VASTAB MARGUS VAIGUR

Juuli, 2022

Margus Vaigur juunis 2022.
Harri Rospu foto

Margus Vaigur on tunnustatud valguskujundaja. Hetkel töötab ta Endla teatris, kuid on oodatud külaline ka teistesse etendusasutustesse. Vaigur on ka juhtiv visuaaltehnoloogia eriala õppejõud TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. Viimati pälvis ta Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse poolt välja antava Hea Teatri auhinna, millega tunnustatakse teatritegijat või -kollektiivi, kelle loomingulised põhimõtted ja saavutused kõnelevad tõsisest suhtumisest teatrikunsti pikema aja vältel. „Margust kunstnikuna iseloomustab kindlasti isikupärane ja julge värvikasutus, tema valguspildid on selged ja klaarid. Ei saa öelda, et minimalistlikud, aga neis puudub ballast. Võib-olla on see teatud ratsionaalsuse elegants. Margus kujundab alati lavastust mõttetervikuna, kõigepealt idee, siis vorm,” kirjeldas laureaati kolleeg Endla teatrist, peakunstnik Liina Unt.¹

 

Aastaid enne, kui asusid Viljandi kultuuriakadeemiasse valguskujundust õppima, olid sa tegev valgustaja/valguskujundaja. Milline on olnud sinu teekond valguskujundajaks?

Algus oli väga proosaline või siis just saatuslikult pidulik, sõltub, kuidas esitleda. 1994. aastal enne jõule luges minu ema maakonnalehest Sakala töökuulutust: Ugala teater andis teada, et otsib valgustajat. Teatrisiseselt olid toimunud väikesed ametikohtade vangerdused, mistõttu jäi valgusosakonnas üks koht vabaks. No vaat luges siis minu ema seda kuulutust ja ütles mulle, et kui juba seal teatris toimetad, äkki siis lähed ka päriselt sinna tööle. Nimelt paar aastat enne seda saatuslikku ajalehekuulutust lavastas Peeter Tammearu Ugala suurel laval „Jumalad lahkuvad maalt”. Tegemist oli suure lavastuse ja suure trupiga. Teatris ei jätkunud lavale noori mehi ja seetõttu kutsus Tammearu Indrek Taalmaa ja minu sinna väikest osakest tegema. No ja siis ma kuidagi jäin sinna majja käima, kuni läksin töökuulutuse peale valgustaja kohta küsima. Mul ei olnud absoluutselt mitte mingisugust eelnevat huvi ega ettevalmistust antud alal tegutsemiseks. Ainus, mis mind huvitas, oli teater. Kui oleks otsitud näiteks heliala inimest, oleksin samuti ust kaapima läinud. Õnneks vist keegi teine selle kuulutuse vastu huvi ei tundnud, igatahes teatril ei jäänud muud üle, kui mind katseajaga tööle võtta. Ja siis ma hakkasin õppima, tänu tolleaegsetele suurepärastele kolleegidele, nagu Liila Väli, Tiina Barbo ja Evald Laur, ei olnud see väga raske. Võtsin kohe endale nii palju töid kui võimalik ja õnneks mind usaldati. Eks selle tööga ole nagu iga teisegagi, et päriselt õpid siis, kui praktiliselt ja reaalselt midagi teed. Mingi põhilise pagasi sain vanematelt kolleegidelt ja edasi oli juba enda proovimine ning katsetamine. Siis, kui mina alustasin, ei olnud nimetus „valguskujundaja” või „valguskunstnik” eesti teatris eriti kasutusel. Teatrites töötasid valgustajad, kes tegid uuslavastustele valguse ja teenindasid repertuaari. Tööülesanded olid nullist sajani ehk siis kogu pakett algusest lõpuni: montaaž-suunamine, programmeerimine, mahamängimine, väljasõidud jne. Üldjoontes pole tänaseks päevaks midagi muutunud, lihtsalt vahepeal on ühe töölõigu tegijat hakatud nimetama valguskunstnikuks. Mulle pole see nimi kunagi meeldinud. Liiga edev ja snoobitsev, sisuliselt ka vale. „Valguskujundaja” on täpsem ja kõlab paremini. See kõigi kunstnikuks nimetamine teatris on ülepea väga venelik, neil seal on hudožnik po svetu, hudožnik po video jne. „Kujundaja” on täpne sõna, disainer, inglise keeles lighting designer ehk LD. Inglise keeles puudub teatris selline amet nagu kunstnik, seal on set design, costume design, lighting design, video design jne. Meil mingil veidral põhjusel on üks kunstnik ja siis veel ports kunstnikke. Ega see töö sisu ju ei muuda, aga kõrvaltvaatajale on kõik segane.

 

Täpsusta palun valgustaja, valguskujundaja ja valguskunstniku töö erinevusi.

Töölepingu järgi olen ma Endla teatris valguskunstnik/valgusala juht, kuid ise nimetan end valguskujundajaks, rahvusvahelises suhtluses LDks. Endla teatris on kolm valgusmeistrit ja nad kõik teevad nii oma majas kui ka mujal tööd valguskujundajatena.

Kui öelda lihtsalt ja lühidalt, siis jagunevad need ametid nii: valgustaja paigaldab ja suunab valgusseadmed etteantud jooniste järgi, vajadusel töötab jälgimistehnikaga (followspot). Ta saab oma tööülesanded valgusmeistrilt. Valgusmeister tegeleb kogu tehnilise ettevalmistusega, töötab valguspuldiga, assisteerib vajadusel peaproovides valguskujundajat ja juhendab valgustajaid, vajadusel töötab projektijuhina. Tema saab oma tööülesanded valguskujundajalt.  Valguskujundaja mõtleb välja valguskujunduse, dokumenteerib selle, juhendab valgusmeistrit ja valgustajat.

Kõik on lihtne, üks mõtleb välja, teised teostavad. Reaalses elus on see nii ja naa, sõltub etendusasutuse suurusest. Valdavalt on ikka sedasi, et majas töötavad valgusosakonna inimesed teevad kogu rea algusest lõpuni. Tavaline praktika on, et valgusmeister teeb aeg-ajalt oma majas ka valguskujundaja tööd. Eestis on olemas valgustaja, valgusmeistri ja valguskujundaja kutsestandardid. Neil ei ole kahjuks reaalse eluga väga palju pistmist. Loodetavasti tulevikus hakkavad palgatasemed jõulisemalt kutsestandardist sõltuma.

Valguskunstnik on minu jaoks inimene, kes tegutseb väljaspool teatrisüsteemi. Ta teeb suveräänset ja installatiivset kunstiakti valgusega. Loomulikult tuleb sellist töömeetodit ka teatris ette, kuid seal on alati mingid täielikku suveräänsust välistavad muutujad.

 

Lähme korraks veel tagasi sinu valguskujundajaks saamise juurde. Ütlesid, et Komast ei saa me rääkimata jätta.

Kalju Komissarov on olnud kindlasti kõige olulisem inimene, kes mind teatris ja elus on mõjutanud. Mingid enda jaoks väga tähtsad asjad olen saanud temalt. Ega ma naljalt ühtegi tööd niimoodi ära ei tee, et Kalju korraks meelde ei tule. Need meenutused on rohkem pisiasjadega seotud, aga kõik kokku väga olulised. Temaga koos töötada oli väga kerge, lõbus, õpetlik. Õpetlik mitte selles mõttes, et ta oleks esinenud kuidagi dotseeriva guruna, kelle poole kummardada, aga õpetlik näiteks ideede sõnastamisel, enda arusaadavaks tegemisel, lavastuse rütmistamisel jne, just selliste käsitöövõtete puhul. Tegemist oli vaimuka ja väga hästi tervikut tajuva lavastajaga. Kindlasti keegi arvab teisiti, sest ta võis ka üsna valjuhäälne olla, aga minul klappis temaga väga.

Tänu Komissarovile läksin juba mitu aastat teatris olnuna ja kursuse konkurentsitult kõige vanema inimesena Viljandi Kultuurikolledžisse (praegusesse TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse) valguskujundust õppima. Kui paari aasta pärast mängisin mõttega akadeemilist puhkust võtta, mõjutas Kalju mind seda mitte tegema. Suure tõenäosusega ei oleks ma siis diplomini jõudnud.

Eks ta selline isakuju mulle oli.

 

Kuidas sa töötad? Kas ja kuidas on su käekiri kujundajana muutunud?

Minu käekirja kohta, kui seda ülepea olemas on, saavad ikka vaid teised midagi öelda. Mina ise küll ei oska kinnitada, et üks või teine asi on minu käekiri. Ega ma vist ei tahaks ka. Ja tegelikult see ju muutub ajas. Näiteks on olnud perioode, kui mulle meeldis publikut pimestada, kasutada pisut paksemat valgusvärvi, teha ruumi valguskujundust näitlejavalguse arvelt. Või noh, niimoodi justkui natuke pimestada, tekitada pikki diagonaale üle lava, panna põrandale horisondi ette suunaga publikusse erinevaid valgusseadmeid jne. Kuid olen täheldanud, et tunnen järjest vähem huvi sellise esteetika vastu. Minul käib see küll lainetena, teen mõnikord täitsa teadlikult identset põrandamontaaži, valguse koloriiti, valguse suundi mitmele täiesti erinevale lavastusele. Tulemuseks on täiesti erinevad tööd, kuna kontekst on ju erinev. Mingid valgusvärvid mul on, mida juba kiusu pärast tahan sisse sokutada, kas või mõneks viivuks. Muidugi, kui ikka üldse kohta pole ja kuidagi ei haagi, siis ma seda ei tee, aga üldiselt küll. Ja kui nüüd küsida, mis värvid need on, siis ma ei ütle seda.

Valguskujundusega on nii, et valguspilt on üks osa valgustuse tervikust, teine osa on valgusrežii, st milline pilt järgneb millele ja mis oli enne. Samavõrd tähtis kui valguspildi sisemine rütm on valguspildi rea rütm. Mulle ei paku enam ammu huvi niinimetatud ilupiltide tegemine, see on lihtne viis tähelepanu saada, aga ei huvita. Palju rohkem on mul huvi tegelda režiiga. Mulle on oluline kogu pildijada, mitte sealt üks-kaks ilupilti. Eriti jube on, kui kogu rida koosnebki ilupiltidest. See on väsitav. Ja mis mulle vägagi meeldib, on teha niinimetatud koledat valgust: suurt, lamedat, monokroomset valguspilti, suur lage plats ainult eestvalgusega. Ilus! Väljakutse on pigem saavutada valgusrežiiga tervikmulje.

Ja siis on veel üks vahend valguskujunduse väestamiseks. Suits, kerge lavasuits, mis teeb valguse õhus nähtavaks. Iga viimast kui tööd alustan sellest, et püüan suitsu mitte kasutada. Seda kasutatakse tüütult palju. Pole ka mina sellest patust puhas, aga võimalusel väldin. Ülepea meeldib mulle alustada kujunduse tegemist liites, mitte lahutades. Liidan järjest vahendeid, mis on hädavajalikud mingi konkreetse töö tegemiseks. Vastupidine oleks see, et kuhjan lava üle ja hakkan vähemaks rookima. See on aeganõudvam, tüütum ja vähem viljakas. Liites on mul pidev ülevaade kasutatavatest vahenditest, asja asja pärast tegemist väldin. Proovin pigem hoida tervikut koos ja mitte kujundada lehekülje kaupa, vaid ikka kogu rida.

Mis mulle ka alati pinget pakub ja mind käivitab, on väljakutse väheste võimaluste juures dünaamilist kujundust teha. On see siis seotud lavaruumi kapatsiteedi, koloriidi või mõne muu spetsiifikaga, või näiteks väheste prožektoritega; mulle istuvad sedalaadi ebamugavused. Pigem on igav, kui kõik tingimused on ideaalilähedased.

Teen päris palju eeltööd, tekst tuleb lahti kirjutada. Olgu selleks tekstiks siis sõnad, laul või tants. Niinimetatud režiitabeli tegemine: tekstist sündmused tabelisse, lehekülgede kaupa. Esialgu kirjutan tekstist välja kõik, mis puudutab otseselt valgust. Lisaks kõik, mis on seotud kujundusega, muusikaga, tegelaste arvuga laval jms. Alles siis, kui kogu teos on osadena silme ees, hakkan tegelema konkreetselt valguse tekitamisega, liigun sündmusi pidi. Tööd on erineva mahuga ja alati pole tarvidust sellise tabeli koostamise järele, aga iga vähegi suurema töö korral on mõistlik selline lahtikirjutamine/-joonistamine; see hoiab kindlamalt rea peal.

Enne esimest proovi võiks juba teada ka lavakujundust. Veel parem on, kui stsenograaf on kujunduse välja töötanud ja ma olen sellega kursis ning saan vajadusel konsulteerida. Kui ruum on paigas, saan tööle hakata. Seda pole ette tulnud küll kuigi palju, aga ma olen saanud ka kostüümi- ja dekoratsioonikavandite vastuvõtul või esimesel esitlusel rääkida detailsemalt valgusest. See saab toimuda, kui lavaruum tekitatakse algfaasist alates tihedas koostöös stsenograafi ja lavastajaga.

Mulle on hästi oluline esimene lugemisproov. Seal lavastaja räägib, et miks ja milleks ja võib-olla ka kuidas. Lugu loetakse, lauldakse või tantsitakse läbi ja kõik on reeglina selge. Siis läheb tavaliselt repliigitreimiseks; seal ma ei viitsi enam väga käia ja ega see anna ka suurt midagi. Ja siis on viimane kuu aega, kui võiks aeg-ajalt pilgu peale heita. Viimased kaks nädalat on tavaliselt peaproovid ja siis vormistatakse lavastus ära. Püüan valguse paari-kolme päevaga valmis saada. Mõnikord õnnestub, teinekord mitte. Prooviprotsessis arvestan lavastajaga väga, tema on boss.

Eeltöö põhjalikkus kajastub enamasti ka lõpptulemuses. Nagu öeldud, alati polegi tarvis teab mis sügavat ettevalmistust, aga kahju ei tee see kohe kindlasti. Ise pead ära jagama, millal algab ülemõtlemine ja kuiv perfektsus. Mulle ei istu liigne silumine, teatav elegantne lohakus sobib mulle rohkem.

Väga hea lavakujunduse valgustamine on inspireeriv. Giacomo Puccini, „Madama Butterfly”. Lavastaja Robert Annus. Kunstnik Maarja Meeru. Valguskunstnik Margus Vaigur. Esietendus 16. III 2019 Vanemuise väikeses majas.

Lavastuse valmimine on elus protsess, peab olema valmis mis tahes muutujatega toime tulema. Loomulikult pole probleemi tulla kohale esimeseks lavaprooviks ja käigult valgus valmis teha. Sellisel juhul jääb alati võimalus, et päris esimese lasuga ei saanud pihta ja muutmiseks eriti aega ei jää või ei suuda ise enam ümber mõelda. Ma püüan vältida olukordi, kus pean kujundama mitut tööd korraga. Kehva on siis, kui tükist üldse midagi ei tea ja tervikut ei hooma. Kui ilupildid elavad oma elu ja lavaline pusserdamine ajab oma asja. Proovides käimine ei tule kunagi kahjuks. Saab ka nii, et lased niinimetatud musta läbimängu üldplaanis üles filmida. Selle pealt teed vajalikud ettevalmistused ja sobival päeval programmeerid kogu režii valguspulti. Kõik on võimalik, oluline on tulemus. Tegelikult ei ole ju tegemist teab mis keerulise tööga. Kõik on ratsionaalne ja loogiline, füüsika paneb raamid paika ja selle sees teeme meie kontseptuaalset esteetikat. Asi on maitses, kõik muu on õpitav. Kuigi eks selle maitsega on ka, nagu on, tal on omadus ajas muutuda. Tean teatris päris mitut ametit, mis on oluliselt nõudlikumad nii ande kui ettevalmistuse osas.

 

Mida on vaja heaks ja mõjuvaks valguskujunduseks?

Mingis mõttes on see lihtne. Tee, nagu teeksid iseendale. Nagu Pablo Picasso on öelnud: „Loovuse peamine vaenlane on hea maitse.” Ära püüa kellegi teise maitset ära aimata ja meeldida tahta. Ülejäänu sõltub sellest, milline on sinu ettevalmistus, kogemus, oskus, anne, kuidas kujundus teiste lavastuse osadega haakub jne. Vastus on: kvaliteet ja lavastuse kontseptsiooniga haakumine.

Mulle meeldib aeg-ajalt esineda avaldusega, et huvitavat valgust teha on väga lihtne, head valgust teha on tunduvalt keerulisem. Huvitava valguse tegemiseks pole eriti midagi vaja teada ega osata: lased ruumi natuke tossu, paned ühe valguskiire sinna sisse, soovitavalt punase, ja juba ongi „jummala huvitav valgus”. Nagu saamatu klaverimänguga — mängida tühjagi ei oska, aga tulemus on „jube huvitav, teistmoodi”. Natuke parema valguse tegemiseks on hea teada midagi optikast ja värvusteooriast, ühesõnaga 9. klassi füüsika segatuna teadmistega valgusseadmetest, valgussuundadest, värvipsühholoogiast, metoodikast jne.

No ja veel parema valguse tegemiseks on hea, kui tead eelnevale lisaks midagi ka kunsti-, filmi-, teatriajaloost, lava- ja valguskujunduse ajaloost, fotograafiast jne.

Ja kõige parema valguse tegemiseks on hea, kui sa lisaks kõigele oskad ka dramaturgiliselt mõelda ja äkki oled juba ka mõne kujunduse teinud, omad teatavat kogemust.

Mulle meeldib võrrelda valgusega mängimist kuuekeelse kitarri mängimisega, mida ma ise küll paraku ei oska. Nii nagu kitarril on kuus keelt, on lavavalguses kuus põhivalguse suunda. Sinu valik on, mitut keelt (suunda) sa kasutad, kuidas häälestad (filtreerid), kas on elektri- (LED-) või akustiline (halogeen-) pill, kas mängid kõikide keeltega (suundadega) või kasutad dominantselt ühte kindlat, teisi vähem või üldse mitte.

Miks see hea on? Aga nii lihtsalt on, sest realistliku valguspildi tegemiseks on vaja kasutada pigem kõiki valgussuundi, neid omavahel segades. See on realism, aga kui tahta hakata realismi muutma, muudame põhisuundade omavahelist vahekorda, koloriiti, intensiivsust jne. Selleks ongi hea, kui suudad kogu valgustatavat ala oma peas pidevalt mitmemõõtmelisena hoida. Kui suudad kogu selle eelnimetatud kogumi (ja midagi veel) rakendada osavalt kujunduse tegemiseks, on põhjust mõõdukaks optimismiks.

„Niskamäe naised” oli töö, kus said kokku kõik muutujad väga hea lavastuse sünniks. Mingil määral on õnnestumist võimalik prognoosida, vähemalt osaliselt. Aga alati jääb see mingi kontrollimatu faktor, mis teebki teatritegemise erutavaks. Hella Wuolijoki, „Niskamäe naised”. Lavastaja Tiit Palu. Kunstnik Lilja Blumenfeld. Valguskunstnik Margus Vaigur. Esietendus 13. II 2021 Vanemuise suures majas.
Margus Vaiguri fotod

Ja on üks ääretult oluline isikuomadus, mis võiks olla kõigil teatri alal tegutsejatel, see on huumorimeel, oskus ennast mitte ülearu tõsiselt võtta. Ilma huumorimeeleta on ikka neetult tülikas. Arusaadavalt ei pea ma silmas pidevat naljategemist ja kolleegide tüütamist saamatu kommunaalhuumoriga. Küll aga on rist ja viletsus huumorimeeleta ja vanatestamentliku tõsidusega „väga olulist asja” teha. Ilma huumorimeeleta inimesed ei pruugi eristada olulist ebaolulisest, kipuvad iga liigutust publiku ees meeletult üle tähtsustama, visuaalse edevusega selgelt üle pakkuma. Kõik ei saa olla kogu aeg jube tähtis ja oluline ning viimase peal sätitult visuaalselt kaunis.

Loomulikult on etendamislaadi eripärast tingituna mingid spetsiifilised erinevused ka valguspildi koostamisel. Tegelikult võibki need žanrilised erinevused jagada tinglikult kaheks: esiteks füüsilist sooritust soodustav valgus ja teiseks mingi žanri puhul eeldatav või parasjagu moekas valgus. Näiteks komöödias tahavad inimesed näha väga hästi näitlejaid, kontseptuaalse teatri juurde käib jällegi eeldatavalt suur ühtlane valge valgus. Füüsilise soorituse puhul on väga selge: teatud lavavalguse kombinatsioonis näiteks klassikalist balletti ei tantsi. Lihtsalt ei ole võimalik, sest artist võib ennast vigastada. Klassikalise balleti puhul peab artist nägema põrandat, külgvalgus ei tohi teda liigselt pimestada, saalis peab põlema punane signaallamp. Ballett on minu jaoks „kõige kõigem” lavakunst üldse. Alustades sellest, et sinna lavale juhuslikult juba ei satuta. Juhuslikult võid sattuda valgust tegema, lava kujundama, näitlema, laulma, mida iganes elu ette keerab, haridust pole alati vajagi. Aga balletti sa ei satu juhuslikult, et täna olen mingi suvaline tüüp ja homsest olen kunstnik. Balletti õpitakse titest peale, teadmata, kes sust saab, korde või priima. Karjäär on neetult lühike, meeletult haavatav ja kõige selle juures pead olema pidevas tippvormis. Ega ma päriselt saagi sellest aru. Vaatan tantsijaid suure aukartusega. Kui olen mõnda balletti kujundanud, siis pärast koduteatrisse tagasi minnes tunduvad draamanäitlejate probleemikesed mikroskoopilised.

Tantsus on külgvalgus oluline. Külgvalgus teeb objekti ruumiliseks ja kui mõnele tundub, et sinist kontravalgust kasutatakse palju, siis sinine värv annab „õhku”, teeb ruumi suuremaks, lisab avarust. Inimeste nägemisaisting on selline, et külmad (sinised) toonid eemalduvad ja soojad (kollased) toonid lähenevad.

Muud žanrilised erinevused on puhtalt lavastusmeeskonna kontseptuaalsed kokkulepped. Valgus mõjub psühhofüüsiliselt. Valgusega saab silmale pai teha ja saab ka panna silmad valutama, ärritada meeli. Valgusega saab märke anda, kas siis tuginedes kaasasündinud instinktidele või omandatud kogemusele. Tee mis tahad, peaasi, et inimesed laval ohtu ei satuks ja sooritus oleks kvaliteetne. Siiski, ooperis on tähtis, et lauljatel oleks kogu aeg võimalik dirigenti näha. Mingites lavalistes situatsioonides teevad nad seda monitori vahendusel või siis otsivad vahetut silmsidet. Siis ei saa olla valgus selline, et pimestab lauljat ja ta ei näe dirigenti. Aga muus osas on ooper ju üsna vaba, sõltub lavastuse kontseptsioonist. Kujundamise esteetiline amplituud ulatub naturalismist ülima abstraktsioonini. Muusika ülendab inimest, üldiselt ei ole suurt šanssi valgusega muusikale ära teha, aga emotsiooni saab võimendada kohe kindlasti. Ooperit kujundades ei ole ükski lahendus liiga suur. Mõistagi sõltub kõik kokkulepetest ja kontseptsioonist. Kui ikka lavastaja soov on realismi taotlev lavapilt naturaalses valgusvärvis, oleks kohatu hakata paugutama paksu valgusvärvi ja edeva põrandamontaažiga.

Ei ole sellist õpikut, kuhu oleks kirja pandud kombinatsioonid teatud emotsiooni tekitamiseks. Iga olukord on erinev ja on tegijate valik, kas illustreerida lavalist seisundit või seda ignoreerida — või isegi mitte ignoreerida, vaid liikuda vastupidises suunas. Näiteks on Hollywoodi filmi klišee, et matustel haua ääres seisjad kannavad musti päikeseprille, et neil on avatud vihmavarjud ja loomulikult tibutab vihma. Millegipärast alati sajab, kui kedagi haua ääres ära saadetakse. Kas vaataja saaks väiksema emotsiooni, kui mingi lavaline kurb situatsioon on ülevoolavalt rõõmsas visuaalses keskkonnas, äkki isegi raadiost kostab mõni tore rahvalik tümakas? Arvan, et mitte, pigem on kontrastsus see, mis oma absurdsuses võimendab emotsiooni. Mina ei pea õigeks käsiraamatu järgi töötamist, vaevalt keegi ka seda teeb. Mis on oluline? Ikka see, et tunned täielikult lavavalguse võimalusi erinevates vahekordades ja valid kontseptuaalselt lavastusse sobiva lahenduse. Kõige olulisem on režii — mis eelneb ja mis järgneb. Täiesti tavaline on valguspildi vahetamine, kuna režiiliselt peab olema visuaalne muudatus. Mis iganes need põhjused ka ei oleks, seda tuleb pidevalt ette. Ja siis teedki muudatuse, lihtsalt muudad mingeid vahekordi, et oleks tajutav muutus. Jällegi, kui sul pole süsteemi ega selget mudelit peas ja paberil, hakkab pihta katsetamine ja aja raiskamine. Professionaal ei peaks nii töötama.

Tegelikult on korraliku eeltöö puhul võimalik ükskõik mis kujundus väga kiiresti valmis teha. Katsetamine on üldse selline asi, mille peale professionaal ülearu aega ei peaks kulutama. Me peame lavale vaadates nägema pilti mitmevaatelisena ja võtma kogu valguse algosadeks lahti. See ongi amatööri ja professionaali vahe: ühel võib kogemata midagi välja tulla, mida ta hiljem enam taastada ei oska, teine teeb lihtsalt valmis, valides mitmest võimalusest ühe. Katsetamine on väga omal kohal installatiivsemate kujunduste puhul, kui on tahtmist jännata erinevate materjalide peegeldumiste, transparentsuse ja muu sellisega.

Duellistseen — kolm lampi ja video. Minimaalsete vahenditega suur lavapilt.
„Õhtused majad”. Koreograaf ja lavastaja Tiit Härm. Kunstnik Maarja Meeru. Videokunstnik Taavi Varm. Valguskunstnik Margus Vaigur. Esietendus 18. III 2022 Estonias.
Taavi Varmi foto

 

Oled aastast 2008 tööl Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias valguskujunduse spetsialistina. Kuidas sa muudad huvilise valguskujundajaks?

Kui valguskujunduse õppejõud Ene Valge raskelt haigestus ja viimaks siit ilmast lahkus, ei olnud mul muud valikut, kui kultuuriakadeemia kutsele jaatavalt vastata. Ega ma väga jõuliselt  ole seda rolli oma ellu igatsenud ja kui aus olla, siis mul on pidevalt tunne, et olen ajutine õppejõud. Aga see ajutisus on kestnud märkamatult juba mituteist aastat.

Mina pean õppimist oluliseks ja usun, et valguskujundajaks saab õppida. Teine küsimus on, kuidas hiljem õpitut kasutada. Lähtun oma õpetamises kolmest küsimusest: millega?, kuidas? ja milleks?. Millega valgustada lavaruumi, kuidas kasutada seadmeid, milleks teha valgust. Kõik muu peaks jääma nende kolme küsimuse vahele. Kooli mõte on arendada dramaturgilist ja kujundlikku mõtlemist ja selle nähtavaks tegemist valgustehniliste vahenditega. Kõrgkoolis saab lisaks tehnilistele oskustele juurde ka üldaineid, mis on olulised laiema silmaringi kujunemiseks. See hõlbustab hiljem tööd ja annab variatiivsuse.

Mina pole koolis kellelegi öelnud, kuidas peab valgustama, isegi ei viitsi sellega tegelda. Minu eesmärk on tutvustada valgussuundade koosmõju, valgusvärvi koosmõju, režii koostamist ning veel ühte ja teist. Panna inimene süsteemselt mõtlema. Loodetavasti on neil sellest kasu olnud ja midagi sellest nad oma töös ka kasutavad.

Ma ei taha õpetada, kuidas teha valguskujundust, vaid kiiret orienteerumist lavaruumis. Ruumi nägemine ja tajumine, metoodiline ja süsteemne mõtlemine. Meie amet on käsitöö kunstilise tulemuse saavutamiseks.

 

Milline on valgustehniline ja valguskujundajate hetkeseis teatris?

Valguskujundajatega on minu arvates üsna hästi. Kui tahad, siis leiad küll oma lavastusele kujundaja. Ma lihtsalt julgustaksin teatrite palgalisi lavastajaid usaldama rohkem oma maja valgustajaid — laske neil julgelt kujundada, pole vaja alati kedagi väljastpoolt kutsuda. Niimoodi motiveerite ja arendate majas töötavat valgustajat. Saate märkamatult endale lojaalse kambajõmmi.

Valgustehniline tase teatrites ei ole kindlasti väga hea. Paraku sõltub meie töö tulemus otsustaval määral kasutatavatest vahenditest. Julgen isegi öelda, et seadmed tingivad esteetika. Tase on väga erinev, kusagil on päris nadi ja teises kohas võib-olla mitte nii halb. Aga üldine valgustehniline tase on ikka kehvake. Hästi palju on teatri tegemiseks mittesobivaid seadmeid, laoseis täiendavaks montaažiks on olematu, ühte suunda on kokku pandud erineva lambitüübi ja optikaga seadmeid jne. Kõige suurem puudus ongi teatritegemiseks mittesobivate seadmete laialdane levik. On näiteks mürataseme probleemid: kui juba viiendast reast ei kuule laval räägitavat, sest prožektorid jahutavad end, on põhjust mures olla. Või kui seadme valgusvärv ei võimalda loomulikku eestvalgust artistile, kui optilised parameetrid ei võimalda valgust piirata. Arusaadavalt on mingid probleemid seotud rahaliste vahendite vähesusega, aga kahjuks mitte ainult.

Eesti teatrisse pole LED-valgustid veel päriselt jõudnud. Siin ja seal midagi juba on, aga kõrgkvaliteetseid, teatritele disainitud tundlikke prožektoreid napib. LED-tehnoloogia areneb tublilt ja praeguseks on juba nii mõnigi tootja suutnud viia LED-teatriseadmed väga lähedale halogeenlambi tundlikkusele. Ei maksa võtta hoiakut, et LED on saatanast ja kaotab ära midagi väga olulist lavavalguse traditsioonis. See võis tunduda nii aastat 10–15 tagasi, aga nüüdseks on parimad teatrivalguse tootjad teinud LED-tehnoloogia väga heaks. Julgen väita, et kogenematu silm ei pruugi eristada halogeeniga ja LED-seadmega valgustatud lava. Kvaliteetse LED-seadme testimiseks on tähtis kontrollida intensiivsuse muutmise sujuvust ja hinnata seadme valget valgust. Iga seade on nii hea, kui on tema valge valgus ja loomulikult müratase ja see, kuidas toimub jahutamine. Väga oluline osa on ka valguspuldil: kas kasutatav valguspult on disainitud teatritööks, kas valguspuldi tarkvara segab valgusvärvi adekvaatselt. Üldiselt on selles vallas tipp üsna kitsas, ei ole valida kuigi paljude tootjate vahel. Meie asi on valida õige seade konkreetseks ülesandeks. Valida tuleb alati parim; ainult odavama hinna järgi otsustades on ohus nii kvaliteet kui töökindlus. On suur vahe, kas valgusseadmed töötavad sinuga kaasa ja teevad sinu ideed nähtavaks või tegeled pidevalt võitemisega. Kahjuks ei ole füüsikaga võitlemine  arukas tegevus.

LED-seadmete tulemise teine külg on rohepöörde teema. Vahetame kõik halogeenseadmed välja energiasäästlikuma LED-tehnoloogia vastu. Mõistan suurepäraselt vahet, kui 750 W halogeeni vahetab välja 300 W LED, vahe on 450 W ja kui neid seadmeid on kümneid või sadu, siis elektri kokkuhoid on märgatav. Minu küsimus on see, et kui 750 W halogeenseade maksab 500 eurot ja 300 W LED-seade 3000 eurot, siis see hinnavahe ei tule ju teisiti kui seadmetes kasutatavatest komponentidest, lisaks arendustöö jms. Kas me suures LEDi-tuhinas oma maavaradele fataalselt liiga ei tee? Nimetatud 500-eurone halogeenseade on teatrisse soetatud 25 aastat tagasi ning ta töötab tänaseni nagu kulda ja seda veel pikalt, aga millegipärast ma kahtlen selle kolmetuhandese LED-seadme töövõimekuses 25–30 aasta pärast. Selleks, et tuua elektritarbimist alla, maksame teises kohas väga kallist hinda ja ma ei pea silmas vahetult välja käidud eurosid. Arusaadavalt loob LED-tehnoloogia ka uusi esteetilisi ja paindlikke dünaamilisi võimalusi. Kvaliteetsete seadmetega ja väga hea valguspuldiga saame ühest seadmest kätte kogu nähtava valgusspektri. Paraku on minu jaoks leedinduse pahupool see, et seadmed on elektroonikat täis, loodusele suure jalajäljega ning hind ja ekspluatatsiooniperiood pole vastavuses.

Ilmselt on need protsessid pöördumatud ja LED-tehnoloogia on tulnud, et vahetada välja hõõgniit. Mida saame meie teha, on see, et ostame ainult parimat kvaliteeti tugevatelt tootjatelt. Väldime odavat ja ebakvaliteetset, sest sellega hoiame prügikasti vast  natukenegi tühjemana ega pea nii meeletult toorainet kulutama.

Teine mure seoses LED-tehnoloogia tungiga teatrimaailma on see, et kuna nüüd saab ühest seadmest kätte suure osa nähtavast valgusspektrist, hakkab ära kaduma oskus töötada valgusfiltritega. Väheneb vajadus valgustada objekti mitme seadmega ja tekitada sinna aditiivse värviseguga ruumiline koloriit. Kuna värvifiltri valik on valguspuldis nupule vajutamise kaugusel, siis pole otsest vajadust teada, millest koosneb konkreetne valgusvärv, ega osata seda ise mitmest eri seadmest erinevate värvifiltritega kokku segada. Töö värvifiltritega on ka teema, mida ma pean koolis oluliseks õpetada.

 

Kui astud teatrimajast välja…

…siis vabal ajal ma teatri peale ei mõtle. Kodus me väga tööst ei räägi, on muid asju, millest rääkida.

Mingeid erilisi hobisid mul ei ole, kalal ei käi, marke ei korja, sporti ei viitsi eriti teha, rattaga natuke sõidan. Küll aga olen  märganud endas varasest noorusest saadik teatavat melomaanlust. Päris hullumeelne ma pole, aga selline pühapäevamelomaan küll. Mulle sobivad kõik helikandjad: kassetid, vinüülid, CDd. Häda on paraku ruumipuuduses, plaate koguneb nii palju, et pole enam kuhugi panna. Muusikas pole mul žanrilist vahet, mis heaolutunde tekitab: Mahler, Bach, Kraftwerk, Zappa, New Order, Stravinski, Miles Davis jne. Mis vahet seal on, kes kuidas neid võnkeid sättinud on. Minul on ainult üks kriteerium — peab mõjuma. Kui mõjub, siis pole minu jaoks piire kõrge ja mõne arvates võib-olla mitte niivõrd kõrge kunsti vahel.

Eks sama ole ka teatriga. Minul on ainult üks kriteerium — asi peab olema psühholoogiliselt veenev. Kama kaks, millist vormi keegi kasutab või millist žanrit. Ma ikka tahan seda veenvust, esteetiline pool üksi jääb lahjaks. Ega sisuliselt ole ju ühelgi loojal vahet, mis teda käivitab lavalist akti sooritama — sul on mingi asi ajada, tahad midagi ära öelda. On muidugi ka konjunktuurseid põhjusi, see selleks. Minu huvi on kunsti mittekonjunktuursel osal: tee, mida õigeks pead, istu alasti sitas või kombekalt ümber samovari laua ääres, peamine on psühholoogiline veenvus.

 

Vestelnud HEILI LINDEPUU

 

Viide:

¹ Hea Teatri auhinna laureaat on Margus Vaigur. ERRi kultuuriportaal, 7. III 2022. — https://kultuur.err.ee/1608523313/hea-teatri-auhinna-laureaat-on-valguskunstnik-margus-vaigur