ÕHTUSED MAJAD

Juuni, 2022

ANU RUUSMAA

Tiit Härmi ballett „Õhtused majad” Gustav Mahleri muusikale Eduard von Keyserlingi samanimelise romaani ainetel. Koreograaf ja lavastaja: Tiit Härm. Kujundus ja kostüümid: Maarja Meeru. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Videokunstnik: Taavi Varm. Osades: Dietz von Egloff, Sirowi mõisa noor parun — Jevgeni Grib, Ali Urata, William Newton, Cristiano Printcipato või Marcus Nilson; Fastrade, Padureni mõisa paruness — Laura Maya, Ketlin Oja, Nanae Maruyama või Marta Navasardyan; Lydia, Barnewitzi mõisa paruness — Madeline Skelly, Anna Roberta, Ami Morita või Ana Gergely; parun Warthe, Fastrade isa — Vitali Nikolajev, Andrea Fabbri või Marcus Nilson; Arabella, Warthe õde — Svetlana Anslan või Triinu Lepik-Upkin; paruness Arabella seltsidaam — Ellinor Piirimäe või Maarja Praks; Dachhausen, Barnewitzi mõisa parun — Ali Urata, Marcus Nilson, Andrea Fabbri või Patrick Foster; parun Port — Emanuele Sardo või Joel Calstar-Fisher; paruness Carolina — Abigail Mattox või Inessa Glazõrina; krahv Šutov — Alex McCleery, Nikos Gkenstef või Daniel Kirspuu; krahvinna Adine — Laureen Janeway, Ksenia Seletskaja või Mia Li; krahv Bütsow — Finn Adams või Samuel Parham; krahvinna Rosalje — Nadežda Antipenko, Marjana Fazullina või Karina Leškin; Dietzi vanaema — Maia Šutova või Karina Laura Leškin; Mustlanna — Marjana Fazullina, Nadežda Antipenko või Lauren Janeway. Kokapoisid: John Halliwell, Patrick Foster, Leonardo Celegato, Liam Morris, Samuel Parham ja Hidetora Tabe. Esietendus: Rahvusooper Estonia, Eesti Rahvusballett, 18. III 2022.

 

Lavastaja  Tiit Härm, kes on üdini romantik, on leidnud oma loominguliseks kaasteeliseks Gustav Mahleri, kelle hilisromantiline muusika loob silla vana ja modernse maailma vahele. Lavastuse jaoks on buketti seotud Mahleri erinevate sümfooniliste teoste muusika, mis sobib imeliselt nii balletimuusikaks kui ka Eduard von Keyserlingi romaani väljenduseks, mõjudes tervikuna nii, nagu olekski sellele balletile kirjutatud. Mul on siiralt kahju sellest, et Mahlerile omane  laiendatud orkestri  koosseis ei mahu meie väikese rahvusooperi orkestriauku ja oma kõlamassiivsuse tõttu ka saali akustikasse ära, mistõttu tuli etendusel kasutada elava muusika asemel helisalvestist. Elav muusika oleks teosele kindlasti lisaväärtust andnud.

Tiit Härmi romantilises võtmes lavateos püüab avada vaatajale 20. sajandi alguse väliselt ilusat, kuid sisemiselt mäda ühiskonda, mis sunnib üksikindiviidi meeleheitlikele tegudele ja otsinguile, et leida tõeline, puhas ja vabastav armastus. Eesriide avanedes näeme selgelt fokuseeritud videot, mis suunab vaataja tähelepanu olustikule, kolmele mõisale, kus tegevus toimuma hakkab. Läbi kogu lavastuse lisab video balletis vajalikule tühjale lavale tähenduslikke elemente, luues niimoodi ümbritsevat keskkonda ja atmosfääri. Maarja Meeru kostüümid on maitsekad ja lavakujundus kaunis, mängides huvitavalt perspektiiviga.

Laval rullub lahti vaikeluna kulgev mõisaidüll, milles hingitseb sumbunud seltsi-  ja peaaegu olematu vaimuelu. Üksluine seltskond vegeteerib eksistentsiaalses igavuses, sest  hing on tühi ja ka maailm pöörleb justkui tühikäigul. Esimene vaatus kulgebki misanstseenide ja tantsuliste vaatepiltide saatel monotoonselt, liikudes ühest argitegevusest, piknikust, tantsuõhtust või muust igavavõitu meelelahutusest teise. Ka vaadata on seda veidi igav. Kuidas haarata publiku tähelepanu nii, et ka igavlev seltskond mõjuks huvitavalt? Nautida võib küll tantsustseenide koreograafilist vaikelu, kus tehniliselt keerukasse tantsu on pikitud kunagiste seltskonnatantsude elemente. Paraku kulgeb Härmi lavateos vaheldusetult ja pingetult ühest pildist teise. Peategelastele loodud koreograafia on tavapäraselt ja puhtalt klassikaline, lisamata loole isikupäraseid juhtmotiive, mis aitaksid kaasa karakterite avamisele.

Balleti tegevus kulgeb teosammul nagu sordiini all olev, pahaendeline ja plahvatust ootav sündmuste jada. Esimest korda läheks midagi justkui pisut liikuma Dietzi ja Fastrade  kihlusstseenis, salongiõhtul, kus ülejäänud rühmatantsijatest koosnev seltskond sosistama hakkab. Intriig on loodud, sest kõigile on teada Dietzi moraalitus, elupõletamine ja suhted lihtsameelse Lidyaga. Käivituv klatš oleks võinud olla ehk rohkem fookusesse toodud, sest vastuolu rühma ja solistide vahel tundub olevat kogu selle vaatuse liikumapanev jõud. Paraku on see stseen veidi pikk ja üheplaaniline;  keskseks tegevuseks kogu esimeses vaatuses jääb siiski tantsude esitamine. Selgelt on tajuda, et lavastaja on kiindunud muusikalisse materjali ja selle ilusse, kuid see tuleks täita samaväärse koreograafilise sisuga püüdes avada jutustatavat lugu.

Tiit Härmi ballett „Õhtused majad”. Eesti Rahvusballett, 2022.
Fastrade — Ketlin Oja ja parun Warthe, Fastrade isa — Vitali Nikolajev.

Igavavõitu kihlumisstseeni järel lõpetab balleti esimese vaatuse armunute kohtumine, mis viitaks justkui lootusrikkalt tulevikule, elu üksluisusest vabastavale armuõnnele. Publikule avaneb kaunis stseen metsa karguses ja puhtuses, mis saabub koos esimese lumega. Fastrade püüab pihku lumehelbeid, puhtuse ja vaimse armastuse sümboleid. Dietz kannab teda sõna otseses mõttes kätel, liikudes ühest tehniliselt keerukast tõstest teise. Kas siin sünnib meelelise ja vaimse armastuse harmoonia? Vaid viivuks tekib tunne, et armastusel võib olla pakkuda veel midagi hoomamatut, senikogematut. See on Tiit Härmil lavastuslikult väga kaunis ja kujundlik duett, mis jätab õhku lootuse, et vaba ja puhas armastus on siiski võimalik. Kuid lumehelbed sulavad peos nagu käest libisev illusioon…

Fastrade — Ketlin Oja ja Dietz von Egloff — Jevgeni Grib.

Teos, mis alguses on visandlik ja tugeva üldistusastmega, püüdes edastada vaid kõige olulisemat sõnumit, muutub teises vaatuses ladusamaks, liikuvamaks ja  terviklikumaks.  Sündmuste kulg saab tunnete värvikas virvarris tasapisi justkui elu sisse. Teise vaatuse alguse stseenis, kus kõrtsis igavlevad mehed raha peale kaarte mängides aega surnuks löövad, täidab tühjust mustlasneiu lavale tulek, tema meeleolukas tants ja tuleviku ennustamine. Kaardimängus kaotades ennast taas materiaalselt laastanud Dietz joob end purju ja suundub oma kihlatu juurde. Kuid Fastrade, kelle jaoks vaimne ja füüsiline puhtus on väärtus, unistab saabuvatest pulmadest ning ütleb oma purjus peigmehele ei. Dietz astub seepeale oma harjumuspärasele rajale tagasi. Dietzi lootus leida enda kõrvale see õige jookseb liiva; tundes tuska ja pettumust, ei oska ta oma tundeid talitseda. Spontaanselt läheb ta oma vana kallima Lydia juurde, et tema käte vahel meelt lahutada. See stseen pole Tiit Härmil loodud ei vaimse ega ka mitte meelelise kohtumisena, vaid kiretu seksuaalse vallutusena, ülevoolava agressiivsuse, segaduse ja rahulolematuse maandamisena. Tolle aja hillitsetud, igavlevas ühiskonnas mõjub see robustselt ja vastuoluliselt. Sellest hetkest peale kulgeb kõik nagu üks halb, palavikuline unenägu. Lidya ootamatult koju ilmunud abikaasa Dachhausen märatseb kontrollimatult.  See stseen on üks emotsionaalselt tugevamaid ja elamuslikumaid kogu lavastuses. Dachhausenile on antud vähe koreograafilisi eneseväljenduse vahendeid, kuid need mõjuvad selgelt ja emotsionaalselt, viies sündmustikku kenasti edasi. Dietzile visatakse kinnas ja esitatakse kutse duellile, mis tollele ajale iseloomulikult on säärasele konfliktile ainuvõimalik lahendus.

Dietz von Egloff — Jevgeni Grib ja Fastrade — Ketlin Oja.

Lydia, kes oma saamatus lapsemeelsuses ei oska olukorda lahendada, otsib abi Fastradelt. Fastrade, kelle armastus on pigem eneseohverdus ja soov Dietzi aidata, loobub omakorda ennastsalgavalt kihlusest. Tegemist on misanstseeniga, mis toob uue ja huvitava liini loo käiku. Kaks erineva ellusuhtumisega naist on seotud armukolmnurka. Oleksin oodanud selle liini sisukamat avamist ning rohkem värve ja arenguvõimalusi tegelaskujudele koreograafiliste vahendite kaudu.

Lydia — Anna Roberta ja Dietz von Egloff — Jevgeni Grib.

Dietz, kellel on kõigest kõrini, tulistab varahommikusel duellil huupi ja tapab Dachhauseni. Lühike ja täpne misanstseen tõstab lavastuse tempot, sündmused hakkavad arenema üha kiiremini. Tappes oma poisipõlvesemu, kaotab Dietz elus viimasegi pidepunkti ja laseb maha ka iseenda. Dietzi meeleheitemonoloogi ilmestavad tavapärased tantsutehnilised elemendid; oluliseks saab emotsioon, mis viib mehe enesetapuni. Lavale jääb vaid suur kurbus, mille seda kehastav balletirühm läbi plastilise koreograafilise keele kenasti välja mängib ja tantsib. Dietzi leinavad ka Fastrade ja Lydia. Fastradele jäävad hingepiinad ja üksindus, sest ta ei suutnud Dietzi rasketel hetkedel tema enda käest päästa. See viimane stseen Mahleri kuulsa Adagietto saatel väljendab sügavat leina ja valu. Õnnetu lõpuga lugu paneb vaataja koduteel mõtteid mõlgutama, et iga valgustatud akna taga toimub samuti mingi lugu — inimesed mängivad mänge, mille lavastajaks on elu ise.

Kui rääkida rollilahendustest, siis esietendusel oli enamikul artistidel veel arenguruumi. Dietz peaks olema noor parun, täis ohjeldamatut energiat, millega ta aga suurt midagi peale hakata ei oska. Talle on iseloomulik põlguseni küündiv sarkastiline üleolek ümbritsevast seltskonnast ja ennasthävitav hoiak. Jevgeni Gribi Dietz jäi esietendusel traditsiooniliseks ja üheplaaniliseks. Niisamuti ei tekkinud sädet Dietzi ja Laura Maya esitatud Fastrade vahel ning esimese vaatuse kaunis duett jäigi ilusaks, vormilt puhtaks tantsuks. 16. ning 24. aprillil nähtud etendustes oli Dietzi roll juba oluliselt värvikam ja nüansirohkem ning partnerlussuhe Fastradega avatum ja tundlikum.

Fastrade, kes peaks olema puhaste mõtetega empaatiline natuur, kes püüab kuulata oma südamehäält, et maailma paremaks muuta, jäi esietendusel Laura Maya esituses pinnapealseks. Artist oli puhas ja õhuline ning tantsutehniliselt täpne, kuid välja jäi toomata Fastrade kalduvus eneseohverdusele, soov päästa ja aidata. Kui esietenduselt jäi meelde pigem kaunis baleriin, kelle rollis puudusid areng, tundevarjundid ja nüansid, siis 16. aprillil oli temagi väljendusrikkam. 24. ap­­rillil sama rolli esitanud Ketlin Oja lõi oluliselt nüansseerituma ja tundlikuma tegelaskuju. Teise vaatuse stseenis Lydiaga, keda esitas Anna Roberta, tekkis kahe naise vahel emotsionaalne duett, kus tulid kenasti esile nii Fastrade kaastunne kui allumine ajastu käitumisnormidele.

Lydia — Anna Roberta ja Dachhausen — Andrea Fabbri.

Madeline Skelly esitatud Lydia oli esietendusel üks õnnestunumaid rolle. Tema lihtsameelne ilutsev olek ja naiivne naeratus andsid märku, et sellist naist on lihtne ära kasutada. Samasuguse lihtsameelsusega jooksis ta aga ka ummikusse ega osanud tekkinud konfliktiga midagi peale hakata. Anna Roberta loodud Lydia oli 24. aprilli etendusel puhta hingega noor naine, kes elab hetkes ja läheb lihtsalt kaasa Dietzi pakutud meelelahutusega. Seda, et teda ära kasutatakse, ta isegi ei taipa.

Lydia abikaasa Dachhauseni rolli esitanud Ali Urata tegi tugeva soorituse. Tema Dauchhausen oli tolleaegsete tavade perfektne kehastus, otsusekindel mees, kes väljendab end sirgjooneliselt ja kompromissitult. Tema käed žestikuleerisid raevukalt, lisades tegelaskujule väljendusrikkust. Andrea Fabbri lõi 24. aprilli etenduses enesest lugupidava ja oma õigustes veendunud mehe rolli. Ta ei mõjunud ähvardavana, pigem otsusekindla ja traditsioone austava mehena.

Mustlastants teise vaatuse kõrtsi­stseenis oli esietendusel Mariana Fazullina esituses põhjamaiselt jahe ja väljapeetud. 16. aprilli etendusel nähtud Anna Maria Gergely aga kandis endas mustlaslikku ülbust ja vabameelsust, tema tants oli haaravam, kirglikum ja elavam. Lauren Janewey samas rollis oli  emotsionaalne ja sädelev.

24. aprillil said laval kokku esietenduse koosseisust Jevgeni Grib Dietzina ning teisest koosseisust Ketlin Oja Fastradena ja Anna Roberta Lydiana. Nende tantsijate ühisloomingus sündis ilus kooslus: artistide vahel tekkis tugev side ja säde, tänu millele täitus lava tunnetest küllastunud energiaga ning ruum läks liikuma. Neid kolme tantsijat seob ühine kool, mis toetab artistide üksteise tunnetamist, aga ka väga sügav musikaalsus. Nad ei tantsinud pelgalt muusikasse, vaid tantsisid muusikat. Gustav Mahleri muusika ja tantsijate loodud tegelaskujud sulandusid ühte ja pakkusid elamuse.

Fastrade — Ketlin Oja ja Lydia — Anna Roberta.
Rünno Lahesoo fotod

Kogu lavastuse jooksul on tajutav Tiit Härmi sügav austus ja imetlus balleti kui täiuslikkust ihaleva kunstiliigi vastu. Vaatepilt on tõesti ilus, puhtaks repeteeritud balletistseenid mõjuvad apoteoosina baleriinide kaunitele, ilusate joontega kehadele. Koreograafilised elemendid on väga lihvitud ja esteetiliselt viimistletud. Heas vormis rühmatantsijate sünkroonsed esitused väärivad vaid kiitust. Meeldejäävaks kujunevad kaunid, sünkrooniliselt esitatud port de bras’d, nende viimistletus mõjub maagiliselt. Tantsukeel on puhas ja vaba üleliigsetest liigutustest. Tiit Härmi koregraafiline keel mängib pigem liigutuste avaruse kui tihedusega ja see mõjub hästi. Talle on omased keerukad piruetid ja nende jadad, kus tantsija ei tõuka end varvastele, vaid astub sinna. See on raske element, mis võib mõjuda veidi liigutuse hoogu pärssivalt ning nõuab suurt virtuoossust. Kuid kui tantsija on juba varbal, jääb mulje, nagu jääks ta õhku rippuma.

Tiit Härm mainib kavalehel: „Mind paelub tegevusest ja ühiskondlikest  probleemidest rohkem inimsuhete vir­varri lahtipõimimine.” Püüd tabada ja kujutada peategelaste keerulist tundeelu kõigis selle nüanssides ning nende tungi teineteise poole jääb siiski visandlikuks. Lugu ise jääb võrratult sooritatud tantsutehnika ja Gustav Mahleri sugestiivse muusika varju. Esietendusel nähtu mõjus veel toorelt, järgnevatel etendustel olid tantsijad aga juba tehniliselt vabamad ning rollides võis märgata ka sisulist arengut, suuremat emotsionaalsust. Tundub, et lavastus kosub ja on võimeline endale aja jooksul „liha luudele kasvatama”.