AINULT VÄGA HEAD KONTSERDID JA KAKS IMET
Oktoober, 2022Haapsalu vanamuusikafestival 2022
Bach ja Bach
Motetid ja kantaadid, 28. VII toomkirikus. Maria Valdmaa (sopran), Lisa Kawasaki (traversflööt) ning kammerkoor Voces Tallinn ja Haapsalu festivali barokkorkester, kontsertmeister Aira Maria Lehtipuu (Soome), dirigent Toomas Siitan. Kavas: Motett „Komm, Jesu, komm” (BWV 229), kantaat „Ich habe genung” (BWV 82a), kantaat „Nach dir, Herr, verlanget mich” (BWV 150), motett „Singet dem Herrn ein neues Lied” (BWV 225), kantaat „Der Herr denket an uns” (BWV 196) ja motett „Lobet den Herrn, alle Heiden” (BWV 230).
Festival avati Johann Sebastian Bachi kantaatide ja motettidega. Üldiselt peetakse motette matusemuusikaks (täpsem informatsioon kavas puudus) ja oma kujutluses nägin ma paratamatult õndsaid hingi liikumas tantsides rõõmsalt taeva poole. „Õndsa surma” teemat kannab kantaat „Ich habe genug” (BWV 82a) ja Jumalale loodab ka kantaat „Nach dir, Herr, verlanget mich” (BWV 150). Motetis „Komm, Jesu, komm” õnnestusid oivaliselt alguse rasked ohked. Kantaadis „Ich habe genug” oli tunda seda õnne, mida tundis Maria Valdmaa soolot lauldes. Maria laul õnnestab ka kuulajat, tema esinemises on midagi aristokraatlikku ja vastasmõju publikuga toimis algusest lõpuni. Võrdluseks tuleb mulle meelde soome metsosopran Monica Groop. On suurepärane, et Maria ei ole läinud hääle suurendamise libedale teele. Sellel tegevusel võivad olla kurvad tagajärjed, nagu kähe ülemine register, probleemid suure vibrato’ga jne. Ma olen kogenud, mis juhtub, kui ilus ja habras lüüriline hääl muudetakse dramaatiliseks ning sopran hakkab seejärel metalse ja kriiskava häälega laulma „Vissi d’artet” Puccini „Toscast”. Seda ei ole absoluutselt vaja. Kuulakem kas või Evelyn Tubbi või Nancy Argentat — nende karjääril pole midagi viga!
Festivaliorkester, kontsertmeistriks Aira-Maria Lehtipuu, mängis tundlikult. Oli siiski märgata, et Eesti viiuldajad musitseerisid ehk pisut tagasihoidlikumalt kui Lehtipuu, kes hingas muusikaga ühes. RO Estonia esiflööt Lisa Kawasaki (traversflööt) esines veenvalt ja oli Valdmaale vääriline partner. Võib veel küsida, kas orkestris on toimumas põlvkonnavahetus. Kus oli barokkviiuldaja Meelis Orgse? Ja organistina paljudel festivalidel esinenud Ene Salumäe? Dirigendi kiituseks olgu öeldud, et Toomas Siitan on võimekam nii mõnestki oma kolleegist, kes igapäevaselt selles ametis leiba teenib — määrav on tema nägemus ette kantavast materjalist.
Olen ise laulnud Bachi motette nii väiksemates (viieteistkümneliikmelises) kui suuremates koosseisudes (Soome Raadio kammerkoor ja Tapiola kammerkoor). Väiksema kooriga on lihtsam saavutada vaikseid nüansse ja intiimsust, ka pisemaid detaile. Suure koori eeliseks on mahlakas plahvatav kõla. Käesoleva ettekande koor oli võrdlemisi suur. Voces Tallinn laulis pühendunult. Eriti särav häälerühm olid sopranid. Tervikuna õnnestus koori ettekanne suurepäraselt, eriti kui võtta arvesse, et tegu on väga nõudliku materjaliga. Tekst oli lööv ja jälgitav igas mõttes. Mainimist väärib ka koormeister Kristi Jagodin. Võimsa lõppakordina kontserdile kõlas tuntud luteri koraal.
Johann Sebastian Bachi „Goldbergi variatsioonid” 29. juulil Haapsalu Jaani kirikus: Jean Rondeau (klavessiin).
Esimene ime
Jean Rondeau, klavessiin (Prantsusmaa), 29 VII Jaani kirikus. Kavas Johann Sebastian Bachi „Goldbergi variatsioonid”.
Jean Rondeau on ära teeninud „klavessiinivõluri” tiitli. Raske on kujutleda, et keegi suudaks temast paremini mängida Bachi „Goldbergi variatsioone”. Hiljuti plaadistas selle klaveril Irina Zahharenkova. Nende tõlgendused on kuni kaunistusteni välja väga sarnased. On näha, et nii Rondeau kui Zahharenkova on uurinud hoolega Urtext’i. „Goldbergi variatsioone” tervikuna kuulates tekib võrdlus teatrilavastusega: selle 1. osa, „Aaria” kordub teose lõpus, kuid mitte täpselt nii nagu teose algul — nüüd peegeldab ta kogu variatsioonidetsükli mitmekülgsust.
Rondeau’l on väga hea vaist nii passaažide kujundamisel kui väikseimategi kaunistuste mängimisel. Suurepärase keskendumisvõimega kujundas ta suurteosele algusest lõpuni ulatuva dramaatilise kaare. Niisamuti uskumatu on saavutus mängida kogu seda suurteost peast. Kontserdi lõpetasid püsti seisva publiku ovatsioonid.
Suvesümfooniad
Concerto Copenhagen (Taani). Dirigent Lars Ulrik Mortensen, 29. VII toomkirikus. Kavas: Franz Joseph Haydni Sümfoonia nr 47 G-duur „Palindroom”, Sümfoonia nr 44 e-moll „Leinasümfoonia” ja Sümfoonia nr 43 Es-duur „Merkuur”.
Franz Joseph Haydn oli minu festivalikülastuste ajal Haapsalus kõige „kaasaegsem” helilooja (hiljem mängis M4GNET veel Beethoveni kvartetti).Meeldival kombel läheneti Haydnile mineviku kaudu, barokist klassitsismini. Siinkohal märgitagu, et viiuldajad mängisid Haydnit barokkpoognatega. Concerto Copenhagen esitas papa Haydni muusikat suure lustiga. Koosseis oli kammerlik. Viiuldajaid oli kavalehel kirjas kuus, kuid tegelikult oli koosseis väiksem. Ühest küljest võimaldab see mängijatele tihedat omavahelist kontakti, teisest küljest jäid Haydni forte’d natuke kahvatuks. Barokile vastavalt kasutasid keelpillimängijad vibrato’t vähe, pigem üksnes vürtsiks.
Lars Ulrik Mortensen juhatas väga jõuliselt, pöörates tähelepanu ka kõige väiksematele detailidele — isegi ta sõrmed olid selleks käigus. Siitaniga võrreldes nõuab Mortensen mängijailt palju ja tahab ise kõike valitseda. Ütleksin, et Siitan usaldab mängijaid rohkem.
Haydni „Suvesümfooniatest” oli mulle varem tuttav ainult Sümfoonia nr 44, e-moll alapealkirjaga „Leinasümfoonia”. Selle esimene, mahukas osa sai taanlastelt eriti veenva tõlgenduse.
Keelpillikvartett M4GNET koosseisus Robert Traksmann (I viiul), Katariina Maria Kits (II viiul), Siluan Hirvoja (tšello) ja Mart Kuusma (vioola) 30. juulil 2022 Haapsalu Jaani kirikus.
M4GNET
Haydn, Mozart, Beethoven. Kvartett M4GNET koosseisus Robert Traksmann (I viiul), Katariina Maria Kits (II viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello). 30. VII Jaani kirikus. Kavas: Franz Joseph Haydni Keelpillikvartett nr 28 Es-duur, Wolfgang Amadeus Mozarti Keelpillikvartett nr 15 d-moll, Ludwig van Beethoveni Keelpillikvartett nr 3 D-duur.
Olles jälginud Eesti kontserdielu rohkem kui kolmkümmend aastat, pean tõdema, et tipptasemel kammermuusikat mängitakse väga vähe. Ka Soomes on kammermuusika pigem suvel toimuvate kammermuusika festivalide pärusmaa. Olgu see kontsert märk uue aja saabumisest!
Robert Traksmann mõjus tõelise liidrina, kes juhtis kvartetti ja oli täielikult üle kontserdi nõudlikust materjalist. Ta on suurepärane ansamblist, aga ka solistina silmapaistev viiuldaja. Samas olen ma rõõmus, et ta on valinud kvartetikunsti, ühe kõige õrnema ja raskema muusikažanri. Tehniliselt ja tõlgenduslikult meisterlikud olid ka teised kvarteti liikmed. Kavalehel kirjutatakse, et kvarteti viiuldajatel on kasutusel Eesti Pillifondi viiulid. Kahjuks oli see ansambli lõikes ebaproportsionaalselt kuuldav: tšello ja aldi pillikõla oli märgatavalt tuhmim kui säravatel viiulitel. Leidkem väärispillid ka Mart Kuusmale ja Siluan Hirvojale!
Kontserdi kava koosnes kvartetiliteratuuri maiuspaladest. Kõige tuttavam oli enamusele publikust kindlasti Wolfgang Amadeus Mozarti Kvartett nr 15 d-moll. Kõik kvartetid mängiti suure stiilitajuga. Võis vaid nautida! Millegipärast tuli mulle meelde Eduard Vilde „Tabamata ime”, kuid ümber pööratult —tabatud ime! Sest siin see ime sündis. Jääb üle vaid hõigata: „Pikka iga, M4GNET!”
Uitmõte
Haruharva tõstetakse esile festivali korraldusliku poole inimesi. Ma ei tea, kas festival midagi neile ka maksab, kuid ilmselt mitte palju. Pileteid kontrolliv daam juba tunneb mind: „Ma ju tunnen teid küll, aga piletit pean siiski kontrollima!”
Ansambel Floridante koosseisus Aira-Maria Lehtipuu (viiul), Lisa Kawasaki (traversflööt), Saale Fischer (klavessiin) ja Villu Vihermäe (tšello) ning sopran Maria Valdmaa (keskel) 30. juulil 2022 Haapsalu toomkirikus.
Lihvitud pärl
Händeli „Saksa aariad”, Telemanni „Pariisi kvartetid”, 30. VII toomkirikus. Ansambel Floridante koosseisus Lisa Kawasaki (traversflööt), Aira-Maria Lehtipuu (viiul), Villu Vihermäe (tšello) ja Saale Fischer (klavessiin) ning sopran Maria Valdmaa. Kavas: Georg Philipp Telemanni, Georg Friedrich Händeli, Antoine Forqueray, Michel Blavet’ ja Jean-Pierre Guignoni teosed.
Ansambel Floridante ja Maria Valdmaa moodustasid koosseisu, mis on oma esinemistega nagu lihvitud pärl. Floridantega on üles astunud muidki, enamasti eesti naissoliste, möödunud suvel näiteks Marta Paklar. Harmoonilise alguse andis kontserdile Georg Philipp Telemanni Kvartett (Sonaat) nr 1 A-duur. Koosseisus mängisid võimekas traversflöödimängija Lisa Kawasaki, Soomest „laenatud” viiuldaja Aira Maria Lehtipuu, klavessiinil Saale Fischer ja tšellol Villu Vihermäe. Telemanni teos oli iseloomult vaikne kahekõne muusikaga.
„Saksa aariaid” laulis solistina Maria Valdmaa. Georg Friedrich Händeli aariatest liigutas mind enim „Das zitternde Glänzen der spielenden Wellen” („Mänglevate lainete värelev sära”), või õigupoolest viimase aaria „Süßer Blumen Ambraflocken” („Magusa lõhnaga lillede ambraehmed”) kadents, mille siiras, valgust täis esitus Maria Valdmaalt tõi pisarad silma. Mainiksin eraldi ka flötist Lisa Kawasakit: ta on usaldusväärne partner (nagu ka teised ansambli liikmed) ja ta mäng on hingestatud. Tulevasele Eesti barokkorkestrile on väga vaja traverso-mängijat!
Jean-Pierre Guignoni Sonaadis c-moll viiulile ja basso continuo’le op. 6 nr 3 paelus ja rõõmustas Lehtipuu ja klavessinist Saale Fischeri koosmäng. Fischeri oivalised tõlgendused Antoine Forqueray’ klavessiinipaladest tõid kontserdi kavva vaheldust.
Kontsert „Pièces de Viole” 31. juulil 2022 Haapsalu Jaani kirikus. Ansambel koosseisus André Lislevand (viola da gamba), Anna-Liisa Eller (kannel) ja Johanna Randvere (viola da gamba).
Gamba’d ja kannel
Pièces de Viole, 31. VII Jaani kirikus. André Lislevand (viola da gamba), Johanna Randvere (viola da gamba) ja Anna-Liisa Eller (kannel). Kavas: Marin Marais’ Süit nr 5 g-moll, Francois Couperini Kontsert nr 13 G-duur, Le Sieur de Machy’ Süit d-moll ja Johann Sebastian Bachi Süit c-moll.
Tunnen Elleri kauaaegset õpetajat Kristi Mühlingit. Juba Sibeliuse Akadeemia aegadel oli tal eelarvamustest vaba suhtumine sellesse, millist muusikat sobib kandlel mängida. Mäletan, et ühel eksamil mängis ta kandlel üht Anton Weberni atonaalset klaveripala…
Kontserdi kava ja esituskoosseis olid intrigeerivad ning osutusidki põnevaks ja ootamatuks. Esiteks, harva on näha nii pühendunud mängu. Esimene tähelepanek oli see, et ansambli kõlapilt on väga ebatavaline ja omapärane. Kannel annab ansambli kõlale pehmust, mis ainult täiendab gamba’de niigi mahedat kõla. Kõik ansambli liikmed olid võimelised täitma erinevaid rolle. Näiteks Marais’ Süidis nr 5 g-moll oli üllatav, et Randvere oli soleerivas rollis ja meister Lislevand mängis bass-gamba’t. Marais’ üheosalises teoses „Tombeau de Mr Méliton” rollid vahetusid. Couperini Kontserdi nr 13 G-duur ettekanne tekitas erilise atmosfääri. De Machy’ Süit d-moll tõi taas meelde, kui rikkad on kandle võimalused, just tämbri mõttes. Johann Sebastian Bachi algselt lautoklavessiinile loodud Süidi c-moll (BWV 997) muusikaline stiil on kavalehe järgi „Bachile omaselt mõistuspärane, süstemaatiline ja polüfooniline” ja pakub mängijatele võimalusi demonstreerida oma virtuoossust.
Ansambel Tenebrae Consort ja dirigent Nigel Short Haapsalu toomkirikus 31. juulil 2022.
Sabine Burgeri fotod
Teine ime
Inglise renessansspolüfoonia ja keskaegne liturgialaul, 31. VII toomkirikus. Tenebrae Consort koosseisus Martha McLorinan (alt), Hamish MacGre-gor ja Nicholas Madden (tenor), Joseph Edwards (bariton) ja Tom Herring (bass); dirigent Nigel Short. Kavas: John Sheppardi „In manus tuas” I, William Byrdi „Ne irascaris”, Thomas Tallise „If ye love me”, John Sheppardi „In manus tuas” II, Thomas Tallise „Jeremija nutulaulud” I ja II ja John Blithemani „In pace in idipsum”.
Kuidas sünnib selline kõlaime, mida pakkus Suurbritannia ansambel Tenebrae Consort? Ühest küljest kindlasti tänu väga distsiplineeritud ja regulaarsele tegevusele. Samas on ansambli liikmete hääled sobitatud kokku võimalikult suurt ülemheli rikkust taotledes. Selles ei ole midagi tehislikku, laulmist iseloomustab lihtsus ja loomulikkus. Koosseisus on naisalt, kaks tenorit, bariton, bass ja liturgias kas baritoni või bassi laulnud ansambli dirigent Nigel Short. Kuidas tekib viie-kuue esitaja puhul nii eriline kõlapilt? Sõnadega on seda elamust raske edasi anda, Tenebrae Consorti peab ise kuulma! Mälestus on ere ja unustamatu. Oldi lähedal inimlike võimete ülimale piirile.
Keskaegses liturgialaulus laulis kaasa ka dirigent Short. Liturgiat esitati katoliku kirikus käibel oleva tava järgi (või ka evangeelsetes kirikutes, kus gregoriaanikat harrastatakse): lauljad seisavad vastastikku kahes reas ja laulavad kordamööda oma stroofe. Inglise renessansspolüfoonia esindajate John Sheppardi, William Byrdi, Thomas Tallise ja John Blithemani teosed olid kõik ühtviisi kalliskivid ja neist on tõlgenduse poolest võimatu midagi esile tõsta. Muusika mõttes paelusid võib-olla kõige rohkem Thomas Tallise „Jeremija nutulaulud” I ja II.
Tenebrae Consordi kontserti tasus kaks aastat oodata. Minu sammud viivad nüüd plaadipoodi…
Haapsalu vanamuusikafestivalil oli sel aastal ainult väga häid kontserte, sealhulgas kaks imet. Loodetavasti sünnib neid imesid veel. Toomas Siitani kontaktid ja tutvused on selle garantiiks. Kasutan võimalust tänada teda ka suurepäraste tõlgete eest, mis kavalehte kaunistavad. Emakeeles esitatuna jõuab muusika kuulajale veel lähemale.
