KUNST ON ELU, FILM ON UNENÄGU
September, 2022Mind kutsus BFMi kunstiajalugu õpetama Jüri Sillart. Olime head sõbrad juba 1968. aastast, kui Jüri oli minu mehe, operaator Anton Muti assistent filmi „Katused ja korstnad” juures. Meid sidus armastus kino ja kunsti vastu. Jüri teadmised klassikalisest kunstist olid muljetavaldavalt sügavad. Sama sügav oli tema veendumus, et filmitudengitele kunstiajalugu õpetades tuleks lähtuda järgmistest tõsiasjadest: filmikaadril on samasugune nelinurkne ruumiväli nagu maalil, filmikaadri ja uusaja maaliruumi kompositsiooni loomisel on palju ühist ja kujutavat kunsti peaks käsitlema just sellest seisukohast. Mida saaks kunstiteostest eeskujuks võtta, kuidas sõlmida neid ühisosi ja kuidas seda filmiajaloos juba tehtud on? Me arutlesime ka lihtsalt niisama — näiteks et massistseenide seadmisel saaks prantsuse klassitsistidelt õppida, kuidas täita ruum kolmekümne figuuriga nii, et mulje jääks nagu sajast. Arvan, et Jüri arusaamu oli kujundanud õppimine Moskvas VGIKis (Üleliiduline Riiklik Kinematograafiainstituut), kus kunstiajalugu peeti pildikultuuri üldise vaimsuse tundmise ja praktiliste oskuste omandamise oluliseks allikaks ja abivahendiks. Ta tavatses naljatada, et kõik üliõpilased peavad läbi käima Rembrandti koolist, kui tahavad jõuda inimhinge sügavuste kujutamiseni kinematograafilises chiaroscuro’s ehk valguse ja varju tehnikas.
Kinol on muidugi omad spetsiifilised väljendusvahendid, kuid kunstist saadud otseseid või kaudseid mõjutusi, n-ö visuaalseid tsitaate, taaslavastamist kasutatakse juba alates tummfilmidest. Nagu on kirjutanud meediateoreetik Lev Manovich („The Language of New Media”, 2002, eesti keeles 2012), on tänapäeva filmikunst oma kunagistele eelkäijatele visuaalselt lähemal kui varasem, sest nüüdisaegne digiteerimistehnoloogia on andnud võimaluse filmitud materjali mitmeti täiendada, säilitades samas fotograafilisele salvestusele iseloomuliku pildirealismi ja lisades plastilisuse, mis oli varem võimalik maalikunstis ja animatsioonis.
Kunstiajalugu on õppekavas kohustusliku üldainena I kursusel. Õpetamist alustades mul väga selget plaani ei olnud, pigem teadsin, mida pole vaja. Näiteks kunstnike elulugusid, igasugu koolkondi, tekstide ja aastaarvude pähetuupimist. Stiilides ja sajandites peab aga orienteeruma. Pidin vaatama, et uut lähenemist otsides kunstiajaloost filmiajalugu ei saaks. Otsustasin, et programm peab piirduma Euroopa kunstiga ja oleks alates renessansist — kui võeti kasutusele tsentraalperspektiiv — maalikeskne. Esmalt teeks selgeks üldised kompositsiooni, valguse, värvi kasutamise arengud, inimese kujutamise põhimõtted, alastuse ja seksiteema kasutamise, mida on nii kunstis kui filmis ohtralt: mis sõnumeid see kannab; kus lõpeb esteetika ja erootika pöördub pornoks. Muidugi ei saa mööda antiik- ja keskaja arhitektuurist, kus pandi paika hoonete universaalsed konstruktsioonid, proportsioonid ja rütmid ning ehitati hüpnootiliselt mõjuvad pühakojad. Elame ju oma igapäevaelu klassikaliste sammaste, kaarvõlvide ja katedraalide vahel, sellele tähelepanu pööramata.
See oleks vundament, reeglite pakett, kuidas tehti või tehakse — et tuleks ka mõistmine nn käsitööoskuste möödapääsmatusest, ükskõik mis laadi loominguga ka tegu poleks. Kunstiteoste sisusse aga süüviks sissevaadetega ajaloolistese stiilidesse mingi nurga alt. Mööda ei saa siin filosoofiast, müütidest, religioonist, ajastu vaimust, kommetest, atmosfäärist, ilusa ja inetu esteetikast, traditsioonidest ja nende murdmistest, mis kõik aitavad jutustada ja mõista kujutatavat. Sest lood, mida jutustatakse maailmast ja inimestest, on siiski see iva, mille pärast kunstiajalugu õpetada ja õppida. Ja pilte tuleb näidata väga-väga palju. Niimoodi paika pandud struktuuriga hakkasin pihta ja see on püsima jäänud, sest võimaldab teha optimaalseid valikuid. 60 akadeemilist tundi pole just palju mingi tervikliku, kompaktse pildi loomiseks. Teatava lootuse panin ka teiste humanitaarainete lisandumisele, nagu filosoofia, kirjandus ja eriti religioonilugu. Kahjuks on see viimane, kunstiajaloole ülivajalik aine õppekavas hoopis hiljem. Üliõpilaste teadmised kas või kristlusest on aga enamasti nullilähedased. Tuli nutitada, kuidas sellest teadmistetühimikust välja pusida, ja nii valisin ma kristliku kunsti kaanoni teema, mida andis lühidalt käsitleda, et tudengeid mitte hulluks ajada. Pealegi on kaanon kui selline eri kunstiliikides üks ajatu vorm.
Kõige põnevam ja inspireerivam on olnud otsida ja uurida suurte kunstnike kuulsate teoste kasutamist mitte vähem kuulsates filmides. Tarkovski, von Trier, Kubrick, Hitchcock, Sousa, Pasolini, Tarantino, Jarman, Greenaway jt on klassikud, kelle filmides on kunstiteosed kuidagi kogu aeg kohal, silmaga tabamatus ajalisuse ja vaimsuse ühtsuses. See, kuidas nad interpreteerivad vanu maale või paigutavad neid oma narratiividesse, andes neile ühtlasi uue mõõtme, on lihtsalt vaimustav. Ausalt öeldes ongi see kursus just kunstiajalugu filmitegijatele — et nt rääkides loengus Düreri „Apokalüptilistest ratsanikest”, saab kohe tuua näite Tarkovski „Ivani lapsepõlvest”. Või arutada Bruegheli maali „Jahimehed lumel” fenomeni: mis see on, mis paneb mitmeid lavastajaid just seda maali kasutama? Ja kui ootamatult intrigeerivalt käib Luis Buñuel ringi Leonardo da Vinci ikoonilise „Püha õhtusöömaajaga” filmis „Viridiana”. Esmalt kopeerib ta maali kompositsiooni stoppkaadrina ja oma näitlejatega, siis staatika lõpeb ja kõik tegelased nagu zombistuvad, hakates möllama ja lõhkuma. I kursus teeb oma maalifilmi peaaegu samadel printsiipidel. KUMU ekspositsioonist valitakse üks vana olustikuline maal rohkete tegelastega mingis ruumis. Filmipaviljoni ehitatakse üles selle maali 3D-interjöör ja pannakse paika kostüümides tegelased ja esemed. Valgus ja värvid seatakse analoogiliselt maaliga. Ühel hetkel läheb kõik liikvele ja süžee areneb mingis uues, spetsiaalselt selleks kirjutatud suunas. Need filmid on ikka olnud naljakad ja vaimuka puändiga. See on väga lahe ja meeldib mullehirmsasti. Saadud kogemust võib pidada omamoodi maaliruumi sees käimiseks. Kunagi ütles üks tudeng, et pärast maalifilmi tegemist vaatab ta kõiki pilte hoopis teise pilguga ja et kõige rohkem üllatas teda, kui põhjalikult kunstnikud oma tööd läbi mõtlevad — pole ühtegi objekti, detaili, nurgakest, mis oleks üleliigne või millel poleks tähendust.
Ajas tagasi vaadates on mul olnud väga palju üliõpilasi, meeles on aga ikka viimased lennud. See on paratamatus, sest puutume kokku hämaras klassis, kus mina olen nagu püünel, aga kursus, kõik koos, kuulavad, vaatavad ja mõnikord ütlevad sõna sekka, kui olen neid selleks ärgitanud. Vahel mõtlen, et kunstiajalugu võetakse vist rangelt akadeemilisena ega julgeta tunnis piuksugi teha. Aga kui eksamitööna esitatakse kirjalik analüüs vabalt valitud kunstiteosest, ollakse oma arvamuses julged. Seda etappi ootan alati põnevusega, sest tudengite valikud on seinast seina ja üllatavad oma ebakonventsionaalsusega. Juhtub, et kunstnik on mulle täiesti tundmatu või siis uuritakse videomängu fooniks maalitud pilti. Siinkohal tuleb märkida, et tudengite kirjutamisoskus läheb aastatega üha paremaks. Nooremal põlvkonnal tundub olevat õppimiseks tublisti motivatsiooni, neil on suus mitmed keeled ja on ka korralik üldharidus. Nad on ringi rännanud, väga paljud mängivad heal tasemel pille ja laulavad, nende maailmapilt on laiem. Kevaditi, just siis, kui mul lõpuks näod ja nimed on kokku läinud, saab kursus läbi ja tuleb lahku minna. Iga kord tunnen kahetsust, aga mis parata, jääb üle vaid lehvitada ja öelda: kohtume kinos! Nojah, päriselt ära nad silma alt ei kao, sest ma saan nende õppetöid vaatamas käia ja me näeme ka igasugu üritustel. Hea on vaadata, kuidas noored, kes pole Jüri Sillartit ise kunagi näinudki, hoiavad au sees Püha Jüri päeva traditsiooni. Ühtsustunne, oma kursuse vaim paistavad silma. Mulle tundub, et kooli ajal tekivad mõttekaaslaste grupid, need sidemed ei katke ja tööd tehakse koos ka edasi. Mul läks süda soojaks, kui nägin Triin Ruumeti filmis „Päevad, mis ajasid segadusse” lippamas ringi paljusid tema kursusekaaslasi. Ja neid jagus ka kaamera taha.
Olen olnud BFMiga seotud selle tegevusaja teises ja kolmandas etapis. Suur kummardus loomulikult neile, kes filmiõpetusele aluse panid — nende visioon ja entusiasm olid nii suured, et ületasid tollased väga nadid tingimused. Kooli asukoht Mustamäel oli muidugi samm edasi, aga küll see oli kõle, nõukaaegse hingusega maja! Oma majas Tallinna Ülikooli kampuses loksus filmiõpe paika, kuigi hoone ehitati kohe liiga väike. Selle ees on arhitektuuriliselt võimas sissekäik, mis meenutab kinoekraani, ja laiad tõusvad paraadlikud trepid, kus punase vaiba tseremooniaid korraldada. Maja nimi Nova väljendab suurepäraselt seda uuenemist, mis eesti filmis põlvkondade vahetumistega on toimunud. Iga kord, kui keeran Narva maantee kangi alt kooli siseõuele, tuleb hinge pidulik tunne, mis pole kümne aastaga kadunud. Nagu läheks templisse.
Kahju, et Jüri Sillart ei näinud uut maja ja kooli arenemist. Õppekavades on paljugi tema nägu ja tegu — asju, mida ta kavandas juba omal ajal Mustamäe majas. Siin ma kohtusin ka õppekoordinaatori Ly Pulgaga, keda teadsin küll juba filmimaailmast. Ly on erakordselt ilus inimene ja fantastiline kolleeg. Alati rõõmus, lahke, empaatiline, hoolitsev. Kõik need aastad olen enne loengut Ly juurest läbi astunud, saanud sealt mingi turvatunde, et kõik on ok. Tal oli liigutav komme saata mind aeg-ajalt auditooriumi ukseni. Mustamäel oli Ly kabineti kõrval Sillarti kabinet, kus sai pikemalt juttu ajada, kui aega leidus. Tollal oli suitsetamine ruumides juba keelatud, aga Jüri istus lahtise akna all paksu sigaretisuitsu sees, mis nagu nimbus ümber ta pea hõljus. Ta võttis õppetooli juhtimist väga kirglikult — filmiharidus pidi olema ülikooli vääriline, erialaõppele lisaks igasugu humanitaariat. Eks katsetades läks ta vahel ka üle võlli. Ükskord pidasime maha sellise dialoogi:
Mina: Misjaoks sa nii palju igasugu kultuuri ja ajaloo aineid ühele kursusele kokku oled kuhjanud? Tudengid vaaguvad selle all.
Jüri: Mis palju? Vähe. Ega me nupulevajutajaid koolita.
Mina: Hea küll, aga ladina keel on täiesti liiast, ajaraisk. Niigi on palju õppimist ja isiklikku elu tuleb ka elada.
Jüri: Mingit isiklikku elu pole olemas. Tuleb täiega pühenduda eneseharimise raskele tööle, kuigi õpid elu aeg ja sured lollina.
Mina: Aga kust siis lood tulevad, kui elu pole?
Jüri: Milleks siis fantaasia on? Ja üldse pole vaja iga kuradi banaalset seika filmima hakata; enne tuleb kahe kõrva vahele ka midagi panna.
Eks ta rääkis tudengitele sama juttu. Tanel Toom on meenutanud, et esimese kooliaasta lõpuks oli ta kaotanud kõik oma sõbrad ja tuttavad. Mustamäe aegadest on Jüriga seotud veel üks tore lugu. Näitasin loengus slaide antiikskulptuuridest. Ühe tundmatu kreeka filosoofi pildi juures ütles keegi klassist: „See on ju nagu Sillart.” Järgmine oli Rooma keiser. „Jälle Sillart,” kostis hääl. Kõik elavnesid ja hakkas lõbus. Jüril oli tõepoolest see kuulus, sirge ninaga kreeka profiil, krässus juuksed ja lopsakas habe, sarnasus oli ilmne. Ta teadis seda ise ka väga hästi. Naer ja jutuvada kasvasid, korraga läks uks lahti ja Sillart astus sisse. Ta olevat koridori kuulnud, et käib mingi trall. Kuulas põhjuse ära, kõkutas siis veidi oma katkendlikku naeru, tõstis käe nagu oraator ja ütles: „Mina, kreeka filosoof, Rooma keiser, koolipapa ja teie alandlik teener ütlen: kunst on elu, film on unenägu, esimest pole teiseta ja teist pole esimeseta. Sic, ab hinc, just nii, siitpeale või midagi sinnapoole.” Ja läks oma kuulsa punase salli lehvides minema. See ladinakeelne tiraad oli pikem, olen unustanud.
Elvira Mutt arhiivifilmide festivalil Bolognas.
Erakogu foto
