„JAZZKAAR” 25
Aprill, 201418.—27. aprillini tähistab „Jazzkaar” oma 25. aastapäeva. Iseenesest pole see veel teab mis suur tähtpäev, kui mõelda, et Poola „Jazz Jamboree” tähistas mullu 55. tegevusaastat või et „Pori Jazz” saab peatselt viiekümneseks jne. Siiski on ka veerand sajandit juba soliidselt ümmargune arv ja täiesti sobiv ka väikese nostalgilise tagasivaate tegemiseks. Eriti kui arvestada fakti, et mõningate mööndustega võiks „Jazzkaare” „sugupuud” arvestada juba alates 1949. aastast. Sinna jääksid tähistena ka 1966. ja 1967. aasta rahvusvahelist tähelepanu äratanud festivalid, sundpausid aga ei ole tekkinud muusikute või korraldajate süül. „Jazzkaar” end siiski nende otseseks järglaseks ei pea.
Tallinna džässifestivalide traditsiooni taastamine oli 1989. aastal üks äsja asutatud Eesti Jazziliidu esimesi ja tähtsamaid põhikirjalisi ülesandeid. Aga tegelikult käis „põrandaalune” eeltöö juba aastaid enne liidu asutamist. Nii näiteks toimus 1986. aastal tollase Rahvaloomingu maja muusikaosakonna initsiatiivil Tallinna Linna Täitevkomitee kultuuriosakonna juhataja Rein Kiisi kabinetis selleteemaline nõupidamine, kus osalesid kõik tollased suurte kultuuriürituste organisaatorid1 ja džässmuusikute esindajad. Jõuti seisukohale, et Tallinna džässifestival tuleb igal juhul taastada, kuid sellega peaks mõni aasta ootama, sest sel majanduslikult veel keerulisel ajal võiks ta ohustada juba hästi toiminud Pärnu „Fiestat”. Seniks aga toimus aktiivne lobitöö ja asuti toetama festivali „Tudengijazz”. Olles lugenud viimastel aastatel ajakirjanduses festivali kohta ilmunut ja kuulates praegu „Jazzkaare” juubelile pühendatud asjalikke raadiosaateid, olen täheldanud, et paraku on see osa festivalide taastamisloost ajakirjanduses kajastamisest välja jäänud. Seda ilmselt põhjusel, et seal ei viibinud ajakirjanikke ja toona polnuks ka strateegiliselt õige neid kavatsusi avalikult reklaamida. Veerand sajandit on aga piisavalt pikk aeg ja inimmälu tükib unustama asju, millega ta ise otseselt tegelnud ei ole. Seega lisaksin siia omad asjakohased märkused, kuna tollase Jazziliidu aseesimehena olin toimuvaga otseselt seotud.
1989. aastal asutatud Eesti Jazziliidu2 tähtsamaid põhikirjalisi eesmärke oli Tallinna džässifestivali taastamine. Uue juhatuse 1989. aasta novembris toimunud neljanda koosoleku protokollist leiame otsuse ka festivali taastamise kohta. Pandi paika festivali toimkond, aga jõudumööda oli ametis ka enamik juhatuse liikmeid. Teha oli palju, alates finantside ja esinejate otsimisest, kumbki neist ei olnud lihtne ettevõtmine, raha oli kõigil vähe ja pealegi paistis tollane poliitiline olukord kaugemalt vaadates küllatki kahtlane ja mitte kõik ei soovinud riskida toona tundmatule (ja veel nimetulegi!) üritusele tulemisega. Ei tohi unustada ka ajafaktorit: olime ju veel NSV Liidus ja Eesti iseseisvusdeklaratsioonini, mida siis ei osanud küll keegi ette näha, oli veel peaaegu kaks aastat aega! Kui praegu sõltub ühe muusikaürituse korraldamine põhiliselt tegijate ja raha olemasolust, siis esimese festivali korraldamisel oli vaja kõigepealt ministeeriumi luba, milleta selline rahvusvaheline ja ulatuslikku rahvakogunemist tingiv üritus olnuks võimatu. Seoses sellega tahaksin ka meenutada tollase Jazziliidu presidendi Kustas Kikerpuu rolli, kellega koos Kultuuriministeeriumi vastavaid uksi kulutasime. Püsivus viiski sihile ja meil õnnestus saavutada isegi teatav finantstugi (10 000 rubla), mis kanti ajutiselt Filharmoonia arvele (kuni Jazziliidu arve avamiseni).3 See raha polnud küll suur, kuid võrreldes tollase nn keskmise kuupalgaga u 350 rbl siiski oluliselt suurem, kui numbritest tänapäeval välja lugeda annaks. Eraldi vääriks rõhutamist ka Eesti Raadio muusikasaadete peatoimetaja Paul Himma roll, kelle soosiva suhtumiseta ei oleks ükski esimestest festivalidest toimuda saanud — tema vaikival nõusolekul muutus üks muusikasaadete toimetuse tuba festivali kontoriks ja sama ruumi telefonilt toimus ka enamik nii sponsori- kui esinejate otsingu kõnesid. Ääremärkusena meenutagem, et praegu iseenesestmõistetavast isevalimise süsteemist (mobiiltelefonidest rääkimata) ei osatud siis veel unistadagi, kõik kaugekõned tuli tellida telefoni kaugejaamast (mida sai teha vaid ERi töötaja), kusjuures isegi teistesse NSV Liidu linnadesse (välismaistest rääkimata) tellitud kõnesid pidi tavaliselt tunde ootama. Ka praeguse interneti võimaluse asemel pidi kõik lepingud jm dokumendid ERi teletaibilt saatma, sest fakski tekkis meie maile alles mõne aasta pärast ja siiski oli see algul vaid raadio sekretäril (st üks aparaat kogu ERi tööks). Hiljem püüdis festivali toimkond need arved küll Eesti Raadiole ära maksta, kuid ilma muusikasaadete toimetuse krediidita olnuks festivali organiseerimise algetapp võimatu. Ja tunnistagem, ilma võlusõnata „Helistan Eesti Raadiost” oleks sponsorite otsimisel sekretäride kaitsekilbist üpris lootusetu olnud läbi murda, peadirektoritega oli juba lihtsam jutule saada.
Pärast kümnekuulist pingelist, palju energiat ja unetuid öidki nõudnud perioodi toimusidki oktoobris 1990 Tallinnas Jazzi ja bluusi päevad. See oli tollase Jazziliidu toimkonna suur töövõit (tasu selle eest ei saanud keegi) ja suur tänu tuleks öelda ka arvukatele festivali ajal abiks olnud vabatahtlikele. Kuna kogu ettevõtmine rippus üsna viimse hetkeni juuksekarva otsas, polnud kellelgi mahti nime peale mõelda, ja kui päris aus olla, ega siis keegi ju teadnudki, kas ettevõtmine ikka festivali mõõdu välja annab. Aga tulemus oli vaeva väärt: seitsmes kontserdikohas toimus kokku 26 kontserti ja 10 veel väljaspool Tallinna, esines 49 ansamblit 190 muusikuga 16 riigist, ja ega tasegi häbeneda olnud: Ray Anderson oli juba jõudnud maailma tippsolistide hulka, nimed nagu Earl Palmer, Arne Domnerus või Rune Gustafson oleksid toona kaunistanud igat festivali. Need kaks viimast olid korraldajate jaoks sümboolse tähtsusega — olid nad ju esinenud ka ajaloolisel Tallinna 1967. aasta festivalil, muutudes nii nende ürituste mõtteliseks ühenduslüliks. Heameelt tegi eesti muusikute aktiivsus: 20 ansamblit ja 8 ühisprojekti külalismuusikutega, st üles astus enamik meie tollasest džässieliidist. Ja last but not least — võlavangi ei pidanud ka keegi minema. Niisugustel juubelihõngulistel puhkudel on tavaks ka statistikat teha, usaldagem siin tegijate endi arvepidamist. Esimese festivali põhiandmed olid eespool kirjas, lisada võiks veel seda, et kontserdipaikadeks olid toona Tallinna parimad saalid: džässimeeste pealavaks Sakala keskuse suur saal ja bluusibändidel Linnahalli suur saal, kammerlikum muusika kõlas aga mitmes väiksemas saalis, raekoja saal kaasa arvatud. Kõiki neid 36 kontserti kokku külastas umbes 8500 inimest.
Teine ja kolmas festival said mõneti väiksemad (mõlemal veidi üle 6000 külastaja) ja kuigi ka siin olid omad „rosinad”, nagu toona üheks parimaks sopransaksofonistiks peetud Steve Lacy, Horace Parlan ja Red Mitchell, oli see rohkem oma tee otsimise aeg; samuti tuli kohaneda vahepeal vabaks saanud Eesti uute majanduslike oludega ja Eesti oma rahaga. Kolmas festival oli ka esimene ilma Filharmoonia raamatupidamisalase abita tehtud üritus, need toimingud võttis oma hooleks Ameerikast kodumaale naasnud Uku Kuut, kes tõi kaasa nii uut ärilist mõtlemist kui ka (nagu hiljem selgus) palju segadust. Vahepeal oli festival saanud endale ka nime — alates teisest festivalist toimus see „Jazzkaare” nime all.
Neljandal festivalil õnnestus üle mitme aasta 32 kontserdiga kuuel laval saavutada 6500 külastaja maagiline piir. Selle festivali vaieldamatu täht oli Georgie Fame oma ansambliga UMO, rahvusvaheline kõrgklass omal alal.
Alates viiendast festivalist „kolis” „Jazzkaar” oktoobrist aprilli, seda mitmel põhjusel, mõjuvaim neist oli ilmselt majanduslik — aprillis toimub siin kandis mitmeid teisigi festivale ja üheskoos on kergem nimekaid muusikuid hankida. Seekordse festivali täht oli legendaarne vilistaja ja suupillivirtuoos Toots Thielemans Belgiast, kes sai mängleva kergusega Sakala suure saali täie publikut oma legendaarset „Blesetti” kaasa laulma-vilistama. Esmakordselt festivali ajaloos ei mahutanud saal kõiki soovijaid.
Selle artikli maht on piiratud (kahjuks!), seetõttu ei ole võimalik kõigil festivalidel pikemalt peatuda, piirdugem siis lühikokkuvõttega. Oma 25 tegevusaastaga on „Jazzkaar” paisunud üheks Baltimaade suurimaks (mõnedel andmetel kõige suuremaks) džässifestivaliks, kus aastate jooksul on esinenud 851 ansamblit 4277 muusikuga 64 riigist. Esinejate tasemest annab mingi ülevaate fakt, et nad on võitnud kokku üle 90 Grammy auhinna. Festivali põneva ajaloo jooksul on 267 000 muusikasõpra saanud nautida nii maailma džässilegendide muusikat kui ka eesti muusikute uusi projekte. Üpris muljetavaldavad numbrid, kas pole? Aktiva poolele võib kanda ka alates esimestest festivalidest vahelduva eduga toimunud lasteprogrammid. Algul toimusid need laste muusikatoa põhimõttel — kord osales neil isegi Ray Anderson —, aga on olnud ka värvikamaid ettevõtmisi, näiteks „Puhhi reiv” või tänavu plaanitav lastekontsert „Karsten Mathiesen & miimid” (Taani). Juba kaheksandat korda antakse koos kuldsponsori Danske Bankiga välja kolmes kategoorias džässiauhindu.
Danske Banki džässiauhind kätkeb lisaks sellega kaasnevale tunnustusele ka maineka Eesti kunstniku Tiiu Kirsipuu taiest, 3200 euro suurust stipendiumi ning võimalust kontserdisalvestuseks Eesti Televisioonis. Danske Banki džässiauhinna mõte on laiemalt tunnustada Eesti aktiivsemaid, professionaalsemaid ja loomingulisemaid tegevdžässmuusikuid. Vastavalt auhinna statuudile hinnatakse Eesti kodanikke, residente või ansambleid, kes on kolme viimase aasta jooksul oma loomingulise tegevusega enim silma paistnud. Džässiauhinna on varem pälvinud Jaak Sooäär (2007), Tanel Ruben (2008), Siim Aimla (2009), Raivo Tafenau (2010), Kristjan Randalu (2011), Villu Veski (2012) ja Taavo Remmel (2013).
Noore džässitalendi auhind on mõeldud eelkõige noorte muusikute initsiatiivi ja hea taseme hindamiseks ning nende ettevõtmiste julgustamiseks. Noore džässitalendi auhinna mõtteks on tunnustada noort, kuni kahekümne kuue aastast andekat muusikut, kelle saavutused on eakaaslastest tähelepanuväärsemad. Auhinna võitja pälvib Tiiu Kirsipuu taiese, salvestusvõimaluse Eesti Raadios ning võimaluse esineda aasta jooksul „Jazzkaare” kontserdil. Seni on noore džässitalendi auhinna pälvinud Erki Pärnoja (2007), Kadri Voorand (2008), Sofia Rubina (2009), Peedu Kass (2010), Joel-Rasmus Remmel (2011), Kaspar Kalluste (2012) ja Holger Marjamaa (2013).
Džässiedendaja auhinda antakse tänavu välja kuuendat korda. Auhinna mõtteks on tunnustada inimest või organisatsiooni, kes on oma tegevusega andnud olulise panuse džässi tutvustamisse ja arendamisse Eestis. Auhinnale ei saa kandideerida Danske Banki, „Jazzkaare” ja Eesti Jazzliidu töötajad. Auhinna võitja pälvib Tiiu Kirsipuu taiese ning vabapääsme kõikidele „Jazzkaare” ja Jazzliidu korraldatud kontsertidele aasta jooksul. Džässiedendaja auhinna pälvis 2009. aastal Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud ja Viljandi kitarrifestivali korraldaja Ain Agan, 2010. aastal pedagoog ning festivalide ja kontsertide korraldaja Boris Paršin, 2011. aastal „Nõmme Jazzi” kunstiline juht Toivo Unt, 2012. aastal Viljandi džässisündmuste korraldaja Aivar Trallmann ja 2013. aastal eesti kergemuusika ajaloo jäädvustamise ja saadete eest Valter Ojakäär.
LÕPETUSEKS VIIS KÜSIMUST ANNE ERMILE:
Millisega neist kahekümne viiest festivalist on kõige rohkem vaeva olnud?
A. E: Iga algus on raske ja kuigi mõtled, et ühel hetkel läheb kõik kergemaks, majandus edeneb ja inimestel on kultuuri tarbimiseks raha rohkem, siis tegelikult see nii ei ole. Panganduskrahhid ja majanduse tagasilöögid andsid tunda ka festivali eelarves. Majanduslikus mõttes kõige keerulisemad olid esimesed oma jõududega korraldatud festivalid aastail 1992 ja 1993. Siis sündis uskumatuid asju, millest tuli endal välja rabelda. Näiteks oli vaja Narvast rongilt maha võetud ja Ivangorodi saadetud Siberi diksiländorkester üle piiri saada nädalavahetusel, kuid neid, kes võinuksid luba anda, polnud ju tööl. Murekoormate tõttu tuli mul palju unetuid öid veeta. Näiteks see, et UMO orkestrile sai nende esinemistasu kuu aega hiljem sularahas nende Helsingi kontorisse toimetatud.
Ometi tõid ka need keerulised festivalid palju rõõmuhetki heast ja säravast muusikast. Oli see siis UMO kontsert legendaarse Georgie Fame’iga, kes pühendas ühe loo Tallinnale, või avastamist väärivad muusikud ja ansamblid 1992. aastal, nagu norralaste Masqualero, kus esmakordselt esines ka praegune trompetistaar Nils Petter Molvaer, või maailma esiklarnetist Steve Lacy, kelle muusika ehmatas ja üllatas, kuid on õppematerjaliks noortele praegugi. Rääkimata headest meelelahutajatest Joan Collasost ja Bernard Mixonist. Džässiklubi tollal polnud, kuid muusikute meelispaik oli Eeslitall, kus jämmid kestsid hommikuni. 1994. aastast, kui taasloodud Kultuurkapital alustas toetuste jagamist, läks festivali elu mõnevõrra stabiilsemaks.
Milline neist on „lemmikfestival”? Miks?
Lemmikfestival on korraldajale tavaliselt ikka see viimane. Siis on emotsioonid laes ja kontserdid värskelt meeles, nagu näiteks 2013. aastast jaapanlanna Hiromi oma ägeda rokiliku pianismiga; Charles Lloyd, kelle parimaid kontserte see oli; laulja Gregori Porter — kes just oli pälvinud Grammy; Nils Frahm — sellist minimalistlikku muusikat polnud varem „Jazzkaarel” kõlanud; Naturally 7 — vokaalansambel kui tõeline energiapomm; Fabrizio Bosso kvartett helindamas kultusfilmi „The East Life” jne.
Aga iga festivaliga on aina raskem eelmist ületada ja publikut üllatada.
Kes võiks olla nende aegade „kõige-kõige parem” esineja? Esimesed viis?
Joe Zavinul 1996, New York Voices 1996, Charles Lloyd 1997, Jan Garbarek 1997, Dianne Reeves 2006. See nimekiri moodustus jälle esimestest sügavat muljet avaldanud muusikutest.
Joe Zawinul elektrooniliste klahvpillide ja maailmamuusikaga oli esimene tõeliselt suur staar, kelle muusika läks korda ka laiemale publikule, seejuures oli ta lihtne ja sümpaatne inimene.
New York Voices — toona olid nad just tippu jõudmas, noored ja säravad ning lisaks džässiklassikale tõid nad kuulajate ette värskeid popilikke seadeid.
Charles Lloyd kui väljapaistev isiksus ja suur muusik on kahtlemata eeskujuks paljudele ja tema erilist tähtsust Eestile ja Eesti džässile ei saa kuidagi alahinnata.
Garbareki-vaimustus oli meie saksofoniste haaranud juba mõni aasta varem. Eriti erutasid neid ECMi firmamärgi all ilmunud albumid „Witchi-Tai-To” (1973) ja „I Took up the Runes” (1990), sest avasid uusi horisonte ka meie muusikutele. Aga seda ei osanud ma küll arvata, et norra saksofonisti austajaid on rohkem kui Kaarli kirikus istekohti ning pikk saba lookleb peaaegu Vabaduse väljakuni ja inimesed seavad end istuma kiriku vahekäikude põrandale. Teistpidi oli see kontsert meile õppetund. Järgmistel Kaarli kiriku kontsertidel said read nummerdatud ja kohad üle loetud. Toonane kiriku vana elektrisüsteem ähvardas üles öelda, Tõnu Karu käendusel aitas päästeamet hädast välja ja laenas tolleks õhtuks oma generaatori.
Grammydega pärjatud Dianne Reeves on lihtsalt džässilauljate tippklass ja tema emotsionaalne kontsert Estonia kontserdisaalis tõi paljudele pisarad silma.
Keda on kõige raskem siia saada olnud?
Kõige raskem on olnud tänavuse peaesineja, 20 Grammyt pälvinud kitarristi-helilooja Pat Methenyga. Mitte, et ta poleks ise tahtnud tulla — juba 1990. aastate keskel, kui ta mängis Kopenhaageni džässifestivalil, kirjutas ta mulle muusikaliste mõtete raamatusse, et ta soovib tulla Eestisse. Tema loominguline graafik on aga nii hullumeelne ja ammu ette planeeritud, et eales ei lenda ta ühe kontserdi pärast sellisele väikesele maale, kust pole lootust ka soovitud honorari saada. Üle kahesaja kontserdi aastas, igal aastal uus album või kaks, see on imetlusväärne. Teda on siiski kord varem pakutud, aasta oli vist 1999, kui tema trios mängisid koos kitarristid Larry Grenadier ja Bill Stewart, kuid toona pelgasin seda kontserti Linnahallis teha ja Sakala-suuruse saalitäie publikuga olnuks võimatu soovitud honorari kokku saada. Nüüd lõpuks oli Metheny oma särava Unity Bandiga sobival ajal turneel ning Tallinnas on olemas ka sobiva suurusega Nokia kontserdimaja ja unistus saabki teoks.
Kas on veel keegi peale Enver Izmailovi, kelle rahvusvaheline karjäär on just siit alguse saanud?
Tõepoolest, 1990. aasta festivalil oli Prantsusmaa ühe parima festivali „Banlieues Bleues” direktor Jacques Pornon, kellele Krimmi tatarlase Enver Izmailovi mäng avaldas sügavat muljet ja kes kutsus Enveri ja meie duo Agan-Pilliroog Pariisi esinema. Edasi võttis juba Šveitsi mänedžer Pius Knüsel Enveri oma tiiva alla. Ei oska öelda, kas just „Jazzkaarelt” on alanud ühe või teise artisti tähelend, kuid mitmed eesti muusikud on festivaliks kokku kutsutud rahvusvahelistest projektidest leidnud endale partnereid, kellega koostöö on jätkunud ka hiljem ja kellega on tuuritatud nii Euroopas kui Ameerikas.
* * *
Jääb veel lisada, et ootan huviga, kas 25 aasta juubeli festival suudab ületada minu jaoks siiani parimat taset näidanud eelmist, kahekümnendat festivali ja tollaste tähtede loodud erilist atmosfääri. Samuti ootan põnevusega, kuidas esinejad ja toonmeistrid tulevad toime tänavu lisandunud uue kontserdipaiga, Meremuuseumi omapärase saali keerulise akustikaga. Soovin selleks jõudu.
Kommentaarid:
1 Aivar Sirelpuu ja Toivo Tuberik Filharmooniast, Herbert Murd Pärnu „Fiestalt”, siinkirjutaja Rahvaloomingu majast, Kultuuriministeeriumi esindaja, Tallinna Linna TK kultuuriosakonna juhataja Rein Kiis, muusikaosakonna juhataja Ene Vohu, Vello Mikk Eesti Raadiost ja džässmuusikud Valter Ojakäär, Arne Pilliroog, Helmut Aniko, Kustas Kikerpuu ja Vaado Sarapuu.
2 Mitte segamini ajada praeguse Eesti Jazzliiduga. Eesti Jazziliit asutati 1989. aastal ja tegutses kümmekond aastat, kuni uue juhatuse liikmed siirdusid välismaale, kes õppima, kes tööle. Kuigi osa 2004. aastal asutatud Eesti Jazzliidu juhatuse liikmeid on samad, kes kuulusid Eesti Jazziliidu viimasesse juhatusse, ei ole praegune organisatsioon end eelkäija õigusjärglaseks kuulutanud.
3 Meenutuseks, vast asutatud Eesti Jazziliit pidi oma templi kavandi kinnitamiseks ootama Siseministeeriumi luba (!!!) kaheksa kuud, templita polnud aga võimalik pangaarvet avada. Festival ise ei olnud veel juriidiline isik. See oli ka põhjus, miks algul kõik finantstehingud Filharmoonia raamatupidamise kaudu käisid.
