VASTAB TOIVO TULEV

ToivoTulev_net

     Meedias tuntakse Tulevit tänapäeva eesti muusikaelu tähtsa esindajana, põneva helikeelega süvamuusika loojana, kelle inspiratsiooniallikaiks on mitmesugused religioossed ja filosoofilised baastekstid, luule ning modernne lääne metafüüsika. Siit ehk on tulnudki idee nimetada tema teoseid sünkretistlikeks, sest nende ideestik näitab teed paljude filosoofiliste koolkondade ühisosa juurde.

      Heliplaadi „be lost in the Call” kaasandes öeldakse tema kohta: Toivo Tulev kirjutab muusikat, mis on aeglane ja üksikhetke süvenev, kuid põimub rahututest peenmustritest. Mõnikord on see nagu habras loor, mis katab saladust. Mõnikord ekstaatiline või painav helide ämblikuvõrk. Enamasti kumisevad heitliku pealispinna all rahumeelsed püsikõlad. Sel viisil, tõeluse ämblikuvõrgust välja, olemise Põhitooni igatsedes, vaatab maailma metafüüsiku pilk.1

 

      Eelnev tsitaat iseloomustab sinu muusikalist mõtlemist ja helikeelt suurepäraselt, samas on see vaba soovist anda konkreetseid nimetusi, mis on muusikas ja kunstis üldiselt mõttetu. Ja loomingu käsitamiseks puuduvad õigupoolest üdini tõesed terminid.

      Jah, püüdkem vähem fikseerida ja nimetada, sellest ei tule muud kui tühja tüli… Ka seda on naljakas enese kohta kuulda, et olen sünkretist, aga olgu siis nii.

 

      Mingem edasi käega katsutavamaga. Sinu loomingut on jäädvustatud kahel helikandjal: „be lost in the Call” ja „Songs”.2 Vaid pooleaastase intervalliga oled sa viimati korraldanud kaks autorikontserti, esimene toimus möödunud aasta 23. oktoobril, kus tuli maailmaesiettekandele sinu „Magnificat”3, Eesti esiettekandele Läti Raadio koorile ja Kaspars Putniņšile pühendatud mikrotonaalne „Tanto gentile” Dante tekstile ning Ars Nova Copenhagenile ja Paul Hillierile pühendatud „Flow my tears” John Dowlandi, vaikse nädala improperia’te ja su enda tekstidele; lisaks ansambli Vox Clamantis 10. aastapäevale pühendatud „Suvine vihm” hümni „Rorate Carli” ja sinu enda tekstidele ja „I said, Who are You? — He Said, You” Mansur al-Hallaj ja T. S. Elioti sõnadele. Teine autorikontsert „Lamentatsioonid“ toimus käesoleva aasta 5. aprillil.4

      Esimesel heliplaadil kõlavad helindid aastaist 1996—2003, põhiliselt kammerlikud instrumentaalse koosseisuga teosed, nagu mikropolüfooniline ja polürütmiline „Quella sera” kaheteistkümnele mängijale, ekspressionistlik sekstett „Gare de l’Est”, orientaalse varjundiga septett „Isopo”, inimhääle ja instrumentide heterofoonia põiminguga mälestusteos „Adiós: Śrī Rāma in memoriam” ja plaadi nimiteos „be lost in the Call” („Lahustu ses hüüus”) neljateistkümnele mängijale.

      Juba esikplaadilt kandub kuulajani mõjuv sõnum sinu kui loojaisiksuse refleksiivsusest — endast teadlikuks saamisest, seesmistest otsingutest keerulisel teekonnal vabastava Nullini. Ladina tüve ’reflexio’ tähendus otsetõlkes on ’tagasipöördumine’.

      Teisel plaadil kõlavad hoopis uues võtmes ülekaalukalt vokaalteosed, ja taas oled kasutanud kauneid ja tuumakaid tekste. Siinne helikeel annab veelgi lõputuma paleti erinevaid kõlavärve ja rütmiimpulsse.

      Kuid mingem ajas tagasi. Sa said laiemalt tuntuks 1990. aastatel, aga millal tegelikult loometööga algust tegid?

      Sahtlisse sai loodud juba 1970-ndail, aga mul ei tulnud mõttessegi neid esimesi katsetusi avaldada. Mingit sundust ju selleks polnud. Edasi, 1980. aastail õpingute ajal jätkasin juba teadlikumalt. Õppisin Eino Tambergi juures. 1991. aastal täiendasin end Sven David Sandströmi juhendamisel.

 

      Kas kirjutad tellimuse peale või saad lubada endale mõnikord ka sisemise impulsi järele toimimist?

      Töö alustamine on enamasti ikka tellimusega seotud, aga seesmine impulss on nii või naa oluline. See, milliseks edasine tegevus kujuneb, oleneb tavaliselt koosseisust. Möödunud aasta lõpul pidin looma muusika mitmele Kopenhaageni koorile püha Caecilia pidustuste traditsiooni taaskäivitamiseks. Teos pealkirjaga „Cecilia” telliti erinevatele vokaalkoosseisudele ja orkestrile ning solistile esitamiseks kolmel järjestikusel aastal. Nii teose koosseis kui pikkus olid rangelt reglementeeritud. Täpselt paika pandud esitusaparaat funktsioneeris suurepäraselt, kuid järgmise aasta ettekanne jääb paraku ära koosseisust tulenevatel põhjustel. On juhtunud ka nõnda, et tellitud teos on aastaid juba valmis, kuid esmaesitus lükkub kaugesse tulevikku. Sel puhul on kummaline tunne jälle ette võtta kunagi mind erutanud teemaring ja püüda meelde tuletada teatud finesse käivitanud allhoovusi, mis nüüdseks sootuks uue ja erineva voolusängi on leidnud.

 

      Tellimusega on ju paratamatult seotud tähtajad. Kas ajanappuse paanika ei kummita?

      Eks muidugi kummitab, aga lõpuks tuleb ikkagi appi matemaatika ja oma jõududega arvestamine ning seejärel juba kõik sujub.

 

      See on ju professionaalsus, kas pole!

      Seda küll.

 

      Kas meetod on üldse komponeerimisprotsessis oluline?

      Peensusteni kõike ette kindlaks määrata pole võimalik, aga tähtis on teha eelplaneerimine. Protsess käivitub vastavalt vormikujundamise loogikale ja edasine on juba tugevalt alateadvuse pärusmaa.

 

      Kuidas suhtud rahvuslikkusse muusikas? Kui poole sajandi eest oli soovitav, et eesti helilooja loob rahvamuusikale toetuvaid helindeid, siis kuidas sina suhtud sellisesse ülesandesse?

      Ei kujuta ennast küll sellises rollis hästi ette. Olen tõesti uhke pärandi üle, mis meil on, aga see jääb ikkagi võõraks. Vahel küll heldin ja meenutan, et laulsin rõõmuga kunagi Eesti Filharmoonia Kammerkooris Tormist, aga põhjus on selles, et ta on lihtsalt niivõrd hea helilooja. Mul ei teki eesti rahvamuusikaga emotsionaalset ega intellektuaalset sidet, ehkki runolaul võib vägagi kaasakiskuv olla. Samas, regilaulus esinev skansiooni nähtus on ääretult põnev — olukord, kus teksti ja muusika rõhud omavahel ei kattu ja nihkesse minnes uusi assotsiatsioonilõngu loovad.

 

      Oled laulnud Eesti Filharmoonia Kammerkooris, ansamblites Vox Clamantis, Heinavanker, Scandicus jt. On see andnud sinu heliloomingule lisaväärtuse? Teatavasti sünnib kunstilise kujundi fenomen olulisel määral interpreedi teadvuses.

      Lauljana pole ma nüüd küll juba ammu tegev olnud, aga arvan, et kindlasti on mul vokaalpartiide loomisel selle tausta tõttu teistsugune tunnetus. Ilmselt näeb interpreet muusikat teisiti kui helilooja ja arvan, et kui suudan oma teose teha muusikule omasemaks, siis saab see omasemaks ka kuulajale. See ei tähenda vokaalpartiide lihtsustamist-mugandamist. Ma ei usu ülearusesse lihtsustamisse, seda mitte. Ei taha lihtsustada lihtsustamise enese pärast, paljud sündinud vokaalpartiid on ülikeerukad.

 

      Nada Brahma, selle sõnapaari tõlge on vist „tühjus on heli”? Kuidas sina neid sõnu tõlgendaksid?

      Tõlgiksin seda pigem: „Heli on Jumal”. Tegelikult on ju raske vahet teha emanatsiooni (väljavalamise) ja algallika vahel. Kumb on primaarne…, raske öelda. Siin peitubki ehk enamiku religioossete dispuutide algallikas.

 

      Sinu helindeid kuulates märkasin, et su muusikas on pausidel ja vaikusel sekundaarne roll. Kas muusika põhielement ongi pidev kulgemine?

      See on huvitav tähelepanek. Kuigi ma ei kasuta oma teostes alati ühtainsat muusikalist keelt, ütleksin pigem — vaikus voogab. Mulle on emotsiooni edastamisel-loomisel tähtis ekstaatilisus, pigem ülevoolavus kui lihvitud askees. Pateetiline, hüüumärkidega varustatud ütlemisviis ühes kuulajale mõneti pealesunnitud „suurustlevate” pausidega on mulle võõras. Energeetiliselt laetud retooriline paus — seda pole ma tõepoolest palju kasutanud. Minu kirja pandud muusikas on helikangad suhteliselt tihedad ja katkematud. Vaikus on mulle oluline muusikalise süntaksi tähenduses ja esineb artikuleeritud retoorika teenistuses, ei muud.

„Lauludes” („Songs”, 2005), mille kirjutasin suurele esituskoosseisusule ja mis oli mõeldud esiettekandmiseks Nigulistes, tõin kirikuruumi pikast kajast tulenevalt sisse suuremad tsesuurid. Pidin seda muusikat tempima vaikusega tavapärasest rohkemgi. Tegelikult ka need tsesuurid täituvad muusikaga ja me ei tajugi neid enam pausidena, pigem hingetõmmetena.

 

      Ülevoolavus, omamoodi „ületootmise” küllus, vohamine — kas pole see ju looduses tervikuna presentne?

      Nõus, kuigi näiteks minu jaoks on ka kõrbemaastiku seisund huvitav… ent jah, seal on jälle ju liiva üliküllus. (Naerab.) Ja mere ääres on tohutult palju taevast ja vett… See on mingi eriline ekstaatika, mis on ääretult paeluv. Samas ei tähenda see, et ülevoolavus oleks midagi kaootilist, ka seda saab organiseerida kaalutletult.

      Elu on külluslik nagu pidulaud, miks peaks looming olema vaene, isegi kõrb on külluslik.

 

      Pean nentima (kindlasti mitte ainult mina), et sul on tohutult avar muusikaalane teoreetiline ja praktiline alus. Siia lisandub veel põhjalik ja suhteliselt pikk aeg, mil tegelesid gregooriuse koraaliga. Oled seda laulnud ja ka õpetanud Tallinnas Birgitta kloostri ja Soomes Turu kloostri nunnadele kokku kolmteist aastat! Sellele lisandub suurepärane kontrapunkti ja polüfoonia tundmine. Renessansimeistrid John Dowland, Thomas Morley, inglise baroki suurkuju Henry Purcell jt ilmuvad varjatud moel ikka ja jälle su teostesse. Seda omamoodi „kuulekust” mineviku pärandiga suhestudes võiksin võrrelda näiteks kunstiõppes pakutava võimalusega süveneda Giotto maalitehnikasse, mida paljud enam tänapäeval sugugi vajalikuks ei pea.

      Range polüfoonia distsipliin on ju alati olnud kohustuslik, vähemalt meil Eestis. Tõepoolest, range polüfoonia harjutusi tegin ma omal ajal lausa topeltkoguses. Tüütasin oma õppejõu Anatoli Garšneki vist päris ära. Aga ma lihtsalt tahtsin selle enesele selgeks teha. Hiljem pakuti mulle konservatooriumis koguni polüfoonia õppejõu kohta, millest siiski ära ütlesin.

      Dowland ja Purcell on olnud mulle eriti südamelähedased. Kahtlemata olen saanud neilt palju mõjutusi, eriti teksti muusikasse valamises. Imetlen nende juures oskust, millega nad sõnad muusika lineaarsesse liikumisse paigutavad. Kuid vist ei hakkaks siinkohal neid võtteid kirjeldama.

 

      Luban enesele vahepalana väikese meenutuse mullusuvisest reisist Veneetsiasse.

      1991. aastal restaureeritud väikeses muusikatoas Sala della Musica kuulsa Ospedaletto kiriku kõrval, kus Antonio Vivaldi oma õpilaste, orbudekodu tütarlastega töötas, on kaunid barokkstiilis maalingud. Ruumi keskel laes on maal „Trionfo della Musica”. Ruumi neljas nurgas on aga neli monokroomselt maalitud allegoorilist figuuri: Muusika, Aeg, Edevus ehk Uhkus (Vanitas) ning Kuulsus (Gloria artistica). Muusika ja Kuulsus on maalitud igati tolleaegsete ikonograafia reeglite kohaselt. Esimest kujutatakse noore naisena, kes mängib viola da gamba’t, teist samuti noore naisena, kes poseerib, hoides mõlemas käes loorberipärga. Personifitseeritud tegelast Aega ei ole traditsiooniliselt kujutatud vana mehena, vaid taas noore neiuna, aga küllaltki meheliku atribuutikaga — liivakella ja vikatiga. Edevust esindab ebatraditsiooniliselt vana mees peegliga. Figuurid kannavad konkreetset moraalset sõnumit: maised fenomenid, muusikategemisega kaasas käivad Edevus ja Kuulsus kestavad vaid viivu, sest Aja halastamatu kulg viib nad kaduvikku. See, mis jääb, on Muusika!

      Kui mitmetahuline ja karisid täis on muusiku elukutse? Kuidas suhestud selliste allegooriatega? Mis seosed tekivad sul neid personifikatsioone meie kaasaega üle kandes?

      Edevus, tühisus…, mida vanemaks saan, seda enam märkan ka eneses selle eoseid, samal ajal tunnetades, et endal jääb edasist „tiksumist” ja võimalusi positiivseks muutuseks järjest vähemaks. See hiilib salaja ligi ning vähesed, väga vähesed on selle suutnud endast maha raputada. Selge on see, et enamasti ei suuda me reaalsust objektiivselt tajuda. Sooviksin skaneerida olevikku siiski adekvaatselt. Võimalik, et tulevikus teen radikaalse sammu ja jätkan anonüümsena, mitte oma nime all. Ehk oleks see üks võimalik pääsetee!

      Teisalt, lavale publiku ette minek ei pea ju alati olema seotud edevuse või tühisusega, see on lihtsalt normaalne kommunikatsioon. Ehk haakubki allegooria Kuulsus viimase eluterve hoiakuga. Ja Aja teema kerkib muusikaga seoses õige mitmel viisil esile.

 

      Siis küsiksingi, kuidas adud muusikavormi kulgu, helilise aja voolamist? Millal on sinu meelest õige aeg lugu lõpetada? Sest muusikateoski võib ju võrsuda, kasvada ja õide puhkeda nagu taim. Mõnikord jõuab ta teose kulgedes koguni ära närtsida… või hoopis viljuda?

      Ma ei tea, võibolla ongi mõni mu teos närtsinud lille sarnane. Minu jaoks on protsess sageli tähtsam kui eelkalkuleeritud vorm. Teose kestus aga on enamasti suhteline, see sõltub koosseisust ja detailsemast ajastamisest. Mõnikord tundub kuus minutit väldanud lugu ülipikk, mõnikord neljakümneminutine nii, nagu oleks see kestnud ainult viivu. Palju oleneb muusika tihedusest, muusikaline aeg allub iga kord erinevatele reeglitele, erinevatele väljendusvahenditele. Mõnikord unustame reaalselt tiksuva aja täielikult ning tunnetame tunni kestust vaid viie minuti pikkusena.

 

      Kui nüüd veel inimkesksete, üldinimlike teemadega edasi minna, siis küsiksin, kas sulle on oluline eelkõige perfektsionism kunstis või hoopis inimsus laiemas kontekstis? Kas on juhtunud, et esmaesitusel su teos ebaõnnestub?

      Loomulikult on, aga tihti olen selles ise süüdi. Perfektsionismi on ju mitut liiki. Heas mõttes perfektsionism tekib siis, kui muusikaline algallikas on tegijale tähtis ja püha, inspireerib teda sellesse üha rohkem süüvima ja otsima adekvaatset tehnilist lahendust ning kõige selle käigus tekibki paratamatult tahe läheneda täiuslikkusele. Kuid on ju olemas ka negatiivse varjundiga soov olla teistest üle ja perfektne — selleks, et eristuda, mis on ajendatud hoopis madalamatest instinktidest.

 

      Mida arvad grupimentaliteedist?

      Saan aru, mida sa selle all mõtled… Seda laadi mentaliteet võib sust üle sõita, aga ei pruugi. Hea ettekande nimel olen võimeline alluma grupimeelsusele ja kui tarvis, siis ka oma heaolust loobuma.

      Suuremate koosseisudega proove tehes, ka lauljana, eksisin kunagi totaalselt — minus lõi välja dirigent. Arvasin täpselt teadvat, kuidas lugu peaks lõppkokkuvõttes kõlama. Hiljem õppisin oma kogemusest, et dirigentidelt, kes su teost muusikutele vahendavad, on tohutult palju õppida. Selge see, et tööprotsessis olles tuleb minna kompromissidele ja lõputult vastuvoolu ujudes alati soovitud tulemuseni ei jõua. Ühine panus, ühiste kokkulepeteni jõudmine on esmase tähtsusega. Ainult nii saab tekkida tõeline sünergia ja õnnestumine esmaesitusel.

 

      Tekst ja muusika. Oled kasutanud väga erineva vaimse taustaga tekste. Seepärast on sind nimetatud sünkretistiks. Oled võimeline leidma ühisosa San Juan de la Cruzi, pärsia luuletaja või karmeliidi nunna kontemplatiivses palves ja lisad mõnikord juurde ka oma teksti. Sünkretism on teatavasti ühinemine, jagamatus, liigendumatus. Erinevate usundite segunemine on sulle tõe tunnetamiseks oluline?

      Jah, neile kõigile valitud allikaile on omane mingi ühine joon — kontemplatiivsus, ekstaatilisus. Aga mine tea, kas seda ühist joont ongi üldse reaalselt olemas või on see kõigest minu teadvuses sündinud kujutelm…

 

      Sinu mälestusmuusika „Adiós: Śrī Rāma in memoriam” on pühendatud legendaarsele Mihkel Tammele.

      Mihkel Tamm peatus Eestis läbisõidul Indiasse. Ta oli mõjutatud advaita vedanta filosoofiast, kuid samas tugevalt ka Platonist. Meie suhe oli kaunis lähedane. Kui 2002. aastal kuulsin, et ta oli Bostonis surnud, tundsin suurt süütunnet, et polnud temaga ammu kontakti võtnud. Sellest sündis „Adiós”.

 

      Barokne figurae, omamoodi fraktalite maailm, kuid ka renessansi sõnamaalingud pole sulle võõrad. Laskuv kromaatiline käik, suurendatud intervalli hüpe teatud sõnade afekti toonitamiseks, peenornamentide laadi meloodiakäänud ilmnevad su vokaalikesksetes teostes päris tihti.

      Tõsi, kuid kasutan neid võtteid pigem alateadlikult kui süsteemselt. „Recessit pastor noster”, üks minu varasemaid koorilugusid, on selliste mõjude tunnistuseks (laskuv käik „Re”-d, „ce”-c, „sit”-b). Sageli kasutan lombardia rütmi, mis on Purcellile üdini omane… Hillier hoomab neid keelenüansse suurepäraselt, ta tegeleks nagu oma muusikaga. Nüüdismuusika taustaga inimesele on seda keeruline selgitada, sest tuleme nii kapitaalselt erinevatest taustsüsteemidest.

 

      Kellade helin, kellamäng kui eriline fenomen on heliloojaid läbi sajandite köitnud. Avanevad uued sfäärid — müstika, teispoolsus… Kasutad sellist koloreerimist tihti?

      Jah, sest kellalöögi füüsikaline reaalsus on tõepoolest mitmetähenduslik. Kellalöögist sündinud võnked ei allu ju mujal looduses tekkivale ülemhelide reale, sest kella ehitus on oma olemuselt sfääriline. Näiteks gongilöök. Ta pole kunagi puhas oma helikõrguselt. Tal puudub üks kindel kese, nagu renessansiajastu maalil — sa võid teda vaadelda mitmest vaatenurgast, sest puudub lihtsalt ainuõige vaatenurk.

 

      Avastan nii mõnestki sinu loost meditatsiooni, teraapilise järelmõju.

      Kas tõesti? Ma pole sellele mõelnud. Eraldi taotlus ei ole see minu poolt kohe päris kindlasti mitte. Mõnikord on kontserdi järel seda laadi tähelepanekuid olnud, kuid on ka pöördutud väga teravalt. Mäletan, et aastaid tagasi, oma elu traagilisel perioodil kirjutasin teose „Velum, aftertouch”. Tegemist oli interdistsiplinaarse audiovisuaalse etendusega. Pimedas ruumis kõlasid karjed ja halamine, kusjuures kuulajad ei teadnud, kust täpselt heli tuli. Taustaks olin pannud välja oma öised, Norras „seebikarbiga” pildistatud maastikuvaated, mis olid hiljem üle maalitud. 3D kogumulje oli sünge, projitseeritud läbi musta loori. Tol hetkel pidin kogu valu enesest välja saama, aga tegelikult pole ma kindel, kas heliloojal on üldse õigust oma frustratsiooni kuulajatele kogu intensiivsuses näidata… Reaktsioone on olnud väga erinevaid, kuni soovituseni end põlema panna. Õnneks on selliseid negatiivseid kogemusi vähe ette tulnud.

 

      Oled sa tutvunud kümaatika valdkonnaga? Chladni ja Lauterwasseri uuri­mustega? Või kvantfüüsikaga, mis on tänaseks tõestanud, et vormide ja mateeria tekkimisel on primaarsed võnkeprotsessid ning et võngetel on mateeriat loov olemus?

      Minu jaoks on see veel uurimata valdkond. Kas ühest kõlaimpulsist tekivad helilained või voog…, ma ei ole osanud selle teadmisega seni veel midagi olulist peale hakata.

      Kuid maailmanägemise ja filosoofiliste kontseptsioonide paljususse võiks suhtuda nagu elu enese mitmetahulisusse ning neist samamoodi rõõmu ja inspiratsiooni ammutada.

 

      Soovin sulle edasist inspiratsiooni ja elagu gloria artistica!

 

      Küsitlenud MARJU RIISIKAMP

 

 Kommentaarid ja viited:

1 Evi Arujärv. Kaasanne CDle „be lost in the Call”, Eesti Raadio, 2004. NYYD Ensemble, dirigent Olari Elts.

2 CD „Songs”. Harmonia Mundi, 2008. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Paul Hillier, solistid Robin Blaze (kontratenor), Marrit Gerretz-Traksmann (klaver), Kädy Plaas (sopran), Raul Mikson (tenor), Toomas Tohert (tenor), Harry Traksmann (viiul), dirigent Paul Hillier.

3 „Magnificati” esiettekanne Tallinna Metodisti kirikus 23. oktoobril 2013. Läti Raadio koor, Vambola Krigul ja Heigo Rosin (löökpillid), Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspars Putniņš.

4 „Lamentatsioonid” (2011). Esiettekanne 5. aprillil 2014 Tallinna Niguliste kirikus Eesti muusika päevadel. Solistid: Kädy Plaas (sopran), Annika Lõhmus (sopran), Iris Oja (metso­sopran), Love Enström (tenor) ja Rainer Vilu (bass); Eesti Filharmoonia Kammerkoor jaTallinna Kammerorkester, dirigent Daniel Reuss.

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.