PÕLVEST PÕLVE

Juuli, 2022

Vestlevad Mari Lill ja Elisabet Reinsalu1

Mari Lill ja Elisabet Reinsalu juunis 2022.
Harri Rospu foto

Sel heitlikul kevadel läksin külla Mari Lillele. Pole kellelegi saladus, et ta on mu ema. Päris kummaline oli see külaskäik muutliku ilma poolest — kord paistis päike, kord sadas vihma, kord pillutas metsik tuul mere kohal pööraseid pilvi laiali. Jah, mere ääres ta elab ja nii saigi meie vestlus alguse. Jalutuskäiguga mere äärde, mida me mõlemad kalliks peame, ja jätkus pärastise räimepuhastamisega. Mõnus meditatiivne tegevus, mille käigus jutt läheb lihtsalt jooksma, alates ei tea kust ja lõppedes seal, kuhu mõttekäänakud ta viivad. Räimel rapsti pea maha, sõrm kala sisse, sisikond koos selgrooga välja ja ühepikkused räimed pihvide tarbeks suurele lõikelauale oma aega ootama. Söök ja söögitegemine on meie kodus alati au sees olnud. Ka siis, kui elu oli teine ja kõike saada polnud, võlus me ema ei-tea-millest lõunalauale supi ning keeras kokku õhtuse kartulisalati. Jah, ta on näitlejanna, kes pole kunagi olnud mingi diiva ega kättesaamatu primadonna. Ta on tavaline naine. Minu ema. Sama kummaline, kui oma ema usutleda, on mul olnud teda lavalt vaadata. Justkui oma, samas võõras. Ilmselt tunnevad kõik näitlejate lapsed või vanemad samamoodi. Kunagi ütles mu enda tütar mulle halastamatult: „Kui ma sind lavalt vaatan, siis ma nagu ei usu!” Ühele näitlejale on see muidugi kõige karmim kriitika, mida võib ette kujutada. Hiljem taipasin, et ju see on mingi seletamatu võõristus, mis tekib nii lähedast inimest vaadates. Keegi, keda tunned nii hästi, keda usud ja usaldad kõige rohkem siin maamunal, pööritab äkitsi kuidagi veidralt silmi, maigutab suud ja räägib veidi teistsuguse häälega. Ah, eks see näitlejatöö ole üks paras metafüüsika, mille lahtiseletamine polegi vahest vajalik. Las jääb sellesse alles veidi müstikat ja salapära, sest hoolimata sellest, et see on meie mõlema amet, pole see ikkagi päris tavaline töö. Nii saigi räägitud veidi teatrist, veidi elust ja kokku kröömike mõlemast. Olgu selle mõistetamatu ametiga nagu on, ma püüan siiski alustada algusest ja seletada veidi seletamatut sel tujukal kevadel. Istusime mu vanaema onult Artur Luhaäärelt päritud kuuetahulise tammepuust laua taga, mis jutu taustal veidi krägises, kuid sellest me välja ei teinud. Lasime kätel käia ja suul jahvatada.

 

Elisabet Reinsalu (E. R.): No räägi siis algusest. Kuidas see kõik algas? Kust see mõte sul tuli näitlejaks saada?

Mari Lill (M. L.): Ei oskagi öelda. Ma olen nii palju sellest rääkinud, et äkki räägin iga kord veidi isemoodi. Täpselt ei mäletagi. (On hetke vait, veidi tõrges, siis lähevad keelepaelad valla.) Aga seda mäletan küll, et lasteaias ma ikka esinesin, nagu kõik lapsed. Olin lumehelbeke, tantsisin mingeid tantsukesi. Olin lillepudistaja. Jajah, ema rääkis mulle, et olin öelnud, et suureks saades tahan saada lillepudistajaks. Maipühade või kevadpühade raames olid sellised etteasted meil lasteaias. Aga koolis… ma olin selline „alaarenenud”, ausõna, õppisin hilja lugema, lihtsalt trotsist, sellepärast, et mulle kool ei meeldinud. Ja kui klassijuhataja ütles, et need, kes lugemist ära ei õpi, lähevad tagasi lasteaeda, siis ma tegin kõik selleks, et sinna tagasi saada. See oli väike Kivimäe puumaja Voolu tänaval, kust olid inimesed küüditatud ja millest oli tehtud lasteaed. Lapsi oli seal käputäis, kõik hoidsid kõiki ja mulle väga meeldis seal. Laupäeviti käisin siis veel koolile lisaks ka lasteaias. Lugeda ma ei tahtnud, aga kui oli vaja luuletust lugeda, siis see oli mul naksti peas ja käsi püsti — tahtsin kohe vastama minna. Sealt vist hakkas kõik pihta. Aktustel luuletuste lugemisest.

E. R.: Kuidas sa tundsid end siis? Kui pidid teiste ette astuma ja luuletusi lugema? Mis tunne see oli?

M. L.: Mulle meeldis see. Mul polnud mingit hirmutunnet. Algklassides. Ja pärast sai see tavaliseks, et lugesin kõikidel koolipidudel luuletusi, 10. keskkoolis, mida ikka kutsuti Nõmme gümnaks. Ja kui ma olin 11. klassis, siis oli kooli kokkutulek, kõik vilistlased olid kohal. Õpilasi muidugi ei lastud sinna, aga kuna mina esinesin jälle luuletusega, siis ma sain vilistlaste peol olla. Eino Tamberg mängis klaverit ja meie tantsisime. Öö läbi kestis see. Mu õde oli minust kolm aastat vanem, nii et tema oli ka peol. Lennart Meri ja Hans Trass olid ja… Trassi saatsime hommikul õega rongi peale. See oli 1964. aastal.

E. R.: Aga kas mõni õpetaja või täiskasvanu märkas, et sulle meeldib laval olla, ja innustas sind koolis esinema?

M. L.: Mäletan, et algklassides olin üsna üksik ja arglik. Ma olin pisike ja peenike ka. Ma ei julgenud Nõmmel Sõlme tänaval koduuksest ega aiast väljagi minna. Mängisin omaette. Õde Kadri oli selline hakkaja. Lasteaias ta ütles mulle, kui ma nutsin, et „kui sa vait ei jää, ma näpistan sind!”. Aga mina olin teistsuguse loomuga. Ma kartsin poiste käest kolki saada. Ma ei mäleta, kes see klassivend oli, kelle käest ma sain ükskord tutaka. Ja siis ma vaatasin, et ma teisiti ei saa, kui et pean hakkama ise poisse peksma. Pean hakkama ise enda eest seisma. Ja kas see luuletuste lugemine või näiteringis osalemine — meie juhendaja oli Ellen Tõkke, kes oli Pansoga ühel kursusel Tallinna Konservatooriumi lavakunstikoolis —, aga sealt ma sain sellise julguse. Ja kes mind kõige rohkem utsitas, oli Toomas Vindi ema Tamara Vint, kes tegi meiega ka näiteringi ja aitas mind palju. Lugesin talle enne lavaka katseid oma luuletused ette. Siis, keskkooli lõpus olin juba väga kuraasikas, aga eks see lavakas tõmbas ikka hoogu maha.

E. R.: Mis on sinu arvates näitleja kõige tähtsamad iseloomujooned või omadused?

M. L.: Ei, mina nii ei oska küll öelda, mis need on. Aga kindlasti ausus enese vastu. See on väga erinev, kuidas keegi töötab ja mida oluliseks peab. Minul näiteks on nii, et kui ma n-ö jalad alla saan, siis ma võin öelda, et saan rolliga sõbraks. Enne nagu nohisen omaette. Ma ei saa justkui üle või hüpata kuhugi… füüsiline vabadus on hästi oluline. Enne oled kammitsetud. Laua taga lugedes ja arutades tundub, et kõik on selge. Aga kui sa järsku püsti tõused, siis on sul just nagu väga palju jalgu all, sul on ka käsi palju ja see kõik segab. Ja ma ei teagi, kumb tuleb enne, kas mõte või füüsis. Aga kui sa järsku tunned, et sul on kaks jalga, siis lähed oma rolliga edasi.

E. R.: Aga mis on elus need tähtsad iseloomujooned?

M. L.: Elus ikka samamoodi. Ausus. (Paus.) Ja ega mina eriti hästi valetada oska ka. Mul paistab kõik näost välja. Ja kui on mingi selline eriline absurdne vale, siis ma hakkan ikka esimesena naerma. Ma ei saa hakkama selle asjaga.

E. R.: Aga kas sa oled pidanud teadlikult rakendama oma näitlejaoskusi elus?

M. L.: No vaat, ei oska seda öelda. Eks kõik inimesed ju näitlevad. Öeldakse, et inimesel on rollid, eks ole. Emaroll näiteks. Kui sa oled arst või õpetaja, siis sul on ju ka elus vastavalt arsti- või õpetajaroll. Mäletan, kui ma noorem olin, siis jälgisin rohkem inimesi, võib-olla jälgin praegu ka, aga mitte nii teadlikult. Ma tundsin alati ära tänaval, kes on näiteks õpetaja. Mingisugused välised käitumisjooned reetsid. Ja need hakkavad sinuga nagu kaasas käima. Kindlasti on ka näitlejal mingisugused omadused, mis annavad ära, käitumises on midagi, mis reedab su elukutset, kuigi teadlikult ei kasutagi seda.

E. R.: Kas näitlejad on üldiselt vabamad suhtlejad või just vastupidi, kammitsetumad?

M. L.: Võib juhtuda, et nii ja naa. Sellepärast ongi elu põnev. Ma ütlen enda kohta näiteks, et võin olla mõnikord väga kidakeelne ja kammitsetud, aga teinekord jälle liigagi jutukas, suuvärk käib nii, et pidama ei saa. Ma ei tea, millest see tuleb. Võib-olla on nii, et kui viibin endast targemate inimestega koos, siis tunnen selle ära ja olen rohkem vait. Ka siis panen suu lukku ja tõmbun endasse, kui tajun mõtet, et ahah, näitleja tuli seltskonda ja et minult justkui oodatakse mingit nalja või midagi sellist. Mul seda esinemist on olnud elus küll ja küll, olen nii palju laval olnud, miks peaksin hakkama veel mingil koosviibimisel etlema. See ei tähenda, et ma teinekord ei esineks. Ma ei oskagi seletada seda asja, sa küsid nii keerulisi küsimusi. See pole alati üheselt seletatav ega vastatav.

E. R.: Kas sa praegusel hetkel oma elus tahaksid olla noorem?

M. L.: Jah, tahaksin. Lihtsalt sellepärast tahaksin olla noorem, et kondid ei valutaks. Mitte et ma tahaksin noorust tagasi. Ei taha neid armumisi ja nutmisi ja pettumusi. See oli muidugi ilus tunne, see armumine, kui sul olid tiivad ja lendlesid mööda uulitsaid. Aga aega ei saa ju tagasi keerata. Kõik läheb nii, nagu ta läheb ja minema peab. Ma olen oma eluga praegu rahul. No ma ütlen, et kui ainult kondid ei valutaks! Aga kui liigud, siis kondid saavad nagu õli ja enam ei valuta.

E. R.: Kas liikumine on alati olnud sulle oluline osa elust?

M. L.: Jah, on küll. Ma mängisin teises klassis tennist, aga mu kooliõed käisid suviti Nõmme bassus — nii öeldi Nõmme vabaõhuujula kohta — ujumiskursustel. Ja ma ka nii hirmsasti tahtsin ujuda. Mina suvitasin Aegviidus, seal oli ajakirjanike puhkekodu; saime sinna ema kaudu, kes töötas Nõukogude Naise toimetuses. Oskasin nii palju ujuda, et natuke sibasin koera. Sõbranna rääkis siis ujumistreener Silvi Pressile, et tal on üks sõbranna, kes tahab ka ujumistrenni tulla. Treener küsis, et kas ta ujuda oskab, sõbranna vastas, et ei tea, võib-olla oskab. „No las ta siis tuleb!” Siis ma läksin, ronisin ujulas puki otsa, hüppasin vette ja kuidagi seal kahlasin. Silvi Press näitas siis mulle, kuidas ujumine käib, ja esimese tunni lõpuks ujusin juba vabalt 25 meetrit krooli. Sellist julgust mul oli, olen üldse vastuoluline tüüp. Aga sport aitas mul väga inimesena areneda ja iseloomu kujundada. Ent eelkõige oli see mu treener Silvi Press, kes mind inimesena tohutult aitas. Temas oli mingi inimlikkus ja tal oli aega meiega isiklikult suhelda, kui käisime treeninglaagris Viljandis või mõnel muul väljasõidul. Ta oli mulle just inimesena suur eeskuju. Ma tahtsin isegi väga sportlaseks saada, aga 10. klassis jäin ma sapipõiepõletikku ja siis taipasin, et sport pole ikka minu elukutse. Et ma tahan ikka midagi muud teha siin elus. See välgatus tuligi vist mulle haiglas olles. Siis juba teadsin, et tahan teatrikooli minna. Aga ma ikka ei julgenud. Lõpuõhtule tuli Ingo Normeti ema Dagmar Normet; me jalutasime ümber koolimaja ja ta julgustas mind minema ikka proovima. Ingo oli mu klassivend. Järgmisel hommikul tegin pildid ära ja viisin dokumendid sisse. See kõik läks nii kiiresti, et juuli esimestel nädalatel olin juba üliõpilane. Ja ma olin väga tähtsust täis.

E. R.: Kas oled mõelnud, et mis oleks su valik olnud, kui elu oleks läinud teisiti?

M. L.: Ma oleksin tahtnud saada arstiks, aga ma olin füüsikas nõrk. Mu füüsikaõpetaja ütles mulle: „Lill, teil on portselanist pea, see elektrit ei juhi!” Nii et arsti elukutse peale ei julgenud ma mõeldagi. Aga paljud näitlejad on tahtnud arstiks saada. See on ilmselt see huvi inimese vastu. Mina küll olen avastanud ennast läbi oma rollide. Mind võeti teatrikooli poisstüdrukuna, aga see oli mulle endale suureks üllatuseks, et ma kohe teatri teisel aastal mängisin Juliat Shakespeare’i „Romeos ja Julias”. Mind ennast inimesena on mu rollid avardanud ja avanud. Mul poleks muidu olnud aimugi, et minus on selliseid tahke, kui poleks olnud neid töid, mida olen saanud teha.

E. R.: Kuidas käib see endast andmine laval, kui on suured ja nõudlikud rollid? Kuidas käib taastumine, kui oled raske psühholoogilise rolli teinud?

M. L.: Meie garderoob Draamateatris — seal olid Ita Ever, Maria Klenskaja, Salme Reek, Elle Kull, hiljem tulid Ülle Kaljuste ja Kaie Mihkelson — oli selles mõttes tore, et me istusime kõik pärast etendust koos. Võtsime koos grimmi maha, arutasime, kuidas etendus läks. Me keegi ei tormanud teatrist ära, kuigi mõte võis olla juba kodu juures: et mida homseks süüa teha, kas kapsa­suppi või miskit muud veel öösel. Tegelikult polnud ju suurt vahet, kas jõuad 20 minutit varem või hiljem trolli peale. Öösel jõuad koju nii ehk teisiti. Ita tegelikult lõi selle mõnusa õhkkonna, kus ei vesteldud mitte ainul teatrist, vaid ka elust, ja vahel valati ka väike sõrmkübaratäis. Aega oli rohkem. Aeg muutus uue Eesti aja tulemisega. Kõigil hakkas kiire ja inimestele tekkisid autod, ei saanud enam koos olla pärast etendust. Aga mina olen enda puhul märganud, et kui ma tulen pärast etendust koju ja kui ma siis hambaid pesen ja ennast peeglist vaatan, siis mu nägu on kuidagi teine. Ma ei ütle, et ilusam, aga hingestatum. See on võib-olla rumal jutt.

E. R.: Ei, see ei ole üldse rumal jutt, see on just väga äge jutt. Minule räägib see sellest, et sel tegemisel on mingi mõte sees, see on oluline, ja mitte ainult sulle endale, vaid ka teistele.

M. L.: Jah, sa annad, aga saad ka tagasi. Tagasi saad võib-olla rohkemgi. Ja ma ei oska seda seletada, mis koht see lava selline on, aga kui sul on näiteks nohu, siis laval ei hakka sul nina jooksma. Kuidas see võimalik on, ma ei tea. Valu ununeb ja igasugused isiklikud tundmused ka ununevad. Ei tea…

E. R.: Aga nüüd, kui sa oled võtnud vastu otsuse, et oled teatrist ära tulnud, kas sa igatsed lavale tagasi?

M. L.: (Ohkab.) Ma ei oskagi sulle öelda. Ei igatse. Ei igatse sellepärast, et no vaata siin praegu ringi: kui ilus on elu! Ma olen seda teatrit ju teinud küll ja küll. Ma ei taha jääda viletsaks, jääda nii, et olen teistele tüliks ja teistel ees. Mulle ei meeldi olla haletsuse pärast teatris. Mul läks see teatritee nii suure hooga lahti. Mu esimene töö teatris oli mängida Helen Kellerit, kurttumma tütarlast William Gibsoni näitemängus „Ime sünd”. Ja see oli mulle hüppelauaks, kust kõik alguse sai. Panso küll viskas talle omaselt nalja, kui meile kooli lõpul matriklid kätte andis: „Lill, ma ei tea, kas te üldse draamanäitlejaks saate, sest mina teid laval rääkimas kuulnud pole!” Ma olin nii solvunud ta peale siis. Mõtlesin: „Ise ju andsite mulle selle kurttumma rolli!” No olin ikka loll ka, ei saanud aru, et see oli tegelikult kompliment. Sealt edasi läks kõik ainult tõusvas joones, ma võtsin kõiki suuri rolle enesestmõistetavalt. Leidsin, et see kõik on loomulik. Aga ükskord sai see aeg otsa. Kui sul pole enam… ütleme, oma lavastajat või… (Paus.) Selline on elu!

E. R.: Kuidas sa sellega toime tulid? Kas sulle on omane selline tagasivaatav kurbuse- või nostalgiatunne?

M. L.: Kindlasti ma tundsin mingit pettumust või teatavat enesehaletsust. Aga ma olen sellest ammu üle saanud. Ma ei tea… elu läheb, nagu ta läheb. Tuleb rõõmustada rõõmsate asjade üle ja mitte laskuda kurvastusse ebaõnnestumiste pärast. Kõike tuleb võtta realistlikult. See kõik on tegelikult normaalne. Sa ei saa langeda ahastusse sellepärast, et üks või teine asi elus on pöördumatult läbi. Nii palju on ju tegelikult päris muresid. Lihtsalt elu on selline. Sinu valu pole kõige tähtsam. Ja ikkagi, austuse ja armastusega tuleb võtta seda elu. Ja kui on elus selline viletsam seis, siis ma lähen teki alla ja magan. Pärast seda on kõik jälle palju parem.

Võib-olla see aeg, kui ma oleksin mänginud küpsemaid naisi, on mu karjääris ära jäänud. Aga samas on neid vanemaid naisrolle mulle jälle kopaga tulnud. Enda meelest ma tegin õige otsuse, et teatrist ära tulin. Ma olen sellega rahul.

E. R.: Kas elu on suurem kui teater või on teater suurem kui elu?

M. L.: Elu on ikka suurem. Elu on suurem, elu on huvitavam, elu on tähtsam. Elu on elamist väärt!

 

Räimed said puhastatud ja ritta laotud. Praadisime vaikides, sest hetkeks tundus, et kõik sai öeldud. Elu sai läbi arutatud ja teater paika pandud. Kuni järgmise korrani.

 

Üles kirjutanud ELISABET REINSALU

 

Viide:

¹ „Põlvest põlve” on uus vestlussari, kus erinevatel teemadel vahetavad mõtteid eri generatsioonide esindajad, olgu nad siis (vana)vanemad ja (lapse)lapsed või vanemad ja nooremad kolleegid.