EHITAN NÄHTAMATUT EESTIT

VALLO KEPP

Vt ka „Nähtamatu filmis” TMK 2021, nr 6, 7–8, 9, 10, 11 ja TMK 2022, nr 1

 

Uku ja Agnes Masingu sünnitalu Eino õu. Evald Saag on mulle nähtamatute mälestuste meelevallas. Võtmeks minu pisut provotseeriv meeleoluvirve: „Mul on tunne, et kohe-kohe tuleb nurga tagant Agnes Masing.” Äkki teatab Evald kaamerasse: „Ja ega muidu — kui sa ei tea, mis su ümber on nähtamatut. Seda nähtamatut näha ongi vaja! Seda, mida sinagi filmid praegu, nähtamatut. Mitte meid siin, mitte neid puid, mitte seda vana maja. Mis seda filmida! Maju on tulnud ja läinud, aga sa tahad tabada seda, jah, mida Runnel siin nuusutas. Ja ütles, et siin peab maa sees midagi olema! — Midagi ei ole muud kui paas! Siin on kohti, kus ei saa lehmavaia maasse lüüa. Aga künda ikka saab, õhukeselt.” („Inimesepoeg valgel laeval: Uku Masing 100”, 2010, lk 450)

Terve filmi tegemise jagu mulle nähtamatut Betti Alverit. Ja siis valmis filmiga 16. detsembril 1988 Tartusse Koidula tänavasse. Ei, mitte nii, nagu Paul-Eerik Rummo Viiu Härmi suu läbi mõista annab — et ma olevat tahtnud kuulata Betti Alveri arvamust filmist. Veel kord, ei! Ma polnud teda oma elus näinudki! Tahtsin veenduda nähtamatu Betti Alveri muutumises reaalseks inimeseks minu kõrvaltugitoolis. Film oli minu viisakas visiitkaart-sissepääsuluba; kirjanikud seda ju ei vajanud! (Riina Mägi 2006. „Betti saadetud valgus.” — Vooremaa”, 5. IV) Ma ei olnud Betti Alveri olemasolus veendunud. Emata lapsepõlv oli mulle õpetanud tõe suhtelisust. Üpris varases eas uneähmast arusaamist, et jään enda silmis ellu, kui kujundan oma ümbruse nähtamatute autorite nähtamatute, mulle kättesaamatute või keelatud ja osalt reaalsete raamatutega. Kui suudan registreerida riiulis valesse seltskonda sattunud raamatu/autori pahameelt. Kas nüüd, kolmkümmend aastat pärast Betti Alveri lahkumist, on ta mu silmis elavam, kui tollal filmi tehes? Jah, ja isegi kütkestavam. Vahepealne kümnend, mis oli täidetud Uku Masinguga, viis meid uuesti ja hoopis teisiti kokku. Üks pisike sõna, „arbuja”, tuli meie vahele. Arbujad hõlmavad peale suure hulga nähtamatute joonte ning faktide ka kaheksat või seitset (kuidas teile meeldib) teist luuletajat ja selles seltskonnas muutus Betti Alver nähtavalt elavamaks! Loogiliseks muutus ka Betti Alveri sage defineerimine läbi Heiti Talviku. Teiste puhul on see samuti, aga me ei teadvusta seda, ei näe. Pärast August Sanga lahkumist ei leidnud Kersti Merilaas enam oma koduses raamatukogus vajalikku trükist kohe üles. Ei olnud harvad juhused, kui pidi paluma tütar Liinat raamatukogust läbi astuda, sest kui ta ise läheks, siis uudishimulik raamatukoguhoidja imestaks, kuidas Kerstil ja Sangal (nii neid nimetati) seda raamatut kodus pole!

Tundub uskumatu, et üksik Anna Haava ja üksik Karl Eduard Sööt on väga paljudes kodustes luuleriiulites kõrvuti ja Anna Haava pahameel katsete üle neid elus paari panna on muutunud nähtamatult ilmseks. Tuuleõhuna leviv kius meie suhtumises vanatüdrukutesse ja pisut vähem vanapoistesse (milles on küllap ka nooruses „korvi” saamise kibedust!) tingis mingil perioodil mu elus sitsimist kirjutusmasina taga, et panna ette vanatüdrukutest film teha. Minugi ümbruses oli neid lausa kaks õdedepaari. Tollal, sügaval nõukaajal oleks saanud sellise filmi teha, saaks ehk nüüdki, aga  juba „kriginal”.  Ning kui prisked ja õelad on rahvanaljad sel teemal! Ja edasi? Kõik on hajunud nähtamatuteks mõttekäikudeks ja reaalseteks hauaküngasteks Siimustis, Tartus, Tallinnas ja teab kus veel. Küll puude kohin kalmistutel annab kunagistele mõtetele unustust! Kuigi mõned episoodid  trügivad vahetevahel mu mälust esile, minu sisekõnesse, ja ma pean neist mõnusas seltskonnas jutustama. Teate ju küll — inimene kõneleb kõige targemaga, keda ta tunneb, see tähendab, iseendaga.

Vahel suruvad välised tingimused plaanitud tegevuse nähtamatuks mälestuseks. Ornitoloog Ene Viht juhatas mu öösel tedremängupaika varjeonni, olles pannud elamiseks vajaliku kola mõned sajad meetrid enne tee ääres asuvasse mahajäetud tallu, ja sõitis Tartu. Tukastasin… äkki võttis keegi mu jalast kinni. Vahetasime saabunud jahimehega informatsiooni: Ene Viht pidi helistama metskonda, et viib filmihullu ja tedred kokku. Jahimees tundis vaid huvi, kui kauaks, ja läinud ta oligi. Tollal, seitsmekümnendate algupoolel oli tetri mujalgi. Paari tunni pärast kohale lennanud tedred ajas hiljem minema mänguplatsile lähenev rebane ja selleks hommikuks oli asi ühel pool. See oli võimsa jõekajaga mängukoht heinamaasiilul Ahunapalu kandis. Nutta oleks tahtnud: mu kaamera Konvas sõi ainult raginal filmilinti, heli salvestamisest polnud ta midagi kuulnud. Tedred lendasid robinal üle jõe ja kuulmise järgi läks katkenud mäng seal edasi. Aga nagu mu lohutuseks oli tetredel minuga tagavaraplaan. Istusin talu kemmergus — ukse oli keegi kaasa viinud — ja jõudsin just mõelda, et selle talu peremees ehitas hooned nii, et kemmergust oleks hea ülevaade talus toimuvale, kui keset õue otsekui visati parinal kaks teineteisega mõõtu võtvat tedrekukke. Hetk hiljem oli neid heli põhjal otsustades juba kümmekond. Päike tõusis mu selja tagant ja millised kaadrid oleks sellest võttepunktist kätte saanud! Ise lillegi liigutamata, peaaegu nähtamatuks jäädes! Tedred taluõues, puude otsas, sauna, lauda, aida ja elumaja kohal. Kaamera ja statiiv olid ainukeses põrandaga toas. Veerandtunnine film tedremängust, mis jäigi nähtamatuks! Nüüdseks on kährik ja rebane, aga ka metssiga ja šaakal — kõik, kes mööda maapinda padrikutes luusivad — tetrede arvukuse pesade hävitamisega ühele poole viinud ja tedremängu kudrutav, kaugele ulatuv heli on Eestist enamasti kadunud. Üle saunakökatsi läve astudes ütlesin lapsepõlveharjumusest: „Jumal sekka!” Leilinurka astudes vastasin endale: „Jumal hea mees! Tule ise ka!” Saun omandas sauna atmosfääri — kuigi läbi katuse paistis päike, immitses koldest suitsusauna hõngu. Kunagi oli mul võimalus küsida Nikolai Baturini käest, et kui ta kaob terveks jahihooajaks taigasse, kas ta siis ka iseendaga kõva häälega rääkima hakkab. „Aga muidugi! Külainimesed teavad siinseski külas, et ma vahel kujuteldavate tegelastega metsas dialoogi pean.”

Tol ööl autotulede valgusvihus vilksatanud Ahunapalule suunav teeviit näitas otsekui kaugesse nähtamatusse tulevikku, kus saan teha filmi ja koostada Henrik Visnapuu luulevalimiku. Enne kojusõitu sai vana ja auväärse Ahunapalu koolimaja juurest läbi sõidetud. Ei teagi teist kohta Maarjamaal, kus palvemaja ja kool oleksid teineteise külge ehitatud. Kust mu elukestev huvi Henriku luule vastu alguse sai, ei tea täpselt tänase päevani. Oma roll oli selles kindlasti koolipapal Priidu Puusepal Tartus, kes lubas Nõo koolipoisil valida sünnipäevakingiks mõne raamatu oma ühte mundrisse köidetud kolmetuhandelisest eestiaegsest raamatukogust. Ma valisin Henrik Visnapuu.

Muide, mu kodune raamatukogu koosneb kahest osast: nähtavatest raamatuselgadest, nende paigutusest minu luuleriiulis, ja nähtamatutest seostest luuletajate vahel. Enamus jälgitavaid seoseid asuvad teises riiulis — nad on ammu avastatud, lausa leidja ja siinse artikli autori nimega patenteeritud. Kohe, kui raamat ilmub, ilmuvad ka tähelepanijad. Nad on nagu maakuulajad-maadeavastajad, nähtamatute kaartide joonistajad. Aga seoseid on rohkem kui lugejal eluaastaid, vahel kanduvad need nagu mööda undavaid raudteeäärseid telefonitraate mu poisieas, kui sõitsin rongiga Jõgeva poole, ikka ühest postist teiseni. Eriti ilus oli talvel härmaga neid traadikimpe rongiaknast kaeda ning mõelda, kes ja millest võiks seal telefonis pajatada. Üsna tihti kandub mõni sõnakujund lausa üle mitme sajandi luuletajalt luuletajale ja ühest keelest teise. Näiteks „Arkaadia” oma rikkaliku kunsti-, muusika- ja luuletaustaga on kandunud artikliteni ning raamatuteni välja. Karl Ristikivi, Paul-Eerik Rummo, Kauksi Ülle, Siim Kärneri, Katrin Lauri ja teiste luuletused sellestsamast Arkaadia-igatsusest saame oma nähtamatule teekonnale kaasa võtta.

Aga seoseid luuletajate vahel märkavad ka eriteemaliste luuleantoloogiate koostajad. Nad kipuvad luuletusi autorikogust välja tõstma, nähtamatuid autoriseoseid katki tegema, paigutama luuletust uude ümbrusse, mis ei pruugi luuleraamatu autorile meeldida. Nii juhtus esimese minu koostatud antoloogiaga „Täis tähti jumallapse põll” (1994, 2000). Ainult Doris Kareva on suutnud eri autorite luuletused kadestamisväärselt sujuvalt ühte tervikusse liita: „Sina ja mina eesti luules” (2001) või „Aastaajad eesti luules” (1999). Viimases aitavad Fred Jüssi looduspildid siduda luuletused nähtamatute seoste abil hämmastavaks tervikuks. Siin peame tänama ka Fredi lahkunud kaasat Heljut, kes toimetas eesti luuleaias kui oma kodus! Antoloogiad on meile omamoodi luuletuste „kodustajateks”, pakkudes erinevaid mõtteseoseid. Seoseid, mis tekivad teiste luuletajate luuletuste kaudu. Nii näiteks jätab neljaköiteline „Sõnarine” (1989–1995) kogu ülejäänud luule (umbes kuus kuni kaheksa tuhat köidet) ja luuletajad (kahe-kolme tuhande jagu) nähtamatusse tulevikku oma järjekorda ootama. Muide, „Sõnarise” on Karl Muru koostanud veel nõukogudeaegse akadeemilise tähtsuse põhjal. Esimene köide ilmus lausa tsensuuri väravate vahelt läbi trügides — välja!

Reaalselt raamatutena luulekogud kokku ei saa. Mis loll mõte — Rahvusraamatukogus peaksid nad kõik koos kõrvuti olema. Nad on enamasti õhukesed ja nende hääl ei kosta kahe ja poole miljoni, enamuses teiskeelse raamatu seast esile. Keegi ei ütle mulle, mitmendal kohal eestikeelsed raamatud sealses keelepingereas on. Mis segab paigutada eesti rahvaluule ja luule raamatud ühisesse saali, tuua sajad või lausa tuhanded meie kirjandusloos nähtamatud autorid oma raamatutega ühte nähtavasse kohta kokku? Rahvusraamatukogu või moodsamalt Ra-Ra on üles ehitatud põhimõttel, et kohale tulles peaksin ma teadma, mida soovin. Aga kui ma jätan selle juhuse hooleks? Vahel tahakski jalutada riiulite vahel, seisatada, lehitseda ja edasi rännata, kuni jõuab kätte mõne luuletajahakatise debüütraamatu väljakuulutatud esitlus Eesti Luule Saalis. Mis, muide, on oma ülesehituselt üpriski sarnane kutsikate tutvustamisega hundikarjale Kiplingi kuulsas „Mowgli”-raamatus. See unistus tuleb nüüd Rahvusraamatukogu vähemalt viieks remondiaastaks kõrvale panna! Või ei ja veelkord ei! Taguda nähtava teksti trummi!

Vahel komponeerib luuletaja terve teose oma sisekõnes valmis. Nagu Siberis asumisel Jaan Kross oma „Iraxi” loo: „Võib-olla oli pühapäevane päev. Jäin äkitselt keset Sovetskaja tänava parempoolset laudkõnniteed jõe poole minnes seisma. Ma mäletan hooviväravat, mille ees seisatasin — ja võisin endale ütelda: valmis.” („Kallid kaasteelised”, 2010, lk 343)

Valdur Mikita visandab mu mõtlemise kontuurid: „Keel, milles inimene kõneleb iseendaga, ei saa olla samasugune kui keel, milles inimene kõneleb teistega. Sisekõne on suuresti privaatkeel, tavakõne aga kollektiivne keel, millest on maha hööveldatud ülemäärane isikupära.” Ja nimetab sisekõnet „teadvuse unustatud saareks”. „Usun, et kõik individuaalse teadvuse vormid kaovad väga kiiresti, sest nende tekkimiseks on vaja ühtaegu nii isolatsiooni kui ka traditsiooni, kuid seda on globaalkultuuri tingimustes väga keeruline saavutada.” („Lingvistiline mets”, 2013, lk 205) Muide, ka Ülo Tedre, kes oli filmi „Jõulud Siimu talus” (1988) stsenarist, hoiatas mind omamütoloogia tekkimise eest, mis ei pruugi kokku minna kogutud pärimusega. Mikita paneb paika: „Eesti tundub mulle niisuguste isiklike maailmade poolest erakordselt põnev paik.” (Sealsamas, lk 206) Sisekõne lõpetuseks luuletaja Valdur Mikita luulelisem pool: „Kui palk kunagi küla ja metsa piiril lõplikult pehastub, ilmuvad tema seest nähtavale sõnastamata jäänud igatsuste kõige puhtamad algvormid. Need seisavad õhtupaistes nagu tuttavad ammu surnud inimesed — õrnad, läbipaistvad ja üldse mitte vanad. Nad hääldavad üksikuid sõnu ilusas tundmatus keeles, milles on püha aeglust.” Ja et asi selgemast selgem oleks: „Välgi metsad on läinud Eesti kultuurilukku sellega, et siin läks hulluks Juhan Liiv.” (Sealsamas, lk 200) Siit pole kaugel Uku Masingu mõtisklus: „Iial pole olnud aega saada tuttavaks oma kodumail muuga kui enese käidavate teedeäärsetega. Ja need samad kohad on nüüd täis mu tegemata tegemisi. Küllap paljude kadunud põlvede omigi, rääkimata isast või vanaisast. (—) Kellele aga on minul õigust soovitada käia seda teed, millel mina pole tulnud toime tuhandikuga sellest hääst ehk ilusast, mida mõlgutasin.” („Mälestusi taimedest”, 1996, lk 54)

Vahel on nähtamatu elik tegemata jäetu palju kõnekam kui trükitu. Kas või raamatusari „Eesti Vabariik 100”, kus neljakümne kolme koostatud ja raamatuks saanud teksti lugemise kõrval on võimalus mõtiskleda, mis jäi või jäeti koostamata / trükkimata, kus euromoonakajulgus otsa sai. Üheks põletavaks näiteks on raamat Eesti Vabariigi sümboolikast. Mõtlemisruumi on vähemalt mitme-setme nähtamatuks jäetud raamatu jagu!

Jaan Isotamm kirjutab nõukogude ajal põlatud luuletaja Enn Uibo saatusest vangilaagris: „Enne minu vabanemist 1963. aasta 25. detsembril oli tükk aega meie ühiseks tegevuseks tema hommikul [väga ilusas käekirjas] kirja pandud luuletuste päheõppimine ja õhtul autorile ettelugemine ning teksti põletamine. Need sadakond luuletust tõin oma peas kodumaale ja usun, et enamik järgnevate aastakümnete jooksul käsikirjas ringelnud Enn Uibo luuletusi pärineb sellest allikast.” („Nägija pimedate maal”, 2015, lk 334) Jaan Isotammel olid vanglast vabanedes peas ennesõjaaegsed Eesti vabariigi laulud, mõned ta oma luuletused ja need sadakond mällu vajutatud Enn Uibo luuletust, mis elasid üksnes tema mälus, enne kui avanes võimalus need Eestis üles märkida. Milline vastutus, sest Enn Uibo elutee lõppes sealsamas laagris 31. augustil 1965. aastal.

Tarbefilmikeses „Loodus: kaitse, kasutamine” (1985) on ülev kaader vareseparvest lendamas Eesti kohal, üles võetud Munamäe tornist. Palun Fred Jüssilt sinna heli taustaks. Möödun läbivaatussaalist — uks on irvakil, mu filmi heli kostub koridori. Avastan Televisiooni- ja Raadiokomitee esimehe Allan Kullaste istumas üksi kinosaalis. Varsti tulevad ekraanile minu varesed. Kui Kullaste on selle kaadri ära vaadanud, öeldakse mulle, et pean selle heli välja lõikama. Fredi küsitlemisest selgub hiljem, et heli on lindistatud ülelendavalt parvelt Kõrvemaal; taustal käib vareste saagijagamine salaküttide poolt maha lastud loomade korjuste juures. Kullaste kui kogenud jahimehe helimälu tabas ära, mida filmi autor selle maalilise kaadriga tegelikult öelda tahtis! Peaaegu pool sajandit hiljem tundub, et tahaksin uuesti seda ligi minutist kaadrit vaadata — nüüd on Eesti jagajad teised!

Võiksin öelda, et elan enda kujundatud nähtamatus Eestis. Seal on veel alles palju eelmiste põlvkondade jutustatut, loetut. Lisaks minu käivitamist ootavad mäluhetked. Kahekõnekatke isaga: „Pea, palun, meeles, mina äkki unustan ära!” „Ei seapoisil toapoissi pole!” See oli vastus mulle. Tal oli tuline õigus! Varsti oli ta Pärnamäel ja mina pidin üksi meeles pidama. Tol korral hakkas ta jutustama, kuidas tema saeveskisse toodi rongi koosseisu jagu imestamisväärselt ilusat palki Karjalast. Neid palke saagisid nad ilmatu aja laudadeks, sest ühtelugu leidsid saeterad üles puudes peituvad mürsukillud. Näe, soomlased ikka ei taha, et me nende palkidest Mustamäele „kallitele külalistele” põrandalaudu hööveldaksime, arvas saeteritaja. Pärast ülemuse külaskäiku, kui talle näidati seina najal purunenud saelehetükke, otsustati ülejäänud palgid küttepuudeks saagida. Soomepoiste eestiaegsetesse ahjudesse, nagu mulle hiljem öeldi. Soomlaste Karjala soojus oli terve selle suve märksõna, kui mina saeveskis fotoaparaadi ostuks oma esimest raha teenisin. Huvitav, et kõik tahtsid just neid küttepuid.

Iga mõistujutu või kui tahate, ka jutluse võiks lõpetada Moraaliga. Jätsin Teooria ninakollide näppude vahel hõõrumise selleks korraks vahele ja kuulatasin, mida on mulle rääkida mulle armsatel inimestel ja autoritel. Mida on aga Lugeja mälus ja sisekõnes sellist, mida peaks üles kirjutama, et päästa nähtamatusest ammu kadunud inimesi ja seoseid? Kas paluda neil tekstidel tulla inimeste sekka, et olla koos mõne lehekese võrra värvilisemas maailmas? Igaüks oma nähtamatus Eestis.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.