TEISITI…
August, 2022Eesti muusika päevad 16.–24. IV 2022
Kas mäletate eesti luuletajaid, neid igiammuseid? 1919. aastal kirjutab Henrik Visnapuu oma „Kolmandas kirjas Ingile“, et midagi on teisiti: „See aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti…” Luuleread jätkuvad, Visnapuu lausa hõiskab ja laulab ekstaatiliselt, loetleb, mis kõik tulemas on: „…naeru, linde, lilli’t hoi! Ja päikest, meeletumalt päikest ”, ning lisab: „Paar prahvakut veel rõõska äikest: Mürr-mürr!“
Ka tänavused Eesti muusika päevad kandsid alapealkirja „Teisiti”. Elav ja tundeline oli see festival tõepoolest.
Sõnal „teisiti“ on mitmetine tähendus. Festivali „majakene“ oma muusikaliste vormide ja „arhitektuuriliste” lahendustega jättis helge ja rõõmsa mulje. Ja kui argipäev võib taas tuua nukraid hetki, on Visnapuul lohutuseks öelda: „Ja öö on ainult väike valgusring.” Nii mõnelgi kontserdil tekkis mul soov Visnapuu kombel hõisata ja rõõmustada, hüüda ja elada kaasa eesti luulele ja muusikale. Luulet on eestlased ikka armastanud ja elamusliku muusika põrkumist tumedate sündmustega on kogetud sajandeid. Eesti rahva „elutantsu” tuletati meelde ka The Bright Future Ensemble’i kontserdil Arvo Pärdi keskuses 23. aprillil, kus põimusid ajalugu ja tänapäev. Ansambli [Anna-Liisa Eller (kannel), Taavi Kerikmäe (süntesaatorid, elektroonika, theremin), Dan Laurin (plokkflööt, Rootsi/Eesti) ja Anna Paradiso (klavessiin, Rootsi/Itaalia) ettekandes avanes kuulajaile keskaeg ananüümsete autorite teostega „Trotta“ (1340) ja „Constantia“ (kogumikust „Codex Faenza” (u 1300), lugu Leipzigi lähedalt Liebertwolkwitzist pärit barokiajastu organistist, muusikaliste traktaatide autorist, heliloojast, poeedist ja advokaadist, oma noorusest kümme aastat kaptenina Põhjasõtta jätnud David Kellnerist (1670 — 6. IV 1748). Muu hulgas tegutses Keller ka Turus ja hiljem Stockholmis (organistina), Tartus (õppis Åbo Akademis ja Academia Gustavianas), Tallinnas (Niguliste kiriku organistina aastail 1701–1702) ja astus läbi Pärnustki.1 Arvo Pärdi keskuses kõlas tema „pärl” aegade hämarusest, Visnapuu luuletusest mitte just vähem ekstaatiline „Chaconne”, mis võis valmida juba Liivi- või Eestimaal, aga ilmus trükis mõnevõrra hiljem, kui Kellner oli juba ametis Stockholmis organisti ja kellamängijana. Nüüdismuusika poolelt põimusid ajalooliste teostega kaks esiettekannet: Britta Byströmi (snd 1977) „Off on a comet” (2021) ja Helena Tulve (snd 1972) „Was it Light?” (2019). Just selliste üllatavate kombinatsioonidena tasubki üles ehitada massiivseid ja ressursimahukaid festivalipanoraame.
The Bright Future Ensemble koosseisus: Anna-Liisa Eller (kannel), Taavi Kerikmäe (süntesaatorid, elektroonika, theremin), Dan Laurin (plokkflööt, Rootsi/Eesti) ja Anna Paradiso (klavessiin, Rootsi/Itaalia) esinemas Arvo Pärdi keskuses. EMP 2022.
Rene Jakobsoni foto
Tänavuse, väga avatud festivali alapealkiri „Teisiti“ võimaldas mitmekülgset lähenemist festivali programmile. Selle sõna tähendusväli avaneb aga vastavalt kuulaja või muusiku lähenemisnurgale ja varasemale kogemustepagasile. Ka korralduslikus mõttes erines festival paarist varasemast: esiteks oli taas võimalus esitada ja kuulata kontserte tavapärases kontserdiolukorras. (Meenutagem, et aasta tagasi toimusid Eesti muusika päevad vaid virtuaalselt, kaks aastat tagasi ajaliselt hiljem ning enne seda olid nad seotud „World Music Daysi” kontseptsiooniga. Nii et lähiajaloo vaates oli 2022. aasta festival igati teistmoodi üritus.
Klavessiinist nüüdismuusika kontekstis oleks vaja kindlasti kirjutada mõni ulatuslikum kirjatükk. Ka nüüd oli klavessiin olemas 19. aprillil Arvo Pärdi keskuses: sümfooniliselt mahuka sooloklaveri õhtuga alustas festivali Tallinna üritusi pianist Irina Zahharenkova, kelle esituses kuuldi Tõnu Kõrvitsa teose „Kuutõusu laulud” klavessiinile esiettekannet.
Klavikordi kasutamisest nüüdismuusikas pole varem olnud põhjust rääkida. Esimese hooga võib tunduda, et see instrument kõlab kontserdisaalis üsna kehvalt ja eeldab vaikset keskkonda, publiku süüvimist helimaastiku vaiksema ja tasasema kõlaga varjundirikkasse ääremaasse. EMPil aga ilmutas see näiliselt vaikse ja hapra kõlaga instrument end õige mitmel õhtul. See armas, valdavalt 16.–18. sajandil kasutusel olnud instrument on tõusnud meil esile klavessiinifestivalide aegu. Klavikordi kõla võis nautida veel ka The Bright Future Ensemble’i kontserdil Taavi Kerikmäe esituses, siis küll näiliselt vanamuusika valda kuuluvas teoses — kui värskelt võib vahel tunduda mõni arhailine partituur! —, ja Tatjana Kozlova-Johannese uue heliteatriteose „Söövitab. tuhk” ettekandel Ene Naela tundlikus interpretatsioonis.
Mitu EMPi kontserti andsid tervikliku elamuse, korrastatud kava ning mõtestatud interpretatsiooniga kaemusliku kogemuse. Nii võib õnnestunuks pidada Eesti Filharmoonia Kammerkoori koostööd akordionist Momir Novakovićiga 21. aprilli kontserdil Eesti Arhitektuurimuuseumis. Mõnes mõttes küllaltki lihtne põhimõte esitada vahelduvalt a capella koorimuusikat ja akordioni soolorepertuaari võimaldas kooril valmistada ette väiksem kogus esiettekandele tulnud vokaalteoseid ja samas pakkuda publikule teatavat variatiivsust: kontserdikavas oli õhku ja ruumi, et erinevad heliloojad esile pääseksid. Eesti muusikamaastik on viimasel ajal muutunud; ka kohapealse „materjali” ja ressurssidega saab korraldada rahvusvahelise haardega festivali, sest mitmed siin tegutsevad muusikud ja heliloojad on pärit teistsugustest kultuuriruumidest.
Ansambli The Bright Future Ensemble koosseisu kuulub lisaks meie interpreetide paarile Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe ka juba festivalilt „Ceciliana” tuttav abielupaar: eesti juurtega Dan Laurin (Rootsi) ja Anna Paradiso (Rootsi/Itaalia). See on omamoodi hea tähelepanek, et nii varajase kui ka nüüdismuusika kuulajad on sageli eksperimenteerimishuvilised ja uudishimulikud ning miks siis mitte neid kahte kokku tuua, luua muusikalooline kaar ja tekitada väitlus selle üle, kas nüüdismuusika ikka on nii omaette nähtus, nagu vahel väidetakse. Ansambli kontserdi kaassõnas on öeldud, et see „ühendab endas hääli, mis ei ole varem kunagi koos laulnud. Kadunud traditsioonidest pärit instrumendid ärkavad [meie] kaasaegses dialoogis uuele elule.” Kohtumiselt ühel Rootsi festivalil alguse saanud teos „Was it Light?” Helena Tulvelt, kes samuti on alati tunnistanud oma sidet varasema ja senini elavalt hingava muusikatraditsiooniga, sh gregoriuse koraali sügava allikaga, oli siinkohal igati sobilik valik. Nii palju vanamuusikat, kui seda tõi oma kavaga sisse The Bright Future Ensemble, ei ole Eesti muusika päevadel just tihti kõlanud, aga see sobitus kenasti festivali kavasse ja kontserdipaika, Arvo Pärdi keskuse saali. Kontserdi ülesehituses mängis oma osa ka tantsuline element; kasutati niihästi varajasele kui ka nüüdismuusikale loodud tantse, mis oma dramaatilise ülesehituse ja narratiivse vaheldusrikkusega sobiksid hästi muusikateatri ja miks mitte ka tantsuteatri materjaliks. Pärast 14. sajandi anonüümse autori teose „Trotto” esitust pöördus Dan Laurin publiku poole ja tuletas meelde, et meie puhul tavapärane mugavas pehmes toolis muusika kuulamine oli tol ajal tundmatu.
Nüüdismuusika kontekstis on ju ka varem esitatud varajast muusikat ning loodud stiliseeritud uudisteoseid varajase muusika instrumentidele; niisamuti on varajase muusika teosest saadud inspiratsiooni täielikult uue helipoeemi loomiseks. Meenuvad näiteks Arvo Pärdi, Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüüri ja Helena Tulve varasemad teosed. Eestis on Hortus Musicus ja Vox Clamantis hoidnud läbi aegade üleval traditsiooni, mille kohaselt varajase muusika interpreedid esitavad nüüdismuusikat, kasutades tihti ka varajase muusika instrumente või iseloomulikku vokaalikäsitust. Samuti on astunud selles suunas samme Irina Zahharenkova, kes on tegelnud põhiliselt varajase või klassikalise muusika repertuaariga, kuid on nüüd teinud tutvust ka eesti heliloojate uudisloominguga. Üks esimesi selles vallas oli Lauri Jõelehe looming, nüüdsetel Eesti muusika päevadel võis aga nautida juba täispikka kava klaverile või klavessiinile loodud teostest, neist enamus esiettekanded. Huvitaval kombel ei mõjunud Bright Future Ensemble’i varajase muusika näited mitte tagasivaatena minevikku, vaid värske avanguna järgnenud esiettekannetele ning ulmelise reisina olevikku, kui mitte tulevikku. Avanes igavikuline teispoolsus.
Pärast varajase muusika näiteid oli võimalik tutvuda rootsi helilooja Britta Byströmi loominguga. Laurin keskendus ümber Byströmi teose „Off on a comet” ulmelisele maailmale kandle ja theremin’i rütmilisel taustal. Rõõmsalt pulseeriv muusika jättis ruumi ka poeesiale. Klavessiini ja kandle dialoogis esines hetki, mis meenutasid nii mõndagi ansambli Una Corda nüüdismuusika kontserti ja Mirjam Tally heliloomingut. Meile tuttavat Una Corda helipilti värvisid theremin ja plokkflööt. See oli tore viide rajale, mille on sisse tallanud trio Una Corda oma maitseka valikuga eesti heliloojate uutest teostest. Uusi teoseid kuulates meenus erksalt, et meil on olemas pikaajaline kandle ja klavessiini mängimise traditsioon ning et nende instrumentide omavahelist pingestatust ja võimalikke helimustreid on heliloojad juba pikemat aega saanud uurida ja katsetada. The Bright Future Ensemble’is mängib kaks duot: pigem varajase muusika poole kaldu Dan Laurin ja Anna Paradiso ning Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe. Viimaste helisulamis on juba duo varasematel aegadel ühinenud varajane ja nüüdismuusika ning kirja pandud muusika ja improvisatsioon. Uut kvartetti selle täies koosseisus oli võimalik kuulata just Britta Byströmi ja Helena Tulve teoste esiettekannetel. Neid kahte uut teost ühendas mõttelaad, mis heitis õhku terve kaskaadi küsimusi. Vastused, kui neid loo jooksul üldse anti, olid pigem avatud ja mitmeti tõlgendatavad.
Britta Byström.
Arne Hyckenbergi foto
Jätkuvalt on maailmas juba tunnustust leidnud heliloojaid, kelle looming ei ole veel jõudnud eesti publikuni. Seda võib tõdeda ka juba 1977. aastal sündinud Britta Byströmi puhul. Byström alustas trompetimängijana ja õppis kompositsiooni Pär Lindgreni ja Bent Sørenseni käe all. Tema muusikat on mänginud BBC sümfooniaorkester, Gürzenichi orkester, Detroidi sümfooniaorkester ja Rootsi Raadio sümfooniaorkester, solistidest Malin Broman, Rick Stotijn, Radovan Vlatković ja Janine Jansen. Tal on ette näidata hulgaliselt auhindu: 2014. aastal pälvis tema vioolakontsert „A Walk After Dark” (solist Ellen Nisbeth) Brandenburgi biennaalil Da Capo auhinna; 2016. aastal võitis ta Ameerikas maineka Elaine Lebenbomi naisheliloojate mälestusauhinna, jmt. Byströmi „BBC Promsi” tellimusteos „Parallel Universes” Royal Albert Halli 150. aastapäevaks tuli esiettekandele 2021. aasta augustis, esitajad BBC Philharmonic ja dirigent John Storgårds. Byströmi olulisemate helitööde seas on veel „Many, Yet One” (2016), mille tõid esiettekandele Detroidi sümfooniaorkester ja dirigent James Gaffigan, ning topeltkontsert „Infinite Rooms” viiulile/vioolale, kontrabassile ja orkestrile (kirjutatud solistidele Malin Bromanile ja Rick Stotijnile), mis sai 2020. aastal Stora Christ Johnsoni auhinna. Byströmi muusika kohta on kirjutatud, et ta pöörab tähelepanu kõlale ja selles on impressionismile omast tundlikkust.
Byströmi uus teos „Off on a comet” on inspireeritud Jules Verne’i samanimelisest ulmeromaanist (pr k „Hector Servadac”, 1877). Byström kujutab seal komeedi poolt kaasa haaratud Maa väikesele tükile jäänud nelja inimest, The Bright Future Ensemble’i liikmeid. Teoses on kokku üksteist osa, millest EMPi raames kõlasid viis esimest: „Luule ja maavärin”, „Kummalised muutused”, „Saladuslik meri”, „Veenus [on] ohtlikult lähedal” ja „Vastamata küsimused”. Teose kaassõnas esitab helilooja järgmisi küsimusi: Miks on päeva ja öö vaheldumine lühenenud kuuetunniseks? Miks on ida ja lääs pooled vahetanud? Mis on see tundmatu planeet seal taevas Kuu lähedal? (See osutub Maaks.) Ulmeline ja seikluslik taust võimaldab helilooja sõnul luua humoorika atmosfääri neljale päikesesüsteemis rändajale. Teos algas rütmikalt: Dan Laurin soleeris plokkflöödi meeldiva tooniga klavessiini, süntesaatori ja kandle pulsseerival toel. Teose esimese poole tantsuline rütmikus seostus tantsunäidetega 14. sajandist. Järgnevate osade jooksul näitas helilooja ka oma poeetilisemat ja tundeküllasemat külge.
Mulle meenus 2010. aasta, mil tähistati laialdaselt Robert Schumanni 200. sünniaastapäeva ja valmis Helena Tulve teos „Mondnacht” („Kuuvalge öö“) J. von Eichendorffi sõnadele sopranile ja kandlele, mille tellis Düsseldorfi festival. Mäletatavasti oli ka selle teose teemaks valgus, seda nii valgusallika mõttes kui ka eksistentsiaalsemas tähenduses. 2022. aasta jaanipäeva aegu esietendus Helena Tulve uus dokumentaalne loodusooper „Hundid“ Mecklenburgi Riigiteatris. Nüüd korraks veel David Kellnerile mõeldes tundub, et saksa ja eesti kultuuriruumi vaheline tunglemine kestab ajast aega. Kuid tagasi Helena Tulve loomingu juurde! Omamoodi muusikateatri teoseks kujunes ka tema neljale mängijale kirjutatud „Was It Light?” („Oli see valgus?”, 2019). Teose kaassõnas on kirjas küsimused Theodore Roethke nägemuslikust luuletsüklist „The Lost Son” („Kadunud poeg”):
Oli see valgus?
Oli see sisemine valgus?
Oli see valgus valguse sees?
Helena Tulve.
Marco Giugliarelli foto
Teose alguses kõlab see originaalkeeles instrumentalistide esituses. Mind on alati lummanud, kui kammermuusika kontsert astub oma rangetest piiridest välja ja avardab oma ruumi ja temaatikat. Just midagi sellist juhtus sellel kontserdil. Eksperimenteerimine vormiga õnnestub ainult tänu muusikute heale koostööle, täpselt paika pandud kavale ja huvitavate autorite helimaailmade kõrvutamisele. Rakurss on tihti see, mis timmib paika viimased niidikesed, et teosed avaldaksid kuulajale uudset mõju. Tulve on oma teose kaassõnas viidanud selle loomisajale, 2019. aastale, mil ta olevat tundnud, et „enne suuri muutusi ja dramaatilisi sündmusi oli midagi rahutut ja isegi ähvardavat juba õhus”. Need aimdused on ta omil sõnul muusikasse kudunud.
Teose alguses kõlavad, edaspidi tooni andvad sügavad registrid, mis on saavutatud peamiselt elektrooniliste vahenditega, olid heas mõttes ootamatud ja keskendusid kõlatämbritele. Samas leidis kuulaja teosest ka Tulve tuttavamat poolt: talle iseloomulikult filigraanseks lihvitud kammermuusikat, väga head instrumenditunnetust kandle ja klavessiini ning nende dialoogide puhul, mis omakorda viitasid Tulve varasematele teostele. Ansamblist tulenevalt on uus teos kirja pandud küllaltki haruldasele koosseisule: klavessiin, plokkflööt, kannel ja süntesaatorid, mis ilmselt ei lase teost tavapärastel ansamblitel oma kavasse võtta. Samas annab just selline instrumentide kooslus teosele omapärase värvingu, näiteks loob plokkflöödi naturaalne, puidust kumav mõnus tämber teose kõlafaktuurile siduva soojuse. Teose esimeses osas esitavad instrumentalistid (kaassõnasse kirja pandud) teksti, mis toob sisse teatava muusikateatri elemendi. Kuid edasi areneb muusika ka ilma sõnalise sosistava tekstita, püsides puhtalt kõlaliinidel, kammermuusikaliselt keerukal suhestatusel. Teos on omamoodi jutustav, paeluvalt ulmeline, pakkudes lisa ka õhtu esimeses osas kõlanud rootsi autori ulmemaailmadele. Samas on hetki, mil Tulve kammermuusikaline paleus on täiesti karge ja minimeeritud, piirdudes vähese helimaterjaliga. Teisal leiame viiteid jaapani bambusflöödi shakuhachi pärandile. Paralleel shakuhachi’ga tekib kindlasti plokkflöödi soojast tämbrist ja Dan Laurini varajase muusika interpretatsioonist läbi imbunud, väga loomulikust ja süvitsi minevast musitseerimislaadist. Siin on mõtisklusi, mis on peaaegu improvisatsiooni piirimail, ja seda üllatavamad on sel hetkel dialoogi astuvad elektroonilise nüansiga helid, mille tämber pärineks otsekui ulmefilmide klassikast.
Tundub, et helilooja ainsaks piiranguks teose kirjutamisel ongi olnud neli mängijat; edasi laseb ta kuulajal oma fantaasiakeerdudest üha uuesti üllatuda, hoides teda samas dramaturgiliselt sidusa liini kütkes. Teose üldisele tõsisele suunitlusele vaatamata leiab siit ka heliloomingulist lustimist ja piiramatut fantaasiarikkust; tagasi pole hoitud õieti millegagi.
(Järgneb.)
Viide:
1 Kenneth Sparr 1997. David Kellner — A Biographical Survey. Stockholm, Sweden. — http://www.tabulatura.com/davidkellner.pdf
