuleb, et ei tunne teist inimest. Sel hetkel vastutuse ja usalduse haprus kandjat tababki. Mees tardub, suleb silmad, vangub, tasakaalutus ilmneb kätes. Blondin tunnistab: „Mul on hirm…” Järsk tumekarje: „Sinu pärast!” Pigistab lati krampunud rusikasse. Karjumine ei mõju päris veenvalt. Viimati nähtud etendustel on Sammul karjest loobunud, ta vastab tasa, imestamisi: „Sinu pärast…”

Caro läheb närvi, ergutab, julgustab, sõimab, kiidab, mõnitab, vannutab… Pikka stseeni lühendati pärast esietendust omajagu. Kärbiti Blondini mõtteid, meenutusi, kahtlusi. Nii jääb Pärna Carole (näiline?) soleerimisruum. Partnerlus on katkemisohus. Domineerib Caro paanika, rabe surmahirm. Kogeme saaliski pigem hirmu, kas see väike ullike kukutabki nad alla. Abiks on algusteksti tarkus, meile anti entsüklopeediliselt teada: Blondin ei kukkunud köielt surnuks.

Finaalis loob meeleolu, mõnel etendusel ka meeleliigutust helikujundus. „Marseljees” on autori tekstis kirjas, selle viisiga tervitas publik Blondini, kui ta eluga pääses. Lava pimenedes kuulatame „Marseljeesi”-üminat, äratuntavad Pärna ja Sammuli hääletämbrid. See kuuldub kui vidistav linnulaul, helge lendutõus, mitte Caro naiivmeetodil, vaid kahe inimlapse üheskoos pärale jõudmisena. Paradoksaalne, et valguse võimalikkus saab veenvaks pimenenud laval, mitte varem, näitlejate silmades. Helikujundus on muutlik, seda on vahel lühendatud, vahel on see teravalt läbi lõigatud.

Caro — Teele Pärn ja Blondin — Indrek Sammul.
Siim Vahuri fotod

 

Küsimus: miks nad läksid üle Niagara?

Pärast kaheksat etendust kirjutasin: „Põldma lavastuse puhul esmalt üllatab, korduvalt vaadates aga teeb kurvaks kujundlikkuse loovutamine füüsilisusele. Mina teie seljas, sõna-sõnalt. Kas ei langeta laadatriki lõksu? Kui keskendun saalis näitlejate, eriti kandvas/kandja rollis Sammuli füüsilisele pingutusele, hajub näidendi idee, taandub sõnum. Muudkui mõtlen: kas kujutluse vägi ei suudaks publikut veenda? Kui nad seisaksid kõrvuti, silmitsi, mis tahes misanstseenis — mõtestatud ja läbitunnetatud dialoog viiks neid koos üle Niagara. Ja meid koos nendega.”

Pärast üheteistkümnendat etendust lisan: et Caro enam ei ole Blondini seljas, on kergendus. Aga oluliselt lõpustseen ei muutu. Kahe Niagara ületaja üksildusest ei kujune liitu. Mõtlen noore lavastaja ja osatäitja armutule illusioonitusele Caro suhtes. Või ongi see enesekriitiline sõnum: nooruse (loomulik) egoism oma unelma teokssaamisel, hoolimatusega kaasinimese vastu? Meenub Tammsaare miniatuur „Kaaren ja pojad”. Ometi tuikab hinges rahutu valu, miski nagu ei klapi.

Mõlemad näitlejatööd köidavad. Kumbki omamoodi. Indrek Sammuli puhul kumiseb kaasa tema oma näitlejateema, mida kannab Tšehhovi „Ivanov” Uku Uusbergi lavastuses: abikäe ulatamine ja vastuvõtmine. Blondin pakub abikätt Carole: nagu õpetaja õpilasele, isa tütrele, praktik teoreetikule, elukogenud inimesetundja noorele eneseavastajale. Sammul mängib partnerit, igal sammul ta kutsub, provotseerib, õrritab sõbralikult koosmängule, varieerib reaktsioone ja tundetoone, otsib kannatlikult vahetumat suhtlemist. Nii nagu Blondin otsib sugulashinge? Teele Pärn mängib teadlikult jäigemalt, kindlamalt fikseeritud raamis. Nii nagu Caro järgib jonnakalt oma meetodit — või unistust? Pärna lavaelu on põnev, laetud, maksimalistlik. Kaks näitlejat mängivad hästi, kuid erinevalt. Mõlemat tegelast oleks huvitav detailselt portreteerida, siia mahtus vaid murdosake kummagi rollipartituurist. Aga kas need kaks inimest kohtuvad? Kas kahekesi koos Niagara ületamine muudab midagi hinges?

Uus mäng tasakaalulatiga on lisanud paindlikkust, huumorit, silmsidet. Kui see Niagara ületamisel taas kaob, on südamest kahju. Jälgin 3. oktoobri etendusel ületajate silmi, näen Caro pilgus kirglikku võidurõõmu, Blondinil aga valulist ahastust. Ent 4. oktoobri etenduse lõpus tundub, et neil kahel on võimalik koos päikeseni jõuda. Et veel üks hetk — ja me saame aru, mille nimel. Kui teaks, kui teaks…

 

Miks meie läheme üle Niagara?

Kirjatükk lõppes kolme punktiga, enne kui lisandus kolm etendust. Tahaks nii mõndagi täpsustada, iseäranis Teele Pärna rolli kirjelduses. Eriti ERMi saalis on Caro tasahäälsem, ebakindlam (Caro, mitte Pärn!), seetõttu sümpaatsem. Maksimalismist Caro ei tagane, aga temas aimub rohkem huumorit, suhtlemisvaprust. Ent lõpupildi paanika on lavastuslikult vankumatult paigas, Caro hoiak, intonatsioonid ei muutu. Ega peagi. Aga sõnum: mille nimel? Selsamal hetkel, mil katkeb Caro ehe suhtlemine Blondiniga, katkeb kaasaelamine Carole. Justkui oleks osavõtlikkuse pingutuskaabel läbi lõigatud. Miks Blondin tänab Carot elupäästmise eest, kui ilma Carota poleks elu(d) ohtu sattunudki? No eks ma ikka taipan, kuidas köiel, tühjuse kohal, ei aita ainult teooria ega ainult praktika, vaid inimlik hoolimine. Aga see mõistmine saabub tarbetult keerulise mõttekonstruktsioonina, mitte jagatud unistusena. Liiga raske on uskuda, et need kaks inimest koos päikeseni kõnnivad…

P. S. Üks noor kolleeg küsis, õigupoolest arutles retooriliselt: kas pole nii, et kui vaadata lavastust korduvalt, hakkab see igal juhul meeldima. Mõtlesin järele. Mulle näib, et „meeldima” on ähmane sõna ja jääb pealiskaudseks.

Kui olen näinud ühe, võib-olla ka paar-kolm etendust, tohiksin ehk veel küsida: miks nemad ületavad Niagara? Olles vaadanud neliteist etendust viieteistkümnest, küsimus muutub: miks meie ületame Niagara? Teades, et minust saalis ei sõltu ju nagu miski, vaatleja ei ole näitleja ega lavastaja. Ometi… Kõlagu see nüüd suureliselt: sisimas vastutan iga hetke eest. Isiklikult ja intensiivselt. Olen murelik, rahutu, elevil, lootusrikas… Usaldav. Tänulik.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.