LIHTNE KAMMERDRAAMA VÕI POEETILINE KÕRBEMÜSTEERIUM?

KASPAR VIILUP

„Kõrb”. Režissöör-stsenarist: Kadri Kõusaar. Produtsendid: Aet Laigu, Charlotte Most, Maria Larsson Guerpillon, Merja Ritola, Essi Haukkamaa. Operaator: Sten-Johan Lill. Helilooja: BJ Nilsen. Kostüümikunstnik: Anu Gould. Helirežissöör: Joonas Jyrälä. Monteerija: Menni Renvall. Osades: Ali — Ali Suliman, Ingrid — Frida Westerdahl, Ingridi õde Anna — Jessica Grabowsky, Moussa — Firas Taybeh, Daniel — Magnus Krepper, Zaid — Suleiman Mashaleh, Ümberlõikaja — Refat Al Najar jt. Mängufilm, värviline, kestus 92 min. © Meteoriit/MostAlice Film/Greenlit Productions. Esilinastus 09. X 2021 Busani filmifestivalil. Esilinastus Eestis 22. III 2022. Eesti — Soome — Rootsi.

Võttekoht Wadi Rumi kõrbes.
Kadri Kõusaare foto

Kui proovida Eesti filmilavastajaid mõtteliselt mingitesse kastidesse lahterdada, siis Kadri Kõusaar jääb sellest süsteemist ilmselt välja, kuna ta ei allu heas mõttes eesti filmireaalsusele. Tema linateoseid võib ju siinmail näidata ja rääkida neist tinglikult kui eesti filmidest, kuid südames on Kõusaar alati kuulunud maailmakinno, ta on kaasaegne arthouse-lavastaja, keda riigi- ega kultuuripiirid mingilgi moel tagasi ei hoia. Lihtsalt juhuslikult on ta Eestist pärit, aga sellel ei ole antud juhul vähimatki seost tema uue linalooga „Kõrb”.

Sellises kontekstis oleks väga lihtne juba ette, „Kõrbe” veel nägematagi, sellele filmile terve vihikutäis etteheiteid teha. Aga seal pole ju eesti näitlejaid! Keegi ei räägi eesti keeles! Miks ma pean minema vaatama filmi, kui seal Eestit isegi poole sõnaga ei mainita? Ja nii edasi, ja nii edasi. Arvestades, et ka Kõusaare 2013. aastal valminud „Kohtumõistja” seisis sihikindlalt eemal eesti kultuuriväljast, võib tema „Ema” (2016) vaadata omamoodi ninanipsuna kõigile vingatsitele, kes tema filmide teemal aastate jooksul sõna võtnud. Tahtsite puhast kodumaist filmi, nüüd saite selle! „Ema” oli kui Ameerika indie-kino peegeldus madalaeelarvelise ja kohati telesarjaliku eesti mikrodraama kontekstis, aga see töötas imeliselt ja kuulub kahtlemata viimase kümnendi eesti kino paremikku.

Ajal mil rahvusvahelised kaastootmised ning kolme–nelja-viie riigi ühisel nõul ja jõul sündivad linateosed on Euroopa kino paratamatu ja igapäevane reaalsus, kõlab selline diskussioon ehk arutult, aga Kadri Kõusaare puhul saab ilma igasuguse valehäbita jätta kõrvale kogu kapitalistliku jura. Tema film ei toimu Siinai kõrbes mitte seetõttu, et mõni araabia šeik oleks ta rahamägedega üle valanud, vaid kuna ta tahtis lihtsalt teha kõrbefilmi ja kõik. Ei mingit rahavoogude lõhna peale üles ärkavat loomingulist energiat, kaugeltki mitte. Kõusaar on lihtsalt parimas mõttes ambitsioonikas, võib-olla isegi Eesti kõige ambitsioonikam režissöör, kes nimme kõnnib mugavus­tsoonist võimalikult kaugele ja proovib väljaspool seda hakkama saada.

Kindlasti mõjutas selline omamoodi hulljulgus ka „Kõrbe” tegemist. Koroonaviirus andis filmi tootmisele korraliku obaduse, mistõttu muutus ka filmi pealkiri — esialgne pealkiri oli „Surnud naine” — ning osa stsenaariumist jäi seetõttu realiseerimata. Majanduslikud mured said filmi seega ikkagi kätte, mis aga ei peegelda kuidagi Kõusaare vaadet filmikunstile. Nii lihtsalt läks, tuli teha mõningad korrektiivid, kuid film on ikkagi valmis ja vaatajate ees, mis sest, et mõnevõrra teisel kujul, kui algselt plaanitud.

Näeme liiga tihti režissööre, kellel jooksevad ilmselt juba esimesel võttepäeval numbrid silme ees, tähendagu see siis raha, vaatajaid või midagi kolmandat. „Kõrb” on aga tõupuhas autorikino, mis on juba enne sündi määratud läbi kukkuma: see ei saagi kunagi täita mingeid majanduslikke ambitsioone, sest Kõusaar ei ole oma kunstilist visiooni ka kodaratesse visatud kaigaste tõttu kuidagi lahjendanud. Ta on isepäine kunstnik, kes ujub vastuvoolu. Ja just selle lähteideega peaks „Kõrbe” ka vaatama.

„Kõrb”, 2022. Režissöör Kadri Kõusaar. Ingrid — Frida Westerdahl ja Ali — Ali Suliman.

 

Avar ruum vaataja enda mõtetele

Mõneti pean küll kohe enda väidetele vastu vaidlema: vähemalt ühe sammu on „Kõrb” vaataja poole ikka teinud, kui on raaminud filmi väga konkreetse ja praktiliselt ühe lausega defineeritava süžeega: rootsi ajakirjanik võetakse pantvangi ja kamp Palestiina mehi hoiab teda lunaraha ootuses Siinai kõrbes kinni. Kõusaar ei jää aga seal pidama, vaid lisab kirsina tordil ka Stockholmi sündroomi, ehk siis ajakirjanik armub ühte oma vangistajatest, mis tekitab probleeme neile mõlemale. Tänu sellele näen mingil määral sarnasust Almodóvariga: ka „Kõrb” joonistab rasvaste joontega vaat et seebiooperliku loo, mida Kõusaar aga ei kasuta funktsionaalselt — teda ei huvita see lugu per se, vaid kõik muu, mida sinna ümber ehitada saab.

Muidugi, „Kõrbe” võib täiesti vabalt vaadata ka kui lihtsalt üht pisikest draamat ootamatust armuloost olukorras, kus seda oodata ei oskaks. Film jutustab selle liini piisavalt rikkalikult ja põnevalt lahti ning vaatajat ei jäeta tingimata pika ninaga. Juba sellel baastasemel jagub piisavalt mõtteainet, alates sellest, kuidas inimene ise niisuguses olukorras käituks, kuni selleni, kas vangistaja motiivide ratsionaliseerimine, mida film korduvalt ja korduvalt teeb, on põhjendatud. Kõusaar on targu jätnud oma filmi rohkelt õhku, mistõttu saalis olija saab rahulikult sisse elada ja leida just selle nurga, mille alt ta materjalile läheneda soovib. Küllalt lihtne olnuks rääkida sama lugu väga konkreetselt, andes sellele kiirema käigu ja lõigates ära kõik kõrvalised tõlgendusvõimalused, see aga röövinuks suure osa filmi praegusest võlust.

Teisalt võib selle armuloo ka täiesti kõrvale jätta ja vaadata „Kõrbe” (mille ingliskeelne pealkiri „Deserted” peidab endas palju ilmekamalt filmi võtit ja mitmetähenduslikkust) kui parimat poeetilist kino, kus reaalselt toimuvatest sündmustest märksa olulisem on hoopis hingemaailm, see filosoofiline ja defineerimatu miski, mida vähemalt mõneks üürikeseks hetkeks ekraanil toimuvaga vaatajale näidata üritatakse. Lõuend, millel Kõusaar neid motiive ja ideid lahti joonistada püüab, ongi kõrb: ühelt poolt üksildane, tühi ja kõle, teisalt kuidagi lootusrikas, täis unistusi ja kõige laiemas mõttes usku. Seda ideed kannavad nii ajakirjanik kui ka tema vangistajad: esimene otsib sealt vastuseid keerulistele küsimustele maailma ja iseenda kohta, teised loodavad kõrbeavaruses, vahendeid valimata, oma eluga ree peale saada. Lõputu ja lage kõrb pole vangla mitte ainult ajakirjanikule, vaid ka neile kohalikele, kes on sinna halastamatu reaalsuse eest pakku läinud.

Eesti kinos kohtab kõrbemotiivi harva ja seda loomulikult arusaadaval põhjusel — ega meil ole siin naljalt ühtki head kõrbe lähedalt võtta. Seetõttu on isegi üllatav, kuivõrd sügavale suudab Kadri Kõusaar selle ideega minna: lihtne oleks ju oma tegevus lihtsalt kuskile lagedale väljale viia ja siis vaataja ilusate päikseloojangute ja instagrammilike vaadetega pahviks lüüa, aga „Kõrb” läheb neist visuaalsetest knihvidest kaugemale. Ärge saage valesti aru, Kõusaar ei vaata mööda kõrbe maalilisest ilust, kuid ta näitab meile ka selle lummuse paradoksaalsust, romantiseeritud klantspiltide varjukülge, mille peale me liiga tihti ei mõtle.

„Kõrb”, 2022. Ingrid — Frida Westerdahl ja Ali — Ali Suliman.

„Kõrb”, 2022. Ingrid — Frida Westerdahl.
Kaadrid filmist

„Kõrb”, 2022. Ali — Ali Suliman.
Kadri Kõusaare foto

 

Kultuuride kokkupõrkest koorub välja humanistlik sõnum

Lisaks eetilistele konfliktidele, mis vangistaja ja ajakirjaniku armuloo puhul selgelt esile kerkivad, huvitab Kõusaart tugevalt ka vastandlike kultuuride kokkupõrge: naine esindab moodsale lääne ühiskonnale omaseid väärtusi, vangistajad seevastu hoiavad tugevalt kinni islamiga seonduvatest ajaloolistest ideedest. Selles ei tundu esmapilgul midagi uut ega originaalset ning ega Kõusaar soovigi seda ideed liiga lahti muukida, pigem vaatleb ta põnevusega, kuidas me kõigi oma suurte erinevuste kõrval sarnaneme üksteisega rohkem, kui esmapilgul tunnistada tahaksime. Selle käiguga lõhub Kõusaar ka klassikalise protagonisti ja antagonisti positsiooni, näidates, et niivõrd keerulistes konfliktides ei peagi lõplikult pooli valima. „Kõrbe” juhtmotiiv on kahtlus: piiri­situatsioonis hakkavad tegelased kahtlema kõiges, millele nad oma elu rajanud on, samuti hakkab vaataja kahtlema, kellele ikkagi pöialt hoida.

Huvitav pisike detail, mis korduvalt filmi sisse tuuakse, on kokakoola: nii tavaline ja harjumuspärane, justkui mittemidagiütlev väike element, kuid mis praeguse Ukraina sõja valguses on saanud hoopis uue tähenduse — lääne popkultuur on niivõrd ahvatlev ja vastupandamatu, et ilma selleta ei suuda elada isegi need, kes näiliselt kõigi läänelike väärtuste vastu võitlevad. Nimelt laseb „Kõrbe” peategelane oma kamraadidel endale kastide viisi kokakoolat kõrbeonni vedada, kuigi ise peab samal ajal vangistatud naisele epistlit, et moodsa lääne ühiskonna idee naiste karjäärist on väär ja et tegelikult elavad õigesti ainult nemad. Taas üsna aimatav väärtuskonflikt, ent kokakoola, mida vangistaja selle jutu kõrvale rüüpab, lisab stseenile karikatuursust ja annab kõigele juurde elu ja hinge.

Kõusaar vastandab „Kõrbes” pidevalt suurt ja väikest. Filmi iseloomustab pidev skaalade vaheldumine: igavast vangikongist ja tubateatrist liigub kaamera ootamatult kõrbeväljadele ja visuaali kõrval teeb samasuguseid kõveraid ka filmi sisuline külg. Suurema osa ajast tegeldakse ekraanil argise tühja-tähjaga, banaalse eimiskiga, sest reaalsuses pole vangistuses midagi põnevat ega intrigeerivat, see on lõputu passimine ja ootamine, et äkki keegi maksab lunaraha ära. Aga kui ei maksa? Siis tuleb lihtsalt oodata, oodata, oodata.

Aja surnuks löömise kõrval peavad aga tegelased sügavaid, tähenduslikke ja vaat et filosoofilisi vestlusi. Paraku hakkavad need tervikut lõhkuma, kuna vaatajal on raske uskuda, et inimesed ajavad sellises situatsioonis ainult tarka juttu. Juttu aetakse stoilisel, külmal ja kohati isegi cool’il ilmel ja see meenutab pigem vestlust õlleklaasi taga, mitte vangistaja-vangi dialoogi kõrbeonnis. Loomulikult tuleb arvesse võtta, et „Kõrb” on ikkagi ennekõike madalaeelarveline film ja seetõttu murrab tahes-tahtmata sisse teatav kammerteaterlik faktor, aga peategelaste omavaheline pingpongitav vestlus vajaks siiski rohkem kirge; praegusel kujul mõjub see kuidagi steriilselt ja elutult.

Kammerfilmilikku tunnetust annab „Kõrbele” juurde seegi, et suurema osa ajast näeb ekraanil vaid nelja tegelast, Frida Westerdahli kehastatud ajakirjanikku ja kolme vangistajat. Westerdahl mängib kuidagi turvaliselt ega hakkagi eriti särama — võimalik, et müstilisus kuulub tema rolli juurde, aga mina seda eriti ei uskunud. See-eest teeb ülitugeva rolli Palestiina tippnäitleja Ali Suliman. Kadri Kõusaart tuleb tunnustada, et ta sellise arthouse-kino superstaari oma filmi peaossa sai; ilma temata olnuks „Kõrb” kindlasti kraadivõrra lahjem film. Suliman mängib vaatajaga peitust, ta ei lasegi lõpuni mõista, mis on tema motiivid või mida ta saavutada tahab. Tema kehastatud Ali on segaduses, ei taha oma tunnetele voli anda, kuid need tungivad pingutustele vaatamata esile. Loo tugevuseks on seegi, et kuigi Ali räägib pidevalt oma perekonnast, siis selgust selle osas, kus nad on, kes nad on ja kas neid üldse on, vaataja ei saagi.

 

Kõusaar ei häbene eksida

Kuigi „Kõrbel” on ka mõningaid puudusi ja film vajanuks veel veidi settimist, et kõik elemendid lõplikult peenhäälestada, on Kõusaare energiale siiski raske vastu panna. Ta on keevaline ja temperamentne lavastaja, keda ei huvita kaine euroopa autorikino, kus kõik on joonlauaga täpselt paika seatud, pigem tahab ta kõike pisut paigast nihutada ja meelega lohakalt teha. Ei-ei, „Kõrb” pole kuidagi toores ega amatöörlik, pigem on Kõusaares parimas mõttes julgust eksida ja ebaõnnestuda. Ta seob filmis kokku rohkem ideid ja teemasid, kui sinna mahub, aga mis sellest. Kui kõik ei tööta, siis midagi ikkagi töötab, ning see meetod räägib praegu selgelt tema kasuks.

Kellele siis „Kõrbe” lõpuks ikkagi vaja on? Kinolevi andmete põhjal oli näha, et Eestis ei käinud seda peaaegu keegi vaatamas, ja ma kardan, et ka rahvusvahelisel turul jääb ta teiste sarnaste kammerdraamade varju. Kõige rohkem on „Kõrbe” vaja ikkagi Kadri Kõusaarel endal; see on selgelt film, mille abil ta leidis vastused küsimustele ja lahendused teemadele, mis olid teda ammu painanud. See aga ongi „Kõrbe” suurim voorus: tegu on kuidagi armsa ja ambitsioonitu, aga samas suure südamega autorikinoga, mis seisab iseteadlikult omaette.

Kui tuua lõpetuseks sisse ka Ukraina sõja temaatika, siis on „Kõrb” ka igati universaalne ja turgutav sõnum rahust, näidates, kuidas isegi pealtnäha kõige vastandlikumatel inimestel on võimalik teineteisega leppida ja, üllatus-üllatus, isegi armuda. Selles valguses peaksid „Kõrbe” vaatama tegelikult kõik inimesed.

Võttekoht Wadi Rumi kõrbes.
Kadri Kõusaare foto

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.