NELI KÜMMET, NELI TÄNU

Teater. Muusika. Kinol on aprillikuus sünnipäev. Nelikümmend aastat tagasi ilmus peatoimetaja Jaak Alliku käe all ajakirja esimene number, mille kaanepildil oli Ugala maja, tollal Eesti uusim teatrihoone (vt lk 121). Lisaks muudele teemadele, milles peegeldus uue väljaande tulevikku suunatud entusiasm, läbis esimest ajakirjanumbrit ka rubriik „3 soovi”, kus hulk kultuuritegelasi Juhan Peeglist Enn Vetemaani väljendasid oma soove uuele ajakirjale. Teiste seas ka Priit Pärn, kelle tollaseid soove saame meenutada järgmisel leheküljel. Rõhutamaks ajakirja järjepidevust, pärineb käesoleva numbri esikaas samuti Priit Pärnalt. Huvilisel lugejal on võimalik kas koduse raamaturiiuli, raamatukogu või Digari abil võrrelda, millised probleemid on nende nelja aastakümne jooksul muutunud, millised samaks jäänud. Miks on näiteks teater mees, muusika naine ja kino hoopis hoone ning millises veekogus või veekogu ääres seistakse. Iga uus päev peegeldub selle lombi pinnalt erinevalt, nagu seegi, kes on parasjagu kaldal ja kes põlvini mudas. „Ja selles sogases vees tuleb aerutada”, nagu ütleb Müürilehe peatoimetaja Aleksander Tsapov vestluses siinkirjutajaga (vt lk 5).

Neljakümnenda eluaasta paiku võib ohustada keskeakriis. Mõnikord suuremad ümbritsevad kriisid süvendavad seda, mõnikord aitavad hoopis ennetada ja vältida. Kriisiajal ei tundu kunst prioriteetne, samas väljendab suur kunst alati teravdatult kriisitaju. Samasugust kahetist mõju avaldab kunstile endale ka kriisitu aeg, nii vähe, kui sellist aega viimastel aastatel ka kogeda on saanud. Selles sogases vees peame tundma nii aland­likkust ja aukartust kui ka kohustust mitte vajuda identiteedikriisi.

Viimasel teatripäeval pälvisid sõnateatri žürii eriauhinna Liis Aedmaa, Laura Kalle, Mari-Liis Lill ja Priit Põldma lähisuhtevägivalla dokumentaalse, süvitsi mineva ja puudutava käsitluse eest. Tänukõne pidanud Põldma ütles: „Aga meie teeme ikkagi ainult teatrit. Need on lihtsalt kaks väikest lavastust. (—) Aga suurt tööd, tõelist tööd teevad iga päev inimesed meie ümber, kes päriselt päästavad elusid, seisavad inimlikkuse eest: arstid, psühholoogid, politseinikud, õpetajad, juristid, ametnikud — nemad võitlevad kurjuse ja vägivalla vastu kogu aeg, aastaid, aastakümneid, juba ammu enne seda, kui algas sõda.” Jagan seda tunnet, ometi tahaksin uskuda, et iga tähtis töö on alati suur ja see ei tohiks tegijale endale mitte kunagi tunduda väiksena, isegi mitte sõja ajal.

Sõda, kriisid ja prioriteetide võrdlus muutsid ka TMK sünnipäevaplaane. Aasta alguses ei osanud veel aimata, et naljakuul juubelit tähistava ajakirja esikaanel põimub Priit Pärna grotesk Ukraina lipuvärvidega ja tagasivaated ajakirja neljakümnele aastale Putini retoorika analüüsiga (vt lk 106). Selles kontekstis jäägu ootele ka minu kolm soovi ajakirja järgmiseks neljaks aastakümneks. Selle asemel aga tervelt neli tänu olevikule ja minevikule mõeldes. Sest täna me teame, et tänulikkusega ei tohi kunagi kokkuhoidlik olla.

Suur tänu kõigile TMK toimetajatele ja teistele kolleegidele, kes neljakümne aasta jooksul on näidanud, et ühiskondlikus plaanis väike töö võib olla suur!

Suur tänu kõigile autoritele, kes oma tekstidega on andnud põhjust seda uskuda!

Suur tänu teatri, muusika ja kino tegijatele, ilma kelleta oleks eelnev tekst mõttetu!

Suur tänu lugejatele, kes on neli aastakümmet kinnitanud, et eelnevalt tänatud on olulised ja teinud tähendusrikast tööd.

Aprill ikkagi ju, kevad jälle teisiti…

 

MADIS KOLK

Priit Pärna karikatuurid

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist