MINEVIKUINIMESTE MISSIOON

On eksamite aeg. Täna teeb 9. klass eesti keele ja kirjanduse eksamit, järgmisel nädalal on matemaatika, siis inglise keel. Olles teinud viimased kaks aastat asendajana õpetajatööd, olen tundnud palju avastamisrõõmu ja mängulusti, aga ka jõuetust ning ärritust. Mina räägin vaimustunult teatrist ja filmist, nemad tegelevad hoopis tüdrukute ja poiste vahelise võimuvõitlusega. Neil on raske keskenduda endast väljaspool asuvale maailmale ning nii on klassist võimalik üht ja sedasama küsimust kuulda mitu korda järjest, kuna nad pole märganud, et vastus on juba korduvalt kõlanud. Julgemad õpilased küsivad, et milleks üldse see kõik, see eesti keel, kirjandus, teater ja kino. Paluvad rääkida midagi kasulikku. Esialgu olin ma hämmingus, seletasin, et see kõik ongi hiljem elus kasulik. Ometi ei ole see enesestmõistetav. Kontekst erineb kas või linna- ja maalapsel. Viimased käivad öösiti driftimas, aitavad isa laudas või hoiavad õdesid-vendi, kui ema tööl käib. Nende esmamureks ei ole dramaturgia, pigem kooliteel lõhkenud jalgrattarehv.

Käesolevat ajakirjanumbrit alustab intervjuu Elen Lotmaniga. Kõneldes operaatoriks saamisest, räägib Lotman pildist ja ütleb: „Mind kummitas vahetpidamata küsimus „miks?”. Miks on kompositsioonis kolmandike reegel? Miks kolme punkti valgus? Miks üldse kõik need reeglid olemas on ja miks ma peaksin neid järgima, kui see kõik on nii sõnulseletamatu ja kõhutundeline? Kust need reeglid tulevad?” Õpilase küsimused ei muutu, õpi sa põhikoolis või keskkoolis. See ongi õpilase töö. Ja õpetaja tööks ei ole mitte anda vastuseid, vaid tekitada küsimusi.

5. klassis oli meil teemaks luule. Keskendume haikule, seletan reeglid lahti ja palun mõned näited lastel ette lugeda. Pilk peatub ühel heleda peaga poisil. Ei taha teda survestada, ta on intelligentne ja laia silmaringiga, suudab vestelda väga paljudel teemadel, kuid kerge düsleksia tõttu on tal keeruline sellist silbimatemaatikat teha ja selles kõiges veel poeesiat näha. Vähemalt nii ma arvan ja jätan ta rahule, kartes teda avalikult häbistada. Me oleme kõik ära sõnastanud ja defineerinud, teame, kes on amatöör ja kes professionaal. Vaadates peeglisse, mõistan meie endi jäikust: me ütleme, et teater on hea ja mitteteater halb. Ja siis tõstab seesama poiss käe ja küsib, kas ta tohib ise haiku kirjutada.

„Päikesepaistes

haikut kirjutada siin

mina ei taha.”

Perfektne, haiku olemus tabatud. Koolis näeb hästi, kuidas kultuur üldse tekib. Täpselt sellisena, nagu noored on — koos kõigi oma häirete ja veidrustega —, loovad nad ka meie tulevikku, uut kultuuri. Meie praegune kultuurikiht tekkis ju sealtsamast, siis, kui olime ise 5. klassis. Paljud asjad muutuvad, aga millegi tekkimise süsteem jääb samaks.

Elen Lotman ütleb tabavalt, et vastuseid ei saa anda õpetajad, kuna nemad on juba minevikuinimesed. Vastuseid saavad anda õpilased ise, aga kui neid sellel teel ei toetata, irdub kool nende elust ja määravaks muutub see keskkond, kus nad saavad rahuldada oma sotsiaalsuse vajadust, olgu selleks siis sotsiaalmeedia või lihtsalt kooliväline hängimine.

Ainus asi, mida meie siin ajakirjas saame teha, on tuua näiteid minevikust, sellest, kuidas asju on varem tehtud. Aga kuhu ja kuidas neid rakendada, jääb täna eksameid sooritavate noorte otsustada.

 

MADIS KOLK

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.