UNESCO MUUSIKALINNA TIITLIGA „JAZZKAARELE”

August, 2022

„Jazzkaar 2022” 24. IV–1. V 2022

TIIT LAUK

Tänavune, 33. „Jazzkaar” toimus juba kaheksandat korda Telliskivi loomelinnakus, kus selleks on üsna soodsad tingimused: kaks erineva mahutavusega saali koos juurdekuuluva baari ja sobiva lavaga, hea asukoht kesklinna piirimail ja ühtlasi võimalus külastada ka Fotografiska näitusi. Peale Tallinna oli sel aastal üritusi  veel viies Eesti linnas ja kontsertide valikki oli üsna mitmekesine. Käesolev ülevaade piirdub siiski peamisega, käsitledes Telliskivi loomelinnakus toimunud kontserte, mida oli üle kolmekümne. Välja jäävad ka kodukontserdid ja linnaruumi ettevõtmised, mis džässi reklaami huvides on kahtlemata vajalikud, kuid mitte just päris tõsiseltvõetavad. Festivali avakõned olid kultuuriministrilt ja Tallinna linna esindajalt ja selleks oli ka põhjust: tänavusest aastast on Tallinn Euroopa UNESCO muusikalinn! See tiitel toob koos võimalustega kaasa ka kohustusi, millest „Jazzkaare” festival oli üks esimesi.

 

24. aprill

Vabal Laval: Joel Remmeli & Peedu Kassi „Ood metsale”

Joel-Rasmus Remmel (klaver), Peedu Kass (kontrabass), Martin Petermann (trummid, SPD-S-sämpler ja etnilised löökpillid), Jaan Jaanson (kitarrid), Aleksander Paal (saksofon ja flööt), Jason Hunter (trompet ja flüügelhorn), Marten Meibaum (tšello), Hans Christian Aavik (viiul), Bert Prinkenfeld alias Bert on Beats (elektroonika), Tencu (videokunstnik), Meelis Lusmägi (valguskunstnik) ja Kaur Kenk (helikunstnik).

Tegemist on süidi vormis teosega üheksale muusikule ning video-, valgus- ja helikunstnikule. Suurepärane, hästi läbi komponeeritud ja ka uuenduslik teos —  minu andmeil pole seni keegi (peale paari aasta taguse ebaõnnestunud projekti „Saja lugu”) kasutanud teose ühe osana videoprojekti. Ma ei oska öelda, kui palju oli video- ja valguskunstniku osa partituuris kirjas (või oli see jäetud asjaosaliste endi otsustada?), kuid siinkirjutaja arvates oli seda pisut palju. Videokunstnik oli küll näinud palju vaeva ja ka kvaliteedile polnud midagi ette heita, kuid siin tekkis põhimõtteline küsimus: kas nii põhjalikult läbi tunnetatud/komponeeritud muusikale, milles on ka suurepärased soolod, on üldse visuaaltausta vaja? See on pigem kuulaja muusikast arusaamise alahindamine. Antud juhul kippus see oma liialt närvilise kirevusega soovitule vastupidist efekti andma, kellegi kontseptsiooni peale surudes ja keskendumist hajutades tähelepanu kõrvale tõmbama. Omal kohal oli see vaid lisapalana autorite duo esitatud lõigus. Muusikateos ise oli sedavõrd hästi ja põhjalikult läbi komponeeritud, et sellise „puust ja punaseks” spikri järele polnud mingit vajadust. Teose nautimist segas pisut ka meie džässipubliku harjumatus kuulata selliseid, meil harva esitusel olnud stiilis suurvorme — pikad aplausid süidi osade vahel (mis kompositsiooni ja ka esituse poolest olid igati teenitud) jupitasid teose ära, laskmata tekkida korralikul tervikul. Tõsi, džässis on juba ammu tavaks aplodeerida õnnestunud soolode peale, kuid antud juhul muutus see mitmel korral segavaks. Isegi sedavõrd, et ühel juhul „uputasid” vilumatud kuulajad aplausi sisse ära uue osa alguseks ette nähtud vaikse linnulaulu… Kogu selle pika jutu lõpetuseks tuleb aga tõdeda, et teos ja ka selle esitus olid sedavõrd nauditavad, et see jäi lõppkokkuvõttes prevaleerima. Ja saalitäis kuulajaid tänas autoreid-esitajaid püsti seistes pika aplausiga. Suurepärane ja stiilne algus tänavusele festivalile!   

Joel Remmel & Peedu Kass. „Ood metsale”.

25. aprill

Vabal Laval: „Jaak Sooäär 50”: Eesti keeled” feat. Riho Sibul & Vaiko Eplik

Jaak Sooäär ja Ain Agan (kitarrid), Tuule Kann ja Pille Karras (kandled), Riho Sibul ja Vaiko Eplik (laul ja kitarrid).

Sellega tähistati Jaak Sooääre 50 aasta juubelit. Tavaliselt valitakse sel puhul kontserdile kõige esinduslikum lõik juubilari möödanikust. Ilmselt siis peab Jaak seda perioodi oma senisel muusikuteel kõige väärtuslikumaks. Selle koosluse parimad aastad jäävadki 21. sajandi algusesse, kui valmisid nende kolm tähelepanu äratanud albumit, aga ilmselt mälestati sama kontserdiga ka eelmisel aastal lahkunud ansambli raudvara Jaak Johansoni. Kooslus Eesti keeled oligi olemuselt mitme stiili piirimail: ansamblis olid esindatud  võrdselt kolme stiili muusikud: kaks džässimeest (Jaak Sooäär ja Ain Agan), kaks rahvamuusikut (Tuule Kann ja Pille Karras) ja kaks rokkarit (Riho Sibul ja Vaiko Eplik), kõik  tuntud tegijad. Varalahkunud Johansoni asemel oli kaasatud Vaiko Eplik, kes sulas ansamblisse nii, nagu oleks ta seal kogu aeg olnud. Samas oli tema lugu meie kuulsatele Unodele — Naissoole ja Loobile pühendatud „Go on, Uno!” — kõige džässilikum sellel kontserdil (bossanoova oli ka mõlema Uno lemmikrütme). Mõnusalt asjakohase meenutuse ansambli hiilgeaegadest tegi Tuule Kann oma stiilse Kuu­salu rahvalaulu esitusega. Kui veel lisada juubilari improvisatsioonid ja Riho Sibula rokilikult kähedahäälne laul,  sai kokku täiesti omapärane, kuid stiilitult stiilne kava.

Riho Sibul ja Jaak Sooäär kavas „Jaak Sooäär 50”: Eesti keeled feat. Riho Sibul & Vaiko Eplik. Birgit Vaarandi fotod

 

Fotografiska saalis: Rajandi/Koldits ja „Elajannad”

Eva Koldits (tekstid), Mingo Rajandi (kontrabass), Erki Pärnoja (kitarr), Meelis Vind (klarnetid), Tobias Tammearu (saksofonid), Johannes Kiik (tromboonid), Villu Vihermäe (tšello ja gamba) ja Ahto Abner (trummid).

„Elajannad” on omanäolise helilooja Mingo Rajandi huvitav ja hästi kõlanud teos seitsmele instrumentalistile ja lugejale, kus vägagi tähtsal kohal on lavastuslik külg. Vastavalt reklaamile olevat see tänapäeva naise pilk vanakreeka tragöödia kangelannade maailmale. Neid teemasid kandev muusika oli küll hämar ja sünge, nagu ka peaesinejate ajastu stiilis riietus, kokkuvõttes aga siiski  suunaga valguse poole. Sellest tulenevalt andsid ansamblis tooni  madalakõlalised instrumendid (kontrabass, bassklarnet ja tromboonid), ehk nagu ütleb Rajandi: „… ka bassipillide südames on varjul puhkemist ootav meloodia, õrnus ja ilu.” Eriti jäidki meelde Meelis Vindi ja Erkki Pärnoja soolod bassklarnetil ja kitarril. Tekste esitanud tuntud näitlejatar Eva Koldits oli ka kõnealuse etenduse lavastaja. Kahjuks ei leidnud ma kusagilt teavet tekstide autori kohta, mis esitati väga mõjuvalt ja sobisid etendusse suurepäraselt. Publiku vastuvõtt  oli tunnustav — pikk aplaus.

 

Vabal Laval: Neil Cowley (Suurbritannia)

Neil Cowley on minimalismi viljelev pianist ja helilooja. Hoolimata heast reklaamist oli tulemus kesine,  Cowley  kasutas põhiliselt praeguse popmuusika suurmoe võtet: tüütuseni korratud naiivsed kolmkõlad naaberastmetelt. Erilist fantaasiat ega loomingulisust see ei vaja, sekka ka sama elektroonikaga kesisevõitu visuaaltaust, mis uputatakse kõik ülipika pedaali alla. Oli tõsiselt kahju sellele kulutatud ajast.

 

26. aprill

Vabal Laval: „Eesti džässiauhinnad 2022”; Holger Marjamaa, Heikko Remmel & Lee Pearson

Džässiauhindu annavad välja Eesti Jazziliit ja „Jazzkaar” koostöös festivali toetajatega, tänavu juba 16. korda. Auhinnad antakse välja viies kategoorias:

Aasta džässmuusiku auhind — pianist ja helilooja Kirke Karja

Noore džässitalendi auhind — Anette Tamm

Aasta džässihelilooja — kontrabassist ja helilooja Peedu Kass

Aasta džässiedendaja — Klassikaraadio ja Ivo Heinloo

Aasta džässansambel — Sooäär/Yaraljan/Ounaskari trio

Kõik laureaadid said kingiks fotograaf Kaupo Kikkase töö sarjast „Sisekosmos” ja rahalise auhinna. Õhtu jätkus eelmise aasta džässmuusiku tiitli laureaadi Holger Marjamaa ansambli kontserdiga.

Holger Marjamaa (klaver), Heikko Remmel (bass) ja Lee Pearson (trummid) on tähelepanu vääriv kooslus. Kui varasematel aastatel on „Jazzkaarel” olnud probleeme Fotografiska saali võimendusega, samas kui Vabal Laval on see alati olnud ideaalilähedane, siis seekord oli vastupidi: juba mitmendat korda oli Fotografiska saali võimendus laitmatu, Marjamaa kontserdil Vabal Laval aga kahjuks ülepingutatud. Trio kõlanivoo oli ligi 10 Db võrra liiga tugev, mistõttu mattus suur osa basskitarri partiist üldisesse müdinasse. Mina aga (ja ma pole ainus!) tahaksin kuulda iga nooti, eriti nii suurepärase bassisti mängust, kui seda on Heikko Remmel. Antud juhul aga mattus see kõik helimehe  tõttu, eriti kahes esimeses, rajumas loos, üldisesse fooni. Kahju! Kui Heikko võttis kontrabassi, paranes olukord veidi, kuid võimenduse üldine nivoo jäi siiski põhjendamatult kõrgeks.

Kontserdist niipalju, et valdav osa sellest oli Holger Marjamaa (klaver, helilooja) (uudis)looming, milles tähelepandav osa oli ka Heikko Remmelil ja Lee Pearsonil. Kuna kahte esimest on niigi palju kiidetud — ja igati teenitult —, tõstaksin siin esile ka Lee Pearsonit. Tänavu polnud küll esimene kord teda „Jazzkaarel” kuulda — ta osales festivalil juba 2008. aastal Roy Ayersi ansamblis —, kuid tõele au andes mulle sellest korrast midagi erilist ei meenu. Seekord aga äratas ta tähelepanu oma aktiivse ja loomingulise mänguga. Eriti tooksin välja tema löögi sisemise energia, mida ta oskas kasutada tempot säilitades. See on omadus, millest meie trummarite enamikul puudu jääb. Suurepärane kontsert, mille ebaõnnestunud algusest on tuliselt kahju.

Eesti džässiauhinnad 2022. Tiia Teder (keskel, Klassikaraadio) auhinnasaajatega.
Rene Jakobsoni foto

 

Fotografiska saalis: Duo Tafenau & Vind feat. R. Padilla

Raivo Tafenau (saksofon), Meelis Vind (klarnet) ja Ricardo Padilla (löökpillid).

Duo Tafenau & Vind võib tagasi vaadata oma ligi paarikümne aasta pikkusele tegevusele. Pärast eelmise helikandja „Two Minds & Two Lines” valmimist pausi teinud duo tuli festivaliks uuesti kokku. Sel puhul liitus tuntud duoga ka tšiili löökpillimängija Ricardo Padilla. Kui siiani oli duo lööklauseks „Džäss kahele”, siis nüüd oli „Džäss kolmele”. Tulemus oli igati arvestataval tasemel. Nagu Raivo märkis, ei oska ta Ricardo pille nimepidi välja tuua — neid, kusjuures meile täiesti tundmatuid, oli nii palju. Raivo nimetaski neid lihtsalt „vidinateks”. Jääb vaid imetleda Ricardo fantaasiat nende kasutamisel. Tulemus oli igati meistrite vääriline (mida kõik kolm ka kahtlemata olid). Noored, õppige, kuidas ebatraditsioonilise koosseisuga huvitavat muusikat teha!

„Jazzkaar 2022”: Duo Tafenau & Vind feat. Ricardo Padilla.
Urmo Männi foto

 

Vabal Laval: Macijej Obara Quartet  (Poola, Norra, Rootsi)

Macijej Obara (Poola, saksofon), Dominik Wania (Poola, klaver), Ole Morten Vaagan (Norra, bass) ja Jon Fält (Rootsi, trummid).

Macijej Obara Quartet saabus siia seoses Tallinna UNESCO muusikalinnaks kuulutamisega sama tiitliga Poola linnast Katowicest, tuues tervituse nende festivalilt „JazzArt”. Macijej Obara on Poola džässielus tuntud juba 2006. aastast, kui ta võitis Poola noorte džäss­ansamblite konkursi. Käesoleva kvartetiga on nende koostöö toimunud alates 2017. aastast, kui nende album „Unvolved” (ECM) pälvis maineka Fryderyki preemia kahes kategoorias. Vaieldamatult kaasaegne džäss selle erandiga, et nad ei kasuta mingitki elektroonikat, nii haruldane, kui see tänapäeval ka pole. Suured meistrid omal alal. Väärt elamus!

Macijej Obara Quartet.
Sven Tupitsa foto

 

Fotografiska saalis: Trio _ IO (Poola) 

Zofia Ilnicka (flööt), Łukasz Marciniak (kitarr) ja Jakub Wosik (viiul).

Teine poolakate esindaja tänavusel festivalil oli maksimaalne kontrast eelmisega — elektroakustiline koosseis, mis reklaami kohaselt ühendab vaba improvisatsiooni ja kaasaegset kammermuusikat. Oli see nüüd džäss? Aga miks ka mitte? See oli sedavõrd piirimail, et on raske otsustada. Aga muusika oli improvisatsiooniline ja omapäraselt huvitav. Näiteks saime teada, mis häält teeb flööt, kui otsast sisse puhuda…

 

27. aprill

Alexela Kontserdimajas: Dee Dee Bridgewater & Estonian Dream Big Band (USA-Eesti)

Dee Dee Bridgewater (USA, vokaal), Estonian Dream Big Band, dirigent Siim Aimla.

Läksin kontserdile mõningase ärevusega, sest kuigi teatud eas daamide puhul pole kombeks vanust mainida, räägivad enam kui 50 artistiaastat enda eest. Selles eas võib iga aasta tuua suuri ootamatusi — meeles oli veel suhteliselt hiljutine „elamus” omaaegse supertähe, sama vana Bobby McFerrini esinemisest Nordea kontserdisaalis. Seekord oli kõik aga parimas korras algusest peale: juba fuajees lõi sobiva meeleolu New Orleansi stiilis ansambel, kes mängis tuntud džässistandardeid. Tänavuse festivali peaesineja kandis oma tiitli auga välja. Hoolimata naislaulja jaoks kõrgest east (71!), oli solist nii hääleliselt kui ka muidu hiilgavas vormis. Kontsert koosnes džässi klassikast tänapäevastes seadetes, kus oluline osa oli meie bigbändi muusikutel, kes sellega ka auga toime tulid. Dee Dee Brid­gewater oli ka hea suhtleja, mõõduka huumoriga ja, mis vägagi oluline, ei kaldunud liialdustesse. Laulja tutvustas ka oma tütart China Mosest, kellel oli meeldiv alt ja kes esines ka paari päeva pärast omaette kontserdiga. Läksin huviga kuulama. Kõnealune kontsert täitis igatahes kõik lootused, ka bigbänd ja eriti solistid Raivo Tafenau tenorsaksofonil, Aleksander Paal altsaksofonil, Jason Hunter trompetil, bassist Mihkel Mälgand ja pianist Jürmo Eespere. Ja muidugi dirigent Siim Aimla. Tänan, üks üle aastate elamus!

Dee Dee Bridgewater.
Eve Saare foto

 

Vabal Laval: Kadri Voorand (vokaal ja klaver) ja „Kontsertlesila”

Nagu Kadri kohe algul teatas, olid selle kontserdi ajendiks mõned teda vaevama jäänud uitmõtted, mis vajasid välja elamist. Kontsert, kui seda nii võib nimetada, oligi magamistoalik: saalis madratsid, tekid ja padjad, mida Kadri soovitas vajaduspõhiselt ka kasutada. Müsteeriumi tekitamiseks oli ta üllatuskülalisena appi kutsunud tuntud kitarristi ja helilooja Erki Pärn­oja. Ise tuli ta lavale öösärgitaolises (ilmselt siiski mitte tõelises), maani ulatuvas, avaras valges tualetis ja istus klaveri taha. Eelmainitud soovitusi küll ilmselt enamikul täita ei õnnestunud, kuna esituse, mida võiks liigitada vabaimprovisatsiooniks, helinivoo tõusis kohati üpris kõrgele, Kadri ise aga sattus vahepeal üsna transitaolisse seisundisse. Selline lähenemine oli ka ainuvõimalik — kuigi Kadri on suurepärane laulja, olnuks pärast Dee Dee kontserti mõttetu diivale samas stiilis konkurentsi pakkuda. Antud juhul, miks ka mitte, üritas ta seda teha ebatavalises vormis.

 

28. aprill

Vabal Laval: Avishai Cohen ja tema „Big Vicious”

Avishai Cohen (trompet, süntesaator ja efektid), Uzi Ramirez ja Yonatan Albalak (kitarrid), Aviv Cohen (trummid) ja Ziv Ravitz (löökpillid ja live-sämpling).

Tuntud trompetivirtuoosi ja helilooja  Avishai Coheni ansamblil (NB! mitte segi ajada tema nimekaimu, bassist Avishai Coheniga) oli üpris huvitav koosseis, mis tekitas omapärase olukorra: kasutati palju idamaiseid rütme, mille õigeid nimesid ma kahjuks ei oska nimetada. Juba algus oli omapärane — Avishai tuli lavale tunkedes ja asus elektroonikat näppima. Peatselt lisandusid ka teised ja ühinesid, alates trummaritest, tasapisi solistiga. Erilise kõlavärvi andsid kaks kitarristi, kellest kumbki polnud otseselt bassimängija funktsioonis. Kõik, kaasa arvatud trummarid, kasutasid ohtralt elektroonikat. Kuna teadustamist ei peetud vajalikuks, ei oska ma lugude autoreid öelda, kuid tõenäoliselt oli see, vähemalt enamikus, ansambli liidri looming. Omapärase valikuna tuleks mainida teise loona esitatud töötlust kuulsast Chopini „Leinamarsist” (Klaverisonaadi nr 2, b-moll III osa), kus solist demonstreeris oma suurepärast tooni ja kõrgeid noote. Huvitavaks tegi asja aga improvisatsioonilise vahelõigu käsitlus, kus trompeti 4/4 taktimõõdu taustal mängisid saateinstrumendid 12/4, st kolm korda kiiremini. Kõik ansambli liikmed said oma võimeid pikkades soolodes tõestada. Trompetisti iseloomustas üldse suurmeisterlik üleolek mängutehnilistest probleemidest, aga oma tõelisi võimeid demonstreeris ta alles lisapalana esitatud pikas soololoos, mille algus oli omapärane: bänd tuli lavale ja võttis kohad sisse, siis tuli aga Avishai Cohen, hakkas mängima ja bändi muusikud, mängimata ainsatki nooti, lahkusid lavalt… Kogu kava võiks paigutada nn seisundimuusika kategooriasse. Kokku­võtteks vägagi iselaade, kuid üldsegi mitte halb elamus.

 

Fotografiska saalis: Valter’s Harpejji Band

Valter Soosalu (harpejji), Artis Boriss (klahvpillid), Ott Adamson (trummid) ja Kirsten Kütner (kitarr).

Selle harjumatu kõlaga nime taga on tegelikult muusikariist harpejji (loe harpedži), mille maaletoojaks on Valter Soosalu. Siinkohal oleks vist sobiv lugejaile lühidalt tutvustada seda uut, alles 2007. aastal USAs loodud instrumenti. Harpedjji ühendab nii klahvpillile kui elektrikitarrile omaseid mänguvõtteid. Tal on 24 bassi- ja kitarrikeelt, tema kõla on pigem kitarrilik, harmoonia- ja faktuurikäsitlus meenutab samas klahvpilli.

Valter’s Harpejji Band on üks maailma esimesi selle instrumendi keskseid originaalmuusikat viljelevaid ansambleid. Seega võis nende kontserti ka reklaamüritusena võtta. Algul tutvustaski Valter oma uut lemmikut ja selle võimalusi, üritades ka mõned soolonumbrid esitada. Solisti taset ta seekord küll välja ei andnud, kuid ülevaate pilli võimalustest sai tõesti. Lugu paranes tunduvalt, kui ühinesid teised, varem ansambli Põhja Konn liikmetena tuntud bändi liikmed Kristen Kütner kitarril, Artis Boriss klahvpillidel ja Ott Adamson trummidel. Tänu nende muusikalisele energiale sai kava hoo sisse ja nüüd, saatepillina, õigustas ka harpejji end, lisades huvitavaid kõlavärve. Ka Valter tundis end nüüd vabamalt ja mängis mitmeid huvitavaid soolosid. Peamiselt funky-stiili kalduv kava leidis publiku ülisooja vastuvõtu. Jõudu tööle uue instrumendi avastamisel!

 

Vabal Laval: China Moses (USA)

China Moses (laul), Vincent Charrue (klahvpillid), Josiah Woodson (kitarr), Laurent Salzard (bass) ja Davy Honnet (löökpillid).

See oli kontsert, kuhu läksin suure huviga. Oli ju muusik päev varem suure menuga esinenud Dee Dee Bridgewateri tütar, kelle paljulubavat alti ka ema kontserdil kuulda sai. Üllatavalt palju oli kontserdile tulnud keskealist publikut. Kahjuks seekord mu ootused ei täitunud. Kuigi väliselt olnuks nagu kõik korras, jäi sisu pool lahjaks, seda kõikenakatavat energiat, mida Dee Dee kontserdil oli küllaga, tütrel polnud. Ka reklaamis lubatud „suurepärast svingitunnetust” polnud kusagilt leida. Asja ei parandanud ka tema kalduvus sisutühjale lobisemisele. Kontakti publikuga igatahes ei tekkinud, ta ei saanud isegi nooremat publikut tantsima, kuigi lavaesine oli selleks tarbeks tühjaks jäetud. Vastupidi, oli üpris palju lahkujaid, seda just nooremate seas, kellele see kava ju mõeldud oligi. Mis teha, ema kingad osutusid tütrele (esialgu?) liiga suureks. Oma osa oli siin ka viletsal helikvaliteedil, kuid selles pole meie mehi põhjust süüdistada — tal oli oma helitehnik kaasas.

 

Fotografiska saalis: Maarja Nuut & Nicolas Stocker (Eesti, Šveits)

Maarja Nuut (vokaal ja live-elektroonika) ja Nicolas Stocker (trummid).

Maarja on meil hästi tuntud multiinstrumentalist ja helilooja, kes on välja andnud ka kolm sooloplaati, mitmetest koostööalbumistest rääkimata. Nagu ta enda kohta kirjutab, on tal „instinkt ja vajadus sondeerida erinevate maailmade helistiile ja tehnikaid — nende salajased keeled ja koodid saavad osaks (…) loomekeerisest, kaotamata sidet esivanemate hingedega”. Selle eesmärgi nimel on ta rakendanud nii vokaali kui tähelepanuväärse kogumi elektroonikat, mille käsitlemisel ilmutab silmapaistvat osavust. Sama eesmärgiga on ansamblis ka väga heal tasemel Šveitsi avangardtrummar Nicolas Stocker. Kuigi nende mängitud muusika oli omaette põnev, meeldis mulle Maarja Nuut viiuldajana rohkem — tema praegune looming oli liialt elektroonikakeskne. Kuid loodetavasti läheb ka see vaimustus üle ja Maarjas löövad uuesti välja  mängiva muusiku geenid. „Jazz­kaarel” tutvustasid nad 2021. aastal Kopli stuudios valminud ja laia tähelepanu pälvinud albumit „Hinged”.

 

29. aprill

Vabal Laval: Hamilton de Holanda Trio

Hamilton de Holanda (mandoliin), Salomão Soares (klaver) ja Thiago Big Rabello (trummid).

Kavas olid brasiillaste (ja mitte ainult!) ebajumala Tom (Antonio Carlos) Jobimi surematud hitid.

Hamilton de Holanda on legendaarne Brasiilia mandoliinivirtuoos ja helilooja, kes mängib unikaalset brasiilia kümnekeelelist mandoliini (bandolim). Selle muusika mängimiseks vajaliku pagasi omandas ta noorena tänavatel samba eelkäijat ja seega džässi sugulast choro’t mängides. (Muide, bossanoovat, mis on välja arenenud sambast, nimetatigi algul just džäss-sambaks!) Ta on mänginud koos paljude džässi tippudega, alates Wynton Marsalisest ja Chick Coreast, võitnud mitmeid Latin Grammysid ja Brasiilia muusikaauhindu. „Jazzkaarel” esines ta koos nimeka noore pianisti Salomão Soaresi ja trummar Thiago Big Rabelloga. Pianist, kes kasutas kahte erinevat klahvpilli, mängis ise ühega neist ka bassi. Seega igati väärikas ja ülihuvitava kõlaga koosseis. Alustatigi kahe Tom Jobimi tuntud teemaga: „Wave” („Laine”) ja „Desafinado”. Järgnevalt demonstreerisid nad oma improvisaatorivõimeid ja virtuoossust meile vähem tuntud teemadega. Suur osa kontserdist kulus paraku võimenduse probleemide lahendamisele: küll polnud solisti mikrofon sisse lülitatud, kaua otsiti klahvpillimängijale, kes mängis ka bassipartiid (nagu seda Hammondi orelil tavaliselt tehakse), õiget tämbrit jne, mis oli seda hämmastavam, et võimendusega tegeles brasiillaste oma helimees. Lõpuks lahendaski klahvpillimängija probleemi ise, otsides pillilt talutavalt kõlava registri. Kuna see kõik võttis üpris kaua aega (lavalolija ei kuule ju seda helipilti, mis saali läheb), tekkis korralik kõla alles kontserdi viimasteks lugudeks. See, mis  nüüd tuli, oli tõeline ja vastupandamatult haarav brasiilia rütmika — kõik kolm esinejat olid vaimustavad virtuoosid. Vägev elamus! Kahju, et sellest ainult osa pärale jõudis.

Hamilton de Holanda.
Eve Saare foto

 

Fotografiska saalis: Maria Faust ja Jazz Catastrophe

Maria Faust (saksofon), Lars Pilgaard (kitarr) ja Anders Vestergaard (trummid).

Olles varasematel aastatel kuulnud Maria eesmärgipäraselt skandaalseid, nn agressiiv-konfliktseid programme (erandina võiks välja tuua eelmisel sügisel Nigulistes kuuldud suurepärast „Maarja missat”), läksin kontserdile teatava ettevaatlikkusega. Õnneks oli seekordne kava koos kitarrist Lars Pilgaari ja trummar Anders Vestergaardiga katastroofist kaugel. Olemata küll sellise stiili austaja, pean tunnistama, et oma idee selles leidus ja seda arendati vabaimprovisatsioonile kohaste vahenditega. Sellele osale mitte just väga arvukast publikust, kes olid kava kuulama tulnud, see meeldis. Nõuti isegi lisapala.

 

Vabal Laval: Siim Aimla Funk Band feat. Alika Milova, Eleryn Tiit ja Silver Laas programmiga „Respect the Funk”

Alika Milova (vokaal), Eleryn Tiit (vokaal), Silver Laas (vokaal), Siim Aimla (saksofon), Jason Hunter (trompet), Sten Valdmaa (tromboon), Paul Daniel (kitarr), Roland Jairus (bass), Artis Boriss (klahvpillid) ja Karl-Juhan Laanesaar (trummid).

Funk-stiil on meie tuntud saksofonisti, dirigendi ja pedagoogi soontes tuksunud ammu ja antud kavaga tegi ta kummarduse selle stiili raskekaallastele, alates James Brownist, Mi­chael Breckerist, Aretha Franklinist kuni Nils Landgrenini. Tulemit võib kuulata värskelt ilmunud heliplaadilt „Blind Date”, mida kontserdil esitletigi. Kuna kogu septett koos lauljate trioga oli tänu plaadi tegemisele üliheas vormis, said arvukad funky-sõbrad elamuse täie raha eest, kui nii võib öelda. Siim ise sai end aga näidata niihästi suurepärase, ka seda stiili valdava saksofonistina kui ka asjaliku kontserdivedaja/-juhi ja suhtlejana. Tulemuseks poolteist tundi heatempolist ja ebapõhjamaiselt temperamentset muusikat. Repertuaarivalik oli tehtud kõikide eelmainitud suuruste hittide seast. Solistidest võiks välja tuua kõik kolm lauljat; tunnustamata ei tahaks jätta ka instrumentaalsoliste Siim Aimlat, Jason Hunterit ja Artis Borissi. Keda lähemalt huvitab, kuulake albumit! Müts maha ka helimeeste ees — kogu helipilt oli veatu.

Siim Aimla Funk Band feat. Alika Milova, Eleryn Tiit ja Silver Laas programmiga „Respect the Funk”.
Siiri Padari foto

 

30. aprill

Fotografiska saalis: Kalle Pilli Quintet, „Lantau”

Kalle Pilli (kitarr), Keio Vutt (saksofonid), Joel-Rasmus Remmel (klahvpillid), Janno Trump (basskitarr) ja Ramuel Tafenau (trummid).

Tundub, et koroonaepideemia on muusikute produktiivsusele lausa väetavalt mõjunud, uusi plaate tuleb nagu Vändrast saelaudu. Ka Kalle Pilli Quintet esitles oma värskelt ilmunud, tõsi küll, juba oktoobris salvestatud ja ka kohapeal vinüülina saadaval olnud plaati „Lantau”. Kuna plaat oli äsja valminud, polnud ka mingit kahtlust ansambli heas mänguvormis, mis koosseisu vaadates pidanuks niigi selge olema. Nagu öeldud, olid esinejad tasemel ja plaadi sisu ümberjutustamise asemel soovitaksin asjahuvilistel see lihtsalt läbi kuulata. Esitlusel viibinud kuulajad jäid igatahes rahule.

 

Vabal Laval: Siiri Sisask ja Kristjan Randalu, „Lingua mea”

Siiri Sisask (vokaal), Kristjan Randalu (klaver), Carsten Netz (Saksamaa; saksofon, klarnet ja elektroonika), Petros Klampanis (Kreeka; kontrabass), Paul Wiltgen (Luksemburg/USA, löökpillid),  Linda-Anette Verte (viiul), Egert Leinsaar (viiul), Sandra Klimaite (viiul) ja Theodor Sink (tšello).

Kontserdiga tähistasid Siiri Sisask ja Kristjan Randalu oma koostöö kahekümnendat aastapäeva. Nende episoodiliselt toimiva koostöö tulemusel on ilmunud siiski juba kolm albumit: „Jälg” (2002), „Teine jälg” (2006) ja „Lingua mea” (2011). Plaatide ilmumise aastatel toimusid neil esitlustuurid Saksamaal, samas kui nende viimast plaati ei oldud Eestis veel kuuldudki. Nii oli igati sobiv teha seda koosluse 20 aasta tööjuubeli märkimiseks. Randalu filigraansed seaded toovad meisterlikult välja Sisaski laulude erilise tundeskaala varjundid ja ka tekstide (sh nii Uku Masingu kui ka Peeter Volkonski omade) tagamaad. Omapärase hääle ja maneeriga laulja on teinud koostööd erinevate koosseisudega, alates rokkansamblitest „Ruja” ja „Vitamiin” kuni  poistekoorini, ja salvestanud heliplaate nii teiste autorite kui ka oma muusikaga. Kristjan Randalu on viimastel aastatel nii süva- kui džässmuusikuna pidevalt pildil olnud. Meenutagem vaid, et tema musitseerimist võib kuulda rohkem kui 40(!) albumilt. Ka käesoleva kontserdi jaoks oli kokku kutsutud soliidne seltskond: keelpillikvartett, mida täiendasid pianist (loomulikult Randalu ise) ja  rahvusvaheline koosseis: Petros Klampanis (kontrabass), Carsten Netz (klarnet ja elektroonika) ning Paul Wiltgen (löökpillid). Kava koos mõningate kommentaaridega Siirilt ja Kristjanilt kanti ette uskumatu sisemise energiaga. Ma ei oska kommenteerida, kui palju oli Kristjan korrigeerinud palade seadeid võrreldes plaadistusega, aga need kõlasid vägagi kaasaegselt. Pianist ise ei püüdnudki nii väga silma paista, vaid leppis saatele vajaliku tausta lisamisega. Niigi suurepärase kava kirsiks tordil kujunes aga lisapalaks mängitud tuntud lastelaul „Igaühel oma pill”, mida tõlgendatigi sõna-sõnalt, st kõik muusikud said soolovõimaluse. Eriti huvitavad olid muidugi Kristjani ulatuslik improvisatsioon, kus ta sai näidata kogu oma meisterlikkust, ja Siiri veidi nagu tuva laulikute stiilis pikem soololõik. Kontsert oli mulle kindlasti üks selle festivali suuremaid elamusi.

Siiri Sisask & Kristjan Randalu ja bänd kavaga „Lingua mea”.
Teet Raigu foto

 

Fotografiska saalis: Marten Kuningas, programm „Bowie 75”

Marten Kuningas (vokaal ja kitarr), Erki Pärnoja (kitarr), Raul Ojamaa (kitarr), Peedu Kass (bass), Taavi Kull (klahvpillid) ja Kristjan Kallas (trummid).

See etteaste oli pühendatud popmuusika uuendaja, legendaarse David Bowie 75. sünniaastapäevale. Kõnealuses programmis tõid kuulajate ette oma nägemuse legendist tema suured fännid Marten Kuningas, Erki Pärnoja ja Miljardid: Raulo Ojamaa, Arvi Kull, Peedu Kass ja Kristjan Kallas, igati aktsepteeritav koosseis, kellelt on viimastel aastatel ilmunud kaks albumit. Kuna Bowie salvestas oma elu jooksul 27 albumit, oli repertuaari valik suur ja kava sai igati ülevaatlik. Paraku osutusid Bowie kingad kõnealusele koosseisule pisut suureks. Kuigi esitustele ei saa midagi ette heita, jäi just lauljal puudu Bowie’le omasest karismaatilisusest. Seega võis kuulda poolteist tundi suurepärast tantsumuusikat.

 

Fotografiska saalis: Artist Talk: Dirty Loops (Rootsi)

Kontserdiga tähistas Telliskivi Loomelinnak oma 8. sünnipäeva.

Minu andmetel oli tuntud rootsi bändi Dirty Loops oodatud Tallinna juba mitu aastat. Bändi moodustasid neliteist aastat tagasi Stockholmi Royal College of Musici tudengid: klahvpillidel Jonah Nilsson, bassist Hendrik Linder ja löökpillimängija Aron Mel­lergårdh. Praeguseks on
koosseisule lisandunud ka teine klahv­pillimängija, Kristian Krafting. Koostöös heliloojate ja produtsentide Andreas Carlssoni, David Fosteri ja Quincy Jonesiga (kes oli muide ka tunnustatud džässorkestri juht!) on bänd tõusnud nn klubimuusika kõrgliigasse ja esinenud kõikjal maailmas. Nende helikeel on segu popist-džässist-fusion’ist-funky’st ja r’n’b-st. Antud juhul tõusis esiplaanile küll funky. Imetlust äratab põhilaulja Jonah Nilssoni tohutu ulatusega hääl, mille ülemist registrit ta põhiliselt kasutab. Rahva sai bänd „pöördesse” juba esimese looga. Publik lahkus suuremas osas ülimalt rahulolevana.

 

1. mai

Vabal Laval: Saara Pius & band, „Pidu loomariigis”

Saara Pius (laul), Joel Remmel (klaver), Janno Trump (bass ja seaded) ja Ahto Abner (trummid).

Festivali viimane päev algas Tallinnas Vabal Laval meeleoluka perekontserdiga. Selle perenaine oli näitleja ja laulja Saara Pius, keda abistasid Joel Remmel, Janno Trump ja Ahto Abner. Saalitäis vägagi erinevas eas lapsi nautis koos vanematega üritust täiel rinnal. Vahva oli kuulda tuntud lastelaule džässipärases maitsekas esituses. Kindlasti harjutas see lapsi kuulama ka selliselt käsitletud harmooniaid. See on parim viis noori džässi helimaailmaga samm-sammult harjutada. Saara Pius on hea lastega suhtleja ja koostöö lastega sujus ka bändil suurepäraselt. Rahulolu üritusega oli üldine.

 

Vabal Vaval: Kenny Garrett & Sounds from the Ancestors (USA)

Kenny Garrett (alt- ja tenorsaksofon), Corcoran Holt (kontrabass), Rudy Bird (löökriistad), Vernell Brown (klaver) ja Ronald Bruner (trummid).

Kauaoodatud ameerika külaline, altsaksofonist Kenny Garrett sai džässilavadel tuntuks juba ligi 40(!) aastat tagasi. Pika aja jooksul on ta teinud koostööd paljude džässiikoonidega, nagu Miles Davies, Chick Corea, Duke Ellington, kui vaid mõned nimetada. Tal on olnud kaheksa Grammy nominatsiooni ja 2006. aastal võitis ta Grammy albumiga „Five Peace Band Live”. Kõnealusel kontserdil demonstreeris ta ka oma head süntesaatorimängu oskust. Seekordses kavas osutati erilist tähelepanu löökriistade mängijaile, keda oli koosseisus kaks — üks traditsioonilise trummikomplektiga ja teine, kes mängis põhiliselt conga’sid ja muid vähemkasutatavaid löökpille. Trummar Ronald Bruner demonstreeriski meile oma fantastilist mängutehnikat; talle oli antud ka ligi viie minuti pikkune soololõik.  Garretti kava paistis üldse silma pikkade kompositsioonidega: nii esitasid Garrett ja eelnimetatud trummar ligi poole kontserdi pikkuse soolodueti, mis sisaldas ka saksofoni ülipikka soolokadentsi. Kui kontsert oli põhiosas üles ehitatud vabaimprovisatsioonile, siis ülipikale kadentsile järgnenud  lõpulugu kaldus rohkem bebop’i valda. Täit tunnustust väärib Garretti oskus saada publik pihku meile suhteliselt harjumatu vabaimprovisatsiooniga. Siin tuli esile tema mitu aastakümmet lavakogemust. Aga ega sellise meistri mängu saagi sõnadega edasi anda, seda peab ise kuulma ja nägema.

 

Fotografiska saalis: Alfa Collective

Anett Tamm (laul), Kristen Kütner (trummid), Taaniel Pogga (klahvpillid), Robert Nõmmann (bass) ja Martin Petermann (trummid).

Pretensioonika nimega noortebänd Alfa Collective lõpetas festivali Fotografiska saalis toimunud osa. Nagu nad end ise reklaamivad, esitavad nad eklektilist džäss-funk’i ja kunstpoppi, mida iganes nad selle all ka silmas ei peaks. Ansambli eestvedajaks on tänavu noore džässitalendi auhinna võitnud Anett Tamm. Veel lisavad nad endi iseloomustamiseks: „Tänaseks on ansambel suundunud eksperimentaalsematele radadele, segades julgelt žanreid ning kombineerides džässmuusikat elektrooniliste elementidega.” Julgelt ja pretensioonikalt öeldud! Nende eelmisel aastal ilmunud plaadi põhjal nimega „Hello Egg”, mille lugusid ka sellel kontserdil mängiti, seda väita siiski ei julgeks. Lugude pealkirjad (näiteks „Katkise koorega muna” või „Okastega muna”) eeldaksid sügavamat filosoofilist sisu, mida nii noorelt autorilt ei eelda. Kuid lugudel iseenesest midagi viga ei olnud. Kitarrist Kristen Kütner mängis paar huvitavat soolot ja oli teisigi ilusaid hetki, kuid tervikut kontserdist ei tekkinud. Kohati olid näha traagelniidid ja midagi, mis selle mosaiigi kokku liitnuks (kui mitte võtta arvesse aeg-ajalt tantsu keerutavat Anetti), ei leidnud. Liigitaksin nende muusika lihtsama nimega „seisundite muusika” kategooriasse.

 

Vabal Laval: Cyrille Aimée (Prantsusmaa)

Cyrille Aimée (vokaal ja looper), Laurent Coulondre (klaver), Lex Warshawsky (bass) ja Yonatan Rosen (trummid).

Festivali lõpetas samuti kaua oodatud prantsuse lauljatar Cyrille Aimée. Nagu tutvustuses öeldakse, on ta laulnud end prantsuse tänavakohvikutest Broadway lavadele. Ja sinna ei saa teatavasti mitte ainult ilusate silmade eest! Tema kavas leidus kõike: head laulu, scat’i¹, osavat looperiga tegutsemist ja ka täiesti arvestatavat kitarrimängu oma laule saates. Kõike seda tegi ta teatava huumori ja loomingulise mõnuga, mis nakatas ka publikut. Siin kehtib sama, mida kirjutasin Kenny  Garretti kohta:  seda on võimatu sõnades edasi anda, seda peab ise kuulma ja nägema. Väärikas ja tujuküllane lõpp 33. „Jazzkaarele”.

Seekordne festival tuleb lugeda õnnestumiste hulka ja seda mitte ainult tippesinejate tasemest lähtudes. Siin näen ma meie noorema džässmuusikute põlvkonna suurt teenet: nende tase on tohutult tõusnud, ulatudes juba rahvusvahelise tipptasemeni; neid on põhjust kuulama tulla. Erilist heameelt tegi tõsiasi, et ka meie president leidis oma pingelises töögraafikus aega külastada kahte festivalikontserti.

 

Kommentaar:      

¹ Scat-laul on improvisatsioonilises džässis populaarne ja sageli kasutatav laulmisviis, kus sõnade asemel kasutatakse rütmiliselt sobivaid silpe, nende tähendusele tähelepanu pööramata.