PERSONA GRATA LIINA SUMERA

Liina Sumera augustis 2022.

Helilooja Liina Sumera veedab kogu suve Lohusalu suvekodus, töötades päevast päeva muusika loomisega filmitriloogiale „Apteeker Melchior”. Suvekodus, mis kuulub tema abikaasa Tammo perele ja mille rajas juba 1960. aastal Tammo vanaema Mari Sumera, on varemgi tehtud pingelist loometööd. Ka Tammo isa Lepo Sumera on selles suvilas nii mõnegi teose kirjutanud. Samuti Mari Sumera — kes oli erialalt tekstiilikunstnik, töötas aastaid ERKIs masintikandi õpetajana ja Klementi õmblusvabrikus peakonstruktorina ning oli üks raamatu „Eesti rahvarõivad” kaasautoritest — konstrueeris rahvariiete lõikeid tihti Lohusalu suvekodus. Kuigi suvila on väike ja ilma elementaarsete mugavusteta, näiteks puudub veevärk, on sel paigal niivõrd hea aura, et see kompenseerib mugavuste vähesuse ja ruumipuuduse.

Su vanemad on muusikud?
Jah, olen muusikute peres üles kasvanud. Mõlemad vanemad mängisid heal tasemel klaverit. Ema keskendus hiljem rohkem muusikateadusele ja õpetas muusikakoolis muusikaajalugu. Seetõttu kõlas lisaks elavale muusikale kodus ka erinevatest žanritest muusika vinüülidelt, lintmakilt ja kassettidelt. Mäletan, et lapsena olid minu erilised lemmikud Bach ja Vivaldi. Muusika oli loomulik osa mu igapäevaelust; olin täiesti veendunud, et täiskasvanud oskavad iseenesest klaverit mängida, vaja on lihtsalt suureks saada.

Sa alustasid heliloominguga juba põhikoolis?
Alustasin Heino Elleri koolis klaveriõpingutega. Umbes kümneaastaselt hakkasin klaveril enda jaoks uusi kõlasid ja harmooniaid otsima. Järgnevused muutusid üha pikemaks — kui enam meelde ei jäänud, hakkasin neid ka noodivihikusse üles märkima. Mõnikord salvestasin oma „teosed” ka lintmakile. Võisin seda teha kaua aega järjest, see mõjus kuidagi teraapiliselt. Tol ajal ei osanud ma nimetada seda tegevust komponeerimiseks, lihtsalt tegin, sest meeldis.
Mul ei olnud kodus häid harjutamisvõimalusi ja viiendas klassis vahetasin klaveri flöödi vastu. See on hea pisike pill, mida igale poole kaasa võtta.

Aga peagi asutasid sa bändi nimega Crimson. Kas siit võib järeldada, et stiililt oli eeskujuks King Crimson?
Bänd tuli keskkooli ajal. Stiililt oli see ikka pigem pehme, roki sugemetega popp. Mäletan, et tahtsime bändiga konkursile minna ja sellepärast oli meil vaja kiiresti nimi leida. Nime valimine oli keeruline, kellelgi bändi liikmetest polnud head ideed. Tahtsime seostada bändi punase värviga; miks, seda ma enam ei mäleta — crimson tähendabki ju karmiinpunast. Hiljem muutsime nime ära ja panime veel tobedama, Afterclap. See on see aeglaselt plaksutamine, et „nojah, olete, olete head, vähemalt enda arvates”. Mina kirjutasin muusika, laulsin ja mängisin klaverit. Bändi tegemine innustas mind oma häält koolitama. Mul õnnestus õppida Heino Elleri koolis lisaks flöödile LiisiKoiksoni juhendamisel ka pop-jazz-laulu. Ka huvi helitehnika vastu tuli bändi kaudu. Proovikas tuli mõnikord kogu tehnika ise ühendada. Tahtsin iseseisev olla, selle asemel et oodata abitult kedagi, kes kaableid ühendaks.

Ja see huvi viis ka EMTAs helirežii eriala valikuni?
Lõpetasin Elleri kooli flöödiga ja sain automaatselt EMTAsse flöödi erialale sisse. Kuid miski jäi kripeldama. Oli suvi ja sisseastumiseksamid akadeemiasse veel käisid. Märkasin elektronmuusika eriala, mis hõlmas heliloomingut ja režiid. Loobusin niisiis oma flöödikohast ja läksin uutele katsetele. Korraks tuli paanika, et kui nüüd siia sisse ei saa, siis jääb kogu kool ära. Õnneks ikkagi sain sisse. Esimesel aastal õppisimegi nii helirežiid kui ka kompositsiooni. Helena Tulve õpetas kaasaegset heliloomingut ning Margo Kõlar elektronmuusikat ja elektro­akustilist kompositsiooni. Teisel aastal tuli valida helirežii ja loomingu vahel. Olin tol ajal üsna kehvas majanduslikus seisus ja pidin kiiresti töö leidma. Heliloojana tundus elatise teenimine täiesti võimatu ja seetõttu valisin helirežii suuna.

Teatrimaailmas tõusis kevadel teravalt esile nais- ja meeslavastajate teema. Kas tundsid helirežiid õppides, et naistesse ja meestesse suhtuti erinevalt?
Üldiselt õppis 2009. aastal sel erialal vähe tüdrukuid. Meie kursusel oli neid neli, nüüd on vist rohkem. Kompositsioonimaailmas ma suhtumise erinevust ei tundnud, režiis ehk küll. Näiteks läksime ükskord praktikale teatrisse, kus oli kontserdiülekanne raadiosse. Poisid tookord ei tulnud, olime tüdrukutega neljakesi, ja siis küll küsis praktika juhendaja esimese asjana, et kus siis poisid on. Oli küll veidike selline suhtumine, et tüdrukud ei saa ju hakkama. Tehniliste küsimuste korral pöördutakse tavaliselt ikka meestarahva poole.

Aga päris puhtalt kompositsiooni vastu sul huvi ei olnud?
Vägagi oli. Aga hirm, et ma ei leia tööd, oli ka. Ma võtsin Helena Tulve juures kompositsioonitunde helirežiile lisaks. Tundides sain aru, et olen liiga kinni klassikalises muusikas. Ega selles polegi tegelikult midagi halba, aga mind hakkas üha rohkem huvitama nüüdismuusika. Nüüdismuusika võib uuele kuulajale tunduda veidra kiiksu-kääksuna ja ka mind ajas see alguses lausa naerma, sest mul puudus igasugune sellise muusika kuulamise kogemus. Aga ma hakkasin seda paremini mõistma tänu helitehnilisele solfedžole, mida andis tol ajal Siim Mäesalu. Me treenisime oma kõrva eristama erinevaid helisagedusi. Alguses oli päris keeruline neid sagedusi niiviisi kuulmise järgi ära arvata. Kuid mõne aja möödudes avastasin, et kuulen enda ümber palju rohkem helisid. See avardas mu kuulamiskogemust mitmel tasandil; oskasin massist helide kihte eristada. Ka muusika, eriti nüüdismuusika kuulamise kogemus muutus värvilisemaks.

Nii et kaasaegset elektroonilist muusikat ei ole võimalik mõista ilma erialase ettevalmistuseta?
Mitte päris; see oleneb kõige rohkem muusikast ja kuulamiskogemusest. Osa muusikat on küll hästi abstraktne, aga ütleb sulle ometigi kõik. Selles mõttes, jah, mingi ettevalmistus võiks vast olla, vähemalt soov muusikat mõista. Armastust, ilu ja valu saab väga mitut moodi väljendada.

Kas transistorraadiost Klassikaraadio kuulamine on helilooja solvamine?
Kuulamisel ja kuulamisel on vahe. Kui aga helilooja oleks oma teoste esitamise osas väga nõudlik, siis ei saakski suurteoseid raadiost lasta. Iseenesest on ju autoga sõites täitsa tore raadiost muusikat kuulata; minu meelest saab sealt lihtsalt infot selle kohta, millised teosed on olemas. Kui tekib mõne teose vastu suurem huvi, siis saab selle ju üles otsida ja hea tehnikaga päriselt kuulata. Üldiselt esitletakse uusi teoseid ikka kontserdisaalides. On ka muusikat, mida lihtsa raadioga ei saagi kuulata, näiteks surround’is teosed, mis eeldavad rohkem kui kahte kõlarit.

Kas filmimuusikas toimub teadlik inimese tajudega manipuleerimine?
Absoluutselt, selle peale mäng käibki. Sageli käib pildis üks asi, aga me tahame muusika kaudu sisendada vaatajale veel mingit teist infot või ta lausa valele teele juhtida.

Kui sa lood muusikat, kas sa siis mängid selle endale ette või näed nooti juba oma peas?
Mõnikord tean ma ette — küll ebamääraselt, aga tean, milline on tempo, meeleolu või helistik. Aga üldiselt pean ikka proovima, eriti koos pildiga. Filmi puhul mängin pildi taustal ideed läbi ja kohandan neid seni, kuni tundub hea.

Aga kas võib öelda, et professionaal ei oota, kuni vaim peale tuleb, ega istu ka klaveri taha improviseerima, et äkki tuleb hea mõte?
Improviseerimine oleks väga tore, kui vaid aega oleks. Üldiselt seda pole, tuleb lihtsalt teha. Filmide puhul on tihtilugu aega vähe ja tööd palju. Filmimuusika kirjutamine algab stseeni kontseptsiooni väljatöötamisest. Mõtlen selle all muusikalist plaani: kus peab tempo või meeleolu muusikas muutuma, kuhu on vaja anda aktsente ja kuhu välja jõuda. Olenevalt stseeni keerukusest võib ainuüksi juba see kõvasti aega võtta. Seejärel algab täpsem komponeerimine, kus loon virtuaalsete pillidega helinäidise ehk demo. Mida suurem muusikaline koosseis, seda kauem see aega võtab. Siis tuleb demo ära miksida, et see võimalikult hästi kõlaks. Filmi režissöör kuulab selle üle ja vajadusel teen muudatusi. Kui demo on heaks kiidetud, saan hakata sekventserprogrammi infost nooti tegema. Päevas jaksan kirjutada üks-kaks minutit muusikat. See number tundub väike, aga töömaht selle taga on väga suur. Niisiis pole mul aega ooda­ta, et inspiratsioon peale tuleks.

Kuidas sa üldse filmimuusika juurde sattusid?
Veel õpingute ajal võtsin osa ühest konkursist, mis toimus multimeedia konverentsi „Soundtrack Cologne” raames. Ühele kuueminutisele animafilmile tuli teha muusika ja helindus. Alustasin heliefektide loomisest. Mäletan, et käisin tänaval helisid salvestamas; palusin oma abikaasal ka paar korda autoga kaapsu tõmmata ja mõned korrad mikrofonist lähedalt mööda sõita. Kui heliefektid olid salvestatud, kohandasin need filmile. Seejärel lõin muusika. Nautisin seda protsessi, oli väga lõbus.

Olin oma tööga parimate hulgas ja mind kutsuti lõplikule konkursile Kölni. Kohtusin seal paljude noorte andekate inimestega, kes kõik tegutsesid kas filmi või videomängude muusika vallas. Oma üllatuseks klappisin nende inimestega väga hästi ja meil oli paljust rääkida.
Tulles tagasi oma konkursitöö juurde, siis selle eest sain eripreemia. See oli mulle esimene selle valdkonna verstapost. Ei läinudki palju aega mööda, kui sain oma esimese päris töö Eesti Noorsooteatri helitehnikuna. Vahur Keller otsis parasjagu oma lavastusele „20 000 ljööd vee all” heliloojat ja küsis minult, ega ma juhuslikult kedagi soovitada ei oska. Noore uljaspeana julgesin ennast välja pakkuda — olin ju muusika kirjutamisest salamisi unistanud. Saatsin talle mõned näidised oma tehtud töödest; õnneks talle meeldis ja niimoodi sain ka oma esimese originaalmuusika tellimuse lavastusele. Ju selles muusikas oli midagi filmilikku, sest juba järgmine suurem töö oligi filmiga „Supilinna salaselts”. Tagantjärele mõeldes tundub selline üleminek hullumeelsusena, aga juba siis mõtlesin, et kui ma nüüd kartma löön, siis ma ei arenegi edasi.

Mis sulle teatritöö juures meeldib?
Eelkõige meeldivad mulle inimesed, kellega me koos loome, ja sealne atmosfäär. Eriti maagiline on ühine hingamine, mis tekib koos lavastust tehes. Kui muusikast rääkida, siis päris lõbus on kirjutada sellist muusikat, mida ma ise muidu mitte kunagi ei kirjutaks. Olen saanud luua näiteks šoti sugemetega muusikat, tangosid, valsse, kirjutada rataslüürale, isegi didžeriduule. Lavastused annavad võimaluse proovida midagi uut ja avastada erinevaid žanreid.

Kuidas sa teiste loodud teatri- või filmimuusikat kuulad? Kas vahel tekib tunne, et see ei haaku üldse sisuga?
Kuulan alati suure huviga; nii põnev on teiste lahendusi kuulata. Kui muusika on väga hästi konteksti sobitatud, siis võin kuulamise isegi unustada. Mõnikord tundub muusika filmides tõesti liiga pealetükkiv või kisub lausa süžeest välja. Minu puhul juhtub see enamasti siis, kui muusika on loodud pigem kehvemapoolsete virtuaalsete instrumentidega. Eesti teatris on minu meelest muusika mõttes väga head ajad. Hea tase ja maitse. On palju huvitavat ja kaasaegset muusikat.

„Apteeker Melchiori” tegevus toimub keskajal. Sa oled ka varem öelnud, et sulle väga meeldib keskaeg. Miks?
Mingi täiesti seletamatu armastus. Muidugi ei tahaks ma ise sellel ajal elada, aga kaugelt vaadates on see huvitav ja eksootiline. Nii keskaegses ilmalikus kui ka sakraalmuusikas on minu meelest väga kihvt rütmika, mis tundub kohati lausa rokilikuna. Ju mind siis võlub see lihtsus ja siirus.

Kas saab öelda, et mõned noodid on taevalikud ja mõned põrgulikud?
Ajalooliselt on seostatud tritoone saatanaga, puhtad intervallid ja akordid on pigem headuse kõlaga. Tänapäeval pole muusika enam nii helikõrgusekeskne, vaid pigem tämbri ja kõlamasside põhine. Minu meelest on küll tämbreid, mis on kurjakuulutava kõlaga, näiteks külmad, jäised, metalsed helid.

Kas sa alustad muusika loomist instrumendist lähtuvalt?
Mõnikord alustan tõesti sooloinstrumendist, sest see inspireerib mind. Võtan näiteks rataslüüra kätte ja mängin. Kohe ka salvestan, otsin mikrofoni kaudu uusi huvitavaid helisid, siis töötlen neid natuke. Juba sellistest kõladest võib saada omaette teose. Enamasti on mul komponeerides aga peas mingi üldisem idee — et milline on tempo, emotsioon või helistik. Täpsem instrumentatsioon selgub teose loomise käigus.

Kas said muusika kaudu luua „Mel­chiorile” oma keskaja või ikka režissöör Elmo Nüganeni oma?
Sain ikka oma maailma luua; tegin nii, nagu mulle õige tundus. Minu peamiseks ülesandeks on anda vaatajatele edasi õige emotsioon. Tegelikult pole vahet, milliste vahenditega ma seda teen. On ka keskajateemalisi filme, mille muusika on elektrooniline, kuid kui tunnetus ja emotsioon on õige, siis selline asi ei häiri. Filmis on peaaegu kõik lubatud. Autentset, ajastutruud muusikat kohtab filmides tänapäeval pigem harva ja pigem sellistes stseenides, kus filmitegelased kuulevad tegelikku kohapealset muusikat. Keskajateemalises filmis võib selline stseen olla näiteks mõni pidu, kaasaegsemas näiteks raadiost kostuv muusika. Elmo peamiseks sooviks „Melchiori” puhul oli see, et filmis oleksid mõningad korduvad muusikalised teemad.

Filmimuusika on lõputute kompromisside jada. Alati peab valmis olema selleks, et juba loodu tuleb osaliselt või tervikuna prügikasti visata. Olen õppinud oma muusikat väljastpoolt vaatama ja kuulama ning suhtuma sellesse kui millessegi funktsionaalsesse. Režissöör annab hinnangu siis, kui ta kuuleb muusikat; muusika muudab ju filmi üldpilti väga palju. Vahel soovib ta mängida teistsuguse emotsiooni peale. Mina kirjutan ju muusikat filmirea järgi, režissöör on aga filmi sees olnud aastaid. Seega ei saa ma teada, millised kihid tal kõik mõttes on settinud.

Su viimane töö oli Rakvere teatri suvelavastus „Robin Hood”.
„Robin Hood” pidi juba eelmisel suvel esietenduma, kuid kõigile teada olevatel põhjustel lükkus see edasi. Sellesse suvesse mul suurlavastus enam käimas olevate tööde tõttu ei mahtunud ja pidin kahjuks loobuma. Kuna olin üle-eelmisel kevadel „Robin Hoodile” ühe laulu juba peaaegu valmis kirjutanud, tekkis lavastajal Taavi Tõnissonil mõte, et äkki ma ikka kirjutaksin selle laulu lõpuni ja teeksin veel teisegi. Ülejäänud muusika on loonud Vootele Ruusmaa.

Kas lähed nüüd tagasi Noorsooteatrisse helitehnikuks?
Väga hea küsimus. Olen selle peale palju mõelnud ja mul on veel natuke aega otsustada. Enne tütre sündi jõudsin mitmel rindel rabada, aga praegu enam nii palju teha ei jõua. Pean hoolega mõtlema, et mida ja kui palju. Naljakal kombel olen taas valiku ees, et kas looming või helirežii.

Kas uute loominguliste väljakutsete hulgas võiks olla ka kontsertmuusika?
Ma tahaksin väga rohkem kontsertmuusikat kirjutada, olen alati tahtnud. Mõnikord on mul tunne, et tahaksin lihtsalt pöörast muusikat kirjutada. Eks näis, milliseid võimalusi elu toob.

Vestelnud KAJA KANN ja MADIS KOLK

Liina Sumera augustis 2022.
Harri Rospu fotod

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.