FILMIHELI HARIDUSE ESIMESED KOLM AASTAKÜMMET

TIINA ANDREAS, heli - ja dublaažirezissöör

Nagu iga tehnoloogiaga seotud valdkond nii on ka filmiheli ise, ja seega ka selle õpetamine teinud viimase kolme­kümne aasta jooksul hüppeid ja pöördeid.

Esimene helioperaatorite/helirežissööride õpe oli kui õpikute virna otsas ulpimine ääretus ookeanis, otsides oma unistuste maad, kus leiduks kas või mõnigi filmitegija, et kõike teoorias omandatut oleks võimalik praktikas järele proovida.

1998. aastal alustanud kursus kutsuti ellu eelkõige suurest võtteplatsi helirežissööride (tolleaegse nimega helioperaatorite) puudusest filmitööstuses ja õppeainete kooslus toetas suuresti seda suunda. Õppe täitsid peamiselt teoreetilised loengud, mis toimusid valdavalt Tallinna Ülikooli Laia tänava hoones. Õppeainete skaala oli avar, alates helifüüsikast ja psühho­akustikast kuni erialase arvutiõpetuseni. Õppekavas oli praegusega võrreldes ääretult palju erialaspetsiifilisi tehnilisi ained. Kuna filmi- ja helisalvestustööstus kasutas alles magnetlinti ja ka kinofilmi heli salvestati filmilindile, oli oluline kogu tehnoloogilist jada mikrofonist kuni filmikoopiani süvitsi mõista. Kogu asjakohase helifüüsikat puudutava teabe jagasid tudengitele Tehnikaülikooli elektrotehnika õppetooli õppejõud. Sealsamas toimusid ka laboratoorsed tööd, mis paneksid tänased tudengid ilmselt kulme kergitama. Eriala toetavaid loenguid pidasid ka Kunstiakadeemia ja Muusikaakadeemia õppejõud.

Et hariduse omandamine ei toimuks ainult laua taga istudes, andis õppetooli juht Rein Maran endast parima, et hankida ülikoolile piisavas koguses võimalikult kaasaegset portatiivset helitehnikat, et tudengid saaksid salvestamise protsessi ikkagi ka praktiliselt harjutada. Andmaks sellele tegevusele vähegi jumet, kasutati ära Laia tänava hoone teiste õppeosakondade tegevusi ja hiiliti aeg-ajalt ka muusikute harjutusklassidesse heli salvestama või tantsijate balletitundidesse lausa filmima, et seal poomimikrofoniga heli fookusesse püüdmise „koreograafiat” harjutada. Õppematerjalideks olid valdavalt ingliskeelsed raamatud ja eri­alaajakirjad. Vähesed, tol ajal veel lapsekingades internetist leitavad artiklid prinditi välja ja jagati kodutöödeks.

Kuna ülikoolil puudus võimekus rajada tudengite koolitamiseks spetsiaalset helistuudiot, toimus kogu filmiheli järeltöötluse õpe esimesel aastal, siis veel filmitootmise ettevõttena tegutseva filmistuudio Tallinnfilm heliosakonnas Harju tn 9, pärast Tallinnfilmi hingusele minekut 1999. aasta lõpus aga juba filmide helindamisele spetsialiseerunud erastuudios Film Audio. Film Audio oli helitudengite õppebaasiks kuni Tallinna Ülikooli Nova hoone valmimiseni septembris 2012 ja seda kõike pro bono, missioonitundest ja filmiheli loojate tuleviku nimel.
Kuigi õppeaineid oli palju, samuti ka õppejõude, ihkas hing ikkagi rikastada noorte teadmisi infoga laiast maailmast ja seda kontaktõppena otseallikatest. Rahaliste vahendite puudumisel tuli leida mõni välismaine helirežissöörist entusiast, kes oleks nõus tulema heast südamest Maarjamaale töötuba läbi viima. Imekombel viis saatus mind kokku USA helimehe Allen Schaafiga, kes seiklejanatuurina oli kohe valmis talle eksootilisse Eestisse nädalaks õpetama tulema. Alleni visiit rippus juuksekarva otsas, sest vahetult enne planeeritud saabumist toimus New Yorgis traagiline 11. septembri terrorirünnak. Olime noortega südames leppinud, et see töötuba seekord siiski ei toimu, kuid sõnapidaja mehena oli hr Schaaf varsti siiski Eestis, kaasas palju uudset tehnikat ja põnevaid teadmisi.

III lend. Vasakult: Tiina Andreas, Allen Schaaf, Mihkel Kadak, Anneli Sander, Ivar Tohvelmann, Olger Bernadt, Kaur Klaamann, Rasmus Nurk, Martin Vinkel, Horret Kuus, Ants Andreas ja Raul Aan Film Audio helistuudios 2001. aastal.

Meeldejääv välisõppejõud, kes samuti meile sõbrakäe ulatas, oli nüüdseks manalamees, soome filmihelihariduse grand old man, Helsingi Taideteollinen korkeakoulu heliosakonna juht Matti Kuortti. Rutiinsetele klassitundidele vastukaaluks toimus ka õppereis Soome lahe taha. Kursusega veetsime Helsingis viis tegusat päeva ja külastasime Meguru helistuudiot, nüüdseks tegevuse lõpetanud filmilaborit Finlab, just tööd alustanud, filmide restaureerimisele pühendunud Digital film Finlandit, Soome ringhäälingukeskust YLE ja filmiheli õpet pakkuvat kõrgkooli Taideteollinen korkeakoulu. Kõikjal oldi meie tulekuks põhjalikult valmistunud, igas ettevõttes ja ülikoolis leidsid erinevad professionaalid aega meie tudengitele kõike näidata ja põhjalikult selgitada. See oli noortele ka omamoodi väike turismireis, kus tegevusi ja meeldejäävaid seiklusi jätkus ka öötundideks.

Kui helisalvestuse põhitõed omandati n-ö ujumisharjutustega kuival maal, tuli leida filmitegijad, kes oleksid nõus tulevastele helirežissööridele ka praktikat pakkuma. Üheks esimeseks mängufilmiks, mille juures tekkis võimalus nii platsiheli kui Foley (stuudios salvestatavad sünkroontaustad) kunsti praktiseerida, oli Rao Heidmetsa „Heinaloom”.

Kuigi sellel kursusel nappis filmigrupis töötamise praktikat ja üldteadmisi teistest filmierialadest, oli eriala­ainete osakaal praeguse õppekavaga võrreldes märkimisväärselt  suur. See andis võimaluse meenutada, et kordamine on tarkuse ema. See võis viia mõne tudengi ehk isegi mõttele, et seda kõike ta juba teab. Aga neile, kes filmiheli maastikul siiani silmapaistvalt tegutsevad, oli süvitsi minek loodetavasti kasulik.

Järgmise, 2006. aastal alustanud filmikursuse helitudengite haridustee algas juba Sütiste tee hoone ruumides. Nüüd koosnes kursus erinevate erialade tudengitest. Tekkis võimalus kõigile tulevastele filmitegijatele regulaarselt meelde tuletada, et heli ei ole ainult muusika ja et ka mittemuusikaline heli on võimas jõud linaloo jutustamiseks ja vaataja mõjutamiseks. Õppekava täiustus rohkete filmi üld­ainetega ja õppurid said käe valgeks tudengifilmide peal harjutades. Heli eriala aineid jäi nüüdsest oluliselt vähemaks, mis nõudis tudengitelt väga palju iseseisvat tööd ja teemade omapäi uurimist. Heli õpe jäi endiselt sisaldama kahte eriala: helisalvestus võtteplatsil ning helikujundus ja järeltöötlus. Ants Andreas projekteeris ja ehitas filmiõppe käsutuses olevatesse ruumidesse kolm helimontaaži ruumi.  Helindusprogramm, mille järgi tudengid õppima hakkasid, oli Nuendo 3. Võrreldes muu maailmaga oli Eesti filmitööstus üleminekul analoogajastult digiajastule mitu suurt sammu vahele jätnud. Ei filmikoolile ega ka filmiheli ettevõtjatele olnud sel ajal maailmas juba ammu kanda kinnitanud, kuid veel hirmkallis ProTools kuidagi jõukohane. Sütiste tee helimontaažis said tudengid süveneda helindusprogrammi õppimisse ning teha filmiharjutusi. Filmiheli kokkusalvestust ja ruumilist kuulamist puudutavad tarkused jagati taas Film Audios. Sütiste tee kompleksis oli õnneks ruumikas ja auditooriumi kohta korraliku helisüsteemiga saal, kus sai tudengifilme läbi vaadata, kuid professionaalse filmiheli kuulamiseks oli siiski vaja minna kinno või helistuudiosse. Kogu helindusprotsess oli küll digitaalne, kuid lõplik heli kokkusalvestus jõudis ikkagi filmilindile ja kogu seda teekonda puudutav õpe oli seega veel oluline.

Koostöökursuse õppekava liikus järjest rohkem helikujunduse/helirežii õppeainete mahu suurenemise poole. Kui esimese helikursuse lõputöö oli kirjalik uurimus ja kokkuvõte erinevatel filmiheli teemadel, siis edaspidi teenis diplomi välja lõpufilmi helindamisega ja hiljem kõikide kursusefilmide eest. Mida kursus edasi, seda ladusamaks muutus erialamoodulite omavaheline koostöö ja kõigi filmitudengite, mitte ainult heli eriala õppurite arusaam heli jõust filmiloo jutustamisel. Iga järgnev kursus oli ikka ja jälle natuke katsejänese seisuses, sest õppekava vajas pidevat uuendamist, kohendamist, kaasajastamist. Õppeainete kooslus ja sisu muutus aastast aastasse ja sõltus isegi sellest, kas helitudengid olid rohkem huvitatud platsisalvestaja või järeltöötluse suunast. 

Kõigi nende aastate jooksul on eriala õppejõududena üles astunud peaaegu kõik Eesti filmiheli professionaalid ja paljud filmi heliloojad, kellele siinkohal sügav kummardus ja suur tänu.  Keegi neist ei olnud ega ole ka praegu elukutseline õppejõud, kuid seda rohkem on nende pühendumus ja tahe filmiheli tuleviku tegijatesse panustada väärt lugupidamist.

Maailm muutus järjest avatumaks ja digiavarused täitusid põnevate filmiheli teemasid puudutavate materjalidega. Helitehnika muutus järjest digitaalsemaks ja kompaktsemaks ning seega ka paljudele kättesaadavaks. Salvestatud materjale ei olnud enam vaja reaalajas ühelt hirmkallilt helikandjalt teisele kopeerida. Järjest rohkem jäi aega tegelda loomingulise sisuga ja aina rohkem said tudengid teha harjutusi või uurimusi väljaspool ülikooli ruume. VIII lennu tudengid olid valmis katsetama kõiki digitaalseid helitöötluse imevidinaid, mida nad internetiavarustest leida suutsid. Isegi sel määral, et kippusid vahel õpetama kaugelt tulnud ja auhindadega pärjatud heliguru, kes töötuba läbi viis, kuidas asjad tegelikult käima peaksid. Ju oli see ajastu lastehaigus, mis nüüdseks on kenasti möödanik.

Aja jooksul pikenes piiritaguste professionaalide rida, kes nõustusid meie filmikooli tarkusi jagama tulema. Au oli kuulata Robin O’Donoghue’i ja Janne Laine helindatud filmide katkeid koos nende kommentaaride ja nõuannetega tulevastele helirežissööridele, imetleda Foley suurmeistri Heikki Kossi osavust ja filmitunnetust ning panna ennast tema juhendamisel selles ametis proovile, samuti avastada imelist helimaailma Shawn Pinchbecki käe all.

VIII lennust alates said regulaarseteks õpitubade läbiviijateks auhinnatud helirežissöör ja NFTSi õppejõud Paul Davies ning The School of Soundi direktor, samuti NFTSi tudengeid juhendav Larry Sider. Nende kahe filmiheli guru siiras soov ennast BFMiga pikemalt siduda andis kindlust, et valitud suund, keskendumine loovusele ja helidega loo jutustamise õpetamisele, innustades tudengeid  tehnoloogilise poolega iseseisvalt pusima, on just see õige.

IX lend oli esimene, kellel oli õnn sisse kolida uude Nova õppehoonesse, kus viimaks, neliteist aastat pärast filmiheli õpetamise algust oli tudengite käsutuses päris oma ja kaasaegne filmiheli kokkusalvestamise stuudio ja kolm helimontaaži ruumi, lisaks suurepärase helisüsteemiga kinosaal. Helistuudio planeerimise ja seadistamise eest oleme tänu võlgu BFMi tehnikadirektorile Tarmo Rajaleiule ja esimese helikursuse vilistlasele Raul Aanile. Uus algus ei ole aga teadagi alati kerge. Aeg oli anda tulevastele heliprofessionaalidele võimalus omandada oskused, millega on võimalik valutult jagada materjale ja filmiprojekte helistuudiotega üle maailma. See tähendas üleminekut maailmas üldlevinud digitaalsele helitöötluse töökeskkonnale ProTools. See oli väljakutse nii tudengitele, kelle õpingud olid jõudnud juba viimasesse kolmandikku, kui ka õppejõududele. Vastukaaluks lihtsustas see laiast ilmast saabunud külalisõppejõududel tudengite juhendamist. Järjest tähtsamaks muutus õppejõudude roll aidata tohutus infoväljas leida need õiged ja olulised teadmistekillud, mis on filmitööstuses päriselt vajalikud.

IX ja X lennu tudengid koos helimagistrantidega Heikki Kossi Foley töötoas. Vasakult esimene rida: Dmitry Natalevich, Karel Otstavel, Henri Hermlin, Ann Reimann ja Heikki Kossi; tagumine rida: Tanel Kadalipp, Ahmed Elzalabany, Jan Andresson, Kauri Lemberg, Kristjan Kurm, Tiina Andreas ja Raul Aan. Pildilt on puudu Rando Arand ja Grete-Liisa Sihver.

IX lennuga algas ka traditsioon osaleda 3. kursusel Londonis sümpoosionil „The School of Sound”. See on üritus, mis toob kokku praktikud, helikunstnikud, õppejõud ja õpilased kogu maailmast ning on hindamatu väärtusega noorte loomeinimeste inspireerimisel ja suhete loomisel.

X lend oli paljuski tundmatus kohas vette visatud kursus. Iseseiva õppimise maht aina suurenes. Kuid tugevad ja andekad ei upu ning kursusest on välja kasvanud juba tunnustatud professionaalid. Järjest kasvab ka kooli vilistlaste osakaal tulevaste põlvede koolitamisel, mille üle on siiralt hea meel. Uus helistuudio ja järjest uuenevad filmiheli formaadid tõid Eestisse Dolby konsultandi Mark Kenna, kes kalibreeris kõik stuudiod, harides paralleelselt selles vallas tudengeid ja tutvustades noortele heliformaatide Dolby Digital ja Dolby Surround 7.1 iseärasusi.  Selle lennu üliõpilastel oli õnn osaleda ka Heikki Kossi töötoas tema Foley stuudios Kokkolas ja legendaarse Foley artisti John Roeschi loengus Aalto Ülikoolis.

XI lennuga toimus filmiosakonna toimimises jõuline hüpe, mille „süüdlaseks” on osakonna juhina tööd alustanud Elen Lotman. Töötanud läbi tohutu hulga erinevate filmikoolide õppekavu ja õpetamismeetodeid, pani ta kokku suurepärase, mooduleid liitva ja kindlalt filmikeele alustele tugineva õpetamise struktuuri. Tugevale vundamendile oli lihtne kõrgeid seinu laduda, helimoodulis kohe kindlasti. Järjest rohkem teadvustus kõigis filmieriala tudengites arusaam heli tähtsusest filmikunstis, semestrifilmidesse jõudis aina rohkem heliga loo jutustamise võtteid.

XI lennu helitudengitega The School of Soundi sümpoosionil  aprillis 2017. Vasakult: Markus Andreas, Walter Murch, Tiina Andreas, Gert Mäll, Juhan Vihterpal, Liisa Taul, Janeli Adermann ja Aleksandra Koel.

XII lennul oli taas luksus neli aastat ülikooli seinte vahel inspiratsiooni ja kogemusi ammutada. Armsaks traditsiooniks oli selleks ajaks saanud noorema ja vanema kursuse omavaheline toetav ja assisteeriv suhtlus. Värsked sisseastujad said endale vanema akadeemilise „õe” või „venna”, kelle poole tehnilise murega või loomekriisi korral pöörduda. Nooremad „õed-vennad” aga olid vanema kursuse semestrifilmide võtetel abiks ja said seal tavaliselt ka oma esimesed päris filmivõtete tuleristsed. Väärtuslikke näpunäiteid eriolukordadest võtetel jagas noortele ka võtteplatsi helirežissöör Yanna Soentjens. Tipptasemel filmiheli kokkusalvestust said noored praktiseerida Graham V. Hartstone’i käe all.

XII lennu helitudengid Nova helistuudios kokkusalvestuse töötoas. Vasakult: Kaspar Erik Lind, Joonas Taimla, Leonid Bragin, Graham V. Hartstone, Arbo Maran ja Siim Škepast. Pildilt on puudu Anna-Maria Jams.

XIII lendu jääb saatma valus nimi „koroonalapsed”. Ootamatult sattusid noored õppurid olukorda, mida nad kuidagi ära teeninud ei olnud. Isolatsioon ja Zoom ei ole parimad õpikeskkonnad, eriti ainetes, mis eeldavad professionaalse helitehnika ja standarditele vastavate kuulamistingimuste olemasolu. Kuid taas kord tõestasid noored, et kes tahab, see suudab. Värsked vilistlased on juba kõik end filmitööstuses jõuliselt kehtestanud.

XIII lennu helitudengid diplomitööde kaitsmisel juunis 2022. Vasakult Kaspar Kosk, Hildegard Palits, Kreete Kokovkin, Liis Karlson, õppejõud Harmo Kallaste ja Aleksandra Koel. Pildilt on puudu Tristan Rebane.

Tudengid on maininud, et just välisreiside ja piiritaguste õppejõudude rohkus on see, mis tekitas tunde, et nad ei ela ainult kohalikus õppemullis, vaid on osa suurest ja rikkalikust kõrgharidusmaailmast, mis avardab vaadet, avab loomingulisi uksi ning annab tiivad lendamaks kõrgemale ja kaugemale. Selles tuules on mitmed helitudengid praeguseks omandanud või omandamas magistrikraadi mainekas Ühendkuningriikide filmikoolis NFTS ja Helsingi Aalto Ülikooli filmiheli osakonnas.

„Koroonalapsed” Patrick McGinley atmosfäärihelide salvestamise töötoas veebruaris 2022.

Õpingute jooksul tekivad helitudengitel tavaliselt üsna kindlad eelistused: kas pigem võtteplatsi melu või pimedas üksildases helistuudios helide kallal nokitsemine. Tekkinud on ka jõulised tandemid platsi- ja stuudiohelirežissööride või Foley artisti ja salvestaja näol. Mitmed vilistlased on leidnud oma kutsumuse muusikamaailmas või jätkanud õpinguid muusikaga seotud erialadel. Sirgunud on rida säravaid filmiheli professionaale, kes teevad oma tööd pühendumuse ja kirega. Nende kätes on ka filmiheli õpetamise tulevik.

 

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist