„VARIVOLIKOGU” KUI LAHENDUS MELANHOOLIAST PURETUD ÄÄREMAA MÜSTEERIUMILE
Juuni, 2022„Varivolikogu”. Lavastaja: Jan Teevet. Lavastusdramaturgid: Oliver Issak, Ott Karulin ja Margaret Tilk. Kunstnik: Kairi Mändla. Metallikunstnik: Taavi Teevet. Näitlejad: Johannes Richard Sepping, Kirill Havanski ja Maria Paiste. Varivolikogu liikmed: Ade-Briana Nurk, Kevin Kinev, Birgit Sitska, Markko Sunni, Elery Rooba, Teele Seire, Kadri Siim, Rasmus Eelmaa, Maiko Kesküla, Vootele Veldre, Jana Olonen, Arne Pindmaa, Ruth Aarma, Margo Sootla, Tiit Kanne, Eve Tambre, Üllar Vahtramäe, Erich Einstein, Marje Peterson, Ülle Rohtma, Elvi Raudsepp, Urmas Raudsepp ja Tiiu Saarist.
Varivolikogu avalikud istungid toimusid 4. XI 2021, 15. XII 2021 ja 20. II 2022 Paide Muusika- ja Teatrimajas.
Paide teater korraldas 2021. aasta sügisel „varivalimised” ning kutsus sama aasta lõpus ja 2022. aasta alguses kolm korda kokku „varivolikogu”. Esmapilgul tekitas selline kogunemine nii mõneski küsimusi, eelkõige tundmatu vormi, tegevuse ja mõju osas. Meie teatripildis oli sellises mahus initsiatiiv esmakordne ja tekitas põhjendatult põnevust ja üksjagu segadustki: kas üritatakse varjuna matkida seaduslikult valitud linnavolikogu liikmeid ja tegevusi või on tegemist lausa poliitilisele mänguväljakule trügimisega? „Varivolikogu” andis neile ja muudele küsimustele vastuseid jaokaupa, sidus kilde tervikuks järk-järgult, aidates niimoodi avastada uuenduslikke kogukonna kaasamise viise teatrile käepäraste, kuid samas äraproovimata vahenditega. Üks oli aga juba alguses selge — varivolikogust pidi saama vari Paide linnavolikogule.
„Varivolikogu” kui kolmeastmeline aktsioonlavastus
Paide teater käivitas 2021. aasta veebruaris aktsioonide sarja „Paide 3000”, mille uurimisobjektiks on teatri kestma jäämise seisukohalt oluline küsimus kunsti ja kunstniku rollist 21. sajandi maailmas. Sel eesmärgil katsetatakse mitmesuguseid teatritegemise viise erinevate praktikute, teoreetikute ja kogukonnaliikmete kaasamise teel. Kui soovida määratleda sellisel moel teatri tegemist pealinna ja provintsi kategooriates, siis Paide teatri paigutamisega praegu kehtivale teatrikaardile võib hätta jääda. Nimelt on ette võetud prognoosimatute tulemustega samm ning püütud käivitada suuremale osale publikust võõrana tunduvate etenduskunsti vahenditega ühe konkreetse kogukonna iga liiget arvestav ja kaasav dialoog. Paide teater on seisnud tõsise valiku ees — kas ühendada kogukond pingutustest mitte lugu pidava kerge meelelahutusega või tundmatul maastikul toimuvate kaasavate uurimustega.
Esimesena tabas avalikkust jõuliselt 2021. aasta kevadel toimunud 33-päevane aktsioon „33 kõnet”, kus Paide linna keskväljakule püsti pandud kõnepuldist hõigati välja visioonid paremast homsest, seda nii väiksema kogukonna kui kogu Eesti jaoks. Aktsiooni keskmes olnud kõnelemise akt kui selline pakkus võimaluse nii Paides kui ka mujal Eestis tegutsevatele oma valdkonna spetsialistidele ja arvamusliidritele anda stardipauk erinevate visioonide külviks. „33 kõnet” olid mõeldud kuulamiseks ning parimate hoiakute ja ideede väljasõelumiseks.
Varivolikogu esimene istung 4. XI 2021.
Sarnasest lähenemisest oli kantud ka sama aasta sügisel kokku kutsutud varivolikogu. Sel korral olid aktsiooni kaasatud aga laiemale avalikkusele tundmatud kohalikud inimesed, kes paistsid silma oma initsiatiivikuse, paindlike vaadete ja igapäevaelu puudutavate küsimuste lahendamise sooviga. Varivolikogu liikme kohustuseks polnud enam oma visioon sõnadesse panna ja see ühe korra avalikult esitada; eesmärgiks sai ühine arutelu ja selle pinnalt otsuste langetamine päevakajalistes, probleemsetes ja kogukonda igapäevaselt mõjutavates küsimustes.
Kuigi „Varivolikogu” põhikoosseisu moodustasid 23 tavakodanikust varivolinikku, andsid oma toetava panuse tausta loomisel ja lähteülesannete täitmise nõustamisel Paide teatri trupi professionaalsed liikmed ning neid abistav spetsialistidest seltskond. See omakorda tõstatas „Varivolikogu” tegemiste jälgimisel põhjendatud küsimuse selle vormi täpsest määratlemisest. Olles jälginud selle ettevõtmise kulgu läbi kõigi kolme istungi, võin asuda seisukohale, et tegemist oli aktsioonlavastusega. Varivolikogu liikmed ei toimetanud kindla stsenaariumi kohaselt ega täitnud neile ette antud rolle, vaid lahendasid komisjonides ja istungitel osalemise kaudu linnavolikogus järgmisel päeval arutamisele tulevaid küsimusi. Sel põhjusel oli iga kolme kogunemise puhul tegu eraldiseisva aktsiooniga, millest igaühel olid püstitatud erinevad, kohalikku elu ja komisjonide ning volikogu igapäevast töökorraldust puudutavad teemad koos asjakohaste protseduuride ja lahendustega. Teatri esindajate roll oli täita nii kogu kui iga üksikut aktsiooni sisse ja välja juhatavat rolli, mis muutus iga järgmise aktsiooniga mitmekesisemaks. Loomingulise meeskonna panus seisnes demokraatia ja valitsemisvormide sõnastamises ja nende üle filosofeerimises, poeetiliste rännakute korraldamises ning ka (eriti kolmandal istungil) meelelahutuslike, kuid sõnumirikaste vahepalade pakkumises.
Kava, millega kolmel korral publiku ette astuti (v. a varivolikogu istungil arutatud küsimused), oli teatri loomingulisel kollektiivil dramaturgiliselt ette valmistatud ja seetõttu saab neid aktsioone pidada lavastuslikuks — meeldetuletusega, et kogukonnast kaasatud varivolikogu liikmed ei täitnud etteantud rolle, vaid nende esitatu oli nende endi aktiivse ettevalmistuse ja arutluste vili (nt eelarve, üldplaneeringu, teehoiukava, pendelrände ja muu sellisega seotud küsimused). Samal ajal lihvis loominguline meeskond omapoolseid sõnumeid ja võtteid istungite mitmekesisemaks ning publikule vastuvõetavamaks muutmiseks.
Aktsioonlavastuse ülesandeks ei olnud üksnes kasvatada varivolikogus tegutsevate aktiivsete kodanike teadlikkust ja osalemissoovi demokraatia, valitsemise, poliitikakujundamise ja otsuste tegemise protsessides. Sama oluline oli varivolikogu sisulisest tööst välja jääva ja eksperimenti jälgiva publiku teadlikkuse tõstmine kohaliku kogukonna, igapäevase olme ja demokraatlike protsesside toimimise osas. Paide teater kui korraldaja ja läbiviija võttis sellega vastutuse iga osaleja ees. „Varivolikogu” suurimad võitjad olid varivolikogu liikmed ja kõigi kolme aktsiooni kui tervikprotsessi jälgijad, kuna kogu protsess arenes ühest aktsioonist teise.
Esiplaanil Jan Teevet.
Dmitri Kotjuhi fotod
Varivolikogu liige kui tuleviku võti
Varivolikogu kokkukutsumise eesmärk ei olnud kantud kriitikast valimiste, valitute või värske volikogu arvel. Nii linnavolikogu kui varivolikogu alustasid tegevust peaaegu ühel ajal ning seega alustati puhtalt lehelt ilma vimma või ärategemise soovita. Aktsioonide käigus ei imiteeritud aset leidnud sündmusi ega inimesi, ei dubleeritud valitsemist, vaid anti võimalus tuua arutamine ja otsustamine võimust ja valitsemisest kõrvale jäävate inimeste tasandile.
Varivolikogu liikmete valikukriteeriumiks ei olnud nende esinemisjulgus ega -oskus, vaid eelkõige tahe ja soov avastada kohaliku valitsemise ja kaasatuse erinevaid tahke. Varivolikogu liikmete valimisel ei toimunud mingit diskrimineerimist: kahekümne kolmele kohale sai nii nooremaid kui vanemaid Paide kogukonna liikmeid. Oluliseks tuleb seda pidada just põhjusel, et sageli kiputakse valitsemisel jätma kõrvale noorte ja eakate arvamusi. Inimeste valimine aktsioonlavastusse taunis sellist lähenemist, andes niimoodi märku oma suhtumisest.
Varivolikogu liikmete tööprotsess koosnes komisjonides toimunud mitmetunnistest aruteludest istungitel päevakorda tulevate küsimuste üle ning nende arutelude lõpptulemuste avalikust esitlemisest, küsimustele vastamisest kuni otsuste vastuvõtmise/mahahääletamiseni. Paide teater andis varivolinikele võimaluse kohtuda istungiteväliselt või nn väljasõiduistungitel erinevate valitsemise, selle järelevalve, kaasamise jt valdkondade tipptegijatega (Kersti Kaljulaid, Ülle Madise, Urmo Kübar jt).
Kõige olulisem, mille kohta varivolikogu liikmed teadmisi omandasid, oli kaasatus, otsuste kujunemise ja vastuvõtmise protsess. Nii kohalikul kui riiklikul tasandil saab valitsemine muutuda läbipaistvamaks, ausamaks ja kaasavamaks vaid selle teostajate mitmekesisuse, julguse, avatuse ja teadlikkuse kaudu. Tõhusaimaks vasturelvaks kohaliku tasandi valitsemise negatiivsetele mustritele, nagu äraostmine, mõjutamine ja onupojapoliitika, on demokraatiakoolide sisseseadmine — seda rolli „Varivolikogu” kokkukutsumine edukalt oma kogukonnas ka täitis.
Kolmanda istungi vaheaegadel said sõna mitu varivolikogu liiget, keda intervjueeris näitleja Kirill Havanski, küsides neilt varivolikogus osalemisest saadud kasu kohta nende isiklikule arengule. Vastustest võis järeldada isikliku elukogemuse ja võimaluste avardumist, mistõttu näis, et üritus täitis oma eesmärki. Kogukonna käekäigu pärast südant valutavate inimeste jaoks oli tegemist olulise ettevõtmisega, mis andis võimaluse ühisteks aruteludeks ning endale avalikkuse ees võetava vastutuse testimiseks.
Varivolikogu esimeheks valitud Kevin Kinev ja aseesimeheks valitud Birgit Sitska tõestasid, et volikogu teiste liikmete usaldus nende vastu oli, vaatamata nende noorele eale, õigustatud. Varivolikogu istungitelt jäid silma veel Ruth Aarma, Tiit Kanne, Maiko Kesküla, Ade-Briana Nurk ja Tiiu Saarist, kes panustasid ettekannete, nõuannete, kogemuste, ebamugavate küsimuste või leidlike vastustega, lisades üldiselt üksmeelsele ja rahulikus tööõhkkonnas tegutsevale kooslusele värve. Vaevama jäi ehk küsimus, miks säästeti varivolikogu liikmeid omavahelisest poliitilisest kemplemisest, ärategemisest, paikapanemisest, samuti vaidlustest opositsiooni esindajatega. Selliste suhete usutav väljaarendamine ja esitlemine oleks eeldanud suuremat eeltööd, istungite lavastamist, omade ja võõraste rollide võtmist ning oleks võinud kujuneda võimusuhete paroodiaks. Sel põhjusel tuleb möönda aktsioonlavastuse mängureeglite asjakohasust ja nõustuda, et vaatemängule omase elemendi lisamisel oleks kaugenetud peaeesmärgist, s. o kogukonna sidumisest kokkutulemise ja koosotsustamise teel.
Hoolimata sellest, et igapäevases elus toimuva poliitikategemise mängureeglid on paljude kõrvalseisjate meelest tülgastavad, annab „Varivolikogu” võimaluse rahumeelseks, üksnes kogukonna huvidest lähtuvaks poliitikakujundamiseks. Sest just seetõttu ootame me ju valimistega lisanduvatelt uutelt nägudelt uue tooni, sisu ja lähenemisega tegusid. Sel põhjusel õigustas end volikogu liikmete omavaheliste suhete leebem käsitlus ning ruumi andmine koosolemisest ja vastutuse võtmisest tingitud tegutsemistahtele.
Paide varivolikogu tegemistel oleks oodanud silma peal hoidma suuremat hulka linnavolikogu liikmeid (paaril korral silmasin küll volikogu esimeest). Seni on jõudnud avalikkuse ette linnavolikogu liikme vahetult valimiste eelne sobimatu käitumine samas teatrimajas, mis tõstatas küsimuse eliidi vastutusest. Just sel põhjusel oleks soovinud näha võimulolijate aktiivset kohalolu vaatajate seas, sest nimetatud aktsioon olnuks hea võimalus kogukonna aktiivsemate esindajate sõnumite kuulamiseks. Iga poliitilise sõnumiga laetud aktsioon (nt „Ühtse Eesti suurkogu”, „Reformierakonna juhatuse koosolek”, mõlemad teatris NO99) tekitab tõlgendusvõimalusi ja külvab segadust, kuid „Varivolikogu” puhul ei olnud eesmärgiks poliitmaastikule tungimine, valimistulemuste kahtluse alla seadmine, mandaadi kaaperdamine ega ühegi võimuliidu eelistamine. Saab rääkida vaid ühendavast ja kaasavast eesmärgist, kogukonnasisese aktiivsuse tõstmisele suunatud sammudest, mistõttu oleks eeldanud poliitikakujundajate suuremaarvulist kohalolu publiku hulgas. Lõhe valitseva jõu ja tavakodaniku vahel on märgatav ning võti arvestavamasse ja kaasavamasse tulevikku on varivolinike kingadesse astunute käes.
„Varivolikogu” kui poeetiline pilguheit ääremaale
Eesti kontekstis tuleb nõustuda, et meil on ohtralt ääremaastunud piirkondi, mis toimivad omas rütmis ja juba aastate jooksul sisse tallatud radu pidi. „Paide 3000” aktsioonide sari ja Paide teatri repertuaaris välja toodavad lavastused on kantud kogukonna liitmisest, ääremaa müüdi lammutamisest kaugemalt kohale sõitnud vaataja silmis, piirkonna taasavastamisest ja oma liigikaaslaste märkamisest. Paide teater teeb vaataja tuttavaks oma kodulinna ja sealse kogukonnaga. Lisaks varivolinike maailmavaate ja initsiatiivi tundmaõppimisele sai istungitel, mis toimusid aasta pimedaimal ajal, õppida tundma Paidet kui linna selle lootuste ja lootusetuse raamistikus.
Paide teatri loomemeeskond annab publikule võimaluse kujundada oma isiklik ja samas mitmekülgne pilt Paidest. Teise istungi jooksul sai publik kogeda kolme-neljaliikmelistes gruppides rännaklavastuse elemente. Näitlejad Maria Paiste, Johannes Richard Sepping ja Kirill Havanski kutsusid publiku liikmed teatrimaja ette pargitud autodesse ja viisid nad umbes 45-minutilisele ringsõidule talveõhtu pimeduses, saatjaks autoraadios mängiv muusika ja vaikusse vajunud linna tuled. Aga mis kõige olulisem, iga näitleja jutustas loo just talle omaks saanud või siis kohati veel võõrast Paidest, sellesse linna sisse elamise võimalikkusest või võimatusest. Kõik kolm rännakut toimusid just sellises atmosfääris, nagu oli loonud selle sõidu eestvedaja.
Sõitsin kaasa autos, mille juhiks oli Kirill Havanski, ning kogetu oli tiine poeetilisest üksindustundest ja melanhooliast. Me sõitsime inimtühjas linnas, muusika ja oma mõtete saatel; autoaknast võis piiluda valgustatud ja katmata akendesse, näha inimesi oma päevast rännakut lõpetamas ja viimaseid tegevusi toimetamas. Sellest, mis toimus teatrimajas või tänaval, oli neil ükstapuha — polnud nende asi, kas varjud liiguvad või mis asju seal parasjagu aetakse. Peatusime linnaäärses tanklas; teeninduspunkti aknast paistis valgus ja televiisoris jooksis põnevusfilm. Tankla töötaja istus ja vaatas filmi, ükskõiksena tänaval ja parklas toimuva vastu, sest iga päev on nagunii kõik ühtemoodi. Sõitsime edasi päris linna serva, mis külgnes metsaga, ning kujutasime ette, kuidas saaks selle taha, sest midagi paremat ja vägevamat peab kuskil ju veel varuks olema. Lõpuks sõitsime vaikides ja muusika saatel teatrimajja tagasi. Järsku tegi üks Paides kasvanud reisikaaslane ülestunnistuse: ta ei olnud kordagi sattunud sellele linna piiril asuvale tänavale, kust me tol õhtul läbi olime sõitnud. See tähistaski meie sõidu lõppu. Me kõik olime saanud millestki osa esimest korda, isegi kui olime seda enda arvates varem tundnud ja armastanud. See sõit kujutas endast retke tundmatusse, kuid samas viis millelegi palju lähemale. Kui tagasi istungile jõudsime, saime teada, et sõidud kulgesid vastavalt juhile erinevas meeleolus, peegeldades iga juhi ainuomast sidet Paidega. Pärast seda kõike oli järgmisel varivolikogul arutatava linna heaolu küsimuse lahendamine veel südamelähedasem ja reaalsem.
Varivolikogu kolmanda kogunemise viimane number oli kantud David Lynchi kultusseriaali „Twin Peaks” tunnusmuusikast (autor Angelo Badalamenti); loo „Late at night in Paide” esitas õhtut vedanud Johannes Richard Sepping.
Ja kusagil, ühel tänaval, mitte eriti kaugel, tuleb ühel mehel mõte, mis ei luba tal enam uinuda.
Keegi teine ei tea veel, mis mõte see on.
Keegi teine ei tea isegi, et see mõte üldse olemas on.
Aga tema teab.
Kõik on nii nagu ikka, kui on hiline talv ja on öö.
Ainult et kõik on natuke teistmoodi.
Natukene.
Kuula.
See oli kui järjeks detsembriõhtul kogetud melanhoolsetele rännakuhetkedele ning mõjuvaks lõppakordiks „Varivolikogule”. Ometi tõusis tärganud tunnete keerises küsimus aktsioonlavastuse mõjust ja tulevikust. Kas see lootuse ja lootusetuse vaheldumine defineeribki meie elukorraldust? Või jõudsime nende kolme korraga hoopis uuele tasandile. Ja et need, kellega istungitel kohtuti, ei olnudki vaid varjud, vaid midagi enamat, sest nende võimuses on kaasa aidata ühe linna müsteeriumi lahendamisele, omal viisil, ajal ja vahenditega, aga tõhusamalt ja targemalt kui kunagi varem.
Üks lõpp, kakskümmend kolm uut algust
Kuigi varivolikogu läks lõplikult laiali, jäävad alles inimesed, ideed ja võimalused. Jääb julgus kokku tulla ja olla valitsemise peegliks. Mitte ainult Paides, vaid ka mujal. Kasutada omandatud teadmist tegudeks — nii kogukonnas kui väljaspool seda. Et ikka juurte juurde tagasi tulla, nende üle uhkust tunda ja vastutada, mitte vastutust endalt ära veeretada. „Varivolikogu” teatriprojekt oli ajaliselt piiratud ega suudaks isegi hea tahtmise juures konkureerida reaalse elu poliitikategemise instrumentide ja võimalustega. „Varivolikogu” olulisus seisneski selles, et sinna olid kaasatud kogukonna liikmed, kel lasub edaspidi moraalne kohustus seda ideed edasi kanda. Sest neid on õpetatud kohal olema, märkama, sekkuma ja otsustama, ehk isegi midagi senisest veel olulisemat ellu viima.
STEVEN-HRISTO EVESTUS (snd 7. I 1978) on Eesti ühiskonna läbipaistvuse ja demokraatia edendamisega tegeleva vabaühenduse Korruptsioonivaba Eesti liige ja juhatuse esimees. Tegutseb lisaks kolmandale sektorile ka erasektoris. Avaldab arvamust ja jagab soovitusi teatrivaldkonnas. Lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduse alal ja olnud 2019. aastani tegev avalikus teenistuses riikliku süüdistajana.
