„PEANÄITEJUHI TÖÖD TEEN, NÄITLEJA OLEN”
Jaanuar, 2014Kunstiliste juhtide võimalused teatri kunstiliste väärtuste süsteemi suunamiseks isiklikest maitse-eelistustest lähtudes on Eestis üsna suur. Kuigi seaduse järgi juhib teatrit direktor, omistatakse praktikas märksa suuremat sümboolset kapitali loomingulisele juhile. Samas on etendusasutuse eduka tegevuse pandiks direktori ja loomingulise juhi koostöö sujuvus selles osas, kuidas samaaegselt saada loominguline juht aktsepteerima direktori organisatsiooni heaolust lähtuvaid otsuseid ning veenda direktorit majast väljapoole suhtlemisel vähendama oma positsiooni loomingulise juhi kasuks. Näiteks sobib nii Raivo Põldmaa ja Elmo Nüganeni pikaajaline koostöö Tallinna Linnateatris kui Indrek Saare ja Üllar Saaremäe tandem Rakvere Teatris. Eelmisel aastal kaitstud doktoritöös „Rakvere Teater „täismängude” otsinguil aastail 1985—2009” (Vt Karulin 2013) käsitlesingi pikemalt Rakvere Teatri kunstilisi juhte, nende isiklikke maitse-eelistusi ja repertuaari koostamise põhimõtteid, mis avalduvad näiteks meediale antud intervjuudes ja loomenõukogu protokollides, lisaks intervjueerisin Peeter Jalakat ja Üllar Saaremäed. Järgnev artikkel vaatlebki Rakvere Teatrit aastail 1985—2009 kunstiliste juhtide eesmärkide ja eneseanalüüsi kaudu.
Rakvere Teater on oma 70-aastase tegevuse jooksul üle elanud kaheksateist kunstilise juhi vahetust, neist sagedamini just algusaastail. Pikemalt on enne vaadeldavat perioodi Rakverre püsima jäänud vaid Kulno Süvalep (1954—1961) ja Raivo Trass (1977—1985). Mehi ühendab suur töökoormus: Süvalep lavastas 35 (!) oma perioodi 44-st ja Trassi kontole läks 24 tööd
58-st perioodi uuslavastusest. See on piisav, et teater tugevalt oma juhi nägu läheks. 1985. aastal võttis Rakvere Teatri kunstilise juhtimise üle Madis Kalmet, olles tollal noorim peanäitejuht Eestis. Viimane polnud siiski erakordne: Kulno Süvalep võttis sama ameti enda kanda 25-aastaselt ning noorte juhtide sobimist Rakverre tõestas ka 1996. aastal 26-aastasena peanäitejuhiks saanud Üllar Saaremäe. Erinevalt Süvalepast ja Saaremäest polnud Kalmetile Rakvere Teater võõras, kui ta siin peanäitejuhina tööle asus: ta suunati Virumaa teatrisse näitlejana tööle otse koolist 1980. aastal. Seega tundis Kalmet näitlejana väga hästi Rakvere Teatri töökorda ja publiku ootusi ning tema suhtumine enda kui peanäitejuhi võimalustesse teatri kunstilist kurssi muuta oli üsna pragmaatiline: „Alati tuleb arvestada Rakvere publiku teatriorientatsiooni.” (Sikk 1991: 86). Samas tunnistas ta esimese aasta lõpus, et tema jaoks „tuli juhtimise ülevõtmine liiga ootamatult”, sest tal puudusid „pikemaajalised lavastajakogemused, teatrijuhi kogemustest rääkimata” (Sikk 1991: 86). Kalmeti ratsionaalsust peanäitejuhina näitab seegi, et tema ajal Rakveres esietendunud 31 uuslavastusest lavastas Kalmet vaid seitse. Kindlasti oli selle põhjuseks muuseas Kalmeti jätkuvalt suur hõivatus näitlejana, aga ka teistsugune suhtumine peanäitejuhi ülesannetesse ehk nagu ta ise on öelnud: „Peanäitejuhi tööd teen, näitleja olen” (Toome 1988), ning tunnistanud, et Trassi ajal oli repertuaar enam kunstilise juhi nägu, kuid tema eesmärkideks oli pigem „kutsuda erinevaid huvitavaid lavastajaid, mitmekesistada teatrit dramaturgiliselt ja žanriliselt” (samas).
Seega ei tulnud peanäitejuhiks olemine Kalmetile kergelt: „Lavastaja ja peanäitejuht ühes isikus ei saa iialgi teha vaid oma nn elitaarset teatrit. Tuleb arvestada ka teatri ja publiku vajadusi, repertuaari üldpilti” (Sikk 1991: 89). Peanäitejuhina tehtud seitsmest lavastusest viis võttiski Kalmet suuresti lavastada repertuaaripoliitilistel kaalutlustel: Jevgeni Švartsi „Don Quijote” oli püüe majas töötavad näitlejad ühtseks trupiks koondada; Janno Põldma „Ta ei tahtnud olla näitleja” (mõlemad 1985) katse tõestada eesti nüüdisdramaturgia tegemise vajalikkust; Peter Ustinovi „Poolel teel puu otsa” (1987) täitis vajaliku komöödia tühimiku hooajas nagu ka kohustusliku nõukogude dramaturgiana kavva võetud Nikolai Erdmani „Enesetapja” (1988), ning Toomas Suumani „Õhtu apteekriga ehk „Tii”-tund Oskar Lutsuga” (1987) valmis kirjaniku juubelifestivaliks. Suure empaatiavõimega ning madala ebaeetilisuse valulävega looja puhul, nagu Kalmet seda on, ei oleks aus väita, et peanäitejuht võttis need materjalid lavastada vastumeelselt, kuigi võib arvata, et täiesti vabana peanäitejuhi kohustustest oleks tema lavastjaportfelli sattunud neist vahest ainult „Don Quijote” või ehk ka „Enesetapja”. Ülejäänud kaks Kalmeti peanäitejuhina tehtud lavastust olid Kalju Saaberi „Koduvõõrad” (1987) ning „Jõuluetendus Jeesus Kristuse elust” (1988). Enim sai tähelepanu nii publikult kui kriitikuilt Kalju Saaberi „Koduvõõrad” žanrimääratlusega „ohudraama Viru põuest”, mis esietendus fosforiidisõja laineharjal. Kuigi kriitika ei kahelnud, et see kiiresti ühiskonnas toimuvale reageerinud „missioonitundest kantud lavastus [- – -] kõneleb teatri sotsiaalse rolli erksast mõistmisest” (Link 1988), heideti ette näidendi dramaturgilist nõrkust, leides samas, et tänu lavastaja heale tööle „pääseb näidendi kunstiline terviklikkus hiljem nagu paisu tagant ning areneb veenvalt tõusvas joones, ikka sisutiheduse suunas” (Mälgand 1988).
Ilmselt jäi „Koduvõõrastest” ja mõnest muust kriitikutes huvi äratanud perioodi lavastusest Kalmetile siiski väheks, et kaaluda üles peanäitejuhi tööga kaasnevad kompromissid. Kui esimese hooaja keskel uskus Kalmet veel, et „[k]riitikanappusest ei tohi teater solvuda, sest kriitikut ei saa sundida kirjutama — see muudaks loometöö tükitööks” (Sikk 1991: 90), siis vaid aasta hiljem tõdeb ta, et pole oluline, kui palju provintsis end ületatakse, „ikka jääks see märkamata pealinnas teadmatuses haigutaval kriitikul” (Kalmet 1986: 43). Kriitika leige suhtumine Kalmeti püüdlustesse oli siiski vaid üks põhjus, miks ta Rakverest lahkus: üha rahulolematum oli ka teatrikollektiiv, kes tundis, et juhtkond neid ei kuula. 1989. aasta suvel algatati majas allkirjade kogumine kirjale, „milles olid mingid nõudmised ja etteheited Madis Kalmetile”, nagu meenutab Arvi Mägi (Parijõgi 1989). Kalmet võttis kirja umbusalduse avaldamisena ning andis lahkumisavalduse, et asuda näitleja ja lavastajana tööle Noorsooteatrisse.
Rakvere Teatrile tähendas see, et keset hooaega oldi peanäitejuhita, ning kuna Kalmeti kanda olid ka mitmed peaosad repertuaaris olevates lavastustes, seisti silmitsi olukorraga, kus edasi sai mängida vaid nelja lavastust ning tuli kiiresti uut repertuaari koostama hakata. Eelmise juhtkonna umbusaldamise põhjuste väljatoomisel ollakse kidakeelsed: „Pean Kalmetist kui näitlejast väga lugu. Teine asi on, mis ma temast kui lavastajast mõtlen. Ei oskagi öelda, mis viltu läks. Teater hakkas ahistama, rahvas muutus närviliseks,” arvas Mägi (Parijõgi 1989). Ilmselt ei suutnud Kalmet trupile oma kunstilisi eesmärke piisavalt selgitada, ette heideti ka tugevate külalislavastajate puudumist ning juhtkonna suutmatust kollektiiviga suhelda. Närvilist õhkkonda süvendas veelgi kapitaalremonti vajav maja ning selgusetus töötingimuste paranemise osas. Muidugi polnud Rakvere Teater sellises olukorras atraktiivne tööandja ning välja kuulutatud konkurss kunstilise juhi kohale kukkus läbi, sest sooviavaldusi lihtsalt ei tulnud (Tammer 1989). Nii tuli uus juht leida oma majast. Nõusoleku andis 1971. aastast Rakveres näitlejana töötanud Arvi Mägi, kuid tingimusega, et aasta pärast vaadatakse asjad üle ja kui ta hakkama pole saanud, läheb näitlejaks tagasi.
Sarnaselt Kalmetiga, kes nentis, et polnud peanäitejuhi ametiks sugugi valmis (vt Sikk 1991), on ka Mägi tagantjärele tunnistanud: „Ma arvan, et mina olen ikka loominguline inimene ning ma polnud kindlasti kõige parem variant teatrit juhtima” (Mäe 2000). Kuna majja oli alles jäänud vaid 15 näitlejat — parematel aegadel oli trupi suurus 25 ringis — ning repertuaar koosnes vaid neljast lavastusest, tuli uuel juhil kiiresti uuslavastusi välja tooma hakata. Staažikas Rakvere Teatri näitleja Volli Käro võttis esimese hooaja kokku nii: „See eelmine hooaeg oli ekstra hull, ikka nii jube, kui ma tagantjärele mõtlen. Arvi [Mägi] oli sunnitud kinni haarama igast õlekõrrest, igast võimalusest, kui keegi tuli ja mõnd lavastust pakkus…” (Sikk 1990). Napi repertuaari kõrval oli veelgi põletavamaks probleemiks teatrimaja seisukord: kapitaalremonti polnud majas tehtud selle avamisest, 1940. aastast saadik. Perioodi iseloomustabki pidev lootus, et kohe hakatakse midagi ehitama, ning juhtkonna peamine energia läks paljuski erinevates ümarlaudades istumisele ja ajakirjanikele olukorra selgitamisele. Ilmunud artiklite pealkirjad rääkisid enda eest: „Kas surmaotsus? Või aitab veel miski?”, „Rakvere teater elab edasi”, „Rakvere teatri probleem”, „Eesriie käriseb” jne. Vahepeal läks koguni liikvele jutt, et Rakvere Teater võiks kolida hoopis Paidesse, kus olemas korralik kultuurimaja, või tuleb siis teater üldse kinni panna, nagu nentis ka kultuurikomitee aseesimees Märt Kubo (Lääne 1989).
Mägi, kes oli varem lavastanud neljal korral, mõne aasta jooksul pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise eriala lõpetamist ja Rakveres näitlejana tööle asumist, kuid mitte viimasel kolmeteistkümnel aastal, pidi nüüd tõestama, et Rakveres siiski suudetakse kunsti teha. Järgmise viie aasta jooksul tõi Mägi välja viis lavastust ning nii mõnigi kord jäi värske kunstilise juhi kanda publikut saali meelitava komöödia lavaletoomine. Ilmselt polnud lavastamine Mägile siiski nii omane kui näitlemine, sest pärast Rakvere Teatrist lahkumist on ta lavastanud veel vaid kahel korral ning vahetult pärast kunstilise juhi ametist loobumist öelnud: „Olen nõus siin teatris veel lavastama ainult sel juhul, kui mulle endale see materjal meeldib ja lepin eelnevalt kokku seltskonnaga, kellega ma tööd teen” (Enne kui… 1994: 34). Eelneva resoluutsuse taga oli suuresti korralike lavastajate puudumisest tingitud väsimus, sest juba oma kunstiliseks juhiks olemise teise hooaja lõpul pidi Mägi nentima: „Tunnen praegu puudust ühest heast lavastajast. See lavastajate kerjamine ja otsimine — see ei ole üldse lihtne asi” (Kultuuritoimetus 1991). Paratamatult kukkus ka Rakvere Teatri külastuste arv: 1989. aastal võrreldes eelmisega peaaegu poole võrra ning 1994. aastal käis Rakvere Teatri etendustel vaid 8425 vaatajat. Kriitika näeb põhjusena üleüldist teatrihuvi vähenemist ega süüdista Rakvere Teatri juhtkonda.
Kuigi Mägi lubas kunstilise juhi ametit vastu võttes, et astub aasta pärast tagasi, kui olukord ei parane, pidas ta lõpuks vastu 1993. aasta septembrini. Seejärel sai temalgi jõud otsa ning teatri juhtimise võttis üle halduskogu. Üks põhjus, miks Mägi kolm hooaega kunstilise juhina vastu pidas, oli kindlasti seegi, et teatris siiski töötas kaks lavastajat — Raivo Trass ja Toomas Suuman, kes koos Mägiga tõid vaadeldaval perioodil välja pooled Rakvere Teatri uuslavastustest. Trassist võinuks 1993. aastal taas Rakvere Teatri juhtki saada, kui ta halduskogu pakkumise vastu võtnuks. Keeldumist põhjendas ta nii: „Mina ei ole enam noor. Olen korra Rakvere Teatrit juhtinud, mulle on 1977. aastal antud lubadusi, mida pole täidetud. Nüüdki lubatakse. Aga siis, kui mul oli enda arvates parim aeg selleks ametiks, läks kõik lörri, jäi pettumus. Ka pole ma turumajanduseks valmis. Teatri juhtimine on hulga keerulisem kui kümme, kakskümmend aastat tagasi. Tahaksin teha seda, mida ma kindlalt oskan: näidelda ja lavastada, mida õigeks pean” (Enne kui… 1994: 31). Läbirääkimisi peeti ka Merle Karusooga ning viimaks andis nõusoleku Rakverre tulla Von Krahli Teatri juht Peeter Jalakas, kes võttis Rakvere Teatri peanäitejuhi koha vastu alates 1. märtsist 1994. aastast. Jalakale anti luba kogu senine repertuaar kalevi alla panna ning kolida Virumaale ka 1990. aastast Pärnus toimunud rahvusvaheline teatrifestival „Baltoscandal”. Jalakas võttis üle teatri, mis viimased viis aastat oli virelnud nii majanduslikult kui kunstiliselt. Kriitikute hinnangud lõppevale perioodile olid karmid, kuigi teatrile truuks jäänud trupi ponnistustele mõistvalt kaasa elati: „Oleks naiivne arvata, et siis, kui RT [Rakvere Teatri — O. K.] uue juhi Peeter Jalaka eestvõttel elu taas kindlamalt rööbastesse saadud, oleks aeg rahulikult kokku leppida, kas see oli pool-, täis- või koguni mitteisetegevusliku teatri etalonidega mõõdetav lavatöö, mis RT [sama — O. K.] lavalaudadel 1989—94 (veebruar) sündis. Või ehk polnudki see teatri viimase aja omas mahlas hingevaakumine enam teater [- – -], ehk peaksime käsitlema seda rohkem kui kunstilist piketti, groteskset agooniat, visa-passiivset agressiooni, tõmbluskramp enne viimset võidmist. Pole tähtis, mida ja kuidas me mängime, peaasi, et mängime ja paneme vastu?” (Karja 1994). Ootused Jalakale olid seega ühtaegu kõrged ja tagasihoidlikud — enam hullemaks ikka ei saanud minna.
Jalaka nimi oli Rakvere Teatri juhiks saades küll teada eesti teatrit hästi tundvatele inimestele, kuid laiema avalikkuse jaoks pigem tundmatu: „Minu suhe n-ö ametliku teatrimaailmaga oli väga üleolev ja mulle absoluutselt ei läinud see grammi võrragi korda, mis seal toimus” (Jalakas 2011). Tegelikult võinuks Jalakast Rakvere Teatri juht saada juba paar aastat varem, kui loodav Von Krahli Teater endale katusealust otsis ning Rakvere Teater korraliku juhita oli — „[l]äbirääkimised Jalakaga sumbusid aga ministeeriumikoridoridesse” (Visnap 1994). Nüüd hakkas Jalakas korraga juhtima kaht teatrit. Tema plaanid olid selged: „Rakvere teater ei peaks olema kombinaatteater, mis ise toodab ja ise näitab, märksa rohkem võiks seal olla teiste teatrite etendusi” (Kaugema 1994). Seega oli Jalaka eesmärgiks „luua sinna [Rakverre — O. K.] täiesti läbipõlenud, surnud riikliku üksuse koha peale üks selline õitsev oaas, kus siis kõikvõimalikud Põhja-Euroopa avangardistid saaksid koguneda” (Jalakas 2011). Selle saavutamiseks tuligi kõigepealt valmis saada vajalikud etendamispaigad ja luua elamistingimused, et siis „pakkuda neid tegijatele tasuta ja siis selle eest, et nad saavad tasuta olla, ühest küljest nad oma olekuga, oma maailmanägemisega, oma kohalolekuga juba mõjutavad linna, seda teatrimäge, ja teisalt meie saaks ühtlasi ka tasuta etendusi” (samas). 1994. aasta aprillis toimuski pidulik suure maja taasavamine, kuigi Jalakas nentis paar kuud hiljem isegi, et see oli vaid „publiku poole avamine” ning „elementaarsed töötingimused puuduvad: pole kuskil pesta ja pole riidessegi panna“ (Lainvoo 1994). Väike maja avati alles 1997. aastal, kui Jalakas oli Rakverest juba lahkunud.
Teiseks Jalaka tööle asumise tingimuseks oli soov alustada oma meeskonna koostamisega: „Minu esimene kõige olulisem tingimus oli see, et mina saan alustada puhta lehena, et mina ei peaks olema see killer, kes tuleb kohale ja hakkab inimesi vallandama, vaid oleksin see inimene, kes hakkab neid tööle võtma” (Jalakas 2011). Tegelikkuses nii ei läinud ning Jalaka esimeseks sammuks saigi näitlejate koosseisu revideerimine, mis paljudele tähendas tööst ilma jäämist. Loomulikult mõjutas see vallandamislaine ka tööõhkkonda majas ning avalikkuse ja teatripubliku suhtumist uude juhti ehk juhtus kõik see, mida Jalakas pelgas: „Teatris oli hirm, et kurat teab, mis nüüd tuleb teha, et tuleb paljalt ümber maja joosta või tuleb mingit trenni teha või mingeid õudsaid asju teha. [- – -] Siis rakverelastes oli ka segadus, kuna nad ei teadnud midagi, mis ma teinud olin [- – -] ja neile tundus, et neile on saadetud üks hull nende teatrit ära lõhkuma, mis siis, et teatris ise enam ammu ei käinud. [- – -] Ja ministeeriumis oli selline teatav nõutus, et kurat, kas oli ikka õige valik või ei olnud” (Jalakas 2011). Tegelikult oli avalikkuse hirm, et Jalakas teeb Rakverre teise Von Krahli Teatri, ka üsna põhjendamatu, sest uus juht, nentides, et „[p]laanis on jätkata sedasama rida, mida ma olen jõudumööda oma viimastes etendustes kasutanud” (Lainvoo 1994a), kinnitas algusest peale, et Von Krahli Teatri mudel Rakverele ei sobi (vt Kaugema 1994) ning jätkata tuleb endiselt repertuaariteatrina, kuid avatumana ning Krahlilt kui projektiteatrilt õppides. Täpseimalt võttis Jalaka ees seisva ülesande kokku Jaanus Kulli: „[R]epertuaar peab võitma taas publiku usalduse ega tohiks samas määrida Jalaka mundriau” (Kulli 1994).
Koos Jalaka saamisega teatrijuhiks ilmus Rakvere Teatri afiššidele selle teatri publiku jaoks mitu uut nime. Jalakas ise jõudis Rakveres lavastada vaid korra (Aleksis Kivi „Seitse venda”, 1994), kuigi mittelavastamine polnud teadlik valik ning tulenes välistest tingimustest: „Kogu aeg mõtlesin, et teen veel midagi, aga olid olud ja püüdlus truppi liita ja neile põnevust pakkuda ja selle taustal veel see, et käis ehitus ja mingi jahmerdamine sellega” (Jalakas 2011). Kõige elavamat vastukaja ja ka -hakku tekitas Kanadas resideeriva eestlase Hillar Liitoja lavastus „Jäta mu hing rahule” (1995), mille kohta lausa küsiti: „Ühe värvina kohaliku teatripildi ilmestamiseks oli nähtus igati teretulnud, ent kas seda tingimata riigi dotatsiooni eest tegema peab?” (Herkül 1995). Rakvere püsipublikule tuttavatest nimedest lavastasid Jalaka ajal vaid Toomas Suuman ja Erik Ruus. Ei ole vist üllatav, et just need Rakveres näitlejana töötamise pikaajalise kogemusega mehed oskasid leida maapublikule meelepärast materjali ning mõistsid selle sihtrühma olulisust publikuarvu kasvatamisel. Jalakale tähendas aga selliste lavastuste, mille kohta kriitikagi arvas, et ollakse „ohtlikult lähedale kaldumas hallisegusele läbilõiketeatrile” (Karja 1996), repertuaari võtmine kompromissi ning esialgsete unistuste purunemist: „Alguses lootsin, et me ei pea kunagi väljas käima, et tullakse kohale” (Jalakas 2011). Tegelikkusega leppimist on tunda ka Jalaka muutunud sõnavõttudes. 1994. aasta lõpul suhtus ta oma töösse Virumaa teatris veel üsna mänguliselt: „Rakveres olen riigisulase rollis. Minu jaoks on see nagu jahilkäik või mõnes mõttes nagu eralõbu — lähed ja vaatad, kas saad uluki kätte” (Jurs 1994). Aasta hiljem oli naljatlev toon asendunud juba kuiva nendinguga: „Rakveres on riigiteater, kus kehtivad omad reeglid. Teater peab vastama inimeste ootustele. Erinevate inimeste soovid peaksid kajastuma ka teatri repertuaaris” (Klaats 1995). Ilmselt polnudki küsimus mitte niivõrd tundmuses, et katse ühendada Von Krahli Teatri avatus eksperimentidele ja repertuaariteatri ülalpidamise paratamatused kuidagi läbi on kukkunud, pigem oli tegemist vajavate kompromisside maht liiga suur või nagu Jalakas tagantjärele ise tunnistab: „Personaalselt oli see isekuse ja egoga hakkama saamise aeg” (Jalakas 2011).
Kui Jalakas, saades ka ise aru, et tema esialgseid plaane arendada Rakvere Teatrist Skandinaavia ja Baltimaade teatrikeskus teostada ei õnnestu, endale mantlipärijat otsima hakkas, pöördus ta Üllar Saaremäe poole, kes lavastas aasta varem Rakveres Mihhail Bulgakovi „Don Quijote” (1995) ning tundus tabavat Rakvere Teatri püsipubliku maitset ja oskas ka olemasolevad näitlejad ühtseks trupiks koondada. Kuna teatrisse oli tulemas ka viis noort näitlejat ja kaks lavastajat lõpetavast lavakunstikooli XVII lennust, andiski Saaremäe, tingimusel, et majandusjuhiks võetakse keegi teine, oma nõusoleku Rakverre tulla. Võimuvahetus läks sujuvalt, sest Jalakas oli algusest peale suhtunud Rakvere Teatri juhtimisse üsna pragmaatiliselt, mõtiskledes oma esimese hooaja keskel: „Siin on mu leping kahe aasta peale. Minu ülesanne on teater nende aastatega valmis teha. Siis on juba valida, kas jään mina siia või tuleb juba valmis kohta keegi asemele” (Jurs 1994). Teater vähemalt osaliselt ka valmis sai, mõnevõrra oli suurenenud ka publikuarv, mis jäi siiski 1990. aastate alguse kriisi tasemele. Kunstilises mõttes tähendas Jalaka periood Rakvere Teatrile kannapöörde tegemise katset, mis aga ei õnnestunud — Jalaka mõttekaaslaste lavastusi sai teha vaid tänu publikumenukatele komöödiatele ja lastelavastustele, mis nõudis kompromisside tegemist, milleks Jalakas aga valmis polnud. Samuti polnud kaks aastat piisavalt pikk aeg, et olemasolevat publikut teistmoodi teatrit hindama õpetada.
Teatri järgmine juhtkond tajus kompromisside tegemise vajadust hästi ning tulemused ei lasknud end kaua oodata — külastuste arv kahekordistus vaid aastaga. Hooaja 1996/97 alguses liitus Rakvere Teatriga seitse noort lavakusntikooli XVII lennust: Karin Tammaru, Velvo Väli, Tarvo Sõmer, Ardo Ran Varres, Peeter Raudsepp, Ain Prosa ja Indrek Saar. Lisades nimekirjale uue Rakvere Teatri peanäitejuhi, tollal 26-aastase Ugala teatri endise näitleja Üllar Saaremäe, on selge, et viimased kümmekond aastat ehk alates Raivo Trassi peanäitejuhi aja lõppemisest stabiilsusest unistanud teatris nüüd midagi paremuse poole muutuma hakkab (vt Visnap 1997). Kunstilise juhtimise üleandmine läks sujuvalt — nii eelmine teatrijuht Peeter Jalakas kui ka kultuuriminister Jaak Allik nägid just Saaremäes järgmist Rakvere Teatri peanäitejuhti (vt Saaremäe 2011). Saaremäel oli tööle asumise kohta kaks tingimust: korraldada tuleb avalik konkurss, „et mäng oleks julgelt aus” (samas), ning majas peab olema „usaldusväärne direktor, kes oskab teatrit majanduslikult järjel hoida” (Piir 1996). Nii kuulutaski Kultuuriministeerium suve hakul välja konkursi Rakvere Teatri peanäitejuhi ja direktori kohale — esimesele tuli üks (Saaremäe), teisele neli avaldust, sealhulgas äsja lavakunstikooli näitlejana lõpetanud Indrek Saare oma. Konkursikomisjon kinnitaski nii Saaremäe kui Saare ametisse (vt Kaugema 1996), kuigi kultuuriminister Jaak Allik suhtus ülinoore juhtkonna — Saaremäe oli 26- ja Saar 23-aastane — eduvõimalustesse ettevaatlikult: „[T]eele saatis ta meid sõnadega, et talle meeldivad kamikazed, andes mõista, et kui me hooaja vastu peame, siis on cool,” väidab peanäitejuht (Saaremäe 2011). Teatris suhtuti noorte meeste tulekusse positiivsemalt: „Rakvere teater on noorima juhi rändkarika, mis pärast Madis Kalmeti Rakvere-perioodi [Tallinna — O. K.] Linnateatris Elmo Nüganeni valduses oli, tagasi saanud. Suure varuga” (Suuman 1996). Entusiasmi toitis kindlasti ka trupi täienemine noorte näitlejate ja mis ehk veelgi olulisem — lavastajatega.
Olukord, mis tandemit Saaremäe—Saar Rakveres ees ootas, polnud kiita ei kunstiliselt ega majanduslikult. Kuigi Jalakas oli viinud Rakvere Teatri külastatavuse, mis 1994. aastal langes vaid 8425-ni, tagasi 1990. aastate alguse tasemele, polnud 25 000 vaatajat sugugi piisav sellise suurusega teatri ülalpidamiseks ja nii tuli uuel juhtkonnal kõigepealt publik teatrisse tagasi tuua. Peeter Jalaka aegse ja järgse Rakvere Teatri sisekliima võtab hästi kokku Üllar Saaremäe hinnang: „Ta oli nagu suur Baltoscandal, kogu see asi — pikale venitatud Baltoscandal oma ellusuhtumise poolest. [- – -] Publikut käis väga harva, etendusi mängiti harva, väljasõite ei olnud. Selles mõttes loogilist rida minu pilgu jaoks, et kuhu suunda liikuda või mis lavastusi teha, ei olnud. Peetril [Peeter Jalakal — O.K.] oli oma rida, mida ta seal tahtis, aga minu arust see ei toiminud” (Saaremäe 2011). Nii tuli noortel juhtidel sisuliselt nullist teatrit taas üles ehitama hakata.
Uuenenud juhtkonna ja trupiga Rakvere Teatri visiitkaardiks kujunes avahooaja teine esietendus, Adam Longi — Daniel Singeri — Jess Borgesoni „Shakespeare’i kogutud teosed” (1996), lavastajaks Ain Prosa. Pidades silmas Rakvere Teatri keerulist majanduslikku olukorda, on Prosa ja juhtkonna pragmaatilisus materjali valimisel arusaadav, kuigi nii suurt menu ei osanud neist ilmselt keegi loota. Ja mis olulisim — kõige suurem osa külastustest (49%) koguti kodusaalis ning see lubab järeldada, et lavastus mitte ainult ei äratanud teatriunest üles kohalikku publikut, vaid motiveeris ka piisaval hulgal huvilisi mujalt võtma ette sõitu Rakverre. Avahooaja järgmine ettevõtmine, Eugene O’Neilli „Anna Christie” (1997) osutus aga heaks õppetunniks noorele peanäitejuhile, kelle esimeseks lavastuseks uuel ametipostil see oli: „Noh, kuskiltkohast ma võibolla ka maksin lõivu sellega, et ma läksin liiga softiks, süsteem seal [näidendis — O. K.] on natuke teravam isegi, aga seda lavastust tehes ma pidevalt mõtlesin, et milline peaks olema see resultaat, mis Rakvere publikule meeldiks, et me ei läheks väga diibiks, aga samas ei annaks ka väga kergelt käest ära. Ja sellega ma ka natukene nagu eksisin selle lavastuse puhul” (Samas). Sellegipoolest oli „Anna Christie” ebaõnnestumisest õppida nii mõndagi selle kohta, kuidas saavutada lavastustega „kuldne kesktee”: „Et ta peaks ühtpidi olema tegijale põnevaid ülesandeid pakkuv ja toonust andev ja teistpidi publikule täiega nauditav, mõtteainet pakkuv jne” (samas). Ometi peab Saaremäe tagantjärele tunnistama: „Et see [kuldne kesktee — O. K.] leida, selle asjaga me tegelikult siiamaani tegeleme, aga kahjuks pole me selle 15 aasta jooksul mingit valemit leiutanud” (samas). Mingid reeglid siiski kehtivad: „No midagi ei ole teha, meil on niisugused kaks kindlat sadamat, nii ma neid nimetan: on lastetükk ja mingi lõbusam lugu, mis peavad olema. Me võime nuputada ühte- ja teistpidi ja mõelda ennast nii suureks, kui tahame, aga kui lastekat ei ole ja kui meil ei ole suurt saali täitvat lugu, siis me võime lihtsalt kriipsu peale tõmmata nii mõnelegi [Harold — O. K.] Pinterile” (samas).
Esimese, avalikkuse suure huvi ja mitme publikumenukiga hooaja lõpul heitis perioodi üks põhilavastaja, Peeter Raudsepp õhku küsimuse: „Näis, kaua me püsime? Räägitakse, et üks punt peab vastu nii umbes viis aastat” (Visnap 1997: 107). Pole kahtlustki, et kolm esimest hooaega suutsid noored Rakvere Teatris mitte ainult püsida, vaid jätkuvalt oma vaatajaid ja kriitikuid üllatada. Samas olid need väga töised ja kurnavad aastad, nagu meenutab Üllar Saaremäe: „Ma tegin viieaastase lepingu, aga kuidagi need kolm esimest hooaega… Ju me panustasime ikka niivõrd totaalselt, noh, selles mõttes, et rohkem kui võibolla energiat oli, iseenda pealt, oskamata üldse ennast alal hoida või ennast kui inimest, eks ole. Mingil hetkel ju ka kõige kiirem traavel kukub kokku, kui talle ei anta pausi. Ma mäletan seda hetke, ta polnud otseselt tingitud millestki, [- – -] aga kui algas see neljas hooaeg, siis ma lihtsalt mäletan: ma läksin sinna teatrisse ja mul kukkus nagu mingi lagi korraks pähe, mõtlesin, miks? Uhh, peaasi, et keegi kõrvalt ei näeks! Kogusin ennast kokku ja astusin trupi ette nagu päike endiselt. Siis mul oli küll selline plaan, et ma teen need kaks aastat ära ja siis viiendaga, nagu meil see kokkulepe oli, lõpetan, aga sealt edasi ta läks ja läks ja läks…” (Saaremäe 2011).
Algusaja põhilavastajad Peeter Raudsepp ja Ain Prosa lahkusidki Rakvere Teatrist uue aastatuhande algul, mujale läksid ka Ardo Ran Varres ja Karin Tammaru. Pärast suure maja taasavamist 2005. aastal läks Rakvere Teatrist ka direktor Indrek Saar, kuid Saaremäe, kes on hiljemgi kahel korral Rakverest lahkumisele mõelnud (samas), on oma kohal tänaseni, kuigi sarnaselt oma eelkäijate, Madis Kalmeti ja Arvi Mägiga peab ka tema žongleerima kolme positsiooni vahel: teatri tuntuima näitlejana on tema kanda oluline osa repertuaarist, ühe põhilavastajana peab ta suutma hoida tasakaalu isiklikult olulise ja teatrile vajaliku materjali vahel ning peanäitejuhina vastutama kogu Rakvere Teatri repertuaari eest. Hooaegadel 1996/97 kuni 2008/09 on Saaremäe teinud Rakvere Teatris 26 rolli ja 16 lavastust. Näitlejana oli Saaremäel suurim koormus just Rakvere Teatri peanäitejuhiks olemise esimesel viiel hooajal, mil ta tegi neliteist rolli. Kuigi nende hulgas oli ka väiksemaid osi, oli sageli Saaremäe kanda just mõni peaosadest. Kui vaid rollide koguarvu võrrelda, on Saaremäe neid pärast esimest viit hooaega hakanud vähem tegema — kaheksa hooaja jooksul kaksteist osatäitmist —, kuid see ei tähenda siiski, et seetõttu Saaremäel ka näitlejana koormus väiksem oleks: esimesel viiel hooajal esietendunud lavastused püsisid repertuaaris keskmiselt 24 etendust, järgmise kaheksa hooaja omad aga juba 44 etendust. Seda, et kõige olulisem on talle just näitleja elukutse, tunnistab Saaremäe isegi (Saaremäe 2011). Samal ajal pole Saaremäe kunagi oma peanäitejuhi positsiooni paremate rollide saamiseks ära kasutanud ning on mänginud vajadusel ka väiksemaid osi, enamjaolt on ta vältinud ka korraga lavastaja ja näitleja toolil istumist.
Lavastajana jääb Saaremäe kanda regulaarselt „kahe kindla sadama” (vt Saaremäe 2011), st lastelavastuste ja komöödiate lavaletoomine. On selge, et peanäitejuhina tuleb Saaremäel sageli oma lavastajaambitsioone kärpida, mida ta ka ise tunnistab: „See on üks teema küll, et kui väga ma enda sees olen kompromisse tehes mingisuguse hullu kunstniku kuskile nurka ootele pannud, et oota, kohe tuleb sinu aeg. Me hoolitseme praegu ühe suure asja eest ja sina, Saaremäe, küll ma sinuga elu lõpuni olen koos ja siis hakkad põrutama” (Saaremäe 2011). Samas on Saaremäe Rakvere Teatri peanäitejuhina töötades omandanud käsitööoskuse tuua välja kohustuslikke lavastusi: „[Toomas — O. K.] Suuman on kunagi öelnud, et teha mingeid sellelaadseid asju, mis peavadki kindla peale välja tulema, on minuga kõige turvalisem, sest ma tean täpselt, mida ja kuhu, ja ei teki sulle saali inimest, kes ajab trupi hulluks ja tulemus tuleb selline, nagu tuleb” (samas). Ehk just kohustuslike lavastamiste tõttu on kriitikagi Saaremäed kui lavastajat harvemini märganud: „Lavastajana on Üllar Saaremäe eneseotsingud tundunud mulle rabedamad, kohmakamad kui näitlejana, ehkki oma lavastajateema jälitamine on algusest peale jälgitav. Uudsed ja üllatavad, veenvalt arengulised lavastajatööd on Rünno Saaremäe näidend „Jaanituli” (2001) ja Roland Topori „Talv laua all” (2004): mõlemad ereda vormiga, ent ka sisu tasandil vahedamad, elutargemad, kirkamate kontrastidega kui varasemad, muinasjutuhoovusega romantilis-teatraalsed lavalood” (Purje 2004: 26—27). „Jaanitulele” jätkus ka publikut, kuid mõningase üllatusena peanäitejuhile maapubliku seas lavastusest menukit ei saanud: „Kindlasti ei meeldi talle [maapublikule — O. K.] lood, kus justkui näidatakse elu sellisel kujul, nagu ta on, à la „Jaanituli” — no mis ma nüüd vaatan neid joodikuid, mul on endal kõrvaltoas või naabrid samasugused” (Saaremäe 2011), arvas Saaremäe tagantjärele.
Nii ongi Saaremäe, nagu ka tema eelkäijad Kalmet ja Mägi, juba enam kui viisteist aastat žongleerinud kolme positsiooniga — näitleja, lavastaja, peanäitejuht — ning siiani pole ta ühtki neist ohverdama pidanud. Valikud on siiski igapäevased ja nii tunnistab Saaremäe siinkirjutajale 2011. aasta kevadel antud intervjuus järgemööda, et ta peab „ikka totaalselt hakkama vähendama oma mängukoormust”, kui sedagi, et eelkõige on ta näitleja: „Pikemas perspektiivis on oluline muidugi mina ise ja mina kui näitleja. Aga lühimas, noh, kuna see ühiskond on praegu sellises seisus, nagu ta on, teatrid noh, kõrid on nii kinni pigistatud, et mulle tundub, et ma võibolla veel ikka kannaga ei löö ust kinni: riik, teeni ise seda teatrit, mina olen seda, kurat, teinud juba küllaldaselt” (Saaremäe 2011).
Viidatud allikad:
Enne kui… 1994=Enne kui saabuvad rebased. Rakvere Teater A.D. 1993/94. — Teater. Muusika. Kino nr 3, lk 29—39.
Kadi Herkül, 1995. Kas hanel on hing? — Eesti Ekspress 13.X.
Peeter Jalakas, 2011. Autori intervjuu Peeter Jalakaga. — Tallinn, 5. IV. Arvutifail autoril.
Medris Jurs, 1994. Teater võiks olla võimalikult hea, kirev ja mitmevärviline. — Eesti Maa 21.XI.
Madis Kalmet, 1986. Usus ja lootuses. — Teater. Muusika. Kino nr 11, lk 41—43.
Sven Karja, 1994. Rakvere Teater. In memoriam. In spe. — Kultuurileht 21. X.
Sven Karja, 1996. Oo supp! Oo koogid! — Postimees 24. X.
Ott Karulin, 2013. Rakvere Teater „täismängude” otsinguil aastail 1985—2009. Dissertationes de studies dramaticis Universitatis Tartuensis, nr 2. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Tambet Kaugema, 1994. Peeter Jalakas arvab, et iga teater on oma saatust väärt. — Postimees 31. I.
Jaanus Kulli, 1994. Kahe näoga provintsiteater. — Hommikuleht 5. III.
Meelis Lainvoo, 1994a. Silmitsi — Peeter Jalakas: Minul on alati olnud selline trots, mis just sunnib tegema asju, mida teised ei tee. — Virumaa Teataja 4. VI.
Endel Link, 1988. Muinasvanem ei saa magada. — Sirp ja Vasar 19. II.
Tiit Lääne, 1989. Rakvere teater elab edasi. — Maaleht 26. X.
Aarne Mäe, 2000. Ugalas näitlevale Arvi Mägile meeldis nostalgiline Rakvere. — Virumaa Teataja 5. VII.
Enn Mälgand, 1988. Ohudraamast laval ja elus. Kalju Saaberi „Koduvõõrad“ Rakvere Teatris. — Rahva Hääl 3. V.
Aivi Parijõgi, 1989. „Oleme siin koos nagu kommnoored”. Intervjuu Rakvere teatri päästekomitee liikme Arvi Mägiga. — Edasi 1. X.
Pille-Riin Purje, 2004. Teedeehitaja südamesügavik. Heiastusi näitleja Üllar Saaremäe rollidest. — Teater. Muusika. Kino
nr 8-9, lk 24—36.
Üllar Saaremäe, 2011. Autori intervjuu Üllar Saaremäega. — Praha, 18. VI. Arvutifail autoril.
Rein Sikk, 1990. Uks lagendikul koos kahe habemikuga ehk Miks Volli Käro võiks Peeter Jakobi peale pahane olla, aga ei ole, on hoopis väsinud. — Viru Sõna 3. XI.
Rein Sikk, 1991. „Me teame, mis me oleme…”. — Rmt: Teatrielu 1985, koostaja Reet Neimar. Tallinn: Eesti Teatriliit, lk 86—91.
Tiina Tammer, 1989. Eesriie käriseb. — Aja Pulss nr 21, lk 9—11.
Maie Toome, 1988. Vastab Madis Kalmet. — Punane Täht 5. III.
Margot Visnap, 1994. Mees, kes liigub juhusele vastu. — Eesti Ekspress. Areen 11. II.
Margot Visnap, 1997. Rakvere Teater — jälle tõuseb tuhast? — Teater. Muusika. Kino nr 8-9, lk 103—109.
Eelmisel õppeaastal kaitses Tartu Ülikoolis teatriteaduse erialal doktorikraadi ka Eike Värk väitekirjaga „Näitleja loomingulise pikaealisuse ja mitmekülgsuse fenomen Salme Reegi näitel”. Artikkel selle doktoritöö põhjal ilmub Teater. Muusika. Kinos 2014, nr 2.
