PÕLVEST PÕLVE

September, 2022

Vestlevad Enn Keerd ja Renate Keerd

Renate Keerd ja Enn Keerd augustis 2022.

Renate Keerd (R. K.): Meie telefonivestlused algavad enamajaolt minu küsimusega „Tsau, mis möllad?” ja siis sa naerad mahlaka südametäie või siis vahel alustad juttu hoopis ennetava hõikega: „Et mis ma möllan, jah?!” ning seejärel arutame maailma asju ikka pikalt ja laialt. Ma ei hakkakski traditsiooni murdma ja küsin ka praegu alustuseks: „Mis möllad?”

Enn Keerd (E. K.): Mis ma siin möllan, kütan meile õhtuks tünni.

R. K.: Ma laotan meile teki siia murule, kas sobib, kui pikutame ja räägime siin?

E. K.: Sobib-sobib.

R. K.: Jube imelik on selle diktofoniga…

E. K.: …eks ta muidugi on.

R. K.: Aga proovime, hakkame siis kohe karmauhti pihta ja vaatame, kuhu välja jõuame.

E. K.: No proovime, aga ma pean tünnil silma peal hoidma.

R. K.: Mõtlen siin, et kui linnakodus näen sind valdavalt lugemas, siis suvekodus sa jälle muudkui toimetad. Siin saad oma sisemise maalooma valla päästa. Aga kuidas sa üldse puhkad ja laed ennast?

E. K.: Ma ei teagi, kas lugemine on puhkus, see on pigem selline vajadus, ma tõesti ei oska ilma lugemata üldse olla. Kui see nüüd mingil põhjusel ära võetaks, oleks küll päris karm (jääb mõttesse). Siin loen ka vähemalt tund-kaks päevas kindlasti, selle aja ikka leian. Kuigi jah, siin on kogu aeg midagi teha. Pikk tööde nimekiri on kogu aeg kuklas. Mis on ka muidugi omamoodi puhkus, aga on ka töid, mis lihtsalt tuleb ära teha.

R. K.: Aga kuidas sul see meeletu luge­mishuvi tekkis?

E. K.: Ma ei tea, kas lapsepõlves õhtune muinasjuttude ettelugemine või… Ma ei mäletagi, mis see esimene impulss võis olla, aga kindlasti mängis olulist rolli ka see, et raamatukogu oli siinsamas käeulatuses.

R. K.: Nojaa, aga see on ju valikute küsimus. Paljudel on raamatukogu käeulatuses, aga nad lähevad sealt laia kaarega mööda.

E. K.: Aga seda ei saagi kuidagi määratleda, kuidas see tekkinud on. Juba noorest peast sai tõesti palju loetud, aga lavakasse jõudes sain aru, et mu lugemus oli küll suur, kuid suhteliselt kaootiline. Kuigi kooli kirjandusõpetajad olid väga head, sai just lavakas see lugemine kindlama suuna. Eriti just koos kõigi muude õppeainetega — kirjandusloo ja kunstiajalooga. Lavakool oli mulle ikka väga suur üldkultuuriline maitsekoolitus.

R. K.: Sa oled ka meeletu ajaloofanaatik ja peaaegu nagu elav entsüklopeedia. Kust sinu ajaloohuvi üldse välja kasvas?

E. K.: See lihtsalt on minuga lapsepõlvest saati kaasas käinud, see asjadest aru saamise vajadus.

R. K.: Kas sul seda tunnet ei tekkinud, et tahaks hoopis ajalugu õppima minna?

E. K.: Ikka, muidugi, see oli mul teine valik. Aga lavakas olid varem eksamid.

R. K.: Mida siis täpsemalt?

E. K.: Ma oleksin tahtnud arheoloogiat õppida.

R. K.: Arheoloogiat?!

E. K.: Jah, aga ma kardan, et see oleks päädinud sellega, et kõige muu kõrval oleks pidanud õppima 5–6 aastat mingit kommunistlikku saasta ja seda pärast teistele õpetama. Palju üldse oleks muuks võimalust olnud? Eks see arheoloogia oli selline soovunelm, aga tegelikult ma ju ei tea, kuhu see oleks viinud.

R. K.: Kas sind huvitas siis reaalselt asjade väljakaevamine?

E. K.: Nojaa, juba lapsepõlves kaevasin kõik kraavikaldad üles, lihtsalt et leida mingeid vanu asju ja uurida, kust need pärinevad. Ma arvan, et sinagi oled pärinud selle kire tuhnida mingites vanades asjades. (Naerame mõlemad.)

R. K.: Mina? Kus ma tuhnin?

E. K.: No pööningul. Leiad isa vana päeviku.

R. K.: Tõsi jah, nii oli. Kusjuures see on mul siiani alles, sinu esimese klassi päevik. Tundus väga arhailine ja märkimisväärne leid. Tõesti, minu lapsepõlves oli seal Himmaste pööningul ikka väga palju põnevat.

E. K.: Lapsepõlves oli pööning ju põhiline salapärane koht, kus käia. Ka sõprade ja tuttavate pööningutel sai kolamas käidud ja ikka igasuguseid imeasju leitud. Isegi padruneid leidsime. Sõda polnud ju toimunud üldse eriti kaua aega tagasi. Minu sünnist ju kümme aastat ainult.

R. K.: Niimoodi polegi ma seda teadvustanud…

E. K.: Jah… Aga kui ajaloost üldisemalt rääkida, siis ajalugu saab ju mitmeti näha. Ei ole paremat näidet kui jüriöö ülestõus. On olemas akadeemiline seisukoht ja siis on olemas Juhan Luiga seisukoht, kes näeb seda absoluutselt teistmoodi. See ongi pööraselt põnev, kuidas kõike saab nii erinevalt vaadelda ja tõlgendada.

R. K.: Aga teatrilembus? Hakkasin nüüd mõtlema, et ega me polegi rääkinud, kuidas see sul üldse alguse sai. Sa elasid ju Himmaste külakeses Taevaskoja juures. Mis seal üldse oli ja mida ei olnud?

E. K.: Ega seal mingit suurt kokkupuudet teatriga olnudki. Ma olin ikka täiesti maalaps. Meie teater oli ujumine, metsas käimine, jalgpall, kalalkäik. Ahja jõgi oli meie kalameka, veetsime seal tunde.

Aga meenub reedene teatriõhtu, teleteater. Vanasti võeti enam-vähem kõik lavastused üles ja näidati teles. Neid ma ikka vaatasin. Ja algkooli päevil käisime päris tihti Intsikurmus mingitel vabaõhuetendustel. Ju need mingid rahvateatrid olid. Hüppasime kolhoosi keskuse juures kastiauto peale ja…

R. K.: Kastiauto?

E. K.: Jah, tavalise veoauto. Enamasti oli see parajalt ülerahvastatud. Aga see pole veel midagi; Endlasse tööle tulles vanemad näitlejad ikka rääkisid — kui nooremad kaeblesid, et buss ajab vingu sisse —, et nemad omal ajal käisid kastiautoga ringreisil, et mis praegu viga.

R. K.: Ah ringreisil veoautoga?

E. K.: Jajah, trupp sõitis etendusi mängima veoautoga. Ma ei tea, kas seal oli mingi palakas ka peal, aga niimoodi olla sõidetud, vähemalt nii nad rääkisid.

Aga n-ö päris teatriga puutusin ikkagi kokku Vanemuises, keskkooli ajal. Kooli ajal sai küll niisama komejanti ja paroodiaid tehtud, see oli kuidagi elementaarne, veres.

R. K.: Aga kas sa suudad fikseerida, mis oli sinu jaoks selline esimene totaalne raputus teatrivallas?

E. K.: See oli ülikoolis — Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan”. Tõeliselt mõjuv tükk oli see ikka! See oli vapustav elamus.

R. K.: Aga mis seal vapustas, mäletad?

E. K.: Seal oli kõik mingis sünergias: lavakujundus oli kuidagi kosmiline, mängustiil väga erinev realistlikust mängulaadist, ja see muusika… Kõik oli nagu põhja keeratud, värve seal kokku ei hoitud. Võib-olla praegu enam üldse ei hindaks seda, aga omal ajal oli ta nii teistmoodi… Kogu tervik oli igatahes võimas, ega muud sõna olegi.

R. K.: Läksid lavakooli otse pärast keskkooli, Kaarin Raidi kursusele. Kas mäletad tema mingit konkreetset õpetust või kreedot, mis sind kuidagi saatma on jäänud?

E. K.: Ma ei oska öelda, kas just kreedo, aga talle oli ääretult tähtis mingi tõetunne või orgaanika. Ta ise õpetas ja oskas intuitiivselt väga hästi eraldada võltsi…, selline esmane orgaanika oli talle kohutavalt tähtis.

Mulle väga meeldis tema töötamise stiil. See oli pehme ja leebe, vahel ka humoorikas. Kui me lollusi tegime, ega ta ei hoidnud end siis ka väga tagasi, naeris ja muigas. Aga see ei olnud kunagi solvav. Ta ei halvustanud kunagi kedagi, ta oli väga delikaatne. Selles mõttes oli meil ikka kerge; ma ei kujuta ette, kui oleks sattunud kellegi juurde, kes oleks sind isiksusena kuidagi…

R. K.: …lõhkunud?

E. K.: Jah.

R. K.: Kursusejuhendajast sõltub ikka väga palju.

E. K.: Absoluutselt.

R. K.: Miks sa just Pärnu Endla oma koduteatriks valisid?

E. K.: Esiteks, see oli kõige ligemal Lätile, mis oli su emale Agitale väga oluline argument. Kaarin Raid ütles ka, et kui Pärnu kutsub, mine kindlasti, et Pärnu on kihvt ja et tema on Pärnu patrioot. Ingo Normet oli siin ikka väga võimekas peanäitejuht ja Endla oli üldse väga heas kirjas. Mäletan, kuidas Ingo küsis, et kas olen juba otsustanud ja kuidas linn tundub. Ega see linn mulle erilist muljet ei olnud avaldanud. Siis Ingo ütles: „Tead, käi mere ääres ära.” Näitas veel tee kätte ja lisas, et pärast räägime edasi. Ja siis ma sain aru… Kui poolteist tundi hiljem uuesti kohtusime, siis ütlesin, et jah, ma tahan siia tulla.

R. K.: Meri rääkis su ära.

E. K.: Jah, kõik need pargid, see eriline mereõhk ja meri ise. Kõik see lumm oli ikka täielik.

Aga kui Normetist rääkida, siis üks asi on see, et ta oli väga hea lavastaja, aga oluline oli ka tema hariv või valgustuslik missioon. Ta tiris meid pidevalt Moskvasse ja Peterburi etendustele ja viis meid oma tuttavate kunstikogujate juurde keelatud maale vaatama.

R. K.: Keelatud maale?

E. K.: Jah, kunstnikke, kes olid nõukogude ajal põlu all, Kandinsky ja Malevitš näiteks. Lisaks ta ju veel organiseeris oma tükkide esitusi nii Peterburis kui Moskvas. Neil teatrireisidel nägime nii palju, toona õnnestus ju see Võssotski Hamletki ära näha.

R. K.: Atsaa, ja kuidas siis oli?!

E. K.: Kuidas ma nüüd ütlen… Selline hästi emotsionaalne, minu jaoks natuke liiga lärmav ja liiga emotsionaalne ehk, praktiliselt karjuvates toonides. Pärast Eestis nägin Viidingu kehastatud Hamletit, kes minu meelest oli palju sümpaatsem.

R. K.: Nojah, aga selle kurioosumi said vähemalt ära näha.

E. K.: Seda küll, jah. Einoh, ikka selline moodne teater, väga uuenduslik, Hamlet teksapükstes ja kitarriga. (Naerame.) Ljubimov veel lavastas, Tagankal.

Ja Ingo algatas ju ka sellise loengusarja, mis tol ajal oli ainulaadne. Meil käis kuus korra ikka väga põnevaid kujusid: Lennart Meri, Peeter Tulviste, Georg Meri, Runnel, Vahing, kõik ei tulegi kohe meelde. Tutvusringkond oli tal ikka meeletult lai. Nii et Ingo oli, jah, selline rahvavalgustaja.

R. K.: Väga kihvt, seda ma üldse ei teadnud. See kõlab nagu praegu oli Von Krahli Akadeemia.

Ent algusaastatest rääkides — kas ma mäletan õigesti, et sa töötasid noore näitlejana mingi aja ka lavamehena?

E. K.: Jah, ligi kümme aastat. See oli toona mu vaba valik, lisa teenimise eesmärgil. Ega see kerge olnud ja paljud polnud nõus seda tegema, mõnele käis see ehk ka väärikuse pihta. Mind kutsus Peeter Kard, kes lisaks sellele, et ta oli väga muhe inimene, oli ka väga hinnatud ja kogenud näitleja. Tema oli seda juba mõnda aega teinud; ta oli sel ajal umbes 38-aastane, mis toona tundus ikka väga soliidne vanus juba.

R. K.: Kuidas see töö praktikas välja nägi?

E. K.: Kui oli väljasõiduetendus, siis tuli palju varem kohale minna, dekoratsioonid auto peale tõsta ja etenduskohta sõita, kohale jõudes see kõik maha laadida ja lava üles ehitada, siis tükk ära mängida ja pärast etendust, kui teised sõitsid bussiga kenasti koju, lava maha võtta, dekoratsioonid auto peale laadida ja Pärnusse sõita ja siis jälle kõik maha laadida. Koju sai tunduvalt hiljem kui normaalsed inimesed, isegi busse ei käinud enam. Aga see oli ikka arvestatav palgalisa, üks kolmandik palgast tuli juurde.

R. K.: See on selline asi, mida praegused noored ei kujutaks ettegi.

E. K.: Siis olid teised ajad. Alati tegin mingeid lisatöid; küll olen peete kasvatanud, küll võsa raiunud.

R. K.: Võsa raiunud, kus?

E. K.: Audru kandis. Anti aga kirves kätte, kraave puhastamas käisin. Igasugused kooliteatrite ja stuudiote juhendamised tulid juba hiljem. Agita tegi ju samamoodi lisatöid, küll juhtis ekskursioone, küll tegi õpilasmalevat.

R. K.: Siit jõuamegi Agita, sinu abikaasa ja minu ema juurde, kellel oli soov Läti piirile lähemale saada, tema on ju lätlanna. See teie kokkusaamise lugu on ka üle mõistuse ilus.

E. K.: Ikka täiesti pöörane, jah.

R. K.: Üks teie elu alustalasid, mis sai alguse juba keskkoolis.

E. K.: Jah, see juhtus nii, et Agita isa, kes oli Koknese kooli direktor, ja minu kooli direktor Põlvas said kuskil Moskvas konverentsil tuttavaks. Ma ei teagi, kumb selle ettepaneku tegi, et teeks sõprusfestivali — vist isegi Agita isa ehk, kes pikas perspektiivis korjas ikka tuliseid süsa oma pea peale. (Naerab.)

Kõigepealt käisid nemad oma kooliga festivalil Põlvas. Siis jäi tütarlaps mulle silma ja järgmisel aastal läksime meie sõprusfestivalile Koknesesse ja nii me…

R. K.: …ja nii see festival nüüd kestab teil siiamaani!

E. K.: Jah, festival kestab siiani. (Naerame.)

R. K.: See on nüüd väga üldine küsimus, aga mis sind teatri juures paelub? Mulle nii väga sümpatiseerib see, et sa käid ka ise palju teatris.

E. K.: Mulle lihtsalt meeldib teater. Aga tegemise koha pealt: üks asi on loominguline eneseteostus, aga ei saa alahinnata ka seda, et sind ümbritsevad sinuga sarnased inimesed. Mõnega saad paremini läbi, mõnega halvemini, ja on erinevad arusaamad teatrist, aga nad on ikkagi ühte tüüpi inimesed. Nad on ikkagi omad. Või kui on üks lavastustrupp, siis ükskõik kas sa oled seal sees näitlejana või lavastajana, see moodustab mõneks ajaks mingi ühtse terviku, mingi mikroorganismi, milles on tohutu vägi. See ikka väga seob.

R. K.: See on nii äge, et teater sütitab sind siiamaani ja igas mõttes. Aga kas sa vahel ära ka väsid?

E. K.: (Paus.) Einoh, kõigest väsib. Elust väsib ka ju… Eks ta ikka niimoodi lainetena käi: vahepeal väsid ja siis jälle tahad väga teha. Aga niimoodi pole veel väsinud, et üldse ei tahaks teha.

R. K.: Aga oled sa siis…

E. K.: …elu mõtte leidnud? (Naerame.)

R. K.: Just, neid teemasid me ikka käsitleme: et kuhu sa praeguseks siis jõudnud oled?

E. K.: Ütleme nii, et ma pole ise oma mõtlemisega selles vallas kuigi kaugele jõudnud, alati olen pidanud raamatud appi võtma. (Rõkkav naer.) Eks kõik teooriad ja uskumused ole täis vastuoksusi ja igaühel on mingi oma tõde seal, aga ega ma seda küll ei saa öelda, et see küsimus oleks nüüd saanud vastuse, et miks me siin oleme ja mis meid pärast ootab.

R. K.: Aga mida sisetunne ütleb?

E. K.: Sisetunne ütleb nii, et ma kardan eksida. Sisetunnet võib kujundada natuke ka soovmõtlemine, sest alati saab ju igast materjalist välja võtta selle, mis sulle sobib. Ega mingit garantiid ei ole, aga vähemalt mulle tundub, et me oleme osa mingist suuremast loomeprotsessist või on vähemalt potentsiaal, et meist saavad osalised selles loomeprotsessis. Et see inimese elu ei ole ainult ajalik viiv sünni ja surma vahel. Kõige lihtsam oleks öelda, et see mõte ongi ikkagi areng. Aga ega me ei tea, kuhu see areng välja viib.

R. K.: Eks see olegi inimteadvusele lõpuni hoomamatu, lõpmatuse printsiip kui selline.

E. K.: Jah, ja pealegi on see nii ääretult lai teema, et seda me praegu küll lahata ei jõua.

R. K.: Tead, mul tuli praegu meelde, kuidas ema rääkis, et kui teil siin suvilas need suured hiired sisse murdsid ja kodu rüüstama hakkasid ja kui nad lõksu jäid, siis sina matsid iga hiire valge lina sisse mässitult maamulda ja panid igaühele kaasa kommi. See oli lihtsalt nii liigutav.

E. K.: Jah, eks need lõksud olid ka alles viimane samm, aga no mis sa teed ära, miski muu ei mõjunud. Kommi või pähkli panin jah, või mis tal see viimane söömaaeg oli. See on elementaarne hauapanus. Nad toimetasid nii kavalalt, et ma alguses mõtlesin, et see on ainult üksainus seltsimees, kes mind niimoodi tillitab ja petab. Ta oli minu silmis juba geenius ja austusest selle geniaalse olendi vastu pidin ta vähemalt matma väärikalt. Aga hiljem selgus, et ta ei olnud ainukene taibukas, neid oli mitu, ja ega siis teiste suhtes saanud vähem lugupidav olla.

R. K.: See on nii ilus. Kas võin selle sisse jätta?

E. K.: Tee, nagu ise heaks arvad. (Karjatab.) Ma olen ikka täielik idioot!

R. K.: Mis nüüd?!

E. K.: (Joostes.) Unustasin uue laari puid alla panna, nii me kütame seda tõesti kümme tundi! (Jookseb puukuurist puid tooma.)

R. K.: Kuule, aga see puukuur on küll sinu täielik pühamu!

E. K.: Mis pühamu, see on pigem sinu kui kõrvaltvaataja arvamus, et ma seal nii palju aega veedan. Tegelikult on asi selles, et mulle meeldib, kui asjad on korras. Ja seal peab ka olema oma kord, kas või kõige elementaarsem, et värskemad puud peavad olema tagapool, kuivemad eespool.

R. K.: See on ikka galerii mõõtu, ja kõik on paigas nagu kellavärk.

E. K.: Ma pean ju teadma, kus mu tööriistad asuvad.

Siinkohal avab ema, kes on meie vestluse ajal jõudnud käia linnas turul, osta lopsakaid juurikaid ja valmistada meie teadmata imelise hautise, majaukse ja hüüab sisendusjõuliselt: „Palun sööma!” Ja kuna ema sõna on püha, siis saab meie vestlus siinkohal puntki. Millest pole hullu, sest ilma diktofonita vestleme nagunii edasi ja tõtt-öelda, nagu hiljem selgub, on lubatud 15 000 tähemärgi asemel tähemärke üle 50 000, nii et tütar peab ette võtma suure „kääritöö”, mis üle mõistuse raskeks osutub. Aga tsiteerides tegelast isa lavastusest „Võikõllane üü”, mis on ühtlasi ka tema lemmiktsitaat, siis „Elu on, nagu tema on”.

„Elu on, nagu tema on.”
Harri Rospu fotod

Üles kirjutanud RENATE KEERD