VASTAB FELIKS KARK
Aprill, 2014
Ma võtsin igaks juhuks oma arhiivi kaasa — et vähemalt tean aastaarvu öelda, kui vaja. Vaata, pea on ju ka küllaltki kulunud juba…
No ma ei usu, et su peal midagi häda on.
Ei, häda ei ole kedagi, aga… mäluga on sihuke värk, et nimed ei seisa meeles ja … näod ei seisa meeles! Ei, näod jäävad veel meelde, aga vaatad otsa ja siis hakkad mõtlema, kus, kurat, ma teda näind olen? Ja ei julge otse küsida ka!
Siin tulebki küsida see kohustuslik küsimus: mis on sinu saladus, et oled kaheksakümneseks välja vedanud ja kuidas sa selle juures nii heas vormis oled?
Ma olen eestiaegsest materjalist!
Mis sul sellest Eesti ajast endal õieti meeles on?
No mis lapsele ikka meelde jäävad — mänguasjadepoed. Ja kodust see, et isaga käisime suusatamas, kui Kungla tänaval elasime. Siis kui juba venelane sisse tuli, ma olin vist kuueaastane — siis veel ehk nääre ei olnud, ikka jõulud —, jagati lasteaia jõulupeol šokolaaditahvleid ja iga tahvli juures öeldi, et onu Stalin saatis. Aga minu ema töötas Kawe vabrikus ja mina mõtlesin, et no kuidas see onu Stalin sai saata, kui minu ema töötab seal vabrikus — see oli ikka ema, kes saatis…
Nõukogudeaegsest elukorraldusest ei ole sa täielikult pääsenudki, roll „ENSVs” tuletab seda ikka meelde?
Jaa, see on üks meeldiv kogemus, mitmel põhjusel. Minu jaoks sai see alguse vist nii, et lavastaja Ain Mäeots käis vaatamas „Iha jalakate all” ja eks ta siis leidis, et minusugune vanamees talle seriaali sobib. Ma saan seal mängida üsna hingelähedast osa, just seda, mida okupatsiooniajal oma hinges kandsin. Võõra võimu vastalisus oli ju meiesugustel läbiv osa elust ja mõtteilmast. Ja tekstid on mõnigi kord päris mahlakad. Nii et see Aadu ongi päris minu moodi mees.
Ameerika Häält olen ka kuulanud, küll ja küll. Ükskord olime Saaremaal ringreisil, Artur Rinne ja kvartetiga RAM 1. Orissaare pargis otsis Rinne oma raadio välja ja siis kuulasimegi; Rinne ütles, et Eesti Raadio mehed olid talle kombineerinud sellise väikese transistorraadio, millega sai Ameerika Häält kuulata. Sellise asja eest võis tol ajal päris kinni minna!
Kas oskaksid Ameerika Hääle kuulamise jaoks ka ise raadioaparaadi kokku panna? Sa oled ju inseneriharidusega.
Jah, aga mitte raadioinseneri, ma olen Tallinna Arhitektuuri- ja Ehitustehnikumi lõpetanud, teede osakonna. Ja mitte päris inseneri-, ikka tehnikumiharidusega. Jooniseid olen ma küll palju teinud, töötasin projekteerimiskontoris ja restaureerimistöökojas. Kogu Tallinna vanalinn, Paks Margareeta ja kõik need teised, on mul läbi kolistatud ja üles mõõdetud!
Olid linnapoiss?
Suviti ma olin ikka maal, peamiselt Vaivaras. Seal olid mu emapoolsed vanavanemad, kes olid Venemaalt tagasi tulnud, kui Eesti vabaks sai; rajasid suure talu. Teine koht oli Järva-Jaanis, seal, kus isa oli sündinud — admiral Pitkaga samas külas, Jalgsemal. Järvamaal tegime onupojaga igasugust maatööd ja ka kõiki tempe, mis poisikesed maal teevad. Meisterdasime kuuseoksast vibusid, lõmmupuust lõime nooled ja küttisime siis enda meelest oravaid… No kes see ikka oravale puu otsas pihta saab, ja veel noolega! Vaivaras käisime tädipojaga karjas ja mängisime jälle teistsuguseid mänge.
Kas sa karjas käies pajupilli ka tegid?
Ikka tegin! Karjas käisime riigimetsa ääres. Ma ei mäleta, palju neid lehmi oligi… Eks me tädipojaga läksime oma mängudega hoogu ja siis panid lehmad lõikama, ajasime neid siis mööda riigimetsa taga. Aga küllap me nad iga kord ka kätte saime. Ka lakas magamine on mul meeles. Seal Vaivaras olin metsavend ka! Käisin isale, vanaisale ja onule metsa süüa viimas, kui nad vene rinde eest peitu läksid. Mul oli lehm kaasas — et kui peaks küsima tuldama, siis ma olen lihtsalt üks karjapoiss oma leivakotiga. Neil oli selline punker, mille luugi peal kasvas kuusk.
Tegid sõjaaegse lapsena päris mehetööd?
Noh… nii-öelda… Aga sel ajal olid ju teised arusaamad. Nii olin pisikese poisina juba piibumees ka! Vanaisa tõmbas piipu ja eks mina ronisin talle muudkui sülle. Ükskord siis vanaisa pistis piibuotsa mulle suhu ja ütles, et proovi kah, mis asi see on.
Ema kasvas Vaivaras ja tegi tüdrukuna näitemängu, minu lapsepõlves jutustas siis mulle, mis nad olid teinud. Suurem osa laste mängudest on ju ka omamoodi näitemäng. Ühekorra mängisime tädipojaga, et tema on Hitler ja mina all kraavipõhjas Stalin ja tema teeb õhurünnakut. Loopis mind poritükkidega. Ma siis mõtlesin, et panen talle õhutõrjesuurtükist vastu, aga juhtus hoopis nii, et… mul püksid täis ja tädipojal-Hitleril nägu nalja täis.
Aga mälestused on ikka helged, viguritest ja pahandustest hoolimata. Nii et ma olen põhiliselt oma lapsepõlve suviti maal veetnud. Eks sellepärast olen ikka alati linnast ära tahtnud, ja nüüd ma elangi Audrus, teise maja ehitasin oma projekti järgi.
Aga talved olid ja koolis käisid Tallinnas?
Jaa. Kungla tänaval, kus juba koolipõlv peale hakkas, oli niisuke aedade labürint, seal me siis põhiliselt mängisime, ikka poisikeste viisi — tapmist ja tagaajamist, ühed olid võmmid, teised sulid.
Koolile lisaks õppisin omal ajal ka viiulit — ema tahtis. Nii palju ma ikka õppisin, et oskasin emadepäeval „Ema südant” mängida. Ja et ma siiamaani enam-vähem tean, kuidas viiulit ja poognat hoitakse.
Lapsepõlvemaad ja -mälestused on ikka need kõige ilusamad, aga sõjaajast on ka teistsuguseid meeles. Märtsipommitamise ajal jäi Kungla tänava maja küll terveks, aga aknad viskas õhusurvega kõik tuppa; siis läksime meie ka, nagu suur hulk linnainimesi, sõja eest maale pakku. Pärast, kui tagasi tulime, kolisime Tallinnas üsna palju kordi, kuni pere lõpuks Meriväljale paika jäi, kuhu isa maja ehitas.
Millal suupill mängu tuli?
Esimese suupilli kinkis isa, kui olin viieaastane. Isa mängis ise ka. Ma ei saanud esialgu kuidagi õiget viisi kätte, aga siis hakkas tasapisi tulema: „Mulgimaal, seal on hea elada…”. Selle viisi sain kätte ja kui sõitsime rongiga Vaivarasse, mängisin seda kupees ja rahvas plaksutas mulle pärast. See oli mu elu esimene aplaus, ma olin siis vist kuueaastane. Järgmise kinkis üks saksa sõdur, sel ajal, kui sõja jalust maal varjus olime. Ta kuulas, et minu oma oli juba häälest ära, ja andis enda oma mulle. Küll mul oli hea meel!
Sellest olen juba sada korda rääkinud, kuidas ma Pariisist suupilli ostsin!
See oli see kurikuulus reis…
…kus Kultuuriministeeriumi teatrite valitsuse juhataja Aarne Vahtra Louvre’ist ära hüppas. Seesama, jah. Küll oli pärast palju jama. Käisin parteikomitees „kohvil” ja KGBs vaiba peal, et kes temaga koos oli ja miks ja kuidas…
Nüüd on siis suupilliklubi ja -festival?
Kui ma Rakverest Pärnusse tulin, tekkis mõte, et koguks üle Eesti kokku need vennad, kes suupilli mängivad. Kui palju neid tuleks? Ja esimest korda tuligi kaheksateist inimest!
See oli…
…1996. 9. novembril sai meil seitseteist aastat täis. Ja oli kohe tahtmine teha ametlikult mittetulundusühing: lipp, vapp ja hümn — kõik sinna juurde.
Ja oma sõjavägi?
Oma sõjavägi ja oma festival! Esialgu tegime suupillipäeva, siis korraldasime suupillide rongkäigu läbi linna; rongkäik käib siiamaani, igal festivalil.
Suupillipidu on üsna rahvusvaheline?
Jaa. See on kõige suurem suupillifestival Balti- ja Põhjamaades.
Ja ise käite mujal esinemas?
Me käime ise üsna palju ka välismaal mängimas, Soomes, Saksamaal — Bad Oldesloe, Trossingen, Helsingborg ja mitmel pool mujal. Bad Oldesloes mängisime algusaastail Piccolo kvintetiga väikeste suveniirpillidega, kohalik televisioon võttis üles, tehti intervjuusid. Ikkagi eksootilised, kuskilt Baltimaadest ja suupillidega. Siis nägime esimest korda tõelisi meistreid, ansambleid. Picca-Trio, kus on peale n-ö tavaliste veel akord- ja bass-suupillid, ja kuidas nad mängisid! Suu vajus ikka nööpauguni lahti.
Kas suupillimäng on teatrilava jätk?
Ei, see on omaette hobi. Suupillimäng on hea enesetunde saavutamiseks, sest see lõõtsutab ju kopsud läbi. Suupille antakse isegi lastele, kellel on kopsuhaigused, et nad saaksid kopse tuulutada. Me käime oma Piccolo Folgiga koolides lastele suupillimängu õpetamas ja populariseerimas. Eesti Kontsert korraldab. Laps õpib veerand tunniga loo ära, näiteks Ernesaksa „Rong see sõitis tšuhh, tšuhh, tšuhh…”.
Suuredki õpivad?
Oo jaa! Meil on mitu sellist tuntudki meest täiskasvanud peast suupilli mängima hakanud, mängivad kohe suure innuga. Väino Uibole mängisime ükskord sadamas, tema autovagunis, kui ise festivalilt tulime. Meil oli veel pidutuju sees ja tema saigi sellest korrast ärgitust, nii et nüüd on tal Saaremaal oma suupillipunt! Ja Karl Madis on meie klubi auliige. Käisime koos Trossingenis maailmameistrivõistlustel. Jah, see on kõige suurem rõõm, kui ma näen, et inimesel on suupill taskus — oma poiss.
Ja suupillimäng muudkui levib?
Jah, Piccolo Folgiga käisime pärimusmuusika festivalil, väga hästi võeti vastu. Käisime ka laulupeol suupillidega! See oli ajalooline sündmus, kui esimest korda laulupidude ajaloos oli rongkäigus suupilliorkester.
Varsti tuleb ju ka suur suupilli leiutamise aastapäev, kakssada aastat?
Jah, Christian Friedrich Ludwig oli see Buschmann, kes suupilli leiutas, 1821.
Suupill on igamehepill?
Muidugi! Ta ei ole kallis osta, elektrit ei ole sul tarvis, metsas võtad taskust välja ja mängid! Arendab kopsumahtu, muusikalist kuulmist — valesti mängida ei saa, kui pill hääles on.
Vaata vahelduseks meie suupilliklubi brošüüri, klubi on nüüd seitseteist, aga selle tegin siis, kui kümme täis saime. Kanged mehed on nende piltide peal, need, kes meil kõik käinud on…
Jah, Ilmar Tõnisson ja Karl Madis… Isegi Mauno Koivisto on teil auliige? Tükike ajalugu. Sa oled lavalgi, etendustes, suupilli mänginud?
On tulnud, jah, ette, mitmes tükis. Üks oli „Ulguv mölder”. Ja siis oli veel muusikal „Irma”. Ma pidin seal pimedas mängima ja et pill õiget pidi pihku trehvaks, panin plaastritüki suupillile ühe otsa peale. Sokk [Jüri Vlassov] kurivaim kleepis selle plaastri teise otsa peale ja mul pimedas pill vale pidi suus! Vaata et keerad etenduse nahka! Mängisime Sokuga ka ühte kahemehetükki „Õhtust, Leon”, vennad kahekesti musitseerivad, võtavad veini ja musitseerivad. Peale selle õppisime veel prantsuskeelse laulu ära, mina mängisin suupilli ja tema kitarri.
Andsid juubeliks oma plaadi välja?!
Jah. Seal peal on n-ö minu laulud, minu sissemängitud pillilood. Üks laul on koguni Teatriühingu õppestuudio ajast, kui diplomilavastuses ühte joodikut mängisin, kelle laul oli ülistus näitlejale. See joodik, Lui, keda ma mängisin, oli selline tegelane, kes puges oma suurele iidolile külje alla, et tema esietendus- ja muudest pidudest osa võtta, muudkui kiitis ja ülistas näitlejat, aga ise polnud ühtegi tükki vaatamas käinud. Siiamaani on see laul mul meeles. Ja siis on muidugi mu omatehtud laulud, näiteks „Pärnu valss” või „Suupilli polka”, millest meie rahvatantsurühm Auto tegi isegi endale tantsu!
Sa oled väga mitmekülgne: ligi paarsada teatrirolli, filmid, tele, muusika ja festivali korraldamine, mitu ansamblit… Sporti ka veel teed?
Festivali korraldavad nüüd rohkem nooremad, Elmar Trink ja teised. Tehnikumi ajal tegin ratsasporti, praegu käin kõndimas, ja Vene sõjaväe ajast jäi mulle harjumus hommikuti võimelda.
Ratsutamises on sinu nimel siiani üks Eesti rekord?
Jah, herdelgalopi 2000 meetri rekord, 2:16,3. Seda ala enam ei tehta, pole ju džokisidki, nii et rekord võibolla jääbki püsima. Käisime poistega Tondi ratsaklubis. Ja õige ruttu tulid juba võistlused ja auhinnad. Novotšerkasskis, Moskvas… Loomavagunitega sõitsime — koos hobustega. Ma olin kerge poiss ja mind pandi kohe galopi peale. Aga kõike muud tegime ka! Parkuuri sõitsin, voltižeerisin…
See on akrobaatika hobuse seljas?
Jah, on selline eriline sadul, kaks pulka ees ja sangad taga. Ja siis muudkui võimled galopeeriva hobuse seljas, vahepeal seisad laudjal püsti, teed kääre, kõik ikka fikseeritud, nagu võimlemises kunagi! Kõigepealt harjutasime haugihüppeid — trampliini pealt üle hobuse, pea ees, teisele poole ja seejärel tireliga mati peale. Siis pandi kaks hobust põigiti ette. Siis juba kolm — pikem hüpe. Trampliin oli autokummist ja siis üle kolme hobuse haugihüpet! Treenisime, võistlesime ja muudkui võitsimegi koos kadunud sõbra Ülo Kääramehega. Oli veel üks päris eriline värk, mõõgaraiumine!
Kogu sport oli tollal ju poolsõjaväeline?
Muidugi, ALMAVÜ…
Aga see mõõgaraiumine? Hobuse seljast?
Hobuse seljast, jah. Alguses tehakse kuiva trenni ja pärast hobuse seljast, terava sõjaväemõõgaga. Raja ääres on pakud, igas pakus on vits sees, vitsal on valgega märgitud umbes kümme sentimeetrit. Mõõgaga pidi selle vitsa valge märke koha pealt läbi lööma, teine vits teisel pool rada. Lööma pidi sirge käega. Hobusele pandi trengid, et ta ei saaks peaga rapsida. Ma ei kujuta ette, kuidas sõjas see asi käis, kui paljude hobuste kõrvad lendasid, sest isegi meil oli ühel hobusel, kes oli selle töö peal, mõlemad kõrvaotsad ära raiutud! Ma olen tähele pannud, et tänapäeval käivad ratsutamas põhiliselt tüdrukud, aga tol ajal olid põhiliselt mehed.
Eks see ühiskonnakorraldus oli ikka ise ka rohkem meestekeskne, aga koolisõidus oli vahest ikka tüdrukuid?
Jah, koolisõidus ja parkuuris olid ka tüdrukud.
Ratsutamise oskust on filmitöös vaja läinud, kas mõõka on ka peos hoida tulnud?
Ei, mõõka ma ei ole pärast enam peos hoidnud, ratsutanud olen küll, jah, „Viimses reliikvias”. Ma pidin seal ühe hobusega teiste järel jooksma. See oli niisuke laisk hobune, ei tahtnud sugugi edasi minna. Ma siis udisin teda seal… Aga Teatriühingu õppestuudios õppisime mõõgavõitlust küll!
Ja muusikat?
Sellisel kujul musitseerimine hakkas peale pigem teatriga seoses. Estraad ja ansambel Lilleke.
Kui 1970-ndatel lõi laulu lahti Amor Trio, siis peatselt hakkas näitlejate ansambleid tekkima nagu seeni pärast vihma, mõned küll ka üsna muusikakauged… Teie Lilleke esines end ju kangesti populaarseks?!
Jah, eks neid ansambleid oli ja ole tõesti igasuguseid. Igas teatris on olnud omad, oli nagu auasi või kohustus, et trupis peab ansambel olema, oskustest hoolimata. Aga mõni oli ikka päris hea. Seesama Amor Trio oli ju paroodia, aga laulsid siiski enam-vähem. Ugalas oli Pääsupojad, see oli Väino Uibo punt, nemad olid nagu rohkem muusika peal väljas, Lilleke jälle rohkem naerutamise.
Nüüd siis mõni sõna teatrist ka. Lugesin Pärnu teatris kokku vähemalt 53 lavastust, kus sul on olnud roll?
Küllap siis, kui nii kirjas on. Ma ei ole ju enam trupis koosseisuline, iga tükk või roll on lepinguga. „Suvitajate” Ärni oli esimene, mis mul lepinguga oli, siis tuli lastetükk, „Aladdini imelamp”, ja nüüd tuli välja „Topeltelu”.
Jüri Aarma, ise ju väljaõppinud näitleja, küsis sinult näitlejaintervjuu (vt Maaleht 8. II 2013) kohustusliku küsimuse, et kuidas sul ikkagi need tekstid meelde jäävad. Sa ütlesid, et tekstid jäävad hästi meelde, pole häda midagi. Aga kui on kaks või kolm või rohkem osa ühes tükis, nagu mõnikord ju on, siis idaneb tagamõttega küsimus, et kas musitseermine, muusikalise mälu kasutamine selles asjas aitab?
Ei tea… Mitut rolli õpid täpselt samamoodi nagu ühte tükki. Kui on palju teksti, ütleme esimeses vaatuses on üks tekst, teises vaatuses teine ja kui on kolmas vaatus ka veel, siis need on nagu eraldi tervikud ja veavad ennast ise lõpuni. Nii on ka mitme rolliga.
Aga karakterid on erinevad?
Jah, seda muidugi. Aga karakterite vaheldumist olen ma eluaeg teinud, ma olen palju estraadi teinud. Teatriühingu õppestuudios hakkasin peale, koos Andres Pärnaga. Me käisime tol ajal kahekesi, nii nagu hakkab see asi — etüüdide kaupa. Tööl olin ma tol ajal Sossi klubis, kunstnikuna.
Ah selline amet ka veel?
Jaa, jaa, enne veel, kui ma Teatri õppestuudio lõpetasin. Olin üleval Sossi mäel tehase kunstnik. Tehase kunstnikke oli kas kolm või neli. Plakatid, loosungid, värgid… Me olime seal allpool, just samal tänaval, kus üle tee on viinavabrik Liviko. Viinavabriku mehed kasutasid meie kunstnikke ära Liviko reklaamide tegemiseks. No mis reklaamid need tol ajal olid, aga midagi ikka… Sossi kunstnikud käisid üle tee reklaame tegemas ja keegi ju ei kontrollinud pärast, mis sul põues on, kui tagasi tulid. Meie töötoas oli kapitagune Liviko riiul kohe. No et kunstnik muudkui joonistab ja veidi aja pärast läheb riiuli taha, tuleb välja, limpsib suud… Siis olid sellised kombed.
Ma põikasin jälle kuskile teise raja peale… Estraadiga hakkasime peale Andres Pärnaga. Meil oli niisugune estraadinumber nagu „Reportaaž”. See oli rohkem minu idee, sest ma tegin imitatsiooni ja igasuguseid hääli: autosõit, loomade hääled… Number käis nii, et kaks vennikest tahavad minna kolhoosi reporterite konkursile, neile antakse proovitööna teha reportaaž kolhoosist Oktoobri Võit. Sõitsid välja, aga auto sõitis tee peal vastu puud ja makilint põles ära. Mis nüüd teha?! Aga teeme otseülekande, ilma selle kolhoosita. Ja siis tulidki kõik kolhoosi hääled: sealaudas teeb sigade häält, kanalas kanade häält, ise suhtleb kanatalitajatega. Omas ajas oli naljakas, praegu ei ajaks vist kedagi naerma. Sossi klubis oli kas jõuluõhtu või mingisugune uusaastapidu, me tegime oma reportaaži ja siis Artur Rinne — ta oli ka oma pundiga seal — nägi meid ja kutsus: kuulge poisid, meil on konferansjeed tarvis, läheme Saaremaale, tulge kaasa! Noh, miks mitte! Niimoodi meil hakkaski siis suurem estraaditegemine peale, saime Filharmoonia mittekoosseisulisteks artistideks ja käisime Andres Pärnaga mööda Eestit palju ringi. Olime konferansjeed Feliks Mandre orkestri juures, käisime väljas Emil Laansoo ansambliga, RAM 1-ga. Ja muidugi esinemised Artur Rinne enda, Heli Läätse, Kalmer Tennosaare ja teiste tolleaegsete rahva lemmikutega.
Kui me pärast õppestuudiot läksime koos Andres Pärnaga Rakvere teatrisse, tegime seal estraadi edasi. Haltuurat, nagu tol ajal nimetati. Muudkui kutsuti: igasugused kolhoosi- ja asutuste süldipeod, tähtpäevad. Aga siis läks Andres ära Tallinna ja minul ei olnud enam partnerit. Uueks estraadipartneriks leidsin Eldor Valteri, temaga panime sama rida edasi, aastaid. Mõtlesime muudkui uusi lugusid juurde. Seejärel tuli Lilleke, panin kahe rauaga, Eldor Valteriga üks pull ja Lillekesega teine. Teater muidugi ka — see ikka kõigepealt! Aega pidi kuidagi jagama. Ükskord pidime olema Valteriga kuskil Jõhvi kandis ja Lillekesega jälle kuskil Kuusalu juures. Kas läksid need ajad kogemata risti või oli see kuidagi ehku peale seatudki… Lõpetasin Ida-Virumaal ära ja pidin oma autoga kiirelt ühest kohast teise saama. Talvine aeg oli ja kangesti libe, siis polnud ju mingeid talvekummegi, ma jäingi natuke hiljaks, nii palju, et poisid olid esimese looga juba laval, ja siis ma tulin ähkides, jõudsingi õigel ajal.
Solist tuleb ikka hiljem…
Jah, sedasi võib ju ka…, aga üldiselt niisugust asja tol ajal endale ei lubatud, publik oli kõige tähtsam, publikust peeti lugu, olgu teatris või rahvamajas või süldipeol. Ja artist ei hilinenud!
Särk püksis ja pea kammitud?
Ja tekstid ja laulusõnad peas, jah.
Kui ma Rakverest ära tulin, kui Pärnusse kutsuti, siis oli ju siin ka vaja estraadi teha. Esimese raksuga otsisin välja Siina Üksküla ja Lii Tedre, „Armastuse kolmnurk” oli šõu nimi. Aga teater oli meie jaoks muidugi peatähtis ja etendused tõmbasid mul need kenad naisterahvad ära. Kuid publikut jagus ja hakkasime Elmar Tringiga peale, nüüd olemegi temaga juba paarkümmend aastat koos esinenud. See on ansambel Johhaidii, kui sa oled kuulnud.
Jah, ma olen selles isegi teie lahkel kutsel kaasa löönud.
Jah, olid kaasas, ja Piccolo Folgiga ka. Kui estraadi teed, siis pead oskama olukorrast välja tulla. Kui laval tekib mingisugune auk, mõni partner järsku unustab või ise unustad, ei saa ju jääda laval appi karjuma, lähed edasi ja otsid, aitad partneri ka välja.
Oled partnerile „karguks”?
Karguks jah. Just! Estraadiga ongi niisuke asi, et naerutamiseks teda ju tehakse ja sellega seoses tulevad endalgi meelde igasugused naljakad asjad. Kui me veel Andres Pärnaga koos tegime, siis olime ükskord estraadiorkestriga Viljandimaal. Kuu aega jutti, tol ajal olid pikad reisid, edasi-tagasisõit oleks ilmatuma palju aega võtnud, püüdsime päevas ikka mitu etendust anda. Viimane kontsert oli Märjamaal ja Kalmer Tennosaar solistiks. Siis oli veel see vana kultuurimaja, igavene suur puust lobudik. Meie ootame, aga Tennosaart ei ole ega ole, ei tule ega tule. Kontsert hakkab juba peale, mis sa teed, publik istub saalis ja ootab. Järsku kuuleme, iii-uuu-iii-uuu-iii-uuu-iii-uuu — Tennosaar toodi kiirabiga kohale. Ta ei saanud muidu õigeks ajaks, eelmises kohas oli pärast kontserti peoks läinud ja vaat ei jõudnud enam muidu kui kiirabiautoga…
Rahvas armastas oma artiste.
Jaa. Me jäime ükskord tee peale, Artur Rinne oli, Tennosaar ja Emil Laansoo punt. Jäime autoga lumme kinni poole Viljandi tee peal. Kangesti külm, vaja ju kuskile sooja saada. Vaatame, sadakond meetrit eemal ühes talumajas tuli toas, läksime — mis sa hädaga teed — kogu pundiga ja koputasime ukse peale. Seal kohe, et oi, kes need siia tulevad! Tennosaar ja Rinne ja… tulge istuge! Muidugi pakuti kohe teed ja muud kah, mis leidus. Ja siis perenaine Tennosaarele, et meil laps magab teises toas, et Kalmer, kas te ei oleks nii kena ja ei laulaks talle ukse vahelt unelaulu! Me saame siis lapsele öelda, et sulle on laulnud Kalmer Tennosaar unelaulu! Muidugi ta laulis!
Tänapäeval on estraadile teised ootused?
Eks muidugi. Nüüd mängime ju pilli ka. Kui Rakveres tegin, siis pilli ei mänginud, puha sõnaline etendus: anekdoodid, vahel pikemad või omaette sketšid.
Konkurents oli teil estraadil kõva: Endel Pärn, Jüri Järvet, Eino Baskin ja hiljem juba „Meelejahutaja” trupp.
Ma ei nimetaks meid konkurentideks. Meie teed palju ei ristunud, olime omaette, aga üksteist teadsime ja tuttavad olime muidugi.
Alguses oli estraad ikkagi etendus ja…
…mitte niipalju süldipidu, jah. Üks asi kasvas teisest välja. Alguses olid kolhoosipeod. Siis läks nõudmine nii suureks, et tekkisid Filharmoonia estraadikavad ja -etendused. See läks omakorda nii populaarseks, et tegijaid tuli muudkui juurde ja paljuski läks asi jälle süldipidude peale tagasi.
„Meelejahutajat” juba mainisime, see oli nagu omamoodi suunaandja ja latiseadja, täiesti omaette žanr, loominguliselt nõudlik, kuigi mõni ei taha seda tänaseni tunnistada.
„Meelejahutajas” olen ka kaasa teinud. Nõudlik muidugi! Katsu sa üksinda või kahekesi kehva ettevalmistusega lavale minna! Või kehva looga!
1970-80-ndad oli lavalt naerutamise kõrgaeg, naljavajadus oli suur ja estraad oli ventiiliks?
Siis oli ju materjali, nalja andis teha igast nähtusest.
Ridade vahelt…
Ridade vahelt muidugi! Ja kui jämedalt tegid, siis võidi ju esinemiskeeld ka peale panna!
Üks asi on ridade vahelt lugeda, aga teine asi sinna kirjutada. Tallinnas olid kõvad tegijad Priit Aimla, Toomas Kall, Lembit Sibul; palju oli tõlketekste vene keelest — Žvanetski ja teised, tõlkijateks ka oma ala meistrid Aimlaga eesotsas. Kust sina tekste võtsid?
Suurem osa oli omalooming. Aimla ja teised meile ei kirjutanud. Põhilised estraadikavad olen ma ise kirjutanud, uuemal ajal kõik Johhaidii salmid ja tekstid. Ja no teiste tekste kohendame muidugi ka.
Sul on loomingut igas vallas, kas sa maalinud ka oled?
Olen ikka. Ma tahtsin omal ajal minna ju Kunstiinstituuti. Käisin ettevalmistuskursustel ja samal ajal mängisin Tammsaare-nimelises isetegevusteatris. Raido Nurs oli seal peanäitejuht, ta ütles mulle, et kuule, me hakkame Lutsu „Suve” tegema ja tahame sind Tootsi mängima! Siis oli mul vaja valida, kas Kunstiinstituut või teater. No ja siis hakkasingi kalduma teatri poole.
Nii et maalijatel vedas, tänu Lutsule…
Ma ei tea, vahest vedas kah…
Joonistasid juba varem?
Joonistada mulle meeldis. Sõjaväes sain sellega kõvasti viilida! Tol ajal olid ju need Lenkomnata’d ja punanurgad, mida oli vaja sisustada, patareide ja polkude vahel käis võistlus, igaüks tahtis olla kõige parem. No ja siis oligi vaja hudožnik välja otsida, kes joonistaks ja teeks. Küsiti, kes on hudožnik. Ma ütlesin, et mina olen! Mina olin siis hudožnik ja üks Leningradi poiss, Galutšin, oli pissar, väga ilusasti oskas kirjutada. Hommikul teised läksid, ütleme, kahurit või hoovi puhastama, aga kunstnikud — oma tööle, sooja tuppa…
Sõjaväes olid…
…Kaug-Idas. See oli 1954. aastal, kohaks Vorošilov-Ussuriisk. Kakssada kilomeetrit siiapoole Vladivostokki. 1953. lõpetasin tehnikumi, 1954 sain Jõgeval tehnikuna tööl olla ja sealt võeti sügisel ära. Leningradi kaudu sõitsime loomavagunites läbi Siberi — kakskümmend üks päeva. Ainult narid, all oli õlekott ja peale võtad, mis sul endal kaasas on. Kõik! Keskel oli buržuika-ahi, see oli ainuke soojaandja. Kaks nari oli kõrvuti, nagu silgud olime seal kolm nädalat jutti. Vahepeal käisime Novosibirskis täisaunas. Siberis oli juba talv, külm! Ja kõik see asjaajamine käis muidugi ainult läbi vaguniukse. Raskema asja ajamisel hoidis sõber kratist kinni, et kamraad ikka vagunisse alles jääks. Niimoodi Kaug-Itta ja seal siis kolm aastat
See oli tollal kõige lühem sõjaväes olemise aeg üldse!?
Kolm oli kõige lühem jah. Vene sõjaväes ja — Siberis! Esimene mulje oli ikka kohutav.
Ega sa ju kohe kunstnikuks saanud?
Ma sain ikka küllaltki alguses. Kohe, kui noorsõduri aeg läbi sai.
Nii et pool aastat said ikka drilli?
Pool aastat sain ikka enne drilli. Tjorka [riiv] ja švabra [põrandahari] olid kaks riista, mis said, kurat, ikka „armsaks”.
Aga suvi on ju Kaug-Idas ilus?
Jah, ta on tuuline, aga ilus, soe ka. Talvel on jälle kohutavalt külm. Puud kasvavad viltu, meretuulte käes…
Seal oli suupill kaasas?
Ei olnud. Seal oli muidugi garmoška olemas ja nii palju õppisin ajaviiteks ära, et paar lugu sain selgeks ja sain siin hiljem „Kihnu Jõnnis” tõesti lõõtsa mängida; selles olid kaks venda laeva peal, pillimehed — lõõts ja klarnet. Mina olin siis lõõts.
Ma olen hiljem mõelnud, et kaks asja, mis ma olen Vene sõjaväest saanud, on… esiteks muidugi oskus õigel ajal ära hiilida, kust tarvis. Aga põhiline, mis ma sain, oli vene keel ja harjumus hommikul võimelda. See oli seal küll sundkorras, aga pärast seda tundsid ennast reipalt ja võibolla päästis see koguni elu ja tervise seal Siberi külmas.
Sa võimled siiamaani?
Nojah, jõudumööda. Mul on nüüd Audrus metsavahel hea — teen kiirkäiku. Noh, palju ma seal teen, aga hea metsavahetee on. Naabrimees ütles täna, et kuule, mis sa käid, tee mingit tööd parem selle asemel! Ütle nüüd lolli, vehib siin käia nagu tola… Aga sõjaväest veel. Vene keeles on ju omaette ütlemised, sellised lopsakad, mitte tingimata ropud, vaid tarkussõnad. Näiteks: Ne ljublju natšalstvo, lutše v kamiši. Või: Ne toropis võpolnit komandu — budet komanda otstavit.
Tänapäeval on moes öelda, et tark ei torma…
… aga vene keeles on, et ära sa kipu käsku liiga kiirelt täitma… Rakvere teatris oli minu juubelitükk — viiekümnes juubel — „Michelsoni immatrikuleerimine”. Sealt jäi mulle meelde tekst: kiire käsust vabanemine on kiire käsu täitmine. See on Jaan Krossi tekst! Teisest küljest, jah, täidad kiirelt ära… Ma olen seda tähele pannud küll, et kui ikka prügiämber kodus täis on ja kiirelt välja viid, jääb ütlemine ära. Eks ole?!
Kui palju sa ilukirjanduse peale aega kulutad?
Olen jõudumööda ikka kulutanud, püüdnud jagu saada ka „suurest kirjandusest”. Põikan korra tagasi. Ennist oleks keel vääratanud ja oleksin Jaan Krossi asemel äärepealt Villem Grossi nimetanud. Sest me mängisime Villem Grossi tükki „Tiivasirutus”. Eile käisin Rakveres etendusel ja seal jäin vaatama — seina peal on üks foto vanadest Rakvere lavastustest, kus me Ines Aruga kahekesi „Tiivasirutuses” mängime. Mai Mering lavastas. Mina olen noor kommunist, Ines Aru minu pruut. Minule olid siis lokid pähe tehtud, et noorem ja kenam välja näha. Eile just Inesega kohtusime sealsamas! Ta on praegu Rakvere teatris, aga tema ei olnud seda pilti tähelegi pannud! Kuid ta on tuletanud meelde seda, et ta oli minust natukene pikem ja siis sõbranna küsinud, et miks sa käid laval konksus põlvedega. Tahtis lühem olla!
Nii taktitundeline partner!
Jaa-jaa. Väga delikaatne, just nimelt!
No vaat, sa küsisid ilukirjanduse kohta, et mis ma olen lugenud või mis minule meelde on jäänud. Üks oluline raamat on näiteks Irwin Shaw’ „Noored lõvid”.
Vaat see on, jah, huvitav raamat. Minu isa tõi mulle sealt, kui olin poisikeseohtu, mitmeid näiteid elulise käitumise kohta.
Sealt jäi mul meelde üks ladinakeelne lause, mille isa ütleb oma pojale ja mis eesti keeles võiks olla: tihti on nii, et au on kasuga tülis.
Kogu see raamat on tegelikult ju enesealalhoiuinstinkti ja au konfliktist.
Jah. Või siis Erich Maria Remarque’i „Aeg antud elada, aeg antud surra”, vägev ja hästi kirjutatud ja dramaatilise lõpuga. Poisikesena sai kõik „Seiklusjutte maalt ja merelt” läbi loetud ja palju muudki. Ja veel üks naljakas lugu meenub, kuidas olin Jõgeval tehnik ja komsomolikomitee käsul pidin referaadi tegema Émile Zola romaanist „Söekaevurid”. Jälle tore kogemus.
Silmad ei taha enam kaua lugeda lasta, aga praegu võtsin meie oma Jannseni tänava raamatukogust Mart Laari „Sinimäed”. Jah, mul on Sinimägedega seoses omad mälestused.
Vaivara on nii lähedal.
Vaivara on üks asi, aga Sinimägedes on surnuaed, kuhu on minu vanaema ja vanaisa maetud.
Kui sa Laansoo ansambliga koos esinesid, kas Jossif Šagaliga ka kokku puutusid?
Jaa, Jossif oli meil ju kontsertmeister ja esiviiul, aga tema esines rohkem kontserdisaalis, kui käisime konferansjeed tegemas, reisimas käis vähem.
Boba Sapožnin?
Sapožniniga koos käisime küll, aga temagi oli rohkem Filharmoonia kontserdisaalis, ta oli ju ka dirigent. Mul on meeles, et balalaikat mängis Pikhof.
Roland Pikhof. Tema kohta öeldi, „klassikaline filharmonist”.
Jaa. Just nimelt selle pärast, et kui ta läks esinema, vahetas ta sokid ka lava taga ära. Kingad, aluspesu, kõik vahetas ära ja võttis laval oma poosi sisse ning hakkas mängima…
…ja alati mängis na biz!
Na biz, jaa, just. Kõik need Laansoo pundi omad, flötist…
…Samuel Saulus.
Jah. Siis Elmar…
…Kruus.
Kruusi Elmar, trikimees! Kõige ootamatuma koha peal pani, pläraki, endale näpu pihta! Publik oli naerust kõveras, kui see „plaksaki” käis.
Klarnetit mängis…
…Alfred Sikk.
Alfred Sikk, jaa. Sõidame ansambliga välja, Alfred hakkab termost lahti võtma. Vaatame, mis, kurat, ta võtab — niidiotsad termose korgi vahelt väljas. Võtab korgi ära, võtab niidist kinni ja — kuum viiner tuleb välja. Kõik naersime, et kus on välja mõelnud — kuumad viinerid termosega kaasas!
Nad olid artistid nii elus kui laval.
Jah. Kõik. German Pekarevski, tromboonimängija. Ja siis see trompetimängija…
…Abi Zeider.
Abi Zeider kirjutas ju mingisuguse kuuldemängu ja kui me olime kuskil hotellis, siis ta tuli ja hakkas seda meile ette lugema… Kurat, uni tuli peale… Aga trompetit mängis nagu kulda! Kõik olid omad poisid, Laansoo ja… Aarne Oit oli väga südamlik mees.
Kes veel? Ülo Vinter, Arved Haug…
Vinter ei reisinud enam palju, aga Haug küll. Kui me käisime Lillekesega kuskil kohvikus esinemas — ma mängisin ju tuubat ka seal Lillekeses —, siis Arved Haug pärast ütles, et „mõni noot tuli sul päris välja ka”. No ma mängisin omal ajal lihtsalt tunde järgi…
Raadio meeskvartett? RAM?
Oo-jaa, RAM 1-ga käisime palju. Raimund Alango, Georg Metssalu… Nemad ju puhkasid ka Pedassaares. Rakvere teatril oli Pedassaares puhkekodu ja nemad olid Estonia omas, rannas saime tihti kokku.
Rakvere teatrisse kutsus sind Mai Mering.
Jah. Ta oli meil Teatriühingu õppestuudios õpetaja ja lavastas meiega „Suveöö unenägu”. Ta oli määratud Rakvere teatrisse peanäitejuhiks, siis kui juba lõpetasime. Tema korjas siis endale sealt näitlejaid: Andres Pärna, minu, Anne Margiste, Piret Sikkeli, neljakesi läksime.
Ja siis kolisidki Rakverre?
Vaata, jah, lolli! Võtsin kätte, jätsin Tallinna maha, läksin Rakveresse. Meil oli ju Meriväljal oma elamine, ehitasin oma isamajas ülemise korruse valmis. Seal oli kaks tuba ja väike köök. Naine ja poeg jäid Tallinna. Esimese aasta elasin gardekas ja käisin Rakvere ja Tallinna vahet. Aga siis sain korteri Jaama tänavale, raudtee kõrvale. Ühetoalise korteri, ahjuga. Siis tuli pere järele. Rongid sõitsid mürinal toast peaaegu läbi. Sellega harjus ära ka… Aga siis Aarne ja Siina [Üksküla] läksid ära, tulid Pärnusse ja ma sain nende korteri endale. See oli siis nn mugavustega. No mis mugavused seal olid!? Pliit oli sees ja ma sain veel sinna kamina tehtud, kuna leidsin korstnast lõõri üles. Ega ma ei küsinud küll kellegi käest.
Elmo Nüganen ütles hiljaaegu ühes intervjuus, et teatritöö, see ongi just nagu pooltöö, et rohkem nagu töö ja hobi koos.
No vaat, kui sa oled näiteks mänginud isetegevuslikus teatris või rahvateatris, ilma rahata, see on hobi. Aga kui lähed ikka päris teatrisse, kus palka ka makstakse, siis tuleb välja, et oledki rõõmsalt selle töö peal ning hobi ja töö on ühes hunnikus.
Eks meie kandis ole muusikulgi mõnikord raske selgitada, et pillimäng ongi päris töö, mille eest makstakse palka…
Jah, minagi olen FIE — kultuuriline teenindamine. On ikka välja mõeldud… Maksud lähevad muidugi hirmsasti maha, ahneks ei lastagi minna.
Aga edev ikka?! Ega ilma edevuseta lavale ei läheks?
See on õige. Aga liigne edevus ajab asja vussi. Ja muidugi peab meeles pidama, et edevusest üksi on vähe, laval on ikka palju muud ka vaja. Rääkisime mälust. Inesega [Aru] meil oligi juttu tekstimälust, temal on see täpselt samamoodi nagu minul — pildimälu. Pead muidugi kuulma ja kuulama partneri teksti, selle järgi ütled oma repliigid, aga ma tean oma monolooge ridade ja lehekülgede järgi. Üks viimaste aegade suuremaid monolooge oli mul Roman Baskini lavastuses „Iha jalakate all”, neli lehekülge monoloogi! Kolm aastat mängisime.
Kui palju sa improviseerid?
Kui on monoloog, siis ikka õpid ära, muidu läheb sassi. Nagu luuletus. Nagu Puškini luuletuse õpid pähe, ise aru ei saa, mis see on… Stoit statuja, gde veter svistit…
Aga estraadi tehes või pilli mängides?
No estraad on hoopis iseasi. Sul on küll tekst peas, aga kui tuleb mingisugune koperdis, on asi, mis aitab, lavaline julgus, see estraadil tekib, sest sa pead kohe reageerima. Näiteks meil oli Vändras, sama kord, kui Tennossaar hiljaks jäi, selline juhus. Rahvas oli saalis, aga saali keskele tuli üks poolearuline, istus põrandale ja hakkas „kaasa lööma”. Meil oli laval laud, kuidas seda nimetada, lauaäärne stseen, ja tema hakkab kilkama, et näe, neil ei ole laua peal mitte midagi süüa. Rahvas naerab. Hakkas vahele hüüdma ja polegi midagi mõistlikku teha. Mõni on veel ka omamoodi vaimukas ja rahvas naerab. Kuidagi lahendad olukorra ära. Aitab see, kui tunned ennast laval kindlalt.
Eritöö publikuga?
Jah, öeldakse, et sa ei tohi laval mugav olla. Pead olema erutatud!
See on ju töö!
Töö jah. Ma olen ju Ants Lauteri õpilane. Tema erutus mõttest. Küsis: mis asi on näitemäng? Näitemäng on sündmused, kulgemine sündmuselt sündmusele. Niisama lihtne see ongi. Lauter oli tõsine vend. Tema tunnid olid sisukad.
Aga rahvale on meelde jäänud pigem tema koomilised rollid, kõige rohkem „Mehed ei nuta”.
Jah, aga ega need ei olnud ju halvasti mängitud.
Kui sa kogu sellest seltskonnast räägid, siis võib arvata, et sa oleks pidanud ka Hardi Tiidusega kenasti klappima.
Tiidusega saime klappi rohkem selle kaudu, et tema naine Klaudia Tiidus andis meile laulmist, hääleseadega, ja me käisime tema juures ka kodus. Saime temaga väga hästi läbi. Ta õpetas mulle ka estraadinumbri „Saksa rong Eesti raudteel”. Vägev! Seda tegime muide Andres Pärnaga, spordihallis. Mina olin Hitler ja Andres oli Stalin.
Nii et sa oled siis Vaivara kraavis Stalin olnud ja Tallinna Kalevi spordihallis Hitler.
Jah, seda küll. On tõepoolest igasuguseid rolle olnud.
FELIKS KARGIGA puhus 2013. aasta novembris Endla teatri saunas juttu ERKI AAVIK
