DRAAMATÕLGE TÕLKETEADUSE SEGADIKUS
Oktoober, 2022Tõlkimine on juba loomu poolest midagi vahepealset, mingi kahetine asi, kuigi pealtnäha paistab kõik selge: lähtetekstist tehakse sihttekst (tõlge) ja asi oleks justkui klaar. Tavaliselt peetakse tõlget vastuvõetavaks, kui tekst on ladus, puuduvad suuremad lingvistilised ja stilistilised apsakad ja autori eripäragi kumab veidi läbi. Paradoksaalselt — mida ladusam tõlge, seda nähtamatumaks jääb tõlkija, samas kui autori isik ja teksti mõte tulevad selgemini esile.1
Tõlkimise kahetisust näitab ka asjaolu, et esmapilgul nii selget ja elementaarset tegevust pole siiani suudetud täpselt defineerida. Samuti ei tea keegi, mis oskused tõlkija arsenali õieti kuuluma peaksid. Levinuim eeldus on see, et tõlkija peab valdama keeli, mille najal on kujunenud üks sagedasemaid väärarvamusi, et inimene, kes oskab võõrkeelt, oskab automaatselt tõlkida.2 Selline arvamus justkui viitaks, et tõlkimine on mehaaniline tegevus, mis ei nõua ei teadmisi, oskusi ega loovust.3 Kui aga hakata vaatama, mida tõlkimine lisaks keeleoskusele veel nõuab, märkame üsna kiiresti, et just nimelt teadmised, oskused ja loovus on vajalikud. Tõlkimine on omaette oskus, mitte ühe võõrkeele rääkimine.
Tõlketeadlased muidugi muudavad asja veelgi keerulisemaks ja räägivad, et eri tüüpi tekstidele tuleb ka erinevalt läheneda, st samu võtteid ei saa kasutada tarbeteksti ja ilukirjanduse tõlkimisel. Mängu tulevad erinevad sihtgrupid, meediumid, potentsiaalse lugeja hindamine… ja mida aeg edasi, seda põnevamaks tõlketeadus muutub. Näiteks näidendite tõlkimisest kui eraldi distsipliinist hakati rääkima alles 1980. aasta paiku ja isegi pärast 2000. aastat öeldi, et draamatõlge on veel täiesti uurimata ala.
Olenemata draamatekstide ja -tõlke eripärast, kehtivad ka siin teatavad, tõlketeaduses tavalised mõisted, mida saab tõlkimise või tõlkeanalüüsi puhul silmas pidada.
Ekvivalentsus ehk mingi sõnaline üksus lähtekeeles vastab samale sõnalisele üksusele sihtkeeles. See põhimõte on peaaegu rakendatav sõnaraamatu koostamisel, aga hoopis keerulisem on lugu siis, kui mängu tulevad grammatika ja kontekst, rääkimata alltekstist, kõneleja idiolektist ja muust sellisest. Arutelu ekvivalentsuse üle tõlketeoorias keskendub peamiselt küsimusele, kui suur peab olema ühisosa lähte- ja sihtteksti vahel. Koolkonniti on erinevaid arvamusi, kuid levinuim vastandus luuakse sõnasõnalise tõlke (ehk sõnaraamatu vastete) ja n-ö vaba tõlke vahel.4
Veidi teravmeelsemalt on sama vastandust kirjeldatud kui konflikti ilu ja truuduse vahel: ilus tõlge ei saa olla lähtetekstile truu, truu tõlge ei saa olla ilus. Argumenteerimise mõttes võib selle vastanduse ka säilitada, aga siinkohal võiks arendada sama mõtet edasi: kas tõlkija peaks olema truu grammatikale või truu teksti mõttele? Mõtte säilitamine on üks tõlkimise alustalasid ja lubab samas luua väga ilusaid tõlkeid, grammatika säilitamine aga võib tõepoolest sageli ilu ohvriks tuua.
Teatris on küsimus võib-olla rohkem selles, kas tõlge on etendatav (performable, ka speakable, actable) või truu.5 Siin oleks grammatikale truuks jäämine juba veidi keerulisem, sest draamatekst ei jää pelgalt paberile, vaid tõlgitud mõtet hakatakse laval rääkima. Laval aga on juba hoopis uus keskkond, teksti toetavad visuaal (lavakujundus), liikumine, helitaust, rääkimata näitlejate tööst ja rolliloomest. Etenduses muutub tõlge ise toetavaks elemendiks, mis on terviku teenistuses. Ja me räägime juba hoopis uuel tasandil truudusest või isegi kahe isanda teenimisest, kus tõlge oma vahepealses ja lõpuni määratlemata rollis üritab toetada nii lähteteksti autorit kui ka sihtkultuuri lavastust.
Vaatame näiteks lõiku näidendist „Sume on öö”, mille tõlkisid Ugala lavastuse jaoks Liis Aedmaa ja Laura Kalle. Nende koostöös sündinud tõlgetes võib leida väga huvitavaid vasteid, mis viitavad tõlkijate heale keeletajule ja -tunnetusele, aga ometi hiilib peaaegu märkamatult ligi võõrkeele grammatika. Näiteks:
ALBERT MCKISCO: I’m sure we’ve met before. New York, maybe? Aren’t you a friend of Van Buren Denby?
ABE: I don’t believe I know him.
ALBERT: He’s part of the New York crowd.
ABE: I’ve always despised group life. Makes a mockery of individuality.
ALBERT MCKISCO: Ma olen kindel, et oleme varem kohtunud. Võib-olla New Yorgis. Ega te juhuslikult Buren Denby sõber ei ole?
ABE: Ma ei usu, et teda tunneksin.
ALBERT: Ta kuulub New Yorgi seltskonda.
ABE: Seltskonnaelu olen ma alati jälestanud. Karjamentaliteet teeb inimestest lambad.6
Lause I don’t believe I know him on tõlgitud eesti keelde sõna-sõnalt: ma ei usu, et teda tunneksin. Inglise keeles üsna tavaline väljend jääb eesti keeles kõlama võõralt. Väga lihtne põhjus ongi selles, et lähtekeele grammatika segab. Ometi näeme sama näite järgmistest lausetest, et tõlkijad käivad lähtetekstiga küllaltki vabalt ümber ega ürita kindlasti rangelt „truud” olla. Seda ilmestab ka teine näide samast tekstist:
BABY: That’s precisely the problem. I keep an eye on my investments, but Nicole doesn’t know anything about securities, and I don’t suppose you do either.
DICK: Is that rhetorical? Your snobbery is as insufferable as your money.
BABY: Just see mind murelikuks teebki. Mina hoian oma investeeringutel ise silma peal, aga Nicole ei tea rahaasjadest mitte kui midagi ja ma kardan, et ega vist sinagi palju targem ei ole.
DICK: Kas see oli nüüd retooriline tähelepanek? Sinu snobismi on täpselt sama võimatu taluda kui sinu raha.
Kui tõlkija truudus kuulub mõttele, võib eriti draamatekstis leida ja luua väga huvitavaid vasteid, mis võivad saavutada ilusa tervikliku kuju lavastuses, kus tõlge hakkab elama täiesti uut elu väljaspool kirjasõna.
„Kuhu sa jäid?”. Pete — Janek Vadi. Ugala, 2022.
Gabriela Urmi foto
Funktsioon. Tõlke funktsioonist lähtumine tuleneb skopos-teooriast, mille järgi on igal tõlkel alati eesmärk (kr k σκοπός). Selle lähenemise järgi ei ole teksti tähendust ega funktsiooni võimalik välja lugeda mitte lingvistilistest märkidest (sõnad, grammatika), vaid teksti muudab tähenduslikuks lugeja. See omakorda tähendab, et erinevad lugejad või sama lugeja erinevatel ajahetkedel võivad ühte ja sama lingvistiliste märkide kogumit mõista täiesti erinevalt.7
Draamateksti tõlke eesmärk on realiseeruda teatris — esmalt lavastuse alustekstina ja idee kandjana, hiljem näitlejate kõnes publiku kõrvu jõudes (jätame praegu kõrvale kirjandustekstidena tõlgitud näidendid, näiteks antiikkirjanduse antoloogiate tarbeks). Seega on draamateksti funktsioon — siinkohal eelkõige kõnes — jõuda publikuni. Järelikult jõuame taas küllaltki levinud väiteni draamatõlke teoreetilistes käsitlustes, et tõlketekst peab olema räägitav (speakable).
1970-ndate lõpus, kui draamatõlget hakati tõlketeaduses käsitlema eraldi distsipliinina, oli kombeks öelda, et tõlge peab olema etendatav (performable). Teiste hulgas kirjutas sellest Susan Bassnett: „(…) draamatekst on kirjutatud etendust silmas pidades ja sisaldab struktuurielemente — mitte ainult remarkidena —, mis muudavad draamateksti etendatavaks. Draamatõlkija ülesanne on need elemendid üles leida ja sihtkeelde tõlkida.”8 Hiljem seadis Bassnett selle nõude pidevalt ja järjest tugevamalt kahtluse alla, sest etendatavus on mõiste, mida ühelgi tõlkeuurijal pole õnnestunud veenvalt lahti seletada.9 See on enam-vähem võrreldav väitega, et teater peab olema teatraalne.
Räägitavus on veidi selgem kriteerium, sest igas keeles leidub sõnu (või häälikukooslusi), mida on kergem hääldada või mis kõlavad kõnes paremini, ja selliseid, mida on raskem hääldada.10 Tõlketeadlased on rääkinud ka sellest, et draama, nagu ka luule tõlkimisel on oluline tajuda keele ja kõne rütmi.11
Väga hea kõnerütmi tunnetuse näitena võib tuua Paavo Piigi tõlke Martin Crimpi näidendile „Attempts on her life”:
– His political masters, that’s right, calling him. Just as they have always called him. The very political masters that she hates with every fibre as it were of her being. The very men and women, that she, Anne, in her youthful idealism holds responsible for the terminal injustice in this world.
– Tema poliitilised isandad, just nimelt, teda kutsumas. Nii nagu nad on alati seda teinud. Need samad poliitilised isandad, keda Ann vihkab nagu öeldakse iga oma rakuga. Need samad mehed ja naised, keda tema, Ann, oma noorusliku idealismiga peab vastutavaks kogu maailma parandamatu ebaõigluse eest.12
Päris huvitav on näha, et Piik on suutnud eestikeelses tõlkes säilitada peaaegu samasuguse kõnerütmi, nagu oli lähtetekstis inglise keeles. Tõlkija puhul on see üsna harukordne, aga väga hea oskus. Piik on kasutanud veel üht võtet, mida tõlkijad reeglina ei julge teha või millest pigem hoiduvad — ta on nime Anne (inglise hääldus [Änn]) eestipärastanud, mis samuti teenib räägitavuse huve ja seekaudu draamatõlke esmast funktsiooni.
Tunnetus. Kognitiivsed ehk tunnetuslikud tõlketeooriad loodi funktsionaalsete teooriate kõrvale. Need toetuvad tunnetuspsühholoogiale ja seavad fookusesse tõlkija isiku. Nii on tunnetuslike tõlketeooriate huvi näiteks tõlkija ebakindlus mingite ettetulevate probleemide lahendamisel või tähenduse konstrueerimine.13
Tunnetus on peaaegu sama määratlematu mõiste kui performatiivsus/etenduslikkus. See võib koondada enda alla keeleoskuse ja -taju, tõlkija stiili ja eelistused ning palju muid aspekte, mis ei allu ühelegi mõõtmisele, kuid on ometi igas tõlkes olemas. Tunnetus on ka kõige tähtsam, millega draamatõlkija saab panustada lavastuse lõplikku tervikpilti, sest sellega on seotud karakteri loomine. Nagu ütles tõlketeadlane Douglas Robinson: kuidas me teame, milline on mingi tuntud karakter, näiteks kuningas Lear? Milline on talle „omane käitumine”? See on olemas ainult meie ettekujutuses, kus omistatakse tegelasele justkui püsiv ja universaalne „süvastruktuur”. Aga lõpuks on igal vaatajal arvamus selle kohta, kas näitleja sobis rolli, kas ta kujutas karakterit „õigesti”.14
Karakter on tõlgendus ja õnnestunud tõlgendus loob vaataja kujutluses tema eelnevate teadmistega kooskõlas reaalsuse.15 Ka näidendi tõlge on tõlgendus, mis selle reaalsuse loomisele kaasa aitab.
Krzysztof Lipiński on reastanud seitse tõlkimise kohta käivat müüti16, mille hulgas on ka arvamus, nagu oleks olemas üks ainuõige tõlge. Inimestel on sageli lihtsam aru saada asjast, mis mahub kindlasse kategooriasse ja on selgesti piiritletav, kuid tõlke (nagu ka väga paljude muude asjade) puhul ei ole seda üht ja õiget olemas. Lingvistiline märk (ehk sõna) on arbitraarne ja sümboolne — vaataja mõistab seda ainult juhul, kui ta on kontekstiga tuttav ning teab selle tähendust keelesüsteemis ja kultuuriruumis.17 Tõlkijale annab sõnade arbitraarsus ja mitmetähenduslikkus mõnusa mänguruumi. Näiteks:
PETE: I mean if your wife forgives you, or I forgive Jane, then that’s an invitation to do it all over again.
PETE: Selles mõttes, et kui su naine sulle andeks annab või kui mina annan Jane’ile andeks, on see lihtsalt kutse uuele tantsule.18
„Kutse uuele tantsule” viitab selles vestluses teistkordsele petmisele, ehk kui korra tegid ja andeks said, saad justkui loa oma kaaslast uuesti petta. See on Liis Aedmaal ja Laura Kallel leitud hea vaste, kuid tähenduse mõistmine toetub tugevasti kontekstile.
„Igatsuse rapsoodia”. Cass — Ülle Kaljuste. Eesti Draamateater, 2021.
Heikki Leisi foto
Tõlkimatus. Arvamus, et mingid asjad on tõlkimatud, kuulub samuti Krzysztof Lipiński tõlkemüütide loetellu. Muidugi, kui rääkida näiteks näidenditest, pole sugugi haruldane, et tekst sisaldab kultuuriviiteid või -elemente, mida pole kerge uude kultuuriruumi üle kanda — ehk siis neid võiks nimetada tõlkimatuks. Pigem aga sarnaneb see teema juba eespool käsitletud ekvivalentidega: küsimus on pigem ulatuses, mil määral on mõni element tõlkimatu.
Üks tõlketehniline moodus „tõlkimatute” elementide tõlkimiseks on kompenseerimine — elemendi, mida pole võimalik üks ühele üle kanda (n-ö sõnaraamatuvastena), võib asendada sarnase elemendiga sihtkultuurist või täiendada seletusega. Näiteks Krista Kaer on seda võtet kasutanud Draamateatris lavastatud „Igatsuse rapsoodias”:
CASS: And I don’t go in for the fond memory racket! For fifty-two years I work one block away from Skid Row — deadbeats, drags, washouts, living in the past! Washing, scrubbing, fixing sandwiches — work so that you don’t have no time to think, and if you did you thought of the future. The past’s gone. Good luck to it. And Gawd bless it.
CASS: Ja mina hellade mälestuste värgiga ei tegele! Viiskümmend kaks aastat töötasin ma ühe tänavavahe kaugusel Skid Rowst — allakäinud linnaosast, kus lorud, tossakad ja hädavaresed minevikus elasid! Pesin, küürisin, tegin võileibu — töötasin nii, et polnud aega mõelda, aga kui oli, siis mõtlesin tulevikust. Minevik on möödas. Õnn kaasa. Ja õnnistagu seda Jumal!19
Ilukirjanduses ja ka tarbetekstides on levinud võte seletada sihtkultuuris tundmatu või vähetuntud element mõne sõnaga lahti; eeltoodud näite puhul siis Skid Row, Los Angelese linnaosa, mis on kõige suurema kodutute arvuga piirkond Ameerika Ühendriikides. Krista Kaer on seda täpsustanud ja lisanud linnaosa nimele sõnad „allakäinud linnaosa”. Draamatõlge lubaks nimetuse Skid Row ka täielikult välja jätta, sest see iseenesest ei anna eesti vaatajale mingit infot. Sisuliselt on oluline lihtsalt see, et tegemist oli allakäinud linnaosaga — agul asus sealt ainult ühe kvartali kaugusel.
Teater on „tõlkimatute” elementide kompenseerimiseks hea vahend, sest interlingvistiline tõlge saab suisa jultunult toetuda intersemiootilisele tõlkele ehk lavastuse paralingvistilistele (intonatsioon, hääletoon, kõnerütm ja -tempo), kineetilistele (ohkamine, naermine) ja prokseemilistele (žestid, naeratamine, lehvitamine jms, ka keha paiknemine ruumis) elementidele.20 Niisiis saab draamatõlkija põimida näidendi lingvistilise tõlke lavastuse ruumilise maailmaga, loobuda iga nimetuse sõnasõnalisest ülekandmisest ja kasutada lavastuse maailma tõlkele vajaliku konteksti loomiseks.
Niisiis muutub tõlkimine, mis esmapilgul tundub suhteliselt lihtne ja igale võõrkeele oskajale jõukohane tegevus, lähemal vaatlemisel järjest keerulisemaks ja kohati suisa võimatuks. Kuid viimaks hakkab tunduma, et isegi siin on võimalik orienteeruda. Näib, et kõige elementaarsem tõde tõlkimise puhul on ühtlasi see, mida on kõige keerulisem selgeks saada — tõlgitakse mõtet, mitte grammatikat. See on asjaolu, mis eristab tõlkimisoskust keeleoskusest.
Viited:
1 Lawrence Venuti 1995. The Translator’s Invisibility. A History of Translation. London and New York: Routledge, lk 1–2.
2 Tõlkimise ja tõlkija elukutsega seotud stereotüüpe mittetõlkijate hulgas on uurinud Mai Raet oma magistritöös. — https://www.etera.ee/zoom/84470/view? page=1&p=separate&search=doorslaer&hlid=564813886&tool=search&view=90,0,2035,2084.
3 Mary Snell-Hornby 2007. Theatre and Opera Translation. Piotr Kuniwczak; Karin Littau (toim). A Companion to Translation Studies. UK: Multilingual Matters, lk 118.
4 Triin van Doorslaer 2015. Hoiakud tõlkimise kohta ehk kuidas defineeritakse tõlkimist. — Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 238–247. — https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/25111.
5 Mary Snell-Hornby 2007, lk 106.
6 F. Scott Fitzgerald. „Tender is the night”. („Sume on öö”, Liis Aedmaa ja Laura Kalle tõlge). Esietendus Ugalas 6. XI 2021.
7 Triin van Doorslaer 2015. Op. cit.
8 Susan Bassnett 2002 [1980]. Translation Studies. London and New York: Routledge, lk 126.
9 Näiteks Susan Bassnett 1991. Translating for the Theatre: The Case Against Performability. — https://www.erudit.org/fr/revues/ttr/1991-v4-n1-ttr1474/037084ar/; Susan Bassnett 1998. Still Trapped in the Labyrinth: Further Reflections on Translation and Theatre, lk 90–108. Susan Bassnett; Andre Lefevere (toim), Constructing Cultures: Essays on Literary Translation. UK: Multilingual Matters Ltd.
10 Näiteks Indrek Koff on öelnud, et ta kasutab draamatõlgetes sidesõna „ning” asemel alati „ja”. Mina pole üheski tõlkes kasutanud sõna „okei”, mis on juba iseenesest inetu tavakõnes, aga täiesti talumatu laval. Eesti keeles on sellele palju ilusamaid ja huvitavamaid vasteid, sõltuvalt kontekstist: olgu, hüva, jah, hästi, kokku lepitud, teeme nii…
11 Eva Espasa 2000. Performability in Translation: Speakability? Playability? Or just Saleability? Carole-Anne Upton (toim). Moving Target. Theatre Translation and Cultural Relocation. London and New York: Routledge, lk 53.
12 Martin Crimp. „Attempts on her life” („Katsed elu kallal”, Paavo Piigi tõlge). Esietendus Eesti Draamateatris 10. XII 2021.
13 Triin van Doorslaer 2015. Op. cit.
14 Douglas Robinson 2001. Who Translates? Translator Subjectivities Beyond Reason. New York: State University of New York Press, lk 122.
15 Sealsamas, lk 123.
16 Krzysztof Lipiński seitse levinumat müüti tõlkimise kohta: (a) sõnasõnalisus ehk lähtekeelset teksti on võimalik sõna-sõnalt sihtkeelde tõlkida, (b) tõlkimatus ehk mõni tekst on tõlkimatu, (c) inetu pardipoeg ehk tõlge on võrreldes originaaliga alam, (d) on olemas vaid üks ja ainus õige tõlge, (e) masin suudab inimese asemel tõlkida, (f) deskriptiivsus ehk maailma ei ole võimalik täielikult kirjeldada, ning (g) on olemas vaid üks ja ainus tõde. Vt Doorslaer 2015.
17 Mary Snell-Hornby 2007, lk 109.
18 Andrew Bovell. „Speaking in tongues” („Kuhu sa jäid”, Liis Aedmaa ja Laura Kalle tõlge). Esietendus Ugalas 10. II 2022.
19 Brian Friel. „The loves of Cass McGuire” („Igatsuse rapsoodia”, Krista Kaera tõlge). Esietendus Eesti Draamateatris 4. IX 2021.
20 Mary Snell-Hornby 2007, lk 109.
