KÕRVALPILKE EESTI MUUSIKALE JA MUUSIKAELULE V

Märts, 2014

SAALE KAREDA

Nüüdismuusikateatrist II

 

Iga maine nähtus on illusioon ja iga illusioon on avatud värav, mille kaudu võib hing — kui ta selleks valmis on — minna maailma sisemusse, kus sina ja mina, päev ja öö on üks ja seesama. (Hermann Hesse)

 

      Nüüdismuusikateater on tänuväärne laboratoorium loovale vaimule, kes — teadvustades end osana piiramatust loomepotentsiaalist, mis on sisenenud siia tihket materiaalsust sisaldavasse kosmilisse sagedusribasse, — otsib mõtestatust olemasolule ning arusaamist paradokside rägastikus. Nii nagu vesi on oma vedelas olekus olnud iidsetest aegadest nn üleminekumeediumiks siin- ja sealpoolsuse vahel, nii võib seda olla ka muusika, mis paneb kuulaja teadvuse voolama ja voogama — aeg­ruumilisi piiranguid läbistades, ületades… Nüüdismuusikateatri vahenditega saab seda protsessi võimendada ja läbida olukordi, mis sähvatusena võivad heita valgust eksistentsi pimealadele. Meid ümbritseb selles nn tavareaalsuses tohutu hulk nähtavaid ja nähtamatuid manipuleeritud struktuuritasandeid, mis kipuvad ahistama keha ja kammitsema meeli, ent inspireerival nüüdismuusikateatril on võimalus kuulamise hetkel seda kõike lahustada ning lubada hingel ja vaimul osa saada hoopis avaramast olemiskogemusest. Hermann Hesse on kirjutanud: „…usun, et oleme siin maa peal selleks, et meenutada ja otsida ja kuulatada kadunud kaugeid helisid, ning et nende taga asub meie tõeline kodu.” Tundub, et nüüdne inimene on erinevaid manipulatsioonitasandeid ja teadvuse kihte läbistades justkui teel selle millegi meenutamise poole, mille oleme unustanud, mille kuju ja olemus on alles ähmane, aga kust pärinevad valgusesähvatused meid aeg-ajalt tabavad, taastades järk-järgult ühendust kosmilise mälu ja meie allikaolemusega.

 

Valgustatud pimedusejünger

      Läinudsuvine Nargenfestival tõi esiettekandele hollandi helilooja Dominy Clementsi muusikalise draama „An Enlightened Disciple of Darkness” / „Valgustatud pimedusejünger” Bernhard Schmidti elust (2011, inglise keeles, kahele jutustajale, kahele lauljale, kaheksale flöödile, koorile ja helilindile), mis oma täiuslikus viimistletuses oli kahtlemata üks 2013. aasta tähtsündmusi Eesti muusikaelus. Hämmastava tundlikkuse ja tervikteose orgaanilisusega lummanud „Valgustatud pimedusejünger” tõi kuulaja-vaatajani mingit sõnulseletamatut peenekoelist informatsiooni selle kohta, mis asub asjade ja nähtumuste taga…

      Clementsi muusikaline draama tuli Noblessneri valukojas ettekandele neljal korral 1.—4. augustil 2013, jäädes nii puhkuseaja sisse, vääriks aga kindlasti taasesitusi Eestis ning ilmtingimata viimist maailma teistelegi lavadele. Nargenfestivali „Valgustatud pimedusejüngri” kompaktsus, kontsentreeritus ja maagiline väljendusjõulisus on pika ja pingelise loomisprotsessi tulemus, mille õnnestumise saladus peitub kindlasti võtmetähtsusega ülesannete koondumises väheste, üksteist hästi tunnetavate loojanatuuride kätte. Teose libreto autor on muusika looja Dominy Clements, kes mängib ühtlasi subkontrabassflööti flöödioktetis BlowUp!, millel oli selle ebatraditsioonilise ooperi ettekandes täita orkestri funktsioon. „Valgustatud pimedusejüngri” lavastaja, itaallane Giuseppe Frigeni oli ühtlasi lava- ja valguskunstnik, kelle tunnetusega harmoneerus hästi kostüümikunstniku Reet Ausi töö. „Valgustatud pimedusejüngri” muusikajuht Tõnu Kaljuste oli idee genereerija, teose tellija ning sobivate inimeste leidja ja kokkusulataja. Muusikalise draama peaosad koondusid kahe noore võrratu, vokaalse ja lavalise küpsusega hiilanud solisti Endrik Üksvärava (Bernhard Schmidt) ja Maria Valdmaa (Ema, Minna Bretschneider) kätte, kellele sekundeeris suurepärane Nargen Opera koor, koorisolistidest tegi kauni meeldejääva rolli Kädy Plaas. Jutustaja neutraalset, ent pidevat vaimset kohalolekut nõudvat, teost justkui punase niidina läbivat rolli täitis delikaatselt Benjamin T. M. Kirk. Libreto tõlkis nauditavasse eesti keelde ja väga informatiivse kavaraamatu koostas Kai Tamm, tõlke toimetas Joel Sang.

      Tõnu Kaljuste kirjeldab kavaraamatus hämmastavaid sünkroonsusi, mis juhtis teda kokku õigete inimestega, loomaks seda muusikalist draamat. Selle nn juhuste jada kirjeldust lugedes ja „Valgustatud pimedusejüngri” erakordset atmosfääri kogenuna tekib tahtmine väljendada metafüüsilist mõtet, et see teos — ehk siis see, mis on selle lavateose essents, — otsinuks justkui ise välja sobivad inimesed, olukorrad ja „kokkusattumused”, et sündida siia reaalsusse. Dominy Clementsi mõtisklus kavaraamatus algab mõtlemapanevalt: „Ükskõik kellele ma ütlesin, et töötan ooperi kallal, mis räägib Bernhard Schmidtist, sain vastuseks küsimuse „kes see on?”. Isegi pärast libreto ja partituuri lõpetamist otsin ma ikka vastust mõistatusele. Jah, ta oli läätsede valmistaja, astronoom ja tähelepanuväärne leiutaja, kuid need sõnad on pelgalt sildid. Mul on kogu aeg tunne, et ta tähendas palju enam, kuid siiani arvan, et on raske täpselt määratleda, mis on „enam”.” Clementsi muusikalise draama kõige rabavam omadus ongi minu jaoks see, et Clements ja tema lavastusmeeskond tundub olevat saanud kontakti vaimse energiaga, mis tegutses inimese kujul geniaalse leiduri Bernhard Schmidtina, ning nad on suutnud kosmilisest infoväljast alla laadida selle vaimsuse olemuslikke tunnusjooni. Nii nagu Bernhard Schmidt jõudis oma hämmastavate tulemusteni (Karl Schwarzschild: „Ta teab optikast rohkem kui kõik teised kokku.” Richard Schorr: „Ta on iseseisev astro-optik, parim peeglite ja läätsede lihvija maailmas.”1) üliintensiivse tööga — millega saavutas vaimse kõrgkontsentratsiooni ja sünnitas siia reaalsusse geniaalseid leiutisi, saavutades juveliiri täpsuse oma ainsa, vasaku käega —, nii aimub ka lavateosest „Valgustatud pimedusejünger” erakordselt intensiivset teemasse süvenemist, kontsentreeritud tööd ning pühendunud peenhäälestumist. Alles seejärel saab ettevalmistatud pinnasesse siseneda kõrge kontsentratsiooniga vaimne essents, mis elustab teose ja hingestab kogu terviku. Selliselt sündinud muusikalised lavateosed on haruldased ning, parafraseerides Clementsi ütlust Schmidti kohta, tähendavad midagi palju enamat kui lihtsalt üht järjekordset muusikalavastust, ehkki sõnades on raske täpselt määratleda, mis on see müstiline „enam”.

      Et nüüdisooperi õnnestumise suurimaks komistuskiviks kipub enamjaolt olema libreto, siis on see tõeline õnn, kui helilooja suudab ise luua žanri vajadustele vastava libreto. Nii on peamine eeldus orgaanilise terviku sünniks loodud. „Valgustatud pimedusejüngri” täiuslikult lihvitud ja võluvalt poeetiline libreto omandab teoses sellise üldistusjõu, kus narratiiv ei ole mitte hädavajalik karkass lavateose „käigus-” ja ülalhoidmiseks (nagu nüüdisooperis pahatihti kipub olema), vaid sellest saab laval lahtirulluvat distantsilt jälgiv ja kommenteeriv, teatud mõttes justkui objektiivne vaatleja. Inimese ja geniaalse leiduri Bernhard Schmidti lugu on ühest küljest libreto kandvaks teljeks, ent olulisem kui konkreetsete sündmuste reastamine, on hoopis teatud ajaülene üldfoon — vaatlev teadvus —, mis jälgib uuesti meie aegruumi toodud ajatut informatsiooni, on selle tunnistajaks. Samasugune tunnetus kannab „Valgustatud pimedusejüngri” muusikalist materjali. Muusikalised lahendused on minimalistlikud nii vahendite valiku osas kui ka otseselt muusikastiili puudutavalt. See on napp ja kontsentreeritud, ent väga väljendusrikas materjal, kus kasutatakse nii elektronmuusika lõike (muljetavaldav on ooperi algus, mis mõjus justkui kuuldavaks tehtud kosmiline müra), flöödiokteti koosseisu eksootilisi, teatud mõttes küll piiratud, ent samas fantastilisi ja värskeid senikuulmatuid võimalusi, ning solistidele ja koorile loodud orgaaniliselt hingavaid, väga loomulikult ja kaunilt kulgevaid tonaalse muusika meloodiakaari. See on lihtne ja ilus muusika — karge ja kirgas. Huvitava stiilivõttena on Clements muusikakangasse põiminud tsitaate Bachilt ja kasutanud ka tol ajal Saksamaal moes olnud kergemat muusikat. Seetõttu on muusikaline narratiiv vaheldusrikas ja loomulikult voogav, luues vaevata jälgitava, ent absoluutselt isikupärase muusikalise aeg­ruumi.

      Peaosalised Endrik Üksvärav ja Maria Valdmaa õppisid teose loomise ajal Haagi Kuninglikus Konservatooriumis, kus töötab ka Dominy Clements, samuti tegutseb Haagis flöödioktett BlowUp!. Põhjalikku eeltööd, mille nad olid ühiselt ära teinud Haagis enne produktsiooni jõudmist Tallinna ettevalmistusfaasi, oli kuulda Endrik Üksvärava ja Maria Valdmaa igast fraasist — niivõrd täpset, kontsentreeritud, orgaaniliselt hingavat-elavat musitseerimist ning vaimselt fokuseeritud lavalist kohalolu esineb muusikalistes lavastustes harva.

      Lavastuse lakoonilised kujundus­elemendid, ühes tonaalsuses väljapeetud valgustus, lihtsad, maitsekad, ajastule iseloomulikud kostüümid, tegelaste lavaliste liikumisjooniste puhtus, selgus ja samal ajal visuaalset tervikut loov dünaamilisus — kõiges valitses hämmastav tervikutunnetus, laseritaoline täpsus ning seda ühendas ja kandis loomulikult ja orgaaniliselt voolav muusika. Minimaalsete kujunduslike aktsentidega oli esile manatud nii XIX sajandi Naissaar oma eripärase hõngu ja vana rannarootslaste kultuuri pitseriga kui ka XX sajandi alguse Saksamaa olustik ja atmosfäär. Eriti läks hinge ooperi lõpp. See tõi võimendatult välja geniaalse loojanatuuri teisitiolemisest tingitud sobimatuse ümbritsevaga jämedakoelises ühiskonnas, ning meistri elutöö ülevuse. Bernhard Schmidt astub viimases stseenis vaikselt vette — üleminekumeediumi, teel teispoolsusse — ning kogu maine traagika, kõik vaimsed ja füüsilised kannatused libisevad mööda nagu veele asetatud küünlad, andes unustamatu värvingu inimlikule kogemusele. Sukeldunud kosmose pimeduse sügavaimatesse saladustesse (loe ka: kehastununa kõrgsagedusliku vaimuenergiana madalasageduslikku tihedusse), toob Schmidt sellest süngest sügavusest esile ülendava.

      „Valgustatud pimedusejüngri” libreto, muusika, lavastus, lavakujundus, valgustus, videokujunduselemendid, kostüümid ning muusikaline ja lavaline esitus saavutasid komplementaarselt täiusliku kooskõla, moodustades ühtse teadvusvälja, vaatlemaks suurvaimu, kes oli kehastunud Bernhard Schmidtina sajand tagasi meie rahva keskel.

Sügismuusika

      Unikaalne ja eredalt mällu sööbinud nüüdismuusikateatri ettevõtmine oli ka läinud sügisel Yxus Ensemble’i kontserdisarja „Stockhausen!” avasündmus — Karlheinz Stockhauseni „Herbstmusik” / „Sügismuusika”. Naljaga pooleks võiks väita, et eesti muusikutel näib olevat mingi eriline võime olla erakordsete muusikasündmuste (kaas)looja, mida sel kujul mujal maailmas pole veel tehtud. Julgen nimelt väita, et Stockhauseni ülimalt originaalne muusikaline lavateos „Sügismuusika”, mis on loodud juba 1974. aastal, kõlas esimest korda oma täies ilus ja hiilguses alles oktoobris 2013 Tallinnas NO99 teatri kammersaali laval Yxus Ensemble’ilt Anne Türnpu lavastuses. „Sügismuusika” on pühendatud Péter Eötvösile, Suzanne Stephensile ja Joachim Kristile, kellega koos Stockhausen teose Bremenis 1974. aastal esiettekandele tõi. Seejärel esitati „Sügismuusikat” La Rochelle’is ning Darmstadti suvekursustel, ent sellele sai osaks mittemõistmine ja kohatine väljanaermine. Põhjusi selleks oli kindlasti rohkem kui üks. Lisaks Stockhauseni raamidest välja astumisele, isepäisele ja ekstravagantsele oma rada mööda kulgemisele loomefilosoofia, esteetika ja muusikalise käekirja mõttes häiris tema kaasaegseid ilmselt ka harjumatu esteetiline kontrast, mis tekkis maaelu stseenide ehedal toomisel kontserdisaali. „Sügismuusika” põhineb helilooja poolt fikseeritud ülitäpsel, „krõbekuival”, pedantsete tehniliste detailideni kirja pandud juhendil, mille „ellu äratamiseks” on vaja võimekat ja pühendunud lavastajat, kes end sellest täppisteaduslikust rägastikust kõigepealt läbi närib — hoomates selle taga asuvaid väiksemaid ja suuremaid plaane —, kõik detailid mõtestab, hingestab ja sellest materjalist muusikalis-lavalise terviku kujundab. Nii nagu ka „Valgustatud pimedusejüngri” puhul esile tõin, saab tervikut kandev ja hingestav energeetiline laeng siseneda loodavasse alles siis, kui piisavalt intensiivne eeltöö on lavastajal ning osatäitjatel tehtud — kui tehnilised, esituslikud, psühholoogilised, vaimsed, energeetilised „tõkked” teosesse süvenemisel on ületatud ja loomeenergia vabalt voolama pääseb. Stockhausen oli distsiplineeritud strukturaalne mõtleja, kes vaimustus peendetailidest, mille omavahelistest suhetest ja korrastatusest sünnib harmooniline tervik. Kuid see saab juhtuda alles pärast kõigi peendetailide mõistmist, mõtestamist, (esituslikus mõttes) „omandamist” ja nende omavahelist ühendamist elusaks tervikuks. „Sügismuusika” puhul on tegemist tavatu kontseptsiooniga, nii et ei olnud võimalik toetuda ühelegi eelnevale sellesarnasele kogemusele. Sestap nõuab kogu lavaletoomise protsess väga head vaimset kontsentratsiooni, läbinägelikkust, fantaasiat ja piisavalt jõulist loomiskirge. Ilmselt see, et Stockhausenil endal ei olnud „Sügismuusika” lavaletoomisel kasutada andekat, holistliku tunnetusega lavastajat, oli üks põhjus, miks teose potentsiaali ei olnud võimalik tollal adekvaatselt kuulajateni viia. Läinud suvel kanti teos jälle tervikuna ette Kürtenis ning sama ansambel MAM (Manufaktur für aktuelle Musik) esitas selle 5. novembril 2013 ka Berliinis. Tõdesin MAMi esituse suvist salvestust vaadates-kuulates, et ka MAMi ettekandes ei ilmutanud teos oma täit potentsiaali nii, nagu see avanes Anne Türnpu lavastuses Tallinnas 29. ja

30. oktoobril ning 1. ja 3. novembril 2013. Lavastuse manuaal oli MAMi interpretatsioonis küll korralikult läbi tudeeritud ning kohusetruult ette kantud, aga puudus tervikut mõtestav arusaamine, miks kogu see vaev üldse on ette võetud, ning korralikku sooritust elustav loominguline säde. MAMi ettekandes veenis üksnes teose ainus nootides fikseeritud osa, lõpuduo „Laub und Regen” interpretatsioon („Lehed ja sadu”, seda on erinevalt ülejäänud teosest sagedamini ette kantud ja ka salvestatud).

      Yxus Ensemble’i esituskoosseisu kuulusid „Sügismuusika” projektis väga musikaalne näitleja Lauri Kaldoja (kes tegeleb ka heliloomingu ja helikujundusega) ning Yxus Ensemble’i varieeruvast koosseisust Leho Karin (kel „Sügismuusikas” ei olnud küll võimalik esitada ühtki nooti tšellol), klarnetist Toomas Vavilov ning vioolamängija Karin Sarv. Etenduse kunstnik oli Kairi Mändla, heli eest vastutas Tammo Sumera ja valgustas Holger Helm. Iga etendus oli põnev ja teistest erinev, kuna näitlejatele-muusikutele on jäetud lisaks selgetele ülesannetele selles tükis ka väga suur improviseerimisvabadus etteantud piires. Yxuse esituses oli lavateoses kirge ja mängulusti, huumorit ja ehedaid emotsioone, pinget ja intensiivsust. Teos koosneb neljast osast, mille homogeenseks tervikuks sidumine polegi nii lihtne, nagu nähtus MAMi esitusest. Anne Türnpu lavastuses tekkis terviklik pingekaar algusest lõpuni, polnud ühtki juhuse hooleks jäetud üleminekut, kõik oli peendetailideni mõtestatud ja omavahel suhestatud. Põnev lavastuse komponent oli kostüümide valik — frakid ja õhtukleit koos valgete kinnastega. See lõi ootamatu kontrasti maaelu idülliga ning lisas teisigi dimensioone. Muu hulgas tekkis vaatajail assotsiatsioone Estonia katuse parandamise saagaga või ka laiemalt kultuurielu kataklüsmidega (kui katus juba lootusetult sõitma läheb, tuleb muusikuil endil ühel hetkel tellingutele ronida, et katus jälle paika saada). Kõlavõimalused ja rütmikombinatsioonid, mida meelitasid naelte ja haamriga opereerimisest välja Lauri Kaldoja ja Leho Karin, olid lihtsalt müstiliselt mitmekesised. Kolmanda liinina lisandus Karin Sarv ja see oli täiesti omaette abstraktne lugu, mis nende koosmängust teose esimeses osas lahti rullus…

      Heli kui elu orgaaniline koostisosa igal sammul ja igal hingetõmbel, loogilistes ja ootamatutes situatsioonides, soolodes ja polüfoonilistes kõlapõimingutes — elu kui avasilmi helimeditatsioon, see sõnum kandus „Sügismuusikast” Yxus Ensemble’i esituses saali täiuslikult.

      „Sügismuusika” sisaldab potentsiaalina erineva dünaamikaga kulminatsioonikohti ning osatäitjate suurepärast materjali valdamist ilmestas see, et kord mängiti ülevoolava fantaasiaga rohkem välja üks, teisel etendusel jälle teine puänt. Teine osa, jalust niitvalt vaimukas „puuraagude kvartett” oli esitatud sellise väljapeetuse, professionaalse muusiku väärikuse ja tõsidusega, millele lisandus kvartetiliikmete omavaheliste suhete dünaamika, et jääb vaid üle sügavalt imestada, miks pole seda geniaalset teost taibanud varem keegi teine tõeliselt (l)avastada.

      Stockhauseni „Sügismuusika” ettekandmise idee tuli Leho Karinilt, kes tõestas end selles projektis võimeka näitlejana ja kelle kuudepikkune pühendumine proovideks ja etendusteks vajaminevate, tohututes kogustes kuivatatud lehtede, vilja ja sobivate okste kogumisel oli samuti üks ettekande õnnestumise eeldusi. Oli puhas nauding jälgida energeetiliselt särisevat, detailitäpset ja hea huumoriga vürtsitatud esitust igalt osatäitjalt. Umbes tund aega kestev performance’lik muusikateater akumuleeris erinevaid muusikalisi elemente ja energiaid sügisese maaelu kontekstis — katuse naelutamisest, okste murdmisest, vilja peksmisest, lehtedes hullamisest jne kuni vioolamängija ja klarnetisti vallatust tõsisemaks muutuva teineteise avastamise ja helideni, mis seda väljendasid. Sõduri sisenemise stseen lõpu eel, kes lehehunnikus hullavatele armastajatele sõna otseses mõttes vee peale tõmbab (ehk nende kohal olevad dušid avab), oli Anne Türnpu lavastuses keeratud paar kraadi kangemaks Stockhauseni manuaalist, lisades sõduri partiisse (keda väga efektselt kehastas Lauri Kaldoja) saksakeelseid militaarse iseloomuga käsklusi. Kergesse, rõõmsasse ja mänglevasse „sündmustikku” lisandus teose lõpuosas niisiis tõsisemaid noote, neid samas aga üksnes aktsentidena markeerides. Stockhausenil oli vastavalt tema lähikonnas olevatele muusikutele klarnetipartii esitajaks naine ning vioolamängijaks mees. Yxus tegi siin muudatuse, vahetades oma võimalusi arvestades välja „Sügismuusika” romantilise paari instrumendid. Klarnetist Toomas Vavilovi ja aldimängija Karin Sarve kanda jäi lavateose finaal, mis koosnes täie eheduse ja kirega kehastatud mängulis-romantilisest stseenist märgades lehtedes ning ainsa täiemõõdulise traditsioonilises mõttes muusikanumbri „Laub und Regen” tundlikust esitusest. Läbileotatuna ning lehepuruga kaetuna kannavad klarnetist ja vioolamängija ette eelnevat sündmustikku, erinevaid psühholoogilisi tasandeid kokkusõlmiva muusikapala, mida esitades suunduvad nad avardunud ruumi (saali kõrged uksed tehakse lahti, nad liiguvad mängimist jätkates suurde fuajeesse ja sealt edasi trepikotta), jättes näitelavale maha kõrge intensiivsusega energiavälja. Muusikale lisanduv kaja avaramas ruumis ja sinistes toonides valgustus loovad kosmilise mõõtme, maha jäänud eluteatri näitelava kõneleb enda eest…

 

Raud-Ants

      Helikunsti sihtkapitali aastaauhinnaga pärjatud Kristjan Kõrveri kammerooperit „Raud-Ants“ (2013) ansambli Resonabilis — Iris Oja, Kristi Mühling, Tarmo Johannes ja Aare Tammesalu — ning dirigent Andrus Kallastu esituses mul kahjuks elavas ettekandes möödunud suvel kuulata ja vaadata ei õnnestunud. Kammerooper häälele, flöödile, kandlele ja tšellole tuli esiettekandele 27. juulil 2013 Mustjala festivali ja Saaremaa ooperipäevade raames rannakaitse suurtüki laskepesas Ninase poolsaarel. Jäädvustusvideot (st ei heli ega režii poolest olnud tegemist professionaalse ülesvõttega) vaadates oli see Kõrveri kammerooperi esiettekandeks hästi sobiv paik, ent sinna ei olnud võimalik kohale sõita paljudel, sestap oodatakse suure huviga ooperi järgmist ettekannet. Ansambel Resonabilis, kes möödunud hooajal tähistas väga meeldejäävate kontsertidega oma kümnendat tegevusaastat, oli võtnud kavasse tuua Kõrveri „Raud-Ants” ettekandele tuleval suvel Hiiumaal. Ootamatult on aga tekkinud absurdne olukord. On täiesti arusaamatu ja aktsepteerimatu, et Kultuuriministeerium ei leidnud võimalust eraldada ansamblile Resonabilis aastaks 2014 tegevustoetust. Eriti sellel taustal, kus eelmist hooaega ehtisid huvitava kavaga ja kõrgel tasemel kontserdid ning Kultuurkapitali aastaauhinnaga pärjatud Kõrveri „Raud-Antsu” esiettekanne. Huvitav, milliste kriteeriumide alusel siin riigis küll tegelikult maksumaksjate raha jagatakse? Ühiskonnas, kus üks häbiväärne rahaskandaal järgneb teisele — eriti absurdne on muidugi 100 miljoni maksumaksja raha tuulde lennutamine Eesti Energia Ameerika-seikluse käigus2 —, ei veena paraku valitsuse argumendid, et raha ei ole.

      „Raud-Antsu” libreto on loonud helilooja Kristjan Kõrver Jacob ja Wilhelm Grimmi muinasjutu ainetel. See tekstiline alus on inspireeriv, dramaturgiliselt veenev, rütmiliselt köitev (kasutades muinasjutule omast korduste struktuuri), hästi kõlavas sõnastuses ja vastab oma stiilse väljapeetusega hästi nüüdismuusikateatri žanri nõuetele. Ka „Raud-Antsu” libretol on teatav ajaülene dimensioon, narratiiv liigendab ühest küljest selgelt teose kulgu, teisalt aga loob oma tähendusliku mitmekihilisusega hoopis teist laadi tunnetuse, andes tööd nii intellektile kui ka jättes kujutlusvõimele piisavalt avara lennuruumi. Muinasjutud on põhjatu varaallikas, neisse on aegade jooksul kodeeritud tihedalt informatsiooni, mille talletamiseks on erinevatel põhjustel tulnud valida mõistukõne. Selle varaallika lahtikodeerimine ei õnnestu niisama möödaminnes. Kristjan Kõrveri lähenemine äratab tõsist huvi ning paneb fantaasia tööle. Esiettekande lavastas Ott Aardam, video põhjal otsustades (kusjuures kõik esitajad kahjuks kaadrisse ei mahtunud ja seega jäi olulisi lavastuslikke detaile ilmselgelt kaadrist välja) oli tegemist lavaliste elementidega vürtsitatud, ent siiski peamiselt muusikale keskenduva ettekandega, mis jättis oma karges väljapeetuses koos tegevuslike rõhuasetuste ja minimaalsete liikumisjoonistega väga värske mulje. Kuulaja-vaataja põhitähelepanu on nõnda keskendunud erksale ja fantaasiarikkale muusikakangale, mida elavdasid ootamatud, jutustavast põhijoonest kõrvalekalduvad sündmused. Ooperi helikeel köidab esimesest fraasist peale intensiivsusega, mis tõotab huvitavat teekonda.

      Kristjan Kõrver on saatesõnas oope­rile kirjutanud järgmist: „Muusikaliseks inspiratsiooniallikaks oli XVIII sajandi numbriooper, ka teose liigendumine muinasjutu peatükkide alusel meenutab ajaloolist ooperivormi. Lisaks on kammerooperi vokaalpartii inspireeritud numbriooperi aaria tehnilisest keerukusest. „Raud-Ants” on lauljale tõsine väljakutse, sest just laulja kanda olen jätnud nii loo jutustaja kui ka erinevate tegelaste rollid. Kergem ei ole ka teistel ansambli liikmetel, kellelt lisaks pillimängule on oodata veel üht-teist teatraalset. Kammerooperi „Raud- Ants” libreto sai tõuke vendade Grimmide muinasjutu süvapsühholoogilisest analüüsist, mille leidsin Arnold Bittlingeri raamatust „Kristlike pühade päritolu”.”

      Videomulje põhjal vormus teosest Resonabilise esituses ühes joones kulgev pingekaar, sündis orgaaniline tervik, milles olid hästi tasakaalus ekspressiivsemad ning lüürilised või loitsivalt sissepoole vaatavad muusikanumbrid. Resonabilise kõigile neljale muusikule on helilooja kirjutanud täisintensiivset pühendumist nõudva partii, lisanduvad muud lavalised ülesanded. Iris Oja ülesandeks oli pikkade lõikude vältel ka šamaanitrummi löömine. Šamaanitrummi partii lõi kammerooperile rituaalse alusfooni (ooperi lõpu poole kõlab dirigendi esituses suur trumm) ning selle vaikimisel said võimendatult esile tõusta ekspressiivsemad või lüürilisemad muusikalõigud. Lavastaja Ott Aardam luges kaugusest tähen­damissõnade laadi, ooperi kõige tähendustihedamaid tekste. Oope­ri vältel saavad kõnetekste esitada ka Resonabilise instrumentalistid ning iga kord mõjub see väga loomulikult ja enesestmõistetavalt, et just see muusik oma isikupäraga kõneteksti koloreerib. Väga ilmekad on stseenid, kus muusikud kõnekoorina läbisegi rahvast kehastavad. Kõrveri fantaasiarikkus, kuidas luua ooper neljale muusikule nii, et oleksid kaasatud kõik ooperi peamised komponendid — „orkester” (ehk siis käesoleval juhul modernset barokk­triot meenutav kooslus), solistid (ühe laulja esituses!), lavaline liikumine ja koor —, on tõesti hämmastav! Koostöös viie muusiku ja lavastajaga on Kõrver kontsentreeritult saavutanud rohkem kui teinekord terve teatrimaja, hoolimata tolle rikkalikust eelarvest ja paljudest tosinatest töötajatest! Nii nagu eelnevalt olen välja toonud — tõsiseltvõetava nüüdismuusikateatri õnnestumise peamiseks eelduseks on kandev idee või kontseptsioon, mis sünergias muusikaga loob iseseisva muusikalis-lavalise aegruumi. Aga võibolla ongi teatud juhtudel sellist vaimselt kõrge kontsentratsiooniga kontiinumit viie inimesega lihtsam luua kui majatäie kireva seltskonnaga?

      Kindlasti tuleb ooperit „Raud-Ants” analüüsides esile tuua Kõrveri väga loomulikku vokaalikäsitlust. Eestikeelsete tekstide nn kunstmuusikasse rüütamisel tekib sageli (võiks öelda, et lausa enamasti) mingi omamoodi tõkestus. Kas on siis tegemist sellega, et eesti keel on meile olmetasandil liiga lähedal (ega Pärt ole ilmaasjata komponeerinud valdavalt võõrkeelsetele tekstidele) ning kõlab ooperižanris pentsikult, või siis sellega, et helilooja pole suutnud leida sellele meile liiga lähedalseisvale keelelisele kõlapildile sobivat muusikalist ekvivalenti — või mõlemat. Kristjan Kõrver on selle tõkke targalt või intuitiivselt (või mõlemal moel) ületanud nii, et ka keeruliste passaažide kõlades on tekst arusaadav ja muusika kulgeb loomulikult. Meenutagem, et libreto autoriks on samuti helilooja — sõnade ja häälikukombinatsioonide valik mõjutab ju samuti väga tugevalt muusikat ning kui selle valiku teeb helilooja ise, siis võib arvata, et ta valib välja oma muusikalise mõtlemise jaoks sobivaima. Väga hästi töötasid kordused — struktuuri liigendamise mõttes, muinasjutule iseloomulikku arhailist ja arhetüüpset esile tuues ning kuuldava üle mõtisklemiseks aega ja ruumi võimaldades. Kahtlemata oli ooperi ettekande õnnestumisel väga suur osa täita Iris Ojal, tänu talle alati omasele süvitsiminevalt raputavale, nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt jäägitu pühendumusega musitseerimisele. Imetlusväärne oli tema kiire ümberlülitumine erinevate rollide vahel ning nende rollide karakterite kujundlik tabamine.

      Enne ooperit lõpetavat regilaulul põhinevat loitsivat koodat kõlab kaugusest Raud-Antsu kõige kontsentreeritum tähendamissõna, mis paljastab tema päritolu ning millesse on kokku pakitud suur hulk tähenduskihte inimkonna ajaloost just nagu zip-faili. Siinkohal saab ring täis ning lausuda jääb taas Hesse sõnadega: „Iga maine nähtus on illusioon ja iga illusioon on avatud värav, mille kaudu võib hing — kui ta selleks valmis on — minna maailma sisemusse, kus sina ja mina, päev ja öö on üks ja seesama.”

      Ent viimase sõna jätan heliloojale, sest ooperit elavas esituses mitte kuulnuna on mul tervikpilt veel saamata. „Loo nimitegelaseks on salapärane metsik mees, kes sügavas metsas inimeste kadumist põhjustab ning julge jahimehe eestvedamisel kinni püütakse ja kuningalossi hoovis puuri pannakse. Mehe vabastab väike kuningapoeg, kes mänguhoos puuri juurde satub. Raud-Ants ning poiss põgenevad koos ja nende saatused jäävad edaspidigi omavahel seotuks. Loodetavasti ärgitab kokkupuude selle kammerooperiga kuulajaid mõtisklema metsiku mehe mõistatuse üle. Ehk tasuks meil kõigil peeglisse vaadates küsida, kes (või parem juba kus) on Raud-Ants?”

 

      * * *

      Jätsin meelega kõik alapealkirjad jutumärkidest ilma, sest igaüks ooperi tiitlitest kannab endas mahukat tähendusvälja, mis möödunud suvel-sügisel ühe ajastu sügisele oma valgusvihke heites on mõjutanud nii meie oma rahva kultuuri kui ka transformeeruvat ühisolemist sellel planeedil.

 

Kommentaarid:

¹  „Tsitaadid Bernhard Schmidti kaasaegsetelt”. Kai Tamme koostatud kavaraamatust etendusele „Valgustatud pimedusejünger”.

² Vt saateid: http://tallinnatv.eu/index.php?id=12185 ja http://tallinnatv.eu/index.php?id=12459 , millest ilmneb, et Eesti Energia Ameerika firma Enefit kontoris tööd ei toimu, „kaevanduses” ulub vaid tuul, sest inimesi pole seal enam ammu nähtud ning tehnoloogiat, mida sealse kivimi kaevandamiseks kasutada, pole veel loodud. Küll aga on selle „projekti” sisse voolanud juba kolme aasta jooksul 100 MILJONIT Eesti maksumaksja raha. Kuhu on see raha kanditud tegelikult???