MUUSIKA JA TEATER BUDISMIS

Juuli, 2022

TÕNN SARV

Tegelikult ei ole budismis teatrit ega muusikat. Kõigis budismi vooludes ja traditsioonides peetakse au sees järgmisi tõotusi:

1. Ma ei võta tunnetava olendi elu.
2. Ma ei võta seda, mida mulle pole antud.
3. Ma hoidun seksuaalsest üleastumisest.
4. Ma hoidun valest kõnest.
5. Ma hoidun joobeseisundist.

Esimene tähendab tõotust olla hoolikas, et mitte kedagi tappa ega vigastada. Teise tõotusega antakse lubadus mitte varastada. Kolmandaga lubatakse austada piiranguid seksuaalses käitumises. Neljanda tõotusega lubatakse vältida valetamist, teesklemist, vigurdamist. Ning viiendaga välistatakse kõik ained, mis võivad muuta meeleseisundit.

Kohe järgmisena lubavad pühendunud hoiduda ka tantsust, laulust, muusikast ja etendustest. Ja seda mitte ainult sellepärast, et seesugused meelelahutused segavad ja häirivad pühendumuslikku praktikat. Ega ka mitte sellepärast, nagu oleks tantsimine ja laulmine, muusika ja teater kuidagi patused või häbiväärsed. Õigupoolest poleks sellist tõotust üldse vaja, sest juba neljanda tõotusega lubati hoiduda valetamisest.

Enamasti esitatakse vaatajatele-kuulajatele ju väljamõeldisi, fiktsiooni. Etenduste ja esinemiste puhul mängitakse, teeseldakse, etendatakse kedagi, esitatakse kellegi teksti, ollakse mingis rollis, maskis, kostüümis. Vaatajad-kuulajad lähevad selle mänguga kaasa. Ometi on see kunstlik ja lavastatud ega ole tõeline.

Muusikaga ja üldse igasuguse esinemisega edastatakse ühtlasi ka kellegi tundeid, meeleolusid, mõtteid, suhtumisi, hoiakuid jmt. See võib ju meelt lahutada ja lõbustada, sellega võidakse tunda lähedust või samastuda, sellele saab kaasa elada, tunda samasugust õnne, hirmu, kurbust või õudust: „Jajah, minul on ka olnud samasuguseid tundeid. Jah, mina ka olen samamoodi kannatanud.” Aga miks peaks see olema oluline, mida just sina oled tundnud või mille üle just sina oled rõõmustanud või kurvastanud?

Tundis keegi midagi, sai millestki aru, oli kuidagi kurb või õnnetu, olgu siis pealegi, ikka juhtub. Aga mis sellest nii väga? Mis väärtust sellel peaks olema? Nagunii on see kõik ajutine ja mööduv. Ühe järgneva tõotusega, muide, lubatakse hoiduda ka tühjast jutust või asjatust lobisemisest stiilis „vaat mis juhtus…”. Igasuguseid asju võib olla juhtunud. Mis siis sellestki nii väga?

Lisaks kõigele kipub esineja sageli ka omalt poolt midagi ütlema, tahab kuidagi ka ise mõjuda, hämmastada, üllatada. Esinemine sisaldab ikka ka teatavat eneseimetlust, vajadust tunnustuse järele. Iga interpreet, laulja, dirigent, lavastaja või näitleja teab seda väga hästi. Tema isiksus peab tema esinemisest läbi kostma ja seda tuleks tähele panna. Tahetakse ennast näidata ja esile tuua. Vaja ikka endast rääkida, ennast avaldada. Aga milleks?

See isiksus, kes niimoodi ennast näitama kipub, on ju vaid meelepete, üksnes ettekujutus, mis tekib mõttelisest abstraheeringust ja sõnakasutusest, millega seotakse kokku kogemuste, vaimsete ja füüsiliste nähtuste mitmekesine voog.¹ Mõisted, väited ja seisukohad, aga ka tajud, tunded, kogemused ja meeleseisundid ei ole püsivad, need kõik on suhtelised ja sõltuvad kontekstist. Need on omandatud ja omaks võetud teiste abil ja nende kaudu: ühiskonna, hariduse, kasvatuse, suhtlemise jms. Kujunenud suhete, vaadete ja arvamuste kaudu omistatakse kõigele isiklik tähendus, mõte, otstarve, väärtus või eesmärk. Keelekasutus ja mõtlemine tekitab veel mitmeid suhtelisi ja üksnes ettekujutuses olevaid fenomene ja aspekte, nagu aeg ja ruum, minevik, tulevik ja olevik jmt.²

Kedagi pole võimalik üheselt määratleda ja seepärast pole vaja seda ka teha. Igaüks arvab endast vahel ühtmoodi, siis jälle teisiti ning ka teised suhtuvad temasse mitmel moel. Igaühe välimus, mõtted, teod, oskused jne on pidevas muutumises. Iseendast kinni hoidmine põhjustab valu, rahulolematust ja kannatusi.³ Ainult ’ise’ saab kannatada, mistõttu ’isetuse’ mõistmisel kannatused vaibuvad.⁴ Mis tahes püsiva ’hinge’ või ’iseenda’ eitamine eristab budismi selgesti nii kristlusest kui hinduismist.⁵

Õigupoolest polegi tegemist millegi eitamisega, pigem jäetakse midagi tähelepanuta ega peeta oluliseks. Enese tähtsustamist, enese imetlemist, iseenda üle uhkuse tundmist peetakse budismis üheks suuremaks takistuseks vaimsel arenemisel.⁶ Niisamuti on seda ka enesesse süüvimine, oma ’tõelise mina’ otsimine või oma isiksuse analüüsimine; olemuse, identiteedi, päritolu või kuuluvuse uurimine, ’elu ülesande’, selle tähenduse või mõtte väljaselgitamine ja muu taoline. Vahekord maailma, universumi või jumala(te)ga pole budismis kunagi olnud oluline. Niisamuti pole olulised ka küsimused hinge või mõne muu püsiva algme olemusest, edasikestmisest või ümbersündimisest. Pole tähtsust, mida keegi sinust arvab. Pole vaja muretseda, kes ollakse või miks ollakse. Võid olla, nagu oled. Ei pea ennast kellekski pidama. See kõik pole oluline. Niisamuti pole oluline, mis sulle mõjub, mis paneb sind kurvastama, ägestuma või rõõmustama. See kõik toimub vaid sinus endas. Sa ise oled lasknud sellel endale mõjuda. Ei pea ennast tähtsustama.

Isetuse praktiseerimine on budismis kesksel kohal. Ilma tegeliku rakenduseta polekski sel mõtet. Varahommikul kõnnivad mungad oma ümbruskonnas paljajalu (kui kliima seda lubab), silmi maast tõstmata, kelleltki midagi palumata, võttes vastu toitu, mida neile vabatahtlikult annetatakse — sellest saab nende päeva ainus söögikord. Pühendunud mungad ja nunnad on loobunud perekonnast, nimest ja omandist, nad kannavad ühesuguseid rüüsid, nende pea on paljaks aetud. Nad elavad rõõmsalt ja tagasihoidlikult, ilma kuhugi kippumata, midagi nõudmata ega tahtmata.

Kui pööratakse tähelepanu kellegi isiksusele ja/või tema rollile, kui sellele aplodeeritakse, kui sellesse kiindutakse, pidades seda tõeliseks, püsivaks ja oluliseks, siis ollakse eemaldunud juba väga kaugele kesksest õpetusest, mille kohaselt püsivat isiksust pole olemas.⁷ Seetõttu pole ka muusikal ja etendustel budismis erilist tähtsust. Tegelikult siiski leidub kõigis budistlikes traditsioonides ka selliseid rituaale ja tseremooniaid, mis võivad meile näida musitseerimise või etendusena, kuid nende tähendus ja otstarve on sootuks erinevad sellest, mida tavaliselt silmas peetakse. See, mis võib kõlada muusikana või paista etendusena, on pigem pühendumuslik praktika. Sama kehtib tegelikult kõigi religioonide puhul.⁸

Vahel ikka imestatakse, kuidas saab pidada meieni jõudnud Bud­dha õpetusi usaldusväärseks ja autentseks, kui tema eluajal ja veel sajandeid hiljemgi ei pandud neist midagi kirja. Küllap siis polnud vaja. Väga paljudele vaimsetele õpetajatele pole nende õpetuste üleskirjutamine olnud üldse oluline. Kirjatundmine on ajaloos olnud ikka suhteliselt haruldane. Muidugi võib keegi mingite kriipsukeste või konksukestega midagi üles tähendada, kuid kes peaks sellest hiljem aru saama? Kõnelemine on aga hoopis teine asi. See võib tõesti mõjuda oma tähenduse ja mõttega ning võib omakorda luua mõtteid, tundeid ja palju muudki. Kui aga kuskile on kraabitud mingid kriksadullid ja kui mõni väidab, et saab neist aru ja oskabki nende põhjal justkui kuulda ja edastada seda, mida kunagi oli öeldud, ei pruugi see teistele üldse tähtis olla ja võib tunduda isegi kahtlane. Kuuldeliste signaalide teisaldamine nähtavateks märkideks ja siis uuesti kuuldavateks pole sugugi enesestmõistetav. Kirjatundjaid on tihtipeale lausa põlastatud.⁹ Kiri on ebakindel, olgu see siis lõigatud palmilehtedele, maalitud paberile või millele iganes. See võib hävida, puruneda, põleda või lihtsalt kaotsi minna. Ja kuidas peaks nendest kriipsukestest ja konksudest kunagi hiljem veel aru saadama? Kiri ja kirjasüsteemid on inimkonna ajaloos ikka väga hiline nähtus ja üldine kirjaoskus veelgi hilisem.

Sanskritikeelne tekst palmilehel brahmi kirjas.
Wikimedia Commonsi foto

Suuline ehk sõnaline pärimus on aga hoopis midagi muud. Keel ja kõne, sõnad ja mõisted on inimkonnale igiomane semantika. Kui tundub, et öeldi midagi tähtsat, tuleb seda ikka sõna-sõnalt uuesti üle korrata, et meelest ei läheks. Selleks, et need olulised sõnad ja tõdemused kindlalt ja muutumatult säiliksid, on igal pool ja alati kasutatud erilisi kõnelemise viise, teatavaid rütme, riime, kordusi ja muud sellist, et saaks olla kindel, et ükski silp pole kaduma läinud. Lisaks silbiliste iseärasuste korrapärastele mustritele tuuakse sagedasti juurde veel laul, pillimäng, liigutused, kombetalitused — ikka selleks, et kõik meeles püsiks — ning loomulikult tuleb seda ikka ja jälle üheskoos korrata, korrata ja veel kord korrata…

Ega see nii võimatu olegi. Suulise pärimusena on läbi aastatuhandete, kuni tänapäevani välja, säilinud ülimalt mahukaid tekstikogumikke peaaegu muutumatul kujul. Paljude eeposte algseks esitajaks peetakse pimedat laulikut,  rõhutades sellega justkui veel eriti, et tegemist on tõepoolest väärika ja usaldusväärse allikaga, suulise pärimusega. Buddha õpetusi on hoitud suulises pärimuses järjepidevalt rohkem kui 2500 aastat. 1954. aastal toimus Birmas kuues budismi suurkogu, mille käigus mitu munkade gruppi retsiteeris ligi kahe aasta jooksul peast kogu „Tipiṭaka” paalikeelse kaanoni. Seda võrreldi kirjalike allikatega ja leiti vaid väheseid lahknevusi.¹⁰ Ja ega siis ainult pühakirju — kõike, mis võib olla oluline, säilitatakse ikka niisamuti, värsivormis, suulises pärimuses.

On täiesti võimalik, et vaimsed õpetajad kõnelesidki värssides, poollauldes, leelotades. Kõlav hääl pidi olema üks ’suurmehe tunnuseid’. Võib-olla Buddha hoopiski laulis oma õpetusi. Sest värsse ju lauldakse või vähemalt retsiteeritakse. Laulusõnad jäävad ikka paremini meelde. Retsiteerimise ehk poollauldes kõnelemise puhul pole oluline muusikaline kuulmine ega viisipidamine. (Inglise keeles on see chanting, mille eestikeelne vaste võiks olla tõesti ’leelotamine’, nagu regilaulu puhul.) Ja sellel on ka muusikale omaseid tunnuseid. Püsitakse kindlalt ja jõuliselt enam-vähem unisoonis ühel ja samal helikõrgusel, millest ikka ja jälle tõustakse pooleteise tooni võrra kõrgemale või laskutakse terve tooni võrra madalamale. Diapasoon ei ületa peaaegu kunagi kvarti. Sellega kaasneb teatav rütmiline struktuur, mis tuleneb sõnalisest tekstist, kuid enamasti ei hakka see korduma ega muutu püsivaks. Selline stiil on iseloomulik Tai theravaada-budismile, kuid stiile ja traditsioone on veel teisigi.

Munkadele toidu annetamine.
Akiyoshi Matsuoka foto

Kui mis tahes inimlikul tegevusel või ilmingul on mingi otstarve, olgu religioosne või mõni muu, siis ei ole see kunst. Kunsti määratlemisel on peaaegu alati osundatud, et sellel puudub otsene praktiline väljund, hädavajadus või kindel otstarve.¹¹ Muusika ei ole kellegi poolt tekitatud helide järgnevus. Teater ei ole kellegi kõndimine läbi tühja ruumi. Muusikaks, tantsuks või etenduskunstiks saab see vaid siis, kui seda on oodatud, tuldud vaatama või kuulama, kui sellel on oma huvilised, oma publik, kes on nõus selle fiktsiooniga, selle mänguga kaasa minema. Kui aga midagi toimub sõltumata sellest, kas seda üldse tähele pannakse, jälgitakse, kuulatakse või vaadatakse, olgu see siis mõni rituaal, tseremoonia või mis iganes, siis ei ole see kunst, vähemalt mitte tänapäevases tähenduses. Imetleda katedraalide või templite arhitektuuri on umbes sama, nagu imetleda raamatut selle ühtlaselt ja täpselt lõigatud ühesuuruste lehtede tõttu. Religioossete rituaalide või tseremooniate puhul võib täheldada ju ka esteetilisi väärtusi, kuid need on teisejärgulised. Õigupoolest algas ju ka õhtumaine klassikaline muusika ja teater liturgiast, mille algne tähendus hakkas kunagi taanduma ja andma teed ilutsemisele. Rituaalile lisandus esteetika ja lõpuks said kaunistused ja lisandused olulisemaks kui esialgne sisu ja tähendus. Budismi puhul toimub see just praegu, eelkõige läänemaises budismis, kus võidakse lisada näiteks tiibeti rituaalidele rokkmuusika elemente vms. Just niisamuti, nagu gregoriaani koraalile hakati hiliskeskajal lisama täiendavaid hääli, luues seeläbi uudset ja põnevat polüfooniat. Muidugi võib loota, et Kyrie eleison’i või Namo tassa bhagavato algne tähendus ja mõju säilib ka siis, kui neid sõnu ei mõisteta.

Ega selles midagi väga valesti olegi.

 

Viited:

¹ Rupert Gethin 2021. Budismi alused. Tlk Lauri Liiders. Tartu Ülikooli kirjastus, lk 186–187.

² Cūḷa Vedalla Sutta. Majjhima-nikāya 44.

³ Peter Harvey 2012. An Introduction to Buddhism: Teachings, History and Practices. Cambridge University Press, lk 57–62.

⁴ Peter Harvey 2015. Steven M. Emmanuel (ed.). A Companion to Buddhist Philoso­phy. John Wiley & Sons, lk 34–37.

⁵ Oliver Leaman 2002. Eastern Philosophy: Key Readings. Routledge, lk 23–27.

⁶ Steven Collins 1990. Selfless Persons: Imagery and Thought in Theravada Buddhism. Cambridge University Press, lk 93–94.

⁷ „Isetuse õpetus” leidub paali kaanonis „Saṃyutta-nikāya” (21. 59 või 22.59). Isetust on käsitletud ka „Cūḷa vedalla suttas” („Majjhima-nikāya” 44), „Vinayapiṭakas” jm. Isiksust moodustavate kogumike käsitlused on koondatud peamiselt „Saṃy­utta-nikāya” kolmandasse osasse „Khandha-vāgga” (ptk 22–34) ja neid võib leida „Khandha-suttas” („Kogumike sutta”, 22.48), „Khajjanīya-suttas” (22:79), „Upādānaparipavatta-suttas” ehk „Parivaṭṭa-suttas”, 22.56; „Pheṇa-suttas”, („Vahu sutta”, 22:95) ja mujal.

⁸ „Muide see, mida peetakse budistlikuks muusikaks — näiteks Tiibetis, kus on võimsad pasunad ja trummid, oli algselt hoopis India sõjavälja-muusika, et musti vägesid heidutada. Sel ei ole Tiibetiga muud pistmist.” — Sven Grünberg 2022. Tsit.: Meelis Oidsalu. Sven Grünberg: kõik halb siin maailmas tuleb rumalusest. — ERR, 15. V. — https://kultuur.err.ee/1608597 943/sven-grunberg-koik-halb-siin-maailmas-tuleb-rumalusest

⁹  Vrd: Mt 23:2 ja 7:29, Jr 8:8 jm.

¹⁰ Charles S. Prebish 1974. A Review of Scholarship on the Buddhist Councils. — Journal of Asian Studies 33 (2), lk 239–254.

¹¹ Tõnn Sarv 1985. Kunstist ja otstarbest. — Keel ja Kirjandus, nr 4.