ERSO, AH JAA… II

Mai, 2022

Eesti esindusorkestri elust vabariigi taasiseseisvumise aegu

PÄRTEL TOOMPERE

Algus  TMK 2020, nr 4

 

ERSO peadirigendid aastatel 1991–1993

Leo Krämer, peadirigent aastatel 1991–1993

Leo Krämer oli sündinud 1944. aastal Saarimaal Püttlingenis ning õppinud Trieri muusikakoolis ja Saarbrückeni Muusikakõrgkoolis kirikumuusikat. Dirigendina täiendas ta end Sergiu Celibidache, Günter Wandi ja Eugen Jochumi juures. 1969. aastal sai temast Saarimaa Filharmoonia koori dirigent. Ta töötas Speyeri toomkirikus organistina alates 1971. ja kapellmeistrina alates 1991. aastast. Krämer on olnud ühtlasi Speyeri toomkiriku rahvusvaheliste muusikapäevade kunstiline juht ning Saarbrückeni ja Mannheimi muusikaülikooli professor.⁴³ 1995. aastal sai Krämerist ka Peterburi Filharmoonia sümfooniaorkestri ja kammerorkestri peakülalisdirigent.

Leo Krämer.
ERSO foto

Tema kokkupuuted Eestiga algasid 1987. aastal, mil ta kutsuti organistina esinema Tallinna orelifestivalile, seejärel said tema siinsed orelikontserdid juba tavaks. 1989. ja 1990. aastal juhatas ta Tallinnas barokkmuusika suveakadeemiat. Neist esimese tulemuseks oli Bachi „Magnificati” ettekanne, mida esitas saksa ja eesti muusikutest moodustatud barokkorkester.⁴⁴

 

Arvo Volmer, peadirigent aastatel 1993–2001

Arvo Volmer sündis 1962. aastal Tallinnas ning lõpetas Tallinna Lastemuusikakooli (praegu Tallinna Muusikakool) klaveri eriala õpetaja Vera Lensini klassis. Aastatel 1980–1985 õppis ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Olev Oja juures koori- ja Roman Matsovi juures orkestridirigeerimist. 1990. aastal lõpetas ta Leningradi Riikliku Konservatooriumi ooperi- ja sümfooniaorkestri dirigeerimise eriala Ravil Martõnovi klassis. Ta debüteeris dirigendina Estonia teatris aastal 1985 ning ERSO ees aastal 1987. Lisaks ERSOle ja Estonia teatrile on Volmer olnud ka Oulu Linnaorkestri, Eesti Muusikaakadeemia ja Adelaide’i sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent ning juhatanud teiste seas BBC filharmoonikuid, Prantsuse Rahvusorkestrit, Birminghami sümfooniaorkestrit ning Berliini, Soome ja Hollandi Raadio sümfooniaorkestrit jmt, olnud tegev Moskva Suures Teatris, Soome Rahvus­ooperis, Sydney Ooperiteatris jm.⁴⁵

Arvo Volmer ja ERSO.
Teet Malsroosi foto

 

Orkestri tegevusest hooaegade kaupa

Hooaeg 1990/91

Hooajal 1990/91 puudus ERSOl peadirigent. Kohusetäitjaks oli määratud vaid 27-aastane Arvo Volmer, kes juhatas hooaja jooksul 11 kava. Viis ERSOt juhatanud välisdirigenti tulid Saksamaalt, Soomest ja USAst, lisaks nendele oli sel hooajal ERSO ees dirigendina ka Kanada eestlane Norman-Illis Reintamm. Hooaja kolm sümfooniakontserdi abonementi kandsid pealkirju „Oratooriumid”, „20. sajandi muusika” ja „Eesti muusikaklassika”. Viimast korda mängis ERSO juba traditsiooniks saanud rahvusvahelisel lilleseadjate võistlusel Linnahallis. Samuti lõppes siis 1977. aastal ERi ja ETV ühistööna alguse saanud „ERSO stuudiotund”. Hooaja jooksul anti lisaks Tallinnale veel kontserte kahel korral Tartus ning ühel korral Paides, Viljandis ja Jõhvis. Välisreise oli üks: septembris anti kolm kontserti Saksamaal. Hooaja keskel kirjutas Kristel Pappel: „Hooaja 1990/1991 repertuaarivalik on läbi mõeldud ja parim vähemalt viimase viieteistkümne aasta seas. Siin aimub kindel muusikaelu kontseptsioon.”⁴⁶

 

Kontserdid Eestis

7. septembril avas ERSO uue hooaja, orkestri ees oli Paul Mägi. Tavatult ei olnud avakontserdil kavas ühtegi eesti helilooja teost: kõlasid Fredrik (Friedrich) Paciuse „Maamme”(„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”), Benjamin Britteni „Piduavamäng” („Occassional Overture” op. 38), Maurice Raveli Klaverikontsert D-duur (solist Peep Lassmann) ja Modest Mussorgski „Pildid näituselt”. Urve Lippuse sõnul kõlas hiljem Eesti hümniks ennistatud lugu „juba argiselt” ja selle kolmanda salmi ajal märkas ta, et kipsvapid nõukogude sümboolikaga olid Estonia oreli vilede kõrvalt ära koristatud. Peep Lassmanni mäng mõjus Lippusele efektselt, teises ja kolmandas osas pani kuulama „faktuuri registreerimine”. Ta kirjutas lõpetuseks: „Ilmselt meeldib Paul Mägile suur ja värviline orkester, võimsad finaalid, särav vasekoor. Loodetavasti kuuleme edaspidigi teoseid, mida praegusel ajal ja siin ainult tema söandaks kavva võtta.”⁴⁷ Andrus Kallastu kurdab Eesti Eks­pressi arvustuses kõigepealt pooltühja saali üle. Seejuures märgib ta, et mängitud kava oleks pidanud rahuldama ka kõige „rafineeritumat maitset”. Britteni teose „polütonaalsete komplekside ja tämbrite polüfoonia interpreteerimisel” tunneb Kallastu peene kõrva ja osava käega meistrit. Raveli ja Mussorgski teoste värvivarjundid kõlasid täpselt ja hea maitsega. Samas kurdab Kallastu Eesti orkestrites levinud lohaka töössesuhtumise üle. Dirigendi kohta ütleb ta, et Paul Mägi võiks olla rahvusvaheline suurus, kui ta suudaks loobuda liigsest ettevaatlikkusest.⁴⁸

8. ja 9. septembril mängis ERSO lillepeol Tallinna Linnahallis. Arvo Volmeri dirigeerimisel kanti ette Gioa­chino Rossini, Edvard Griegi, Antonín Dvořáki, Johannes Brahmsi, Franz Lehári, Jacques Offenbachi, Johann Strauss noorema, Georg Friedrich Händeli, Felix Mendelssohni, Franz von Suppé ja Pjotr Tšaikovski teoseid. Mõlema päeva repertuaar oli identne, 8. septembril mängiti aga kogu kava läbi kaks korda.⁴⁹

12. oktoobril avati abonement „Eesti muusikaklassika”, ERSO ees oli Arvo Volmer. Ettekandele tulid Artur Kapi sümfooniline prelüüd „Hauad”, Heino Elleri sümfooniline poeem „Öö hüüded” ning Eduard Tubina 3. sümfoonia.⁵⁰ 19. oktoobril oli ERSO kavas Claude Debussy „Fauni pärastlõuna”, Maurice Raveli Klaverikontsert G-duur (solist Einar Henning Smebye Norrast) ja Béla Bartóki Kontsert orkestrile, dirigeeris Arvo Volmer. Merike Vaitmaa kirjutab Eesti Ekspressis, et ERSO on heas vormis, välja arvatud metsasarve- ja trompetirühm. Vaitmaa kiidab flöödisolist Jaan Õuna, tänu kellele tasub Debussy „Fauni pärastlõunat” ikka ja jälle võtta ERSO kavva. Raveli Klaverikontserdi esitus oli Vaitmaa sõnul parem kui viimastel aastatel kuuldud: solist, dirigent ja orkester mõistsid üksteist väga hästi. Ta kiidab ka solisti: „Pianist (…) laskis nautida kõike, mida ettekandelt oodata oskaks: vaimukust ja hõrku värvimeelt, tervikutaju (II osa!) ja toredaid nüansse, poeetilisust ja gallialikku mõtteselgust.” Bartóki teoses kiidab Vaitmaa puupille, kellel tuli palju soleerida või mängida väikestes ansamblites; mitmeid vaselõike ja keelpillide head kõla. Ta lisab: „Dirigendi töötamisoskust tunnistasid polüfooniakihtide selgus, rütmi intensiivsus, kapriissete üleminekute loomulikkus ja pinevus, kulminatsioonide täpsus ja palju muud.”⁵¹ 25. oktoobril tuli Arvo Volmeri dirigeerimisel ettekandele Ferenc Liszti sümfooniline poeem „Prelüüdid”, Sergei Rahmaninovi „Rapsoodia Paganini teemale” ning George Gershwini „Rhapsody in Blue” (mõlemas soleeris USA pianist Frederick Moyer) ja „Ameeriklane Pariisis”.⁵²

1. ja 2. novembril kanti Estonia kontserdisaalis ette Verdi „Reekviem”, laulsid segakoor Latvija, sopran Su­sanna Martirosjan, metsosopran Irina Arhipova Venemaalt, Kārlis Zariņš Lätist ja bass Leonid Savitski, juhatas Arvo Volmer. 9. novembri Reedes on kirjutatud: „Taas kord võis imetleda
I. Cepītise koori laitmatut laulu, harvakuuldavat meisterlikkust, mille tulemuseks [on] täiesti eriline, õilis kõla. Neil õhtutel sai publik eeskätt kooriosadest aimu Verdi ühe kaunima
oopuse tõelisest suurusest.” ⁵³

9. novembril kanti ette sümfooniline pilt Gershwini ooperi „Porgy ja Bess” muusikast, Prokofjevi Klaverikontsert nr 3, C-duur, op. 26 (solist Ivari Ilja) ning Brahmsi 4. sümfoonia, e-moll, op. 98.⁵⁴ Orkestrit juhatas ukraina päritolu USA dirigent Theodore Kuchar. Kontserdipäeval ilmus Päevalehes Epp Alatalu intervjuu dirigendiga. Kuchar, kes oli varem dirigeerinud nii Soome Rahvusooperi kui Soome Raadio sümfooniaorkestrit, ütleb, et peab ERSOst väga lugu. Ta teab, et ERSOl on rasked ajad, kuid sellegipoolest peab ta selle taset võrreldamatult paremaks Soome väikelinnade professionaalsete orkestrite omast. Kuchar ütleb, et peab Eesti muusikaelu põnevaks, tuues esile asjaolu, et siin toimub rohkem sümfooniakontserte kui New Yorgis või Londonis. ERSO proove viis Kuchar läbi soome keeles: „Selles „minu soome keeles” pole küll palju grammatikat, aga selle eest tuleb see südamest. See on väga raske, kui oma mõtetest suudad väljendada vaid umbes viiendiku.”⁵⁵ Eesti Ekspressile kurdab Kuchar aga, et palju kordi Brahmsi 4. sümfooniat mänginud ERSO ei pööranud tähelepanu detailidele. Ja lisab: „Iga orkestrant peaks ennast tundma kammermuusikuna, aktiivse osalisena. (—) Alustasin tööd ERSOga esmaspäeval, nüüd kõlab Brahms juba palju paremini. Aga mõned vaatavad ikka, et mida see 30-aastane poisike tuleb meile õpetama!” Kuchar jätkab kriitiliselt, rääkides Prokofjevi Klaverikontserdist nr 3: „Mind hämmastas, et Prokofjevi teoseid tuntakse üpris pealiskaudselt. Avastasin partiides vähemalt kümme viga — vale rütm, valed noodid. Uskumatu! Millegipärast on raske tabada tema muusika parodeerivat, sarkastilist, vastikut poolust. See oleneb ka loiuvõitu rütmipulsist. Tänase kava ettevalmistamiseks vajaksin kolme nädalat, mitte nelja päeva. (—) Tegelikult on ERSO palju kõrgemal tasemel, kui seda arvatakse, häid muusikuid on rohkem kui näiteks Helsingi orkestrites. Orkestri potentsiaal on suur.”⁵⁶ Kristel Pappel väidab Eesti Ekspressi arvustuses, et Brahmsi 4. sümfoonias oli dirigent taotlenud detailselt viimistletud esitust ning tahtis teha teose faktuuri viimseni läbikuuldavaks, kuid ei jõudnud tulemuseni. Seetõttu oli orkestrikõla tasakaalustamata. Tempod olid väga aeglased, millest Pappel järeldab, et mitmed orkestrandid jäid partiile alla. Positiivse poole pealt tõstab ta esile ehtsa ja intensiivse keelpillikõla. Gershwini teose kohta kirjutab Pappel, et seda mängiti karakteerselt ja sundimatult, kuid sündimata jäi „elektriseeriv „miski”, mis teeb interpreteerimisest loomingu”. Prokofjevi teose puhul kiidab Pappel pianisti, kes „avas Prokofjevi teose elegantse iroonia ja Rahmaninovi meenutava lüürika”. Pappel lõpetab sõnadega: „Erakordselt sümpaatne, et on noori külalisdirigente, kes on idealistid; kes ei hooli kergest ja kiirest loorberite lõikamisest, vaid soovivad teha tõsist tööd, süvenedes siinsetesse probleemidesse. Edaspidi loodetavasti tulemusrikkamalt.”⁵⁷

15. novembril kandsid ERSO ja Eri Klas ette Richard Straussi sümfoonilise poeemi „Nii rääkis Zarathustra” ja Dmitri Šostakovitši kantaadi „Stepan Razini hukkamine” op. 119. Laulsid bass Leonid Savitski ja Estonia teatri ooperikoor. Kristel Pappel kurdab Straussi teose puhul vähese rafineerituse ja pealiskaudsuse üle. Samuti jäid talle kõrva „juhtumisi mängimata ununenud soolorepliigid” ja „ebamäärane taust”. Pappel pöörab tähelepanu ka sellele, et kavalehel oli Richard Straussi nime juurde sattunud hoopis Johann Strauss noorema sünni- ja surma-aasta. Šostakovitši teoses kiitis ta aga ühtlasemat tervikmuljet kui mõned aastad varem, mil ERSO seda viimati esitas. Ta lisab: „Estonia teatri koor laulis puhtalt ja kompaktselt, teost elati läbi nagu teatristseeni, reageeriti aktiivselt ja karakteripäraselt. (—) Eri Klas dirigeeris sisenduslikult ja ökonoomselt, torkivate rõhkudega rütm muutus tõepoolest oluliseks väljendusvahendiks.” Leonid Savitski hääl helises Pappeli sõnul tihedalt ja konkreetselt, samas oli vähe kontraste ja pingetõusud, nagu pausidega lõppevad crescendo’d, ei olnud mõjuvad.⁵⁸ Merike Vaitmaa sõnul oli „Nii rääkis Zarathustra” elav, mitmekesine ja selge ning parim Richard Straussi sümfoonilise poeemi esitus, mida Tallinnas kunagi kuuldud. Šostakovitši „Stepan Razini hukkamine” sobis Vaitmaa sõnul Eri Klasi „hasartsele natuurile” aga eriti hästi. Alguses oli hasarti liigagi palju, sest orkester jõudis kulminatsioonini liiga vara. Leonid Savitski esitust peab Vaitmaa intelligentseks ja musikaalseks, samuti kiidab ta Estonia teatri koori nauditavat laulu.⁵⁹

24. novembril mängis ERSO laupäeva pärastlõunasel kontserdil „Populaarset sümfoonilist muusikat”. Soome dirigendi Ari Angervo juhatusel kanti ette esimene süit Sibeliuse näidendimuusikast „Torm”, Debussy „Esimene rapsoodia” („Première rhapsodie”) klarnetile ja orkestrile (solist Hannes Altrov), Figaro aaria Mozarti ooperist „Figaro pulm” (solist bariton Tarmo Sild), Olavi aaria „Oo, piiga kaunim” Aava ooperist „Vikerlased” (solist sama) ning Haydni 101. sümfoonia D-duur, „Kellasümfoonia” (Hob I/101).⁶⁰

7. detsembril oli ERSO ees Jüri Alperten, kavas Richard Wagneri Sissejuhatus ja „Isolde surm” ooperist „Tristan ja Isolde” ja „Wesendoncki laulud. Viis luuletust naishäälele” (solist Ludmilla Dombrovska) ning Richard Straussi Metsasarvekontsert nr 1, Es-duur, op. 11 (solist Viesturs Vārdaunis Lätist) ja sümfooniline poeem „Surm ja kirgastumine”. Wagneri ooperi Sissejuhatus oli Kristel Pappeli sõnul esitatud meisterlikult. Teoses on palju mõttefragmentide kandumist ühelt pillirühmalt teisele, mis ERSO esituses olid filigraanselt välja töötatud. Samuti oli kõla hästi ühtlustatud. Pappel võtab esituse kokku sõnaga „lummav”, kuid järgmiste teoste puhul see lummus hajub. „Isolde surm” oli tema sõnul ebamäärasem, nagu ka „Wesendoncki laulude” tsükkel. Ludmilla Dombrovska laulis küll paindlikult ja mõtestatult ning kaunite varjunditega, kuid orkester, dirigent ja solist ei mõistnud üksteist. Vaid laulu „Kasvuhoones” puhul tekkis kriitikul terviklikkuse tunne. Kristel Pappel kiidab läti metsasarvemängijat Viesturs Vārdaunist, aga ka läti vaskpillikooli tervikuna. Solist paistis silma professionaalsuse ning tehnika poolest, mistõttu suutis ta end maksma panna. „Surm ja kirgastumine” ei olnud Pappeli sõnul laitmatu, aga siiski emotsionaalselt kaasahaarav.⁶¹

13. detsembril mängis ERSO Peeter Liljega Sibeliuse „Karjala süiti”, Viiulikontserti ja 7. sümfooniat, D-duur, op. 105. Solist oli rootslane Per Enoksson. Kristel Pappel kiidab 7. sümfoonia tegevus- ja arengupinget esimestest hetkedest alates, mis lõi „seletamatu Sibeliuse-atmosfääri”. Head olid ka kestvad mõttekaared ning „talitsetud kõikvõimsus”, kuid orkestrifaktuur oleks Pappeli sõnul pidanud olema selgem ja crescendo-tipud teravamad. Per Enokssoni peab ta heaks viiuldajaks ning lisab: „Enoksoni viiul heliseb laulvalt ja kandvalt, ta oskab kujundada pikka meloodiajoont. Häiris tõtlev virtuoosimaneer finaalis, kus olulist rolli mängib raudne, tahteline rütm.” „Karjala süidi” esituse kohta ei ütle Pappel aga midagi.⁶² Merike Vaitmaa, kes kirjutab samast kontserdist, peab „Karjala süidi” esitust lihtsalt keskmiseks. Viiulikontserti esitas Per Enoksson tema sõnul kõlava ja nüansirikka tooni ja suurepärase tehnikaga, kuigi mitte ilmeksimatult. Vaitmaa hinnangul oli tema mängus nii poeetilist soojust kui ka lennukust. Selle õhtu 7. sümfooniat peab ta aga üheks ERSO tippesituseks. Kontserdisalvestuse oleks võinud Vaitmaa sõnul paljundada ka heliplaadiks, kui mingil põhjusel ei oleks ära jäänud esimene tromboonisoolo. Ta lisab: „See, mis tegi eriliseks kõik muu, oli uskumatult ilus, sügav ja nõtke orkestrikõla, eriti haruldane keelpillidel (…). Ainult selline elus kõla saab panna fraasi tõeliselt elama ja pingestada pillirühmade dialooge. Kui tavaliselt on tšellorühm ikka parem kui viiulid ja palju parem kui aldid, siis nüüd tundusid kõik eriti head. Kuulad ja imestad: tähendab, siiski on võimalik neil pillidel niimoodi mängida (…).”⁶³

Aasta lõppes traditsiooniliselt vana-aasta sümfooniakontsertidega, mis 1990. aastal toimusid 30. detsembril Tartu Ülikooli aulas ja 31. detsembril Estonia kontserdisaalis. Peeter Lilje dirigeerimisel tuli ettekandele Haydni 49. sümfoonia, Mozarti aaria „Vado, ma dove? O dei” (laulis sopran Annika Tõnuri) ning Schuberti Missa nr 6, Es-duur (D 950; laulsid sopran Annika Tõnuri, metsosopran Laine Mustasaar, tenorid Eugen Antoni ja Tiit Kogerman, bass Mati Palm ning ETV ja ERi segakoor).⁶⁴

11. jaanuaril 1991 kanti Tõnu Kaljuste dirigeerimisel ette Mozarti avamäng ooperile „Võluflööt”, „Andante flöödile ja orkestrile C-duur” (KW 315/285e; solist Aurèle Nicolet Šveitsist) ja Flöödikontsert D-duur (KW 314; solist sama) ning Duruflé „Reekviem” (laulsid metsosopran Leili Tammel, bariton Tarmo Sild, segakoor Suomen Laulu ja Vabariiklik Koorijuhtide Segakoor).⁶⁵ 31. jaanuaril oli ERSO ees dirigent Arvo Volmer, ettekandele tuli Sibeliuse „Kurb valss”, Brahmsi Viiulikontsert D-duur (solist Eduard Gratš Venemaalt) ning Sibeliuse 3. sümfoonia, C-duur, op. 52. Sama kava, ainult „Kurva valsita” kanti ette ka päev hiljem Järvamaa kultuurikeskuses Paides.⁶⁶ 8. veebruaril dirigeeris Arvo Volmer Schuberti „Avamängu Itaalia stiilis” C-duur, Mendelssohni Viiulikontserti e-moll (solist Arvo Leibur) ning Saint-Saënsi 3. sümfooniat, c-moll, op. 78 (orelil Piret Aidulo).⁶⁷

15.  veebruaril juhatas ERSOt saksa dirigent Ulrich Backofen. Ettekandele tulid Regeri aaria „O Mensch, bewein dein Sünde groβ!”, fragmendid Bergi ooperist „Wozzeck” (solist sopran Annika Tõnuri) ning Bruckneri 9. sümfoonia, d-moll (WAB 109/143). Kaks päeva enne kontserti ilmus Päevalehes kontserti tutvustav artikkel. Seal oli muu hulgas kirjas, et kriitikud kiidavad üksmeelselt dirigent Backofeni kindlat kontseptsiooni Bachi, tulisust Schumanni ja vabadust Francki teoste tõlgendamisel, samuti ilma „igasuguse sentimentaalsuse kassikullata” Beethoveni interpretatsioone. Backofeni laias repertuaaris oli artikli hinnangul tähtsal kohal ka 20. sajandi muusika.⁶⁸ 24. veebruaril tähistas ERSO Arvo Volmeriga Eesti iseseisvuspäeva. Ettekandele tulid Eesti hümn, Elleri „Kodumaine viis”, Tobiase „Eks teie tea” (laulis ETV ja ERi segakoor, orelil Henn Eerik), Eduard Tubina „Pidulik prelüüd” ja 3. sümfoonia.⁶⁹

28. veebruaril esines ERSO Tartu Ülikooli aulas ja 1. märtsil Estonia kontserdisaalis Leo Krämeri dirigeerimisel. Kavas oli Mozarti serenaad „Väike öömuusika”, Viiulikontsert A-duur, (KW 219; solist Raimondas Katilius Leedust) ja 41. sümfoonia, C-duur „Jupiter” (KV 551). Tartu kontserti arvustas Postimehes Liis Kolle. „Tuntud ja armastatud teos heas esituses loob sooja õhkkonna ning teeb publiku heatahtlikuks ja vastuvõtlikuks järgnevagi suhtes. Ka peaks see selgelt välja tooma (eriti uue ja põneva) dirigendi taotlused, rõhuasetused ja isikupära,” kirjutab Kolle „Väikese öömuusika” kohta ja lisab, et ERSO klappis Krämeriga küll hästi, kuid osa mängijaid ei suutnud vältida inertsust, mis on sagedane oht palju esitatud teostes. Seetõttu ei mõjunud mitmed dirigendi pakutud „värskendavad nüansid” publikule täiel määral. Viiulikontserdis läksid orkestri ja solisti tõlgendused Kolle sõnul lahku: „Kui Krämer läheneb Mozartile baroki poolt, jätkates sealt, kuhu interpretatsioonikunst klassitsismiajaks oli jõudnud, siis Katilius mängib selgelt romantismi üldkontseptsioonist lähtuva klassitsistliku muusika esitamise traditsioonis. Õige-vale skaalat kõrvale jättes oleks siiski eelistatum dirigendi lähtepunkt. R. Katilius on võimekas solist (näiteks kadentsid olid kujundatud maitsekalt), kuid kirjeldatud tõlgenduses häirisid eelkõige vormi mõningane ähmasus ning ebapiisav arendatus.” 41. sümfoonias kiidab Kolle puupille, kes tulid kõige rohkem kaasa dirigendi mõttega. Nende „nõtkelt kujundatud lõigud olid stiilsed ja nauditavad”. Tšellod musitseerisid paindlikult, teiste keelpillide toon polnud aga piisavalt ühtne, mistõttu oli faktuur paks ja kõlapilt ähmane. Metsasarved olid aga Kolle sõnul jäänud ikka veel murelasteks. Samas lisab ta, et teos esitati mõttepingsalt ja veenva pidulikkusega. Lõpufuuga õnnestus „väikestele väsimisnootidele” vaatamata ja meelde jäid talle erksad stretto’d. Kokkuvõttes ütleb Liis Kolle: „… meie esindusorkester on saanud dirigendi, kelle võimuses on tõsta kollektiivi mängutaset, lisada kogemusi ning pakkuda uudseid lähenemisviise.”⁷⁰

13. märtsil mälestati kontserdiga 16. detsembril lahkunud ERSO flöödimängijat Samuel Saulust. ERSO kammerkoosseis mängis Vivaldi Flöödikontserti  g-moll op. 10 nr 2 „La Notte” („Öö”; solist Jaan Õun), J. S. Bachi Orkestrisüiti nr 2 h-moll (BWV 1067; solist Matti Helin Soomest) ja Kent Kennani „Öist monoloogi” (solist Mihkel Peäske). Kontserdil esinesid ka Wil­liam Dyer, Peeter Malkov, Tarvi Jaago ja pianist Nata-Ly Sakkos. Hannes Altrov kirjutab: „Oli soliidne ja kõrgetasemeline kontsert. Rõõmustas noorte — Samuel Sauluse hiljutiste õpilaste — julge ning mõjuv esinemine. Ürituse õnnestumises oli tunda Jaan Õuna hoolitsevat kätt. Ja siiski, vaatamata õilsale ideele ja kaunile teostusele, osatas see kontsert väga valusalt meie korvamatu kaotuse värsket haava.”⁷¹

15. märtsil andis ERSO kontserdi sarjast „Nordic Music Series ’91”, mis kanti otse üle kõigis Põhjamaade raadiotes. Arvo Volmeri dirigeerimisel kanti ette Arvo Pärdi „Perpetuum mobile”, Eino Tambergi 1. sümfoonia, Eduard Tubina Kontrabassikontsert (solist Mati Lukk) ja Pärdi 3. sümfoonia. Kontserdi pidi algselt lõpetama hoopis Lepo Sumera 4. sümfoonia esiettekanne. Mart Siimer keskendus arvustuses pigem teostele kui esitustele. Siiski mainis ta, et Tubina teose ettekanne tekitas arusaamatust ning Mati Luki mäng oli must ja ebakindel. Samuti ei õnnestunud tema sõnul timpanisoolo Pärdi 3. sümfoonia teise osa lõpus. Siimer võtab oma kirjutise kokku sõnadega: „Orkestri mängus oli ilusaid hetki, aga liiga palju eksimusi. Koduse töö nappus? Ajanappus? Kuid jälle kord on tänu ERSOle jõudnud valik kodumaist nüüdisloomingut kuulajateni, ja seekord hoopis kaugemale kui Eesti.”⁷²

23. märtsil juhatas Jüri Alperten Mozarti avamängu ooperile „Don Giovanni” ja 40. sümfooniat, Joaquín Rodrigo „Concierto de Aranjuezi” kitarrile ja orkestrile (solist Timo Korhonen Soomest) ning fragmente Bernsteini muusikalist „West Side’i lugu”.⁷³

4. ja 5. aprillil kanti esmakordselt Eestis ette Honeggeri oratoorium „Jean­ne d’Arc tuleriidal”. ERSO ja dirigent Toomas Kapteniga olid laval veel sopranid Veera Taleš ja Kaie Konrad, metsosopran Leelo Talvik, tenorid Eugen Antoni ja Mati Kõrts, bass Mati Palm, ETV ja ERi segakoor ning Ellerheina tütarlastekoor. Vahetekste lugesid Maria Avdjuško, Raivo Trass, Heino Seljamaa ja Lauri Nebel. Kuldar Sink kirjutab arvustuses, et Avdjuško oli justkui loodud nimiosa jaoks ning tulemus oli suurepärane, eriti arvestades, et ta asendas loobunud esialgset osatäitjat. Samas ootas Sink veelgi ilmsemat gavroche’ilikkust ja „kõikide kaartide lauale löömist”. Ta lisab: „Professionaalne deklamatsioon on iseenesest haarav nähtus, aga kui see toimub muusika taustal, tuleks kasuks ka muusikast inspiratsiooni otsida. Mõtlen seda nii Avdjuško kui ka Trassi kohta. Teised näitlejad (…) esindasid head prantsusepärast vaimulaadi, puudus ainult režissööri käsi, et neid paremini haakuma seada koori ning solistidega.” Lauljatest kiidab Sink muusikalise tämbri, karakteerse rollikäsitluse ja heade näitlejavõimetega Eugen Antonit, aga ka teisi soliste, kes esinesid kõik heal tasemel, ja ka dirigent Toomas Kaptenit, kes oli suutnud kahe aastaga tuua ETV ja ERi segakoori välja varjusurmast: „Ühtlustunud on tämbriline külg ning kooriliikmete vokaalsed võimed, nüüd saab koorikõla juba nautida. Ka intoneerimises on tehtud tubli samm. Võib loota, et kunagise stuudiokoori alaväärsuskompleks on peatselt asendumas ehtsa oratooriumikoori enesekindlusega. Väga head ettevalmistust näitas ka Ellerheina koor (dirigent Tiia Loitme).” ERSO üle Kuldar Sink nii õnnelik ei olnud. Keelpillide panus oli lahkunud interpreetide tõttu oluliselt nõrgenenud, esimesel kontserdil mängisid puhkpillid liiga tihti mustalt: „Mulle kui kunagisele orkestrandile tundub, et Kapten saanuks palju selgemini, orkestripärasemalt pilligruppide poole pöördudes sisse näidata, orkestrit kammitses aga ilmselt umbusk „uue” dirigendi suhtes.”⁷⁴ Kontserdist kirjutas arvustuse ka Helena Eensaar (Tulve), kes kiidab eelkõige vahetekste lugenud näitlejaid. Solistidest ei olnud aga piisavalt veenev Eugen Antoni esitus, kes kippus takerduma, mistõttu tekkisid ebaloogilised mõttepausid. Ei Mati Palm ega Antoni suutnud leida kontakti dirigent Toomas Kapteniga, tekitades „rütmilise kaose”. Kontserti varjutas ka solistide ja koori ebaselge diktsioon, ETV ja ERi segakoori kohatine kontrollimatus ning halb võimendus. Samas kiidab Eensaar Ellerheina meeldivat tooni.⁷⁵

12. aprillil juhatas ERSOt Leo Krämer. Kavas oli Brahmsi Klaverikontsert nr 2, B-duur, op. 83 (solist Robert Leonardy Saksamaalt) ja 1. sümfoonia, c-moll, op. 68. Matti Reimann kirjutab, et Krämeril on ERSOga väga hea kontakt ja ta on oodatud mees orkestri ette. See väljendus 1. sümfoonia ettekandes, kus orkester mängis esimesest hetkest peale organiseeritult. Eriti kiidab Reimann flötisti Tarvi Jaagot, klarnetisti Kalev Velthuti, viiuldajat Jaak Seppa ning trombooni- ja kontrafagotimängijaid, kelle kanda olid soolod. Ta lisab: „Orkester kõlas nagu oma parimatel päevadel ja nagu ta vahel nüüdki on võimeline mängima.” Robert Leonardy oli Brahmsi Klaverikontserdi nr 2 solistina soliidne, tavapärasest vähem rõhutas ta teose dramaatilist külge. Samas ei olnud bassipartii piisavalt reljeefne.⁷⁶ Sama kava kanti päev varem ette ka Jõhvi kultuuripalees Oktoober.⁷⁷

18. aprillil juhatas ERSOt esmakordselt Kanada eestlane Norman Illis Reintamm, kavas Berliozi „Rooma karneval”, Haydni Trompetikontsert Es-duur (Hob VII:1; solist James Tinsley USAst) ja Beethoveni 7. sümfoonia, A-duur, op. 92. Kontserti kuulas täissaal publikut, mida vähemalt kriitik Mart Siimeri sõnul juhtus tol ajal harva. Orkester mängis tema sõnul „ilmse energia ja entusiasmiga” ning musitseeriti elavalt. Samas ei kõlanud fraaside algused alati koos, mõned soololöögid ei õnnestunud ja esines rütmiviperusi. Kõigele vaatamata peab Siimer oma arvustuses kontserti hooaja üheks eredamaks ja kiidab dirigenti: „Kindlasti avaldas mõju Reintamme elutervet energiat kiirgav dirigeerimismaneer, kindla käega suunamine — maneer, mida ei kohta meie dirigentidel.” Berliozi „Rooma karneval” mängiti vaatamata kiirele tempole koordineeritult. Haydni Trompetikontserdis oli solistil nii „noodi- kui ka stiili- ja fraseerimisprobleeme”. Samas kiidab Siimer trompeti ilusat kõla. Beethoveni 7. sümfoonia esituses kritiseerib Siimer I osa amorfselt mängitud rütme, finaal tekitas aga liiga intrigeerivalt „rahvapeo” tunde. Kolmanda osa aeglasem teema kõlas see-eest ülendavalt. Siimer lõpetab arvustuse sõnadega: „Rõõmsa põhitooniga sümfoonia, rõõmsa põhitooniga ettekanne rõõmsa põhitooniga dirigendilt.”⁷⁸ Sama kava kanti eelmisel päeval ette ka Viljandis Ugala teatris.⁷⁹

26. aprillil toimus teine kontsert sarjast „Eesti muusikaklassika”. Arvo Volmeri dirigeerimisel kanti ette Tubina „Süit eesti tantsuviisidest” (viiulil Arvo Leibur), „Eleegia” keelpillidele ja Viiulikontsert nr 2 (solist sama) ning Cyrillus Kreegi „Reekviem” (laulsid tenor Mati Kõrts ning ETV ja ERi segakoor, orelil Henn Eerik).⁸⁰ 10. mail toimus neljas kontsert sarjast „20. sajandi sümfooniad”. Arvo Volmeri dirigeerimisel kanti ette Stravinski Kontsert in Es 15 mängijale „Dumbarton Oaks” ja „Psalmide sümfoonia” ning Šostakovitši 10. sümfoonia, e-moll, op. 93. Kontserdi avateosega tuli ERSO kammerkoosseis hästi toime, Mart Jaanson oleks arvustajana oodanud aga, et III osa mängitaks veidi liikuvamalt. Samuti ei toodud II osa keskmises lõigus piisavalt esile viiulisaadet. „Psalmide sümfoonia” esitust peab Jaanson aga õhtu nõrgimaks, sest orkester mängis ebakindlalt. Šostakovitši 10. sümfoonias kiidab ta puupillisoliste, kes tulid uinutavate soolodega hästi toime. Arvo Volmer järgis kõike partituuri kirjapandut, vaid kulminatsioonides oodanuks Jaanson keelpillidelt pingelisemat ning vaskpillidelt säravamat mängu. Samas lõpetab ta arvustuse sõnadega: „Kõik, mis eelöeldus näis liigse kriitikana, on mõeldud täiendama tunnustust, mida kontsert igal juhul vääris, seda nii soliidse kava kui ka praegustes oludes täiesti silmapaistva esituse tõttu. Tõesti, meie muusikakultuur on juba küps nii Stravinski kokkukõlaks kui ka Šostakovitši sümfonismiks.”⁸¹

16. ja 17. mail kanti Peeter Lilje dirigeerimisel ette Mendelssohni oratoorium „Elias”, laulsid sopranid Solveig Raja ja Kaia Urb, alt Barbro Marklund Norrast, metsosopran Leili Tammel, tenorid Caj Ehrstedt Soomest ja Eugen Antoni, bariton Tarmo Sild, bass Thomas Mürk ning ETV ja ERi segakoor.⁸² 1. ja 2. juulil mängis ERSO Kaarli kirikus ja 4. juulil Estonia kontserdisaalis ameeriklase John Alexanderi käe all. Ettekandele tulid Coplandi „Fanfaarid lihtinimesele” ja „Vanad Ameerika laulud” keskmisele häälele või koorile ja orkestrile (laulsid bariton Ralph Wayne Cato ning segakoor Pacific Chorale), Lepo Sumera 2. sümfoonia ja Carl Orffi „Carmina burana”. Kontserdi lõpetanud teoses laulsid sopran Judith Siirila, tenor Kevin St. Clair ja bariton Ralph Wayne Cato USAst, Ellerheina tütarlastekoor ning segakoor Pacific Chorale.⁸³ Leo Krämeri dirigeerimisel esines ERSO kammerkoosseis 16. juulil Haapsalu toomkirikus, 17. juulil Tallinna toomkirikus, 18. juulil Kuressaare Laurentiuse kirikus ja 19. juulil Pärnu Eliisabeti kirikus. Ettekandele tuli Mozarti Missa c-moll (KV 427) ning, olenevalt kontserdipaigast, kas 41. sümfoonia „Jupiter” või Haydni Trompetikontsert (solist Helmut Erb Saksamaalt). Mozarti Missas c-moll laulsid Anne-Liis Treimann, Annika Tõnuri, Jānis Sproģis, Tarmo Sild ning Eesti Projekti ja Rae kammerkoorist moodustatud oratooriumikoor. Kuno Areng kurtis pärast Tallinna kontserti, et orkestril ei olnud terve kontserdi vältel „õiget sooja sees”. Koor oli küll hästi ette valmistatud, aga sopranite kõlas oli vähe soojust. Solistidest tõstis ta eelkõige esile Anne-Liis Treimanni. Ants Üleoja kiitis koori entusiastlikku suhtumist ning koormeistri, konservatooriumi neljanda kursuse tudengi Elmo Tiisvaldi head tööd. Ene Üleoja kiitis puhast intonatsiooni ning hästi tehtud strihhe. Samas moodustas koor tihtipeale vaid fooni. Ants Üleoja kritiseeris ka dirigent Leo Krämerit, kes võttis kontserdil palju kiirema tempo kui proovis. Seetõttu tekkis närvilisus ning tehnilises mõttes oli esitus piiri peal.⁸⁴

 

Reis Saksamaale

1990. aastal käis ERSO kontserditurneel Saksamaal. 19. oktoobri Reedes kirjutatakse: „Meie sümfooniaorkestri uus dirigent Leo Krämer viis eesti muusikud kohe oma kodukanti — Speyeri 2000. aastapäeva pidustustele.” Selle reisiga asus Krämer täitma lootusi, mille ERSO talle oli pannud. Anti kolm kontserti: 28. septembril Speyeri toomkirikus ja 29. septembril Dillingeni kirikus esitati Berliozi „Reekviemi” (solist tenor Peter Schreier) ning 30. septembril Hülzweileri kirikus Bruckneri 7. sümfooniat, E-duur (WAB 107). Reedes ilmunud artiklis peeti mainimist väärivaks ka vaevarohkeid bussireise.⁸⁵ Enne reisi andis Krämer intervjuu Marika Ojale ajalehes Kodumaa, kus kiidab ERSOt, kellega olevat koostöö kujunenud ideaalilähedaseks; ta nimetab orkestrit väga distsiplineerituks ja selle taset „absoluutselt professionaalseks”: „Mängijail on head tehnilised ja muusikalised omadused, see aga on kõige tähtsam. On olemas tugev baas ja sellele võib juba midagi rajada.”⁸⁶ Reisist endast annab ajalehes Kodumaa ülevaate Ivalo Randalu, kes peab oluliseks kirjeldada eelkõige orkestrantidele osaks saanud tingimusi. Ta kirjutab: „… tingimused normaalseks musitseerimiseks olid ülimalt rasked: üksikasjadesse laskumata tõdegem, et kohapeal oldi tegelikult vaid neli päeva (kolm kontserti), ülejäänud päevad kügeldi autobussides, kaks ja pool tuhat kilomeetrit sinna, sama palju tagasi. Sealjuures pikutati teel sinna linade vahel Kaunases vaid neli tundi. Loomulikult sünnitas see kohe pingeid ja kahjuks jätkus neid lõpuni. Põhjus? Kõigepealt vaesus — et üldse maanteid pidi sõita tuli. Ning organisatsioonilised äpardused, õigemini suutmatus neid äpardusi talutavalt siluda (kõik algas N. Liidu piiri ületamise seaduslike katsetega.)”⁸⁷ Esineti kõigepealt Speyeri toomkirikus, mille 11-sekundiline kaja oli ERSO orkestrantidele väga harjumatu. Ettekandele tuli Berliozi „Reekviem”, solist oli tenor Peter Schreier Ida-Saksamaalt. Ivalo Randalu kiidab täismaja ehk 2500-pealist publikut, kes oli esinduslik, hakkas kogunema juba tund enne kontserti ega lahkunud ka pärast kontserti kiirustades. Kontserti kuulanud Karlsruhe elanikku Kalle Randalut häiris akustika, Ivalo Randalu lisab aga, et kolmest Leo Krämeri juhitud Saksamaa taidluskoorist moodustatud oratooriumikoor oli ERSO jaoks liiga madala tasemega. Puudujääke olevat olnud nii hääle kvaliteedis kui intonatsioonis.⁸⁸ Teine kontsert toimus Saarimaa tööstuslinna Dillingeni Saardomis, kus esitati samuti Berliozi „Reekviemi”. Ka seda kontserti kuulas täismaja — 1100 inimest. Dillingeni kiriku akustika oli võrreldes Speyeri omaga „talutavam”, mistõttu kostusid ka esitusvead paremini välja. Peter Schreieri kõrge register kõlas tämbriliselt kehvemini kui tema parematel aastatel ning ERSO vaskpuhkpillidel esines intonatsiooniprobleeme. Küll kiitis Ivalo Randalu aga dirigenti ja tema taotlusi, mistõttu oli tal kahju, et ERSO seda kava Eestis ei mänginud.⁸⁹ Kolmas kontsert toimus Dillingeni naaberlinna Hülzweileri Püha Laurentiuse kirikus, mis oli kolmest kirikust ainus orkestri jaoks sobiva akustikaga kirik. Ivalo Randalu peab sealset akustikat lausa üheks parimaks, mida ta üldse kuulnud on. Ka kontserdi ainsa teose, Bruckneri 7. sümfoonia esitust kiidab ta: „Kui jätta kõrvale need apsud, mida helirežissöörid ei taha, oli ettekanne hiilgav. Täiesti rabasid keelpillid: kaunikõlalised, kandvad, suure sisemise toonuse ja liikuvusega, äärmiselt loomuliku fraseerimisega. Kui pärast seletust pärisin, viitasid meie keelpillimängijad Paul Purga, Moissei Alperten ja Ivo Juul üksmeelselt Krämerile: see on tema töö! Kui kõik seda oskaksid ja teeksid, polekski niisugune mäng harv üllatus! Õnnelik oli ka maestro ise, kuigi ütles kõigepealt vaid, et… lõpp hea, kõik hea! Ääretult impulsiivne oli samuti publik, üks Bruckneri austaja aga tunnistas, et see oli parim, mis tema kuulnud. Ja prantslased (…) noogutasid talle innukalt kaasa.” Vaimustatud oli ka üks Dillingeni linnavalitsuse ametnik, kes lubas taasühinemispäeval ehk 3. oktoobril heisata seal ka Eesti lipu.⁹⁰

 

(Järgneb.)

 

Viited ja kommentaarid:

⁴³ Eesti Riiklik Sümfooniaorkester — raadioansamblist riigi esindusorkestriks. (Koost. Maarja Kasema). Tallinn: Printon, lk 92.

⁴⁴ Leo Krämer 1990. Tsit.: Marika Oja. Eesti sümfoonikutel uus dirigent (intervjuu). — Kodumaa, 26. IX.

⁴⁵ Tiina Õun 2007. Arvo Volmer. Rmt.: Eesti muusika biograafiline leksikon, 2. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 555.

⁴⁶ Kristel Pappel 1990.  Kontserdisaalis. — Reede, 21. XII.

⁴⁷ Urve Lippus 1990. Sügis saabus märkamatult. — Reede, 14. IX 1990.

⁴⁸ Andrus Kallastu 1990. Eesti akadeemilise muusikahooaja avakontsert pooltühjale saalile… — Eesti Ekspress, 14. IX 1990.

⁴⁹ Kontserdikavad, 8. ja 9. IX 1990. — ERSO arhiiv.

⁵⁰ Kontserdikava, 12. X 1990.— ERSO arhiiv.

⁵¹ Merike Vaitmaa 1990. Nimi ei riku muusikat. — Eesti Ekspress, 2. XI 1990.

⁵² Kontserdikava, 25. X 1990. — ERSO arhiiv.

⁵³  Muusikasündmus. — Reede, 9. XI 1990.

⁵⁴ Kontserdikava, 9. XI 1990. — ERSO arhiiv.

⁵⁵  Theodore Kuchar 1990. Tsit.: Epp Alatalu. Esimest korda Eestis. — Päevaleht, 9. XI 1990.

⁵⁶ Theodore Kuchar 1990. Tsit.: Kristel Pappel.  Kaks monoloogi: dirigent ja kriitik. — Eesti Ekspress, 16. XI 1990.

⁵⁷ Kristel Pappel 1990. Kaks monoloogi: dirigent ja kriitik. — Eesti Ekspress, 16. XI 1990.

⁵⁸ Kristel Pappel 1990. Kontserdisaalis. — Reede, 23. XI.

⁵⁹ Merike Vaitmaa 1990. Esidirigendid kodumaal. ERSO ja XX sajandi muusika. — Eesti Ekspress, 24. XII.

⁶⁰ Kontserdikava, 24. XI 1990. — ERSO arhiiv.

⁶¹ Kristel Pappel 1990. Kontserdisaalis. — Reede, 21. XII.

⁶² Sealsamas.

⁶³ Merike Vaitmaa 1990. Esidirigendid kodumaal. ERSO ja XX sajandi muusika. — Eesti Ekspress, 24. XII.

⁶⁴ Kontserdikava, 30. XII 1990.  — ERSO arhiiv.                            

⁶⁵ Kontserdikava, 11. I 1991. — ERSO arhiiv.

⁶⁶ Kontserdikava, 12. I 1991. — ERSO arhiiv. 

 ⁶⁷ Kontserdikava, 8. II 1991. — ERSO arhiiv.

⁶⁸ Eesti kontserdi infoosakond 1991. Dissident ERSO ees. — Päevaleht, 13. II.

⁶⁹ Kontserdikava, 24. II 1991. — ERSO arhiiv.

⁷⁰ Liis Kolle 1991. Ammendamatu Mozart. — Postimees, 7. III.

⁷¹ Hannes Altrov 1991. Mälestusõhtu. — Sirp, 22. III.

⁷² Mart Siimer 1991. Fassaadkontsert. — Eesti Ekspress, 22. III.

⁷³ Kontserdikava, 23. III 1991. — ERSO arhiiv.

⁷⁴ Kuldar Sink, 1991. Jeanne’i tuleriit Pirita kloostrisse. — Eesti Ekspress, 12. IV.

⁷⁵ Helena Eensaar [Tulve] 1991. Oli kord tüdruk nimega Jeanne. — Sirp, 12. IV.

⁷⁶ Matti Reimann. 1991. Kontsert efektiga. — Sirp, 19. IV.

⁷⁷ Kontserdikavad, 12. ja 13. IV 1991. — ERSO arhiiv.

⁷⁸ Mart Siimer 1991. Probleemivabas stiilis. — Eesti Ekspress 26. IV.

⁷⁹ Kontserdikavad, 17. ja 18. IV 1991. — ERSO arhiiv.

⁸⁰ Kontserdikava, 26. IV 1991. — ERSO arhiiv.

⁸¹ Mart Jaanson 1991. Kokkukõla ja sümfoonia. — Sirp, 17. V.

⁸² Kontserdikavad, 16. ja 17. V 1991. — ERSO arhiiv.

⁸³ Kontserdikava, 4. VII 1991. — ERSO arhiiv.

⁸⁴ Kuno Areng, Ants Üleoja ja Ene Üleoja 1991. Artiklis: Ivalo Randalu. Suur missa ja meie. — Sirp, 26. VII.

⁸⁵ ERSO alustas välisreisiga. — Reede, 19. X 1990.

⁸⁶ Leo Krämer 1990. Tsit.: Marika Oja. Eesti sümfoonikutel uus dirigent. — Kodumaa, 26. IX.

⁸⁷ Ivalo Randalu 1990. ERSO Saksamaal. — Kodumaa 7. XI.

⁸⁸ Sealsamas.

⁸⁹ Sealsamas.

⁹⁰ Sealsamas.