EESTIKEELSE FILMIHARIDUSE ALGUSEST
September, 2022(Avaldame veidi lühendatult uuesti filmihariduse 20 aasta juubeliks kirjutatud
meenutuse.)
1970. aastaist oli Eesti Kinoliidus korduvaks kõnede teemaks eestikeelse filmihariduse vajalikkus, kuid kahekümne aasta jooksul midagi konkreetset ette ei võetud. Teatrierialasid õpetati Konservatooriumi lavakunsti kateedris, peda kultuuriteaduskonnas ja Viljandis, kuid filmiõpetus puudus Eestis täiesti.
1970. aastate lõpul ja 1980. algul tegime Mark Soosaarega Eesti Kinoliidus noorte filmipäevi, kus pidasime loenguid ja näitasime filmiklassikat, et aidata filmihuvilistel noortel valmistuda Üleliidulisse Filmiinstituuti astumiseks. Tollal oli VGIK ehk Moskva filmikool ainuke koht, kus Eesti noored said õppida filmierialasid. Suur osa Mait Mäekivi ja Rein Kotovi põlvkonda kuuluvatest eesti filmitegijatest on saanud julgust ja tuge just neist entusiasmi pealt tehtud koolitustest. Kuid kahe noore inimese ühiskondliku aktiivsuse peale ei saanud ju rajada süsteemset koolitust. See oli vaid ajutine lahendus. 1980. aastate teisel poolel hakkas Moskva kooli pürgijate hulk vähenema ja fosforiidisõjast alates ei tahtnud Eesti noored enam üldse minna Venemaale õppima. Eriharidusega filmitegijate juurdekasvu tekkis auk.
Teinud operaatorina kuus mängufilmi, jõudsin ma 1985. aastal Leida Laiuse kõrval lavastajadebüüdini filmiga „Naerata ometi”. Siis tegin „Vaatleja”, „Sireniki kroonika” ja „Halastajaõe” ning tundsin, et tahaksin end läänes veidi harida. 1991. aasta esimese poole olin USAs ja külastasin seal mitmeid ülikoole. Tollal oli filmiõpe viiekümne kolme Ameerika ülikooli õppekavas. Kuid tavaülikoolides oli filmiõpetus enamasti filmiklubide tasemel õpetatav teoreetiline aine. Vaadati filme, arutleti veidi ja õpiti analüüsima, kuidas need tehtud on. Ainult viies ülikoolis tundus filmiõpetus olevat tõesti kõval tasemel. Need olid Ameerika Filmiinstituut ja California Ülikool Los Angeleses ning New Yorgi, Chicago ja San Francisco ülikoolide filmiosakonnad.
Mul õnnestus külastada kahte filmikooli; Ameerika Filmiinstituut jättis oma õpetusmeetodiga väga tugeva ja karmi mulje. Esimesele kursusele võeti seal igal sügisel kakskümmend neli tudengit, kuid teisele kursusele pääses neist vaid kaheksa. Õppetöö oli nii tihe, et kuu aja jooksul said tudengid vabaks vaid ühe nädalavahetuse. Kuid õpetamas käisid selles koolis Hollywoodi profid ja rahvusvahelise tippklassi meistrid. Paljud neist tudengeist, kes ei pääsenud edasi teisele kursusele, said võimaluse Hollywoodi stuudiotes assistentidena praktiseerida ja tublimad neist võeti ka päriselt stuudiotesse tööle. Nii oli isegi loominguliselt mitte kõige andekamatel noortel võimalik saada ametialane väljaõpe praktilise filmitegemise käigus. Ja enne 70. aastaid oligi see läänemaailma filmitööstuses traditsiooniline tee filmitegijaks pürgimisel.
Kui Ameerikast Eestisse tagasi tulin, mõjus siinne olukord masendavalt. Internatsid laamendasid tänavatel ja peagi leidsin end Raadio- ja Telemaja ümbritsevatelt barrikaadidelt. Kolme augustiöö jooksul, kui me Pihkva dessantlaste tanke ootasime, süvenes minus veendumus, et Eestisse on vaja luua oma filmikool, sest nüüd tõesti ei lähe enam ükski eesti noor Venemaale õppima. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine andis tohutu annuse positiivset energiat ja olin kindel, et nüüdsest võetakse kõik uued ja iseseisvale riigile vajalikud algatused rõõmuga vastu.
Filmikooli õppekava panin kokku neljast eeskujust lähtudes. Programmi klassikalise aluse võtsin Moskva Filmiinstituudist. Selle venekesksust ja liigset politiseeritust parandasin Pariisi filmikooli La Femis, Berliini Filmiakadeemia ja Ameerika Filmiinstituudi kavade eeskujul.
Eesti filmikooli idee ja uue õppekavaga läksin haridusministeeriumi. Seal öeldi mulle selgelt, et siin, Eestis pole kellelegi vaja mingit filmi- ja meediakooli. Eesti Kinoliidu moraalsel toel jätkasin võimaluste otsimist. Käisin Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonnas Margus Tuulingu jutul. Ta kuulas mind huviga, kuid ütles, et mingeid rahalisi võimalusi selleks pole. Ja et kui saaks uue eriala käivitada ilma lisarahata, siis tema küll toetaks mu ideed. Läksin Pedagoogilise Instituudi rektori Rein Virkuse juurde ettepanekuga vähendada kultuuriteaduskonna seitsme eriala kohti ühe tudengi võrra ja vabanenud kohtadega käivitada täiesti uus eriala, eestikeelne filmikoolitus. Virkusele idee meeldis ja vastav otsus kuulutati ka välja. Ruumi õppetööks ja kinosaali kasutamise õiguse saime Kinomajalt ja nii oligi näiliselt võimatu asi liikuma lükatud. Kuid ilma rahata ei saa ju kutsuda õpetajaid ega teha ühtegi õppefilmi. Pealegi tahtsin ma palju õpetajaid kutsuda välisriikidest, et kogu koolitus ei jääks provintslikult piiratuks. Kirjutasin Avatud Eesti Fondile mitu projektivarianti ja lõpuks kutsuti mind eestikeelse meediakooli ideed kaitsma Georg Sorosi esindajate ette. Olin uue kooli vajadused põhjalikult läbi mõelnud ja arvutanud ning tundsin end kõrge komisjoni ees üsna kindlalt. Ja ennäe imet, saingi oma hullule ideele tarkade meeste toetuse! Õpetuse käivitamiseks, minimaalse aparatuuri ostmiseks ja õpetajate kutsumiseks määrati ettevõtmisele 7000 dollari suurune stipendium.
1992. aasta suvel reklaamisin uut eestikeelset filmikoolitust Sirbis ja veel paaris ajalehes ning olin rõõmus, kui sisseastumiseksamitele tuli 68 noort inimest üle Eesti. Kutsusin sisseastumiskomisjonis osalema ärksamad ja ühiskondlikult mõtlevad filmitegijad. Viie eksami sõelast sai läbi 12 noort vanuses 18–26 aastat. Kaheksa parimate tulemustega tudengit hakkasid pedast stipendiumi saama ja ülejäänud pidid maksma väikest õppemaksu, vist 400 krooni semestris. Üldaineid kuulasid tudengid peda auditooriumides, kuid kõik filmi puudutavad loengud toimusid Kinomaja teise korruse saalis. Esimesel semestril olid filmierialade loengud eestikeelsed ja õpetajatena tegutsesid paljud tollal Eestis aktiivselt filmiga tegelevad inimesed. Kui algkursused olid läbitud, pidid tudengid tegema oma esimese filmi. Selleks oli ette nähtud 8–10-minutine mustvalge tummfilm, mille stsenaariumi pidi kirjutama tulevane režissöör. Parimad lood võeti üles 35-mm mustvalgele filmilindile, keskmised lood filmiti 16-mm filmile ja mõned tööd tehti ka Super-VHS-videole. Saatsime mõned tööd ka rahvusvahelisele tudengifilmide festivalile Moskvas ja Rainer Sarneti „Merehaigus” võitis seal parima kursusefilmi preemia. Hiljem sai „Merehaigus” ülemaailmsel lokaaltelevisioonide olümpiaadil Taanis veel hõbeauhinna, edestades terve hulga professionaalide töid. Selline tunnustus innustas tudengeid paremini õppima ja tekitas ka mõnusa loomingulise konkurentsi. Teisel poolaastal tulid meile õppima ka mõned noored välismaalt: kaks Kanadast, üks Saksast ja üks Belgiast. 2. semestrist alates hakkasin kutsuma õpetajaid välismaalt. Algul Venemaalt ja Soomest, siis Rootsist, Inglismaalt, Prantsusmaalt, USAst ja Kanadast. Kokku käis meil kolme aasta jooksul 24 välisõpetajat seitsmest riigist. Eestist käis 1. lennu tudengeid õpetamas kolme aasta jooksul kokku 29 inimest.
Kolme aasta jooksul tegid tudengid kokku 23 filmi pikkuses 5–28 minutit ja parimad neist said ka mitmetel rahvusvahelistel tudengifilmi festivalidel tähelepanu osaliseks. Prantsusmaal Rouenis toimuval Põhjamaade filmifestivalil 1994. aastal tunnistati meie kooli õppetööde valik kõige huvitavamaks Põhjamaade filmikoolide hulgast.
Võimatuna tundunud ettevõtmine oli kandnud head vilja. Kuid seda veidram oli uue ja eduka algatuse järjekindel ignoreerimine Eesti Haridusministeeriumi poolt kuni 1995. aastani. Õppetööde tegemiseks ei saanud me Eesti riigilt ega Pedagoogikaülikoolilt mitte ühtegi krooni! Kõik õppetööde tegemiseks vajalikud rahad ja materjalid hankisime mina ja tudengid ise erinevaist heategevusfondidest. Meid abistas kolmel korral Avatud Eesti Fond, kahel korral Eesti Rahvuskultuuri Fond, kino Sõprus juures perekond Kase juhtimisel tegutsev heategevusfond, Võsu vallavalitsus ja veel mõned maakonnad, kust olid pärit meie tublid tudengid. Paar õppetööd ja viis diplomifilmi tehti Eesti Telefilmi tõhusal toetusel. Tallinnfilmi labor ilmutas meie tudengite materjale soodushinnaga. Nii pika aja tagant ei tule kõik heategijad enam meeldegi, kuid fakt on see, et Eesti esimene filmitudengite lend leidis kiiresti kolleegide ja publiku tunnustuse ja kümnest lõpetajast seitse töötab siiamaani edukalt filmis ja televisioonis. (—) Võib öelda, et esimene külv on tublit vilja kandnud.
Mina väsisin 1996. aastaks rahade otsimisest ja filmiõpetuse käigus hoidmisest ära ja läksin Siberi taigasse „Karu südame” jaoks võttepaiku otsima. Kuid Pedagoogikaülikooli katuse all jätkas filmitegijate koolitamist kaheksa aasta jooksul Rein Maran ja pärast teda Jüri Sillart. Concordia eraülikoolis juhatas viis aastat meediahariduse andmist Hagi Šein. Nende koolide ühendamisel loodi 2005. aastal rahvusvaheline Balti Filmi- ja Meediakool. (—)
