SOOME RAHVUSBALLETT 100

Mai, 2022

AARE RANDER

Teatritantsu sünnist esimeste „Luigetiikide” ja balletikoolituseni George Gé juhtimisel

Teatritantsu juured Soomes ulatuvad 19. sajandi teise poolde, nagu ikka koosluses sõna- ja muusikateatriga. 1840. ja 1850. aastatel nähti Helsingis külalisesinemistel tantsurühmi Skandinaaviamaadest (sh Per Christian Johanssoni 1840., Christian & Wilhelmine Kellermani 1851. ja J. F. Johanneseni 1858. aastal). Mõjukamad tantsuseadjad ja -õpetajad olid saksa juurtega, esimeste hulgas Baierimaal sündinud ja 1850. aastatel Helsingisse elama asunud Alina Frasa (Helena Anderlé, 1834–1899). 1846. aastal esmakordselt Helsingit Domenico Rossetti lasteballeti tantsijana külastanud Frasast sai tantsuõpetaja Kaarlo Bergbomi 1872. aastal asutatud Soome teatris. Düsseldorfist pärit Elisabet Littson (Elise von Suchoka, 1847–1919), kunstnikunimega Stella, oli Rootsi teatri (Svenska Teatern) tantsuõpetaja ja koreograaf. Tema tantsukooli kasvandikest Bertha Coranderist (1864–1955) ja Hilma Liimanist (1872–1937) kujunesid järgneva põlvkonna märkimisväärsed tantsijad, koreograafid, õpetajad. Liiman oli duncanliku vabatantsu esindaja, tema sooloesinemised järgisid orientalismi moelainel esile tõusnud idamaise tantsu interpreteerimist.¹ Tantsukunst kulges balleti, salongi- ja vabatantsu juurdumise lainetel. Rahvusliku ärkamisaja koidikul, 1866. aastal jõudisTaiteilijaseura (Kunstnike Seltsi) teise tegevusaasta kontserdil lavale rahvatants.²

Elisabet Littson.
Daniel Nyblini foto

1911. aastal toimusid Helsingis märkimisväärsed soome kunsttantsu etendused: märtsis esines Kansantalos Toivo Niskanen (1887–1961) ja novembris Kansallisteatteris Maggie Gripenberg (1881–1976). 1913. aastal jõudis seal tantsuõhtuni ka Hertta Idman (1890–1942). Niskaneni etendustel oli rõhuasetus karaktertantsudel, kuid 1917. aastal esitas ta koos oma õetütre Margit Liliusega Soome esimese klassikalise balleti pas de deux — „Liblikavalss” („Perhosvalssi”) Erkki Melartini muusikale.

1912. aastatel sai Soomes Émile Jaques-Dalcroze’i ja Mary Wigmani tantsusuundade süsteemseks kujundajaks Martta Bröyer (1879–1979).³ Salongitantsu ja vabatantsu najal hakati tantsukoolides üha rohkem õpetama balletti. 20. sajandi alguses saadi Helsingis regulaarset balletiõpetust vähemalt kolmes koolis. Rootsikeelsetest õpetajatest olid mõjukad Elisabet Litt­son ja Bertha Corander, soomekeelsetest Hilma Liiman.

Huvi balleti vastu kasvas vene balletiartistide esinemistega Soomes 20. sajandi algul.⁴ Balleti sünd Soomes on olnud tugevalt seotud Keiserliku Vene Balletiga. Mujal balletitraditsioonidega maades valitses balletis madalseis ning uued tuuled puhusid idast, ennekõike Sergei Djagilevi Ballets Russes’ist, mis vallutas oma esinemistega Euroopa peamised metropolid Pariisi ja Londoni. Paraku on see fenomenaalne kaanon jätnud varju Keiserliku Vene Balleti külalisesinemised aastatel 1908–1910, mis tutvustasid vene balleti traditsioone juba enne 1909. aastal alguse saanud Djagilevi Ballets Russes’i hooaegu Pariisis. Keiserlik Vene Ballett tutvustas aga Euroopale isegi rohkem kui Ballets Russes just nimelt vene klassikalist balletti. Selle trupi esimene tuur 1908. aastal algas Helsingist ning oli esimeseks õhtut täitvaks vene balletitantsijate esinemiseks Euroopa lavadel.⁵ Gastrollide korraldajaks oli šveitsi-soome päritolu ja Peterburis pianistikoolituse saanud impressaario Edvard Fazer (1861–1943). Idee korraldada Helsingis balletietendusi tekkis tal pärast Anna Pavlova nägemist Maria teatri laval.⁶ Kolmel aastal korraldas Fazer vene balleti turneesid: 1908. aastal (20 eten­dust) Helsingis, Stockholmis, Kopenhaagenis, Prahas ja Berliinis; 1909. aastal (23 etendust) Leipzigis, Prahas, Viinis ja Berliinis; ning 1910. aastal (31 etendust) Berliinis. Keiserlik Vene Ballett oli trupp, kes tutvustas lääneeurooplastele esmakordselt „Luikede järve” („Joutsenlampi”; 1908. aastal esitati üksnes selle II vaatus ning 1909. aastal kolmevaatuseline Maria teatri lavastuse lühendatud versioon).⁷ Kondiiter Karl Fazeri venna Edvardi huvi ooperi ja balleti vastu oli suur ning üsna pea pärast Keiserliku Vene Balleti mänedžeerimist rajas ta 1911. aastal koos soome ooperitähe Aino Acktéga (ka Achté, 1876–1944) teatri Inhemska Operan, millest sai nurgakivi Soome Rahvusooperile.⁸ 1914. aastal sai Inhemska Operan uue nime  Suomalainen Ooppera ning pärast Soome iseseisvumist ja Vene omandi üleandmist 1919. aastal sai see Helsingis Bulevardil oma käsutusse ligi 540 istekohaga vene garnisoniteatri, Aleksandri teatri. Nüüd hakkas Soome Ooperi esimene juht Edvard Fazer sihikindlalt koondama tantsijaid balletirühma moodustamiseks. Esimesed tantsijad palgati 1921. aasta sügisel Straussi opereti „Nahkhiir” ja Tšaikovski ooperi „Jevgeni Onegin” jaoks. Kui varem oli kasutatud lavastustes Maggie Gripenbergi plastilise vabatantsu õpilasi, siis nüüd hakati rakendama balletistuudiote õpilasi ja samal sügisel alustati „Luikede järve” proovidega.⁹

„Luikede järv”. Soome Ooper, 1922.

Balletitruppi hakkasid treenima Gripenbergi õpilased Irja Hagfors ja Helvi Salminen. Esimese püsiva lepinguga kinnitati tantsijaks Viiburis sündinud ja aastail 1914–1917 Peterburis balletti õppinud Mary Paischeff (1899–1979).¹⁰ Ballettmeistriks palgati Peterburi päritolu George Gé (George Herman Karl Grönfeldt, 1893–1962), kes saabus Helsingisse 1920. aastal, alustades tööd pianistina Toivo Niskaneni tantsukoolis ja tantsijana Apollo teatri operettides. Gé oli balletis ennekõike iseõppija (eratunnid Nikolai Legati ja Viktor Semjonovi juures) ja ballett sai talle armsaks Peterburis balletikooli pianistina töötades. Ta oli mõjutatud Legati miimi ja adagio-tantsu õpetusest.

Edvard Fazer.

Esimene lavastus, „Luikede järv”, esietendusega 17. jaanuaril 1922 oli Fazeri ja Gé ambitsioonikas valik. Vastloodud balletirühma prooviperiood lavastuseni ei olnud pikk. Varvaskingades suutsid tantsida vaid neli tantsijat, kordeballett tantsis eranditult poolvarvastel. Vajadus balletikoolituse järele oli ilmselge.¹¹ Peaosas tantsis Paischeff, partneriks Gé, misanstseenides kasutati lauljaid. Ühtekokku oli laval 24 esinejat, „luigekooris” 12 tantsijat. Kuulus „valge vaatuse” pas de deux oli lahendatud pas de trois’na ning et tehnilise keerukuse ja tõstetega toime tulla, oli Siegfriedil abiks sõber Benno ehk Elo Kuosmanen.¹² Iris Salin tantsis „Hispaania tantsu”, mida tuli igal etendusel korrata. Odile’i kostüüm oli punane, must luik ilmus soomlaste „Luikede järve” alles 1953. aastal. Lavastus saavutas hooaja suurima publikumenu, tagades palga ka ooperilauljatele. See versioon etendus neljakümne kahel korral, viimane 1925. aastal.

Mary Paischeff ja George Gé „Luikede järve” lavastuses 1922.

1922. aasta sügisel tõi Gé lavale Mihhail Fokini balletid „Šeherezade” ja „Sülfiidid” — soome ballett sündis ja võrsus vene balletitraditsioonidest. Selle tollast taset on praegu raske hinnata, filmimaterjali ei ole säilinud ja fotodel kujutatu näib pika säriaja tõttu jäikade poosidena. Balletikriitikuteks olid tol ajal aga valdavalt kas olematu või vähese balletikogemusega muusikakriitikud.

Soome balletirühma tegevuse algus oli üsna sarnane Eesti omaga: balletirühm tekkis ooperiteatri juures ja iseseisva balletinigi jõuti samal aastal kui Eestis.¹³ Esimesed tantsijad pärinesid kohalikest eraviisilistest tantsustuudiotest ja tekkis vajadus hakata järjekindlalt tegelema tantsijate koolitusega. Kui kuninglikud balletirühmad välja arvata, siis on nii eesti kui soome balletil maailma paljudest balletikompaniidest pikem traditsioon. Soome balleti esimene juht tuli Peterburist ja enesestmõistetavalt toetus selle traditsioon Peterburi koolkonna eeskujule. Vene mõju soome balletile on mõistetav ka Soome ajaloolis-poliitilise tausta tõttu — Soome oli tol ajal Venemaa kubermang.

Irja Aaltonen ja Arvo Martikainen „Luikede järves” 1932.

Pärast „Luikede järve” ja Fokini ballette tegi Gé erandliku tagasivaate varasemasse repertuaari ja tõi 1924. aastal lavale Jean Daubervali balleti „Asjatu ettevaatus” („Turha varovaisuus”) Peter Ludwig Herteli muusikale — Venemaal levinud nimeversiooniga, mitte nime all „La fille mal gardée” („Halvasti valvatud tütar”), nagu läänes tavaks.¹⁴

Balleti esimesel kümnendil tõi ta lavale Tšaikovski ballettidest veel ka „Pähklipureja” (1928)¹⁵ ja „Uinuva kaunitari” (1930), mis jõudsid mujal maailmas publikuni alles järgmisel kümnendil. Gé tutvustas publikule ka Adami „Giselle’i” ja Fokini-Stravinski „Petruškat”. Need balletid esitati samal õhtul (1929).¹⁶ Gé huvi Djagilevi koreograafide vastu kajastus Fokini tööde lavastamises: „Roosivaim” Carl Maria von Weberi muusikale, „Polovetside tantsud” Borodini ooperist „Vürst Igor” (1931) ja „Kleopatra” („Cléopâtre”, Arenski, Tanejevi, Rimski-Korsakovi, Glinka, Glazunovi, Mussorgski ja Tšerepnini muusikale, 1933). 1933. aastal lavastas Gé ka balleti „Tantsupidu” („Tanssiaiset”) Vittorio Rieti muusikale, mis esindas selgelt Gé modernsemat suunda, eeskujuks George Balanchine’i Ballets Russes’ile 1929. aastal loodud „Le Bal” („Ball”).

Vene ballettide lavastamise kõrval hakkas Gé kujundama ka rahvuslikku balletirepertuaari, tuues muu hulgas lavale Leevi Madetoja muusikale loodud ballett-pantomiimi „Okon Fuoko” (1930). 1931. aastal täienes rahvuslik repertuaar kolme teosega: lavale tulid esimene täispikk soome ballett Erkki Melartini muusikaga „Sinine pärl” („Sininen helmi”), taani kirjaniku Paul Knudsoni libretole ja Väinö Raitio muusikale (1929) loodud lühiballett „Veeskulptuur” („Vesipatsas”) ja „Poème” Jean Sibeliuse muusikale, mis esindas oma stiililt Djagilevi Ballets Russes’i (Mjassini ja Balanchine’i) balletikeele uuendusi.¹⁷

1932. aastal tõi Gé uuesti lavale „Luikede järve”, jagades kaksikrolli (Odette/Odile) kahe tantsija vahel. Neid tantsisid külalisbaleriinid: Odette’i kehastas Irja Aaltonen ja Odile’i Lucia Nifontova. Printsi tantsis hea lennukusega Arvo Martikainen. „Hispaania tantsu” esitasid Liisi Hallas ja Alexander Saxelin. Kui Lätist saabus tantsima armeenia juurtega Peterburi koolkonna baleriin Helēna Tangijeva-Birzniece, nähti soome balletilaval esmakordselt Musta luige kuulsat 32 fueteed, milleni kohalike tantsijate tehnika toona veel ei küündinud. Seda redaktsiooni esitati 1933. aastani, ühtekokku seitsmeteistkümnel korral, kahel viimasel etendusel tantsis kaksikrolli Olga Spessivtseva.

Lucia Nifontova ja Arvo Martikainen „Luikede järves” 1932.

 

Soome balleti areng Alexander Saxelini juhtimisel läbi 1930. aastate majanduskriisi ja Teise maailmasõja perioodi

Kohalikest balletistuudiotest võrsusid esimesed „balletiluiged” ja ühes neist valmis ka esimene soome balletilavastus. 1923. aastal toimus oluline sündmus: Helsingin  Tanssiopisto (Helsingi Tantsukool) tõi Rahvusteatris lavale esimese soome balleti „Õnne saladused” („Onnen salaisuudet”). Libreto sellele kirjutas Rafael Penger, muusika Emil Kauppi ja koreograafia lõi Alexander Saxelin (1899–1959), kellest kujunes teine oluline juhtfiguur soome balletiloos. Samas etendus ka Lev Ivanovi ballett Riccardo Drigo muusikale, „Nõiutud mets” („Lumottu metsä”, „Otšarovannõi les”, 1887), mille repeteeris Anna Oblakov.

Saxelin oli lõpetanud 1919. aastal Peterburi Keiserliku Balletikooli, tantsinud kaks aastat Maria teatris ning siirdunud sealt edasi Viiburisse ja Helsingisse. Ta õpetas Helsingi Tantsukoolis, lõi tantsuseadeid teatrilavastustele ja esines aeg-ajalt, sh Mary Paischeffi partnerina. Saxelin oli tuntud temperamentse karaktertantsude tõlgendajana. Ta oli hinnatud õpetaja, ka Soome Ooperi balletitantsijad käisid tema eratundides. Soome balletirühma koosseisus tantsis Saxelin esmakordselt 1930. aastal Gé lavastuses „Don Quijote”.

Aleksander Saxelin ja tantsijad „Luikede järve” uuslavastuse puhul 1945.
Soome Rahvusooperi ja -balleti fotod

1930. aastate majanduskriis viis ooperiteatri raskustesse ja esinejate niigi väikseid palku kärbiti. Ooperiteatri päästmise nimel plaaniti loobuda nii operettidest kui ballettidest. Selles õhustikus siirdus Gé 1935. aastal Pariisi kabaree Folies Bergère’i tantsuseadjaks; aastatel 1936–1939 oli ta Monte Carlo Balleti ballettmeister. Priimabaleriin Lucia Nifontova ja tema partner Arvo Martikainen läksid Monte Carlo Balletti ja naasid Soome 1938. aastal.¹⁸ Ooperiteatri juhtkonna plaanid tekitasid suurt kõmu ning opereti- ja balletilavastuste repertuaarist maha võtmisest loobuti. Uueks ballettmeistriks valiti Aleksander Saxelin, keda Gé kritiseerijad olid soovinud näha balletijuhina juba varem. Saxelin jätkas Gé kunstilist suunda. Suurim menu saavutati vene balletiklassikaga, sh „Raimonda” (1937), „Uinuva kaunitari” (1938) ja „Šeherezadega” (1939). Gé ei läinud ajaga kaasa ja Saxelin ei soosinud modernballetti, vaid toetus vene klassikatraditsioonile, mida ta hästi valdas.¹⁹ Saxelini originaalloominguna jõudsid lavale „Scaramouche” (1935) Jean Sibeliuse muusikale, „Jumalannade tüli” („Jumalattarien riita”, 1936) Emil Reeseni muusikale²⁰, „Suur võlur armastus” [„Noiduttu rakkaus” („Nõiutud armastus”), „El amor brujo”, 1938] Manuel de Falla muusikale ja „Õnneloss” („Onnen linna”, 1938) Väinö Hannikaineni muusikale (1938), mis naasis uuslavastusena lavale ka 1944. aasta oktoobris, olles pärast Teist maailmasõda teatri mängukavas üks esimesi ballette.

Talvesõja puhkemine 1939. aasta novembri lõpus tõi kaasa muutused ka teatri tegevuses, mehed värvati eesliinile.²¹ Mängukavasse võeti teosed, mis ei vajanud meestantsijaid, näiteks „Sülfiidid”, mille ainsat meesrolli tantsis mereväest puhkusele saadetud Arvo Martikainen. 1944. aasta veebruari suurte pommirünnakute ajal sai ka teatrimaja väiksemaid kahjustusi ja kuna linna pimendati, sai etendusi teha vaid valgel ajal. Tantsijad osalesid heategevusüritustel ja Soome Tantsukunstnike Liidu (Suomen Tanssitaiteilijain Liito) esinemistel. Jätkusõja ajal korraldati sõduritele meelelahutuslikke eeskavu, kuhu oli kaasatud ka ooperilauljaid ja tantsijaid. Suuremateks ettevõtmisteks olid  Bizet’ ooperi „Carmen” lavastus 1943. aasta suvel Terijoel, Ollilas, Valkeasaaril ja Siesjärvel ning Kálmáni operett „Krahvinna Mariza” 1944. aasta kevadel Kivennapas. Teatri tegevus hoogustus alles pärast sõda, oluliseks kujunesid suvised ringreisid.²² 

Saxelin oli loobumas koreograafi tööst ja keskendus balletiklassika lavastamisele. „Luikede järv” tuli uuesti mängukavva Saxelini lavastuses 1945. aastal, seda etendati neljal hooajal ühtekokku 119 etendust. „Luikede järvega” külastati 1946. aastal ka Stockholmi, kus varem oli mängitud üksnes Gé lavale seatud teist vaatust.²³  Saxelini juhtimisel jõudsid lavale veel „Pähklipureja” (1947)²⁴, „Giselle” (1948), „Uinuv kaunitar” (1950) ja „Tulilind” (1951).

Esimene külaliskoreograaf välismaalt pärast sõda oli Berliini Saksa Ooperis (Deutsche Oper Berlin) tantsijana debüteerinud ja Rootsi Kuninglikus Balletis ballettmeistrina töötanud Julián Algo (1899–1955), kes lavastas 1946. aastal Debussy muusikaga lühiballetid „Fauni pärastlõuna” („Faunin iltapäivä”) ja „Nägemused” („Näkyjä”). 1948. aastal jõudis publiku ette Algo „Camacho pulmad” („Camachon häät”) Olallo Moralese muusikale. See ühevaatuseline „Don Quijote’i”-aineline divertisment oli mängukavas koos balletiga „Giselle”, justkui kerge meelelahutus pärast traagilist lugu.

1952. aastal lavastas esmakordselt väljaspool oma kodumaad, Soomes, rootsi balleti suurkuju Birgit Cullberg (kelle oli tantsu juurde toonud nooruses nähtud Ella Ilbaku sooloetendus) oma kuulsaima balleti „Preili Julie” („Neiti Julie”, 1950). Tantsisid Margaretha von Bahr (1960-ndatel ka Doris Laine) ja Klaus Salin. Cullbergi „Preili Julie” mõjus tollal oma ekspressiivsuse ja psühholoogilise realismi tõttu uudsena ning seda võib vaadelda ka kui 1970. aastate tantsuteatri Raatikko tugevate tantsudraamade eelkäijat.²⁵

Kohalikest koreograafidest debüteerisid sõjajärgsetel aastatel Soome Ooperis Maggie Gripenberg [Sibeliuse muusikaga lühiballetiõhtu: „Scaramouche”, „Torm” („Myrsky”) ja „Festivo”, 1946], Irja Koskinen (Raveli „Boléro”, 1951) ja Elsa Sylvestersson („Carmen”, Bizet’ muusikale, 1951²⁶). Tantsijate tuumiku moodustasid juba oma maja kasvandikud, sh Hannele Keinänen, Elsa Sylvestersson ja Margaretha von Bahr. Sylvestersson oli mitmekülgseim: väga hea karaktertantsija, aga ka esimene soome balleti kasvandikest, kes sai hakkama 32 fueteega (Saxelini 1946. aasta „Luikede järve” lavastuses). Sõjajärgsetel aastatel tõusid esile tantsijad Eva Hemming, Hannele Keinänen, Doris Laine, Maj-Lis Rajala, Uno Onkinen ja Klaus Salin.

1953. aastal usaldati „Luikede järve” ja 1955. aastal „Uinuva kaunitari” lavastamine inglasele Mary Skeapingule, kelle suurepärane versioon võlub praegu Rahvusooperi Estonia publikut. Skeaping oli tantsinud Anna Pavlova trupis ning kogunud mainet autentsust taotleva ballettide rekonstrueerijana. Selles lavastuses oli Odette’i kurva saatuse kujutamiseks „valgele vaatusele” lisatud neli musta luike (nagu Petipa-Ivanovi 1895. aasta lavastuses) ja esmakordselt soome balletiloos esines Odile musta luigena. Skeapingi lavastus põhines Marius Petipa assistendi Nikolai Sergejevi ülestähendustel, seda esitati 85 korral ja mitmete kuulsate külalistega, sh Margot Fonteyn, Beryl Grey, Raissa Strutškova, Nina Timofejeva, Nikolai Fadejetšev ja Michael Somes. Lavastus läks ajalukku telemaastikulgi: 30. jaanuari 1957. aasta etendusest tehti esimene otseülekanne Soomes.

Kui Saxelin 1954. aastal pensionile jäi, võttis juhtimise veel kord enda kätte George Gé, seda omakorda oma pensionile minekuni 1962. aastal. Mõningate eranditega (lühiballett „Kutsumatu” („Kutsumaton”, 1958 Einar Englundi muusikale) keskendus Gé varasemate teoste uuslavastamisele. Juhi vahetumine tõi repertuaari uue „Luikede järve”: 1957. aasta lavastus põhines Aleksander Gorski ja Assaf Messereri versioonil, mille tõi lavale Tamara Nikitina Moskva Suurest Teatrist. Selles „lac de sovieticum’i” versioonis on asendatud printsi sõber Benno Narriga ja ballett lõpeb printsi võiduga Rothbarti üle, mis vabastab luiged nõidusest. Esietendusel särasid Doris Laine ja Klaus Salin. 85 etenduseni küündinud lavastuse kaksikrollis nähti Maia Plissetskajat, Raisa Strutškovat, Svetlana Beriossovat ja Jelena Rjabinkinat.²⁷ Tol perioodil tõusid Soomes tantsijatena esile Seija Silfverberg, Leo Ahonen, Martti Valtonen, Seija Simonen, Fred Negendanck, Virpi Laristo ja Saga Eriksson. 1956. aastal, Alfons Almi ametiajal ooperijuhina (1955–1971), muudeti teatri haldusmudel aktsiaseltsist Soome Rahvusooperi Sihtasutuseks. Samal aastal valmis juurdeehitus ajakohaste prooviruumidega.

 

(Järgneb.)

 

Viited ja kommentaarid:

¹ Üheks armastatud eksootiliseks tantsuks kujunes „Anitra tants” — muusikapala Griegi „Peer Gyntist” leidis kiiresti tee tantsijannade, sh Preobrajenska (Olga Preobraženskaja) soolorepertuaari, viimane tantsis seda ka 1908. aastal Helsingis. Enne Preobrajenskat oli Helsingi publikul olnud võimalus näha „Anitra tantsu” 1907. aastal kohalike tantsijate-pedagoogide Aina Niska ja Maggie Gripenbergi esituses ja 1908. aastal Hilma Liimani esituses. — Johanna Laakkonen 2009. Canon and Beyond: Edvard Fazer and the Imperial Russian Ballet 1908–1910. Academica Scientiarum Fennica, lk 91.

1914. aastal ilmus Ibseni 1867. aastal valminud „Peer Gyntist” inspireeritud Griegi orkestrisüit ka Loie Fulleri repertuaari.

² Päivyt Niemeläinen 1983. Suomalainen kansantanssi. Helsingi: Otava, lk 41.

³ Maggie Gripenbergi tantsukunstniku teele suundumist oli innustanud Isadora Duncani esinemine 1908. aastal Helsingis ja tema vabatantsu koreograafia tugines Émile Jaques-Dalcroze’i eurütmiale, aga ka Kurt Joossi pedagoogikale. 1919. aastal esines ta ka Baltikumis. Ta esines kuni 1932. aastani ja jätkas õpetamist veel umbes kolmkümmend aastat; tal oli oma tantsukool (1909–1952).

Balletile ja karaktertantsule põhineva Nis­kaneni õpetajateks Helsingis olid Elisa­beth Littson ja Hilma Liiman ning Peterburis Maria teatri karaktertantsija ja Marius Petipa repetiitor Aleksander Širajev. Pärast seda, kui talle ei pakutud ballettmeistri kohta, suundus ta tantsima Rolf de Maré truppi Ballets Suédois (1922–1924). 1925. aastal keskendus ta Helsingisse naasnuna tantsu õpetamisele ja koreograafitööle.

⁴ Vera Trefilova oli esimene vene baleriin, kes 20. sajandil Helsingit külastas. Ta esines koos Nikolai Legati ja Sergei Ogneviga 1906. aasta veebruaris Aleksandri teatris kuue tantsija saatel. Trefilovale järgnesid juba 1906. aasta märtsis Marie Petipa ja mainekad karaktertantsijad Maria teatrist, Ivan Kusov ja Fjodor Vasilijev. 1908. aasta kevadel nägi publik Helsingis esimest õhtut täitvat balletti „La fille mal gardée”, mida esitasid vaid kolmteist tantsijat Olga Preobrajenska ja Leonid Leontjevi juhtimisel. Preobrajenska, kelle ema oli soomlanna, neiupõlvenimega Lambert, esines Helsingis ka 1913. ja 1914. aastal. Tema viimasel külaskäigul oli kavas Sibeliuse „Valse triste”. — Johanna Laakkonen. Op. cit., lk 81–92.

⁵ Sealsamas, lk 67.

⁶ Serge Lifar 1957. Les Trois Grâces du XX^e siècle, la Pavlova, la Karsavina, la Spessivtzeva. Légendes et vérité. Tsit.: ingl k väljaanne: Serge Lifar. The Three Graces: Anna Pavlova, Tamara Karsavina, Olga Spessivtzeva. The Legends and the Truth. London: Cassell & Company, 1959, lk 80.

⁷ Johanna Laakkonen. Op. cit., lk 65 ja 187.

⁸ Võib öelda, et Soome Ooper sündis aastatel 1872–1879 Suomalaisen Teatteri (praegune Soome Rahvusteater, Kansallisteatteri) juures. Koreograafidena tegutsesid seal ennekõike Gripenberg ja Niskanen. Tantsijatest mainigem Sara Jankelowi, Irja Hagforsi, Helvi Salmineni, Mary Houghbergi, Annsi Berghi, Taina Helvet ja Akseli Vuorisolat.

⁹ Esimene vihje balletilavastuse kohta leidub ooperi juhatuse protokollis 22. III 1920, milles Edvard Fazer teeb ettepaneku võtta „Luikede järv” mängukavasse.

¹⁰ Mary Paischeff oli saabunud Helsingisse juba 1920. aastal kuulsa vene tantsija Ljubov Jegorova balletirühmaga. Ta pidas aastakümneid Helsingis oma tantsukooli ning õpetas  teatrikoolis näitlejatele balletti.

¹¹ Kui balletietendused 1922. aastal algasid, puudus tantsijatel professionaalne balletikoolitus, tantsijaid värvati Elo Kuosmaneni ja Toivo Niskaneni tantsukoolidest ning Rafael Pengeri Helsingi Tantsukoolist (Helsingin Tanssiopisto), mille esimeseks balletiõpetajaks oli taanlane Kathe Othon. Aastal 1917 palkas Penger esimese balletipedagoogi Venemaalt. 1922. aastal olid tantsukooli balletiõpetajateks Anna Oblakov, Senta Will ja George Gé. Balletirühma loomise ideest peale oli balleti õpetamise vajadus ilmselge ja nii alustati ka tantsijate koolitamisega. Treeninguid andis ballettmeister George Gé, keda abistas Peterburis õppinud tantsija Senta Will. Esialgu tegutses tasuline eratantsukool, kus võisid kõik soovijad asuda balletti õppima. Juba 1920. aastate lõpus võeti oma tantsukooli esimesed õpilased balletirühma tantsijateks. Näiteks 1920. aastate lõpust Soome Ooperi balletitrupis tantsinud vene-soome juurtega Lucia Nifontova (1913–1987) oli alustanud balletiõpinguid Hilma Liimani balletikoolis ja Rafael Pengeri Helsingi Tantsukoolis, kuid jätkas balletiõpinguid ooperi juures, kus tollal õpetasid Maria teatri koolkonnaga Elisa­beth Apostoli, Paicheff ja Gé. Elisabeth Apostoli (1903–1980, sündinud Konjaeff) elas 1930. aastatel Helsingis. Tantsukoolituse oli ta saanud Peterburis Maria teatri balletikoolis. Aastatel 1936–1940 pidas ta Helsingis oma balletikooli, kus balletiõpingutega alustasid Eva Hemming ja Nina Forsman. Ta õpetas palju vene balleti repertuaari, sh oli õppekavas „Surev luik”, mis sai Hemmingi repertuaari keskseks soolotantsuks. Pärast Gé taandumist ballettmeistri kohalt 1935. aastal läks koolitus uue ballettmeistri Alexander Saxelini vastutusele. 1942. aastal võttis balletikooli üle Soome Ooper. See muutis kooli töö stabiilsemaks ja samas tõid õppemaksud ooperile tulu. 1952. aastal vähendati ballettmeistri töökoormust nii, et vastutus balletikooli eest siirdus kooli juhatajaks määratud Kari Karnakoskile. Märkimisväärne muutus balletikooli tegevuses toimus 1956. aastal, mil ooper hakkas saama regulaarset riiklikku toetust ja avanes võimalus õppemaks kaotada. 1960. aastal alustas koolis esimene poiste oma klass, mida kuni 1974. aastani juhtis Uno Onkinen. Balletikoolis tegi pedagoogina alates 1953. aastast tänuväärset tööd Marita Ståhlberg, kes oli kooli direktoriks aastail 1972–1986. Koostöös Ståhlbergi ja Sonja Tammelaga valmis 1961. aastal balletikooli esimene suurlavastus „Sinine pärl” („Sininen helmi”). Pika karjääri, alates 1969. aastast õpetajana ja alates 1986. aastast koolidirektorina, tegi Maj-Lis Rajala. Kauaaegsete õpetajate hulka kuulusid 1970. ja 1980. aastatel Saga Eriksson ja Aku Ahjonlinna. Leningradi koreograafiakooli pedagoogidiplomiga lõpetanud Ilkka Lampi alustas balletikoolis õpetajana 1980. aastatel. Aastatel 1998–2001 töötas balletikoolis pedagoogina Saima Kranig ja alates 2005. aastast töötab balletikoolis pedagoogina Tallinna Koreograafiakooli kasvandik Riikka Nyman.

¹² 1990. aastatel rekonstrueeris selle pas de trois Seija Silferberg.

¹³ Samal ajal, kui Soomes jõuti 1922. aastal esimese õhtut täitva balletini, pani Suure Teatri baleriin Viktorina Kriger Tallinna gastrollil kohapeal kokku balleti „Coppélia”. Helsingis oli „Coppéliat”  esitatud esmakordselt juba 1913. aastal Maria teatri gastrolli ajal, peaosas Olga Preobrajenska. Soome balleti repertuaari tõi „Coppélia” George Gé 1932. aastal ning lavastas selle uuesti 1956. aastal.

¹⁴ Daubervali balleti algne nimi oli „Le Ballet de la paille” ( „Põhuballett”, 1789). Nimeversioon „Asjatu ettevaatus” ehk „La Précaution inutile” pärineb Petipalt ja Ivanovilt, Peterburi lavastusest 1885, mis on säilinud tänu Vladimir Stepanovi ülestähendustele. Gorski muudetud libretoga versioon pärineb aastast 1903 (nn Bolšoi-versioon). 1864. aastal lavastas Paul Taglioni Dresdenis oma versiooni „Das schlecht bewachte Mädchen” („Halvasti valvatud tütarlaps”), sellest lavastusest pärineb uus ja täielik Peter Ludwig Herteli partituur. Gé tõi Helsingis lavale Daubervali versiooni, aga mitte nime all „La fille mal gardée”, mida Dauberval kasutas aastast 1791. 1989. aastal rekonstrueeriti Daubervali versioon (Ballet de l’Opéra de Nantes) Ivo Craméri ja Jean-Paul Gravieri eestvõtmisel. Enimtuntuks sai hiljem Frederick Ashtoni „La fille mal gardée” (1959).

¹⁵ Lev Ivanovi koreograafial põhinevas lavastuses oli Clara roll jagatud kahe tantsija vahel: esimese vaatuse „päris elus” tantsis seda Lucia Nifontova ja teise vaatuse „unenäos” Irja Aaltonen. Pähklipureja ja Printsi kaksikrolli tantsis Arvo Martikainen. — Balleti kavaleht 2002: Tšaikovski, Pähkinänsärkijä ja Hiirikuningas.

¹⁶  Gé sõnul tuginesid „Giselle’i” esimese vaatuse külatantsud tema Hispaanias nähtud rahvatantsudel ja Adami muusika vahele oli seatud ka Beethoveni muusikat. Nimiosa tantsis Peterburis sündinud, kuid Helsingis tantsijaks küpsenud Irja Aaltonen. Stravinski balleti naispeaosa tantsis tollal kuueteistkümneaastane Lucia Nifontova.

¹⁷ Balleti 1985. aastal esietendunud uusversioon „Muinasjutt” [„Satu”(„Poéme”)] jäi Elsa Sylversterssoni viimaseks lavastuseks soome balletile.

¹⁸ Lucia Nifontova ja tema partner Arvo Martikainen hakkasid õpetama ka nn Fokini balletitehnikat ning Nifontova seadis 1941. aastal uuesti lavale Fokini balleti „Sülfiidid” sellisena, nagu ta oli seda Fokinilt õppinud.

¹⁹Airi Säilä 1986. Tanssi on elämäni. Toim. Auli Räsänen. Helsingi: Tammi, lk 120–121.

²⁰ Muusika pärineb Emil Reeseni balletist „Zaporožje kasakad” („Zaporgene”), mille esmalavastuse tegi Taanis 1933. aastal Harald Lander.

²¹ 1940. aasta sügisel, pärast talvesõda läks Saxelin koos Irja Koskineninga Põhjamaadesse ringreisile ja ballettmeistriks sai vaherahu perioodil George Gé, kes paralleelselt jätkas tööd Rootsi Kuninglikus Balletis (1939–1947). Ooperiteatri tegevus jätkus pärast rahulepingut 1940. aasta kevadel, kuid jätkusõja puhkedes 1941. aastal järgnes uus mobilisatsioon. Saxelin naasis oma ametikohale jätkusõja ajal ja tõi lavale balleti „Võluflööt” („La flûte magique”, 1941). See Riccardo Drigo muusikale loodud ühevaatuseline koomiline ballett tuli esimest korda lavale Lev Ivanovi käe all 1893. aastal Peterburis Keiserliku Balletikooli õpilastega, peaosi tantsisid Stanislava Belinskaja ja Mihhail Fokin.

²² Pärast sõda algas suviste ringreiside traditsioon, mis justkui jätkus sõjarindel esinemiste inertsist. Tagasihoidlik palgatulu sundis suvel töötama ning põhitöökohalt puhkusel olles said esinejad endale sissetuleku (ringreise ei korraldanud otseselt Soome Ooper, vaid pigem teatri entusiastlik finantsjuht Alfons Almi oma hoolivuses alluvate suhtes). Suvetuure korraldati kuni 1967. aastani. Esimesel suvetuuril 1945. aastal olid kavas Leoncavallo ooper „Pagliacci” ja balletistseenid klaveri saatel. Hilisematel aastatel pandi ringreisiks kokku väike orkester. Esimene ringreis, mis hõlmas eranditult balletti („Luikede järv”), leidis aset 1947. aastal. 1952. aasta suvetuuril esietendus Ahti Sonnineni komponeeritud ballett „Pessi ja Illusia”. Koreograafia lõi sellele Yrjö Koko tuntud muinasjutu järgi Irja Koskinen, tantsisid Doris Laine ja Heikki Värtsi. Soome algupärand jõudis pärast suvetuuri koduteatri lavale, mille jaoks kujundas uued kostüümid ja dekoratsioonid Tove Jansson. Hiljem asendati Janssoni modernistlik stiil tavapärasemaga, sellisena jäädvustati ballett ka esimese soome ballettfilmina 1954. aastal, režissööriks Jack Witika. Samal aastal viidi „Pessi ja Illusia” Brüsselisse. Balletti esitati ka viimasel suvetuuril 1967. aastal, seekord Elsa Sylvesterssoni koreograafiaga. Suvetuuride traditsiooni vaibumise põhjusteks võib pidada televisiooni levikut ja maakondades asuva elanikkonna paremaid võimalusi käia Helsingis kultuuri nautimas. 1970. aastate keskel elustati ringreisid paariks suveks, kuid need ei olnud enam mastaapsed.

²³ Kutsujaks oli Rolf de Maré. Stockholmis esitati ka Saxelini „Soirée de bal” Theo Mackebeni, Josef Suki ja Josef Rixneri muusikale ning Algo „Visioonid” Debussy muusikale.

²⁴ Saxelini inspireeris Leningradis nähtud Vassili Vainoneni versioon. — Balleti kavaleht 2002. Op. cit.

²⁵ 1991. aastal jõudis Birgit Cullbergi ballett „Preili Julie” Tiit Härmi kutsel Kaie Kõrbi ja Viesturs Jansonsi suurepäraste rollisooritustega ka Estonia balleti repertuaari.

²⁶ Ballett „Carmen” esietendus 1951. aasta suvel suvetuuril ja jõudis Aleksandri teatri lavale 1952. aastal. Teos tekitas autoriõiguste debati. Kriitik Elisabeth Valto viitas selle sarnasustele Roland Petit’ „Carmeniga” (1949). Sylverstersson väitis aga, et kõnealune teos oli eeskujuks, kuid mitte selle koopia. Petit’ nime kavalehel ei mainitud. Kopeerimisarutlused jätkusid ka Balanchine’ist mõjutatud ballettide puhul, nagu Sylvesterssoni „Agon” 1971. aastal.

²⁷ Klaus Salin taastas selle versiooni 1966. aastal ja see püsis mängukavas kuni 1973. aastani, ühtekokku 105 etendust, millest 30 etendati 1968. aasta Lõuna-Ameerika ringreisil.