SUVE DŽÄSSIFESTIVALID 2022

Oktoober, 2022

„Juu jääb”, „Taff:fest”, „Augustibluus”

TIIT LAUK

Pandeemia-aastad on mõjunud tormiliselt meie muusikaelule, kahte kontsertide poolest vaest aastat püüavad tasa teha nii muusikud kui ka publik. Rahvatarkus ütleb, et igal halval asjal on ka mõni hea külg. Muusikute poolt vaadates on selleks olnud suur vaba aja ressurss, mida paljud on oskuslikult stuudiotööks kasutanud. Sellest tulenevalt on ohtralt uusi plaadiesitlusi, stiilist sõltumata. Kõikmõeldavaid kontserte jagub peaaegu igale päevale (kohati lausa mitu) ja publikupuuduse üle ei kurda veel keegi. Tänavune džässisuvi ei ole siinkohal erand: 30. juunist 3. juulini toimus Muhumaal 26. festival „Juu jääb”, 8.–9. juulil Haapsalus „Taff:fest”, 5.–7. augustil Haapsalus „Augustibluus”. Kõigil neil on hulganisti kontserte ja esinejaid. Kui lisada siia veel üksikkontserdid ja festivalid, kus muu hulgas võib kuulda ka džässi, on valiku tegemine raske. Juhiksin tähelepanu faktile, et Eesti kolme suurema džässifestivali algatajad on olnud meie tippsaksofonistid: kakskümmend kuus aastat tagasi alustas Muhumaal festivali „Juu jääb” Villu Veski, 2003. aastal Tartus festivali „Rainbow jazz” Lembit Saarsalu ja aastal 2020 Haapsalus festivali „Taff:fest” Raivo Tafenau. „Rainbow jazz” (mille järglaseks loeb end praeguseni toimuv „IDeeJazz”) oli mõeldud eelkõige noortele, veel õppivatele muusikutele.

 

„Juu jääb” ja „Taff:fest” 2022

Tõdemus, et inimene mõtleb ja plaanib, aga saatuslik X-faktor määrab nende plaanide täitumise võimalikkuse, toimib raudselt. Seda sain tunda omal nahal — kuulmata jäid mitmed plaanis olnud esinejad. Paraku oli see nii ka festivali „Juu jääb” kava puhul: Iisraeli kontrabassivirtuoos Adam Ben Ezra oli ise küll Muhu muusikatalus, tema pill aga Portugalis… Teise päeva viimase esineja, Belgia DJ Lefto Early Birdi varustus oli kohal, aga mees ise lennujaamas asenduslendu ootamas. Adam Ben Ezra mängis küll Mingo Rajandi pillil, kuid see oli siiski hädalahendus — „Euroopa tuurile” läinud õige pill oli viie keelega ja asendust sellele ei õnnestunud korraldajail siin nii kiiresti hankida. Aga muljed tema esinemisest olid suurepärased: ta on virtuoosne kontrabassist, sõna otseses mõttes mees nagu orkester, kes kasutas pilli nii kontrabassi kui löökpillina, vajadusel ka vokaali lisades. Muu hulgas sai ta hakkama lausa uskumatu võttega — esitas soolobassil täiesti autent­se flamenkoloo! Selleks kasutas ta pilli juba mainitud viisil ja tantsis samal ajal spetsiaalsel alusel spetskingadega flamenkorütmi välja! Kui poleks ise seda kuulnud-näinud, olnuks raske uskuda. Kava teine pool oli pühendatud kontrabassi ja elektrooniliste efektide ühendamisele ja jäi minu jaoks selgelt esimese poole varju. Loomulikult oli kogu kava rikkalikult vürtsitatud idamaiste rütmide ja harmooniatega. Tõenäoliselt oleks see viie keelega pillil veel efektsemalt kõlanud.

Mario Bakuna.
Foto: david_jh_harvey

Festivali ajalist järjestust silmas pidades tulnuks alustada aga hoopis Londonis resideeriva brasiillase Mario Bakuna triost, kes esines juba avapäeval hotelli Arensburg rõdu laval.  Mario Bakuna on Londonis elav brasiilia helilooja, laulja ja kitarrimängija, kelle professionaalne muusikukarjäär on kestnud juba üle kahekümne aasta. Triosse kuuluvad peale tema veel bassist Felippe Oliveira ja löökpillimängija Uccio Gaeta, kõik suurepärased muusikud. Mariol endal on peale liidrirolli kanda ka laulja ja kitarristi roll. Kõige põnevam on seejuures asjaolu, et kui nende esinemist heliplaadilt kuulata, teadmata, mitu meest mängib, võiks seda ansamblit kergesti ka kvintetiks pidada! Põhjus on üsna lihtne — väga hea lauljana on Bakuna ka sedavõrd osav imitaator, et jäljendab abivahendeid kasutamata oma häälega trombooni, ise samal ajal kitarriga elegantse vabadusega bossanoova rütme mängides, ja efektiblokiga ka kitarri sound’i. See õnnestub tal täiesti loomulikult, nii et ta võib teha üks ühele järele isegi „Jazzkaare” algaegadel siin esinenud USA tromboonivirtuoosi Ray Andersoni ülivirtuoosse keeletehnikaga  stiili! Ja vähe sellest, Bakuna sai hakkama esmapilgul täiesti võimatuga: ühendas paaris loos bebop’i stiili bossanoovaga ning seda kõike võluva ja raskesti järele tehtava brasiillasliku rütmika taustal. Olin üliõnnelik võimaluse üle Bakuna triot järgmisel päeval uuesti kuulata. Jäi veel mainimata, et nad esitlesid oma aasta tagasi ilmunud albumit „Brazilian Landscapes”, mis oli ka festivali ajal müügil. Üle aegade elamus! Kontserdi lõpus mängis Villu Veski koos brasiilia külalistega Brasiilias juba peaaegu rahvalauluks kujunenud loo „Tütarlaps Ipanemast”.

 

Ingrid Rabi Group koosseisus Ingrid Rabi (vokaal), Mathei Florea (klaver), Marcus Tuul (kitarr), Robert Nõmmann (kontrabass), Ramuel Tafenau (trummid), Allan Järve (trompet), Tobias Tammearu (tenorsaksofon) ja Artur Kiik (tromboon) on verivärske koosseis eesti džässimaastikul. Äsja ilmus nende esimene lühialbum „Circle of Love”, mida ka kontserdil esitleti. Tegelikult on see Ingrid Rabi autorialbum, need lood on ta ise kirjutanud ja ansamblile seadnud. Reklaam ütleb: „Koosseisu helikeel on džässmuusikale omane — leidub mõnusat svingi, erutavaid harmooniajärgnevusi, hõrke ballaade ja Ingridile omaseid ootamatuid taktimõõte. Kontsertkava seob tervikuks armastuse temaatika, alustades armumisest ja lõpetades lahkumineku ning iseenda leidmisega.”

Seekord oli koosseisus väike muudatus: kontrabassi ei mänginud Robert Nõmmann, vaid keegi noor daam, kelle nime jään praegu võlgu. Selliste mängijate puhul ei saagi kontserdi tulemus kesine olla — kõik nad on meie noorema põlvkonna parimate seast. Kui millegi kallal norida, siis segas mind pisut, et bass ei svinginud hea svingitunnetusega kirjutatud kavas, ja solistil soovitaksin mõelda rohkem laulude sisule: kõigis neis on oma lugu, mitte ainult sõnad ja helikõrgused.

Maarja Aarma MA.
Sandra Susi foto

Maarja Aarma MA on neljaliikmeline bänd, kelle tegevus sai alguse 2017. aastal. Koosseisu eestvedaja ja laulja Maarja „naiselik vägi” (nagu reklaamis on väljendatud) ning bändimeeste tugev kohalolu ja mängulust köidavad tähelepanu. MA muusika on mõjutatud soulist, neosoulist, vokaalpopist ja skandinaavialikust džässist. Seekord oli taustavokaaliks kaasatud ka vokaalgrupp: Jana Kütt, Maria Väli ja Oskar Lindwall, mis andis kavale uue ja huvitava värvingu. Maarjal on omapärane hääl ja vastavalt sellele ka lähenemine džässile; see kombinatsioon paneb kuulama. Piisavalt pikk koostöö on ansambli hästi kokku liitnud, nende esinemises on sünergiat. Jään huviga järgmist kontserti ootama.

 

Nagu algul jutuks oli, mängis nn X-faktor vimka ka minule ja nii ei saanudki ma kuulda, kuidas tunneb end džässilaval meie tuntud rokikuningas Riho Sibul või kuidas sobib džäss meie tänavusele eurolaulikule Stefanile. Kahju.

Kõnealustest festivalidest noorimast, tänavu alles kolmandat korda toimuvast „Taff:festist” rääkides tuleks alustada festivali kandvast ideest: „„Taff:festil” sulandub üheks meeleolukaks tervikuks Eesti parim džässmuusika ja kauni Haapsalu linna vaimsus. See on kohtumispaik kõigile, kes armastavad kvaliteetset muusikat ja head seltskonda. Hoolikalt läbi mõeldud programmi eest seisab saksofonist-akordionist-ansamblijuht-helilooja Raivo Tafenau, kellel on visioon, kuidas ühendada erinevaid muusikastiile ja säilitada seejuures džässile omane vabadus. Kava kokkupanekul otsib ta värskeid kooslusi ja kutsub kokku muusikuid, keda iga päev koos lavalaudadel ei näe. Nii on „Taff:festi” kavas alati midagi uut ja üllatavat.” (Tsitaat reklaamtekstist) Seekord esitas ilmataat tõsise väljakutse kõigile Haapsallu „Taff:festile” tulnud džässisõpradele. Ja publiku kiituseks peab ütlema, et suurem osa ei lasknud end vihmast eriti segada. Võeti välja keebid ja vihmavarjud ning nauditi muusikat. Festivali korraldajate kiituseks peab ütlema, et väljakuulutatud ajakavast peeti üsna täpselt kinni. Paraku oli sellel ka ilmastikust tulenev miinus: publik ei kiirustanud kontserdipaika tulekuga, oodati ja vaadati taevasse. Muusikuid ei paistnud see eriti segavat ja JT Conceptioni esinemine oli omal tavalisel heal tasemel. Nõustun täiesti Raivo Tafenauga, kes esinejaid tutvustades tituleeris neid „parimaks torudega pundiks Eestis”. Kui järele mõelda, ega siis meil palju rohkem selles stiilis nii heal tasemel ansambleid olegi. Meenub vaid Siim Aimla Funk Band, kuid mingi vahe on siingi — Aimla bänd on veidi väiksem (kolm puhkpilli JTC viie vastu) ja orienteeritud tantsumuusikale. JT Conception mängib põhiliselt Janno Trumpi originaalloomingut, mis ei ole tantsumuusikaks mõeldud. Toogem lõpuks ära ka JT Conceptioni koosseis: Janno Trump (liider, helilooja ja basskitarr), Madis Muul (klahvpillid), Pent Järve (kitarr), Dmitri Nikolajevski (trummid), Caspar Salo (perkussioon), Daniel Aljo (tenorsaksofon), Keio Vutt (baritonsaksofon), Allan Järve (trompet), Jason Hunter (trompet), Johannes Kiik (tromboon). Huvitava nüansina tooksin välja asjaolu, et kumbki meie funkbändidest ei saa hakkama ilma Jason Hunterita. Praktikuna tekkis mul küsimus, kumma bändi valib Jason juhul, kui mõlemal on kontsert ühel ja samal ajal.

 

Järgmisena pakkus üllatava elamuse Karmen Rõivassepp kavaga „Kummardus Brasiilia legendidele”. Kuna see esineja on meie džässipublikule vähe tuntud, on siinkohal paslik teda mõne reaga tutvustada. Karmen Rõivassepp on eesti laulja, helilooja ja arranžeerija, kes on omandanud džässihariduse Taanis, Århusi Kuninglikus Muusikaakadeemias. Ta elab juba seitsmendat aastat Taanis ja on seal palju saavutanud: avaldanud debüüt­albumi „Dance Of Sounds” (arvustus ajakirja Muusika mulluses augusti-septembrinumbris), teeninud läinud aastal Århusi džässitalendi preemia ja leidnud rohket rakendust ansambli- ja orkestrijuhina ning pedagoogina. Eestis pole ta muusikuna tegutsenud. Ometi on teda meilgi märgatud — möödunud kevadel omistati Rõivassepale Eesti noore džässitalendi preemia. Seega oli tegu põneva kohtumisega meil suhteliselt tundmatu noore kaasmaalasega. Siia tuli Rõivassepp teda juba lapsepõlves inspireerinud brasiilia muusika kavaga, kus on tähtsal kohal bossanoova suurmeistrite Tom Jobimi, João Gilberto, Marcos Valle jt looming. Haapsalus saatsid teda Aleksander Paal (flööt ja saksofon), Andre Maaker (kitarr), Marti Tärn (bass) ja Ricardo Padilla (löökpillid). Igati sümpaatne kava ja esitus. Ma ei teadnudki, et Aleksander Paal on nii hea flötist. Karmen Rõivassepp jättis lauljana väga hea mulje, ka tunnetusega oli kõik korras. Teatavasti on just tunnetus brasiilia muusika puhul kõige raskemini tabatav, eriti põhjamaalastele. Isegi nii tuntud isiksus nagu legendaarne saksofonist Stan Getz läks 1960-ndatel, kui bossanoova jõudis USAsse, neljaks aastaks Brasiiliasse elama, et see kätte saada. Mis Karmenisse ja teda saatnud bändi puutub, siis kui ma poleks nädal tagasi kuulnud Mario Bakuna triot, oleksin neile andnud maksimumpunktid, nüüd aga… Peaaegu ideaalne oli see siiski. 

Raul Vaigla.

Väärika sündmuse, Raul Vaigla 60 aasta juubeli (uskumatu, kuid tõsi) tähistamiseks oli juubilari kutsel kokku tulnud ansambel, keda seob juba mitmekümne aasta pikkune koostöö: Raul Vaigla (bass), Raivo Tafenau (saksofon), Ain Agan (kitarr), Urmas Lattikas (klaver) ja Petteri Hasa (trummid). Ka kava (valdavalt tema enda ja ta ansamblikaaslaste loomingust) pani juubilar kokku ise. Hoolimata sellest, et Raul Vaigla on otsitud bassimängija ka rokiskeenel, peab ta oma tõeliseks kutsumuseks siiski džässi. Seda tõestavad ka tema kolm autoriplaati: „Soul of Bass” (2003), „Heights” (2015) ja „A Better Place” (2019). Raul Vaigla suurepärast mängu, eriti tema ulatuslikke improvisatsioone sai kuulata ka kõnealusel juubelikontserdil. Kuulsime 1990-ndate džässi ja fusion’it; meeste eneste sõnul püüdsid nad olla „omal parimal noorusaegade tasemel, mis polnud sugugi lihtne”. Aga nad said oma ülesandega hiilgavalt hakkama. Hilinenud õnnitlused juubilarile!

 

Kuueliikmeline ansambel Tanel Ruben & Victoria  alustas tegevust  juba 2003. aastal. Mängitud on nii džässi, funky, house’i kui R&B jt stiilides. Selle aja jooksul on välja antud kaks plaati, „Sentimental Call” (2003) ja „Million Years” (2016). Ansambli koosseisu kuuluvad Tanel Ruben (trummid jt löökpillid), Victoria (vokaal), Meelis Vind (bassklarnet), Tiit Joamets (vibrafon), Rain Rämmal (klahvpillid) ja Taavo Remmel (kontrabass). Eelnenud esinejatega on neid võimatu võrrelda; tänu vibrafonile ja bassklarnetile on see väga omapärase, rahustava kõlapaletiga ansambel. Oma sümpaatsel moel kutsub bänd kaasa rändama klubidžässi radadel.

James Werts.
Vendo Jugapuu fotod

Õhtu ja ühtlasi ka festivali lõpetamine usaldati selle džässipeo ainsale väliskülalisele, ansamblile James Werts World Project feat. Mairo Marjamaa (JWWP). Lahtiseletatult on see ansambel, mis koosneb Eestis kodunenud USA lauljast, basskitarristist ja heliloojast James Wertsist ning noorema põlve eesti tippmuusikutest Rain Rämmalist (klahvpillid), Tõnu Hallikust (kitarr, vokaal) ja Andrus Lillepeast (trummid), kellega  külalisena liitus saksofonist Mairo Marjamaa. JWWP repertuaar on üsna avar ja mitmekesine, sisaldades nii džässi, R&B-d, souli kui ka poppi ja rokki. Haapsalus esitati bändi versioonid selliste maailmanimede nagu Sting, Prince, Justin Timberlake, Bob Marley jt lugudest. Nende kava oligi suunatud põhiliselt tantsumuusikale, mis oli hilist kellaaega ja läbiligunenud publikut arvestades ainuõige lahendus. Selle bändi esitusi iseloomustab alati kõrge professionaalne tase ja hea energia ning nii ka seekord. Publiku alles jäänud osa tunnustas bändi, siirdudes üksmeelselt tantsima.

Kokkuvõttes oli see elamustest tiine nädal, mille muljeid jätkub kauemaks, seda hoolimata Haapsalu festivali ekstreemsetest ilmaoludest. Suurim tänu mõlema festivali tegijatele suurepärase muusikaelamuse eest! Loodetavasti jätkub Haapsalu linna- ja kultuurijuhtidel püsivust „Taff:festi” toetamisel. Teatavasti on esimese viie või kuue festivali organiseerimine kõige raskem, seni on aga kõigega suurepäraselt toime tuldud.

 

„Augustibluus 2022”

Augusti esimene nädalavahetus kuulus Haapsalus nüüd juba 28. korda toimunud rahvusvahelisele bluusifestivalile. Haapsalu on tõsine kandidaat järgmise „pealinna” ehk siis suviste festivalide pealinna tiitlile: 3.–4. juunil toimus siin Itaalia muusika festival, 30. juunist 3. juulini Haapsalu valgete ööde festival, 8.–9. juulil „Taff:fest”, 28.–31. juulil Haapsalu vanamuusikafestival ja 5.–7. augustil „Augusti­bluus”. Kui siia lisada veel „Valge daam” ja mõned teisedki festivali mõõtu üritused, tundub põhjust justkui olevat. Ja festivalilinnaks sobib Haap­salu oma sundimatu ja laheda kuurortlinnakese miljööga suurepäraselt. Siin on rohkesti kontsertideks sobivaid paiku, mis on ka üks probleemide allikas: suuremate ürituste puhul, mille hulka „Augustibluus” kahtlemata kuulub, ei õnnestu parimagi tahtmise korral kõiki, kahtlemata väärikaid esinejaid ära kuulata. Siin langeb valik nii mõnigi kord meie oma esinejate kahjuks, sest neid saab tõenäoliselt kusagil veel kuulda, kuulsamate välismaiste artistide puhul on see tõenäosus väike. Siiski on ka meie omad esinejad festivalimiljöös tihti tavapärasest loomingulisemad ja kui lisada siia veel see nüanss, et paljud bändid ongi moodustatud just konkreetset festivali silmas pidades, st neid polegi samas koosseisus enam võimalik kuulda, siis on valik sageli üpris raske. Selle probleemi ees seisin ka mina, kuna mõnel puhul oli laval kolm(!) huvi pakkuvat esinejat kolmes üksteisest üpris kaugel asuvas esinemiskohas. Sellistel puhkudel sõltub valik suurel määral juhusest ega pruugi alati osutuda parimaks. Niisiis püüan anda siin ülevaate oma eredamatest muljetest, pretendeerimata ammendama kogu festivali.

 

„Augustibluus” on leidnud oma kindla koha rahvusvahelises bluusifestivalide kalendris juba aastate eest, seda teatakse ja siia tullakse meeleldi. Seetõttu pole võimatu siia ka rahvusvahelisi tähti saada (tõsi, vahel peab mõne aasta ootama) ja esinejate tase on viimastel aastatel olnud arvestatavalt kõrge. See omakorda tingib elava publikuhuvi ja ka välismaiseid külastajaid on publiku hulgas rohkesti. Üldiselt on bluus mõistetav keelest sõltumata, kuid festivalil oli ka valdavalt just eesti publikule mõeldud üritusi: traditsiooniks kujunenud luule- ja džässiprogramm „Bluule”, mida seekord vedasid Georg Merilo, Rain Tolk ja USA muusik saksofonist Steve Vanoni, samuti traditsiooniline Emil Rutiku bluusiteemaline viktoriin, kus kahekümne küsimuse hulgas jätkus peamurdmist ka süvamuusikat tundvatele bluusihuvilistele. Näiteks: mis on ühist Beethovenil (täpsemalt tema 5. sümfoonial) ja bluusil? Või: milline põnev fakt ühendab kaht erineva ajastu geeniust, Georg Friedrich Händelit ja Jimi Hendrixit? Aga kui muusika juurde tagasi tulla, siis jäi mulje, et bluus, mis algselt kajastas mustanahaliste probleeme, olles põhiliselt nukrameelne, on muutunud tasapisi mažoorsemaks. Ilmselt on tegemist mustanahaliste elujärje märgatava paranemisega — peegeldab bluus ju eelkõige elu ennast. Nii jäi ka sellel festivalil mulje, et esinejaid, kellest enamus mängis tõesti bluusi, oleks õigem liigitada hoopis stiili järgi: vana bluus, R&B, meeleolubluus (sh hea tuju bluus), rahvalik bluus, räppbluus või uudisena koguni vodevillbluus. Kõiki neid saanuks tänavuselt festivalilt leida.

Ariel Posen.

Festivali tähtede hulka arvaksin Kanada kitarrivirtuoosi Ariel Poseni, kes ise ütleb, et talle meeldib žanripiire ületav mäng, mistõttu pole piiride tõmbamine siin ilmselt õigustatud. Nn hea tuju bluusi mängis külalistest Cinelli Brothers, kes hiilgas ka suupillisoolodega. Sama võiks öelda Tad Robinsoni kohta, kes täitis minu jaoks napiks jäänud džässiliku bluusi osa, olles samas üks enim tunnustatuid seekordses esinejate reas. Tsiteerides ajakirja DawnBeat¹: „Vaid vähestel õnnestub täiustada soulbluusi laulmise pikkade traditsioonidega kunsti. Robinson on üks neist.”

Augustibluus: Raphael Wressnig & Igor Prado.
Reklaamfoto

Tähtede hulka kuulusid vaieldamatult ka Austria-Brasiilia trio Ra­phael Wressnig & Igor Prado, kes koos trummar Yuri Pradoga demonstreeris hiilgavalt jump blues’i valdamist. Eriti huvitav oli jälgida Igor Prado virtuoosset kitarrikäsitlust — vasakukäelisena mängis ta muide tavalisel, mitte spetsiaalselt vasakukäelistele valmistatud kitarril. Hammond-3-orelil hiilgas Raphael Wressnig (ajakirja Dawn Beat viiekordne parima organisti tiitli nominent!) tehniliselt suurepäraste stiilsete soolodega. Trummar toetas neid, ise esiplaanile tükkimata. Nende mängus oli seda sisemist tuld, mis kuulaja kaasa tõmbab. Vaieldamatult üks selle festivali elamusi.  

 

Elamuste hulka tuleks arvata ka terve rida meie oma bluusiskeene esindajaid. Kuid siin hakkas toimima mainitud valikuprintsiip, soov kuulata eelkõige kaugemalt tulnuid. Seega ärgu pangu pahaks need, kellest juttu ei tule!

Ei oska öelda, kas Jüri Rosenfeldi peaks võtma kodu- või väliseestlasena — elab ja töötab ta ju juba aastakümneid Soomes Lappeenrantas psühhiaatrina, jätkates sisuliselt isetegevuslasena professionaalsel tasemel bluusi mängimist. Omanäoline mees on ka bluusitrubaduur Randal Randoja Tartust, kelle looming tuleb elust enesest — siin kõlavad lood nii tema enda kui ta sõprade ja tuttavate kogemustest. Ta laulab eesti ja ka inglise keeles sellest, mida kõrv kuuleb ja rahvasuu kõneleb. Seega uueneb tema repertuaar pidevalt vastavalt elu arengule. Kuid eks olnud ju see üks bluusi ajaloolisi tekkepõhjusi. Omanäoline ja huvitav.

Enn Vei Blues Band Tartust astus üles oma tavalisel väga heal tasemel. Olen korduvalt mõelnud, miks nad ei taha suurel lossihoovi laval esineda. Tase ju lubaks.

Kõige põnevamad olid aga mulle seni tundmatud esinejad Rubundi ja Räpina Jack. Rubundi ehk laulja, laululooja ja kitarrist Liisa Tetsmann jättis vägagi meeldiva mulje, eeskätt oma väga musikaalse esinemisega. See kehtib tema kui laulja ja samuti tema kui kitarristi kohta. Ta on loonud oma muusikale maailma, mis kannab nime Rubundi (tähendust täpsemalt selgitamata). Või nagu ta ise ütleb: „Minu  lauludes leidub nii pisut melanhooliat kui ka Gavroche’i krapsakust. Need on puudutatud nii vanast džässist, bluusist kui ka folgist ja nende mõistmiseks tuleks maha astuda peatänavalt ja lasta meeltel rahulikult rännata.” See oli kena ja just raudteejaama miljöösse sobiv vaheldus karmimatele käsitlustele. Räpina Jacki nimi assotsieerub (ilmselt taotluslikult) kuulsa Rappija Jacki nimega, kuid täpsem nimi oleks olnud hoopis Räppiv Jack. Mujal maailmas juba aastaid levinud räpistiil bluusi vormis on siis nüüd ka meile jõudnud. Olemata ise räppmuusika austaja, möönan siiski, et Aasia Villa publikule tema esinemine meeldis. 

Eestlaste kooslus Rosie & the Rude Grooves esines sealsamas Aasia Villa laval küll sujuvalt, kuid neil jäi puudu sellest sisemisest artistlikust energiast, milleta bluus pole bluus. Seetõttu ei mõjunud nende esitus usutavalt. 

Huviga läksin ansambli Vello Jurtom & All Jami kontserdile — kõik bändi liikmed on ikkagi vanema põlvkonna tuntud tegijad. Ja ei eksinud: esitati tüüpilist, nn vana rokkbluusi ja seda üpris jam-session’i stiilis, nagu bändi nimigi ütleb, st spetsiaalselt ette valmistamata kava mängiti oma lõbuks, nii, nagu see ajalooliselt on bluusiklubides traditsiooniks olnud. Kõige rohkem nautis oma mängu saksofonist Ülari Kirsipuu, kuid ega teisedki kehvad olnud.

Omanäoline oli ka Kaisa King Thing. Tsiteerides selle enesetutvustust: „Provokatiivne, (pool)poliitiline ja praaliv, nii omajagu rafineeritud kui ka veidi labane, valab Eesti parim ja siiani ainus palaganibluusi bänd (näete — ka selline stiil on võimalik!) Kaisa Ling Thing kirgliku sõnumi dünaamilisse muusikalisse vormi.” Eesti feministliku bluusi esileedi eestikeelsete(!) teemade ring hõlmas lastetust, käsikiima ja represseeritud vanaisasid, jõudes lõpuks naaberriikide „sõbralike juhtideni”. Kaisa meeldivalt maheda tämbriga laulumaneer on üsna bluusilik ja tema lavaline esinemine sellele stiilile kohaselt vaba. Tähelepanu võitsid bändi pianisti René Pauli omapärased, kaasajastatult stiilsed tvistirütmis soolod. Tegelikult pole nad üldse algajad — tegutsetud on juba mõnda aega: välja on antud kaks albumit, koostöös Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlastega on loodud ka Eesti esimene „bluusikal” „Kuldsete kätega mees”. Nüüd siis on ka feministlik bluus Eestis suurele lavale jõudnud. Näis, mis tulevik toob.

Karl-Erik Taukar.
Reklaamfoto: https://www.augustibluus.ee/

Teist päeva oli planeeritud lõpetama eestlaste eriprojekt „Sinine laupäev: Taukar Goes Blues”. Karl-Erik Taukari bänd on ilmselt üks praeguseid parimaid ansambleid, eesotsas meie bluusiskeene ühe juhtiva tegija ja „Augustibluusi” raudvara Raul Ukaredaga ja Hammondi-mängija Ülo Kriguliga. Kavas olid, nagu lubatud, omamoodi töötlused eesti bluusi kullafondi lugudest. Olgem ausad, mitte kõik neist ei olnud bluusid, kuid seaded olid head. Siinkohal peaks juttu tegema ka võimendusest. Kui seni oli see olnud küll pisut kõvavõitu, kuid muidu korralik, siis alates „Sinisest laupäevast” väljendas helimees ilmselt oma suurt sümpaatiat sellega, et vajutas tugevus-heebli nii põhja, et lossihoovis oli võimatu midagi kuulata — kitarri soolod ja eriti puhkpillid sulasid kõik ühtsesse mürafooni. Paras vahemaa oli aga väljaspool lossihoovi, müüri  taga. Seal oli kõik suurepäraselt ja detailideni kuulatav. Nagu algul mainitud, oli see ilmselt meie praeguseid parimaid bluusiprogramme (kui võimenduse liialdused maha arvata). 

Sama saatus tabas ka päeva lõpetava USA koosluse Devon Allman Project feat. LarryMcCray & JD Simo esinemist, mida tasus samuti kuulata pigem väljaspool lossihoovi. Paraku jäi siis aga visuaalne pool, mille pärast ju kontserdile tullaksegi, müüri varju… Seega kuulates, kuid mitte nähes tuli lihtsalt teadmiseks võtta, et Devon Allman on legendaarse The Allman Brothersi asutaja Gregg Allmani poeg; et antud projektis on kaastegevad ka olulisemate bluuskitarristide hulka kuuluvad Larry McCray ja JD Simo… Kuid seda oleks ju ka albumeid kuulates teha saanud. Mina polnud ainuke, kelle helimees lossihoovist välja peletas. Kahju!

Festivali pealava ehk siis lossihoovi kontsertidel on tähtis roll konferansjeel. Aegade jooksul on „Augusti­bluusil” seda ametit pidanud Gunnar Graps, Emil Rutiku, Mart Mardisalu ja Jan Uuspõld. Tänavu oli selles ametis esmakordselt Bert Järvet, Raadio 2 hommikuprogrammi saatejuht ja kahel aastal EMEA aasta muusikaajakirjaniku tiitli pälvinu. Raadiomehele ei tohiks ju mikrofon ega lava võõrad olla, on ta ju mänginud ka kaua basskitarri ansamblis Nevesis. Siiski osutusid eelkäijate kingad talle seekord suureks. Tema jutust jäi uimasevõitu mulje (ka konferansjeel peaks teatav kogus artistlikkust olema!) ja peale selle tegi ta mitmeid konferansjeele lubamatuid vigu. Inimene õpib, kuni elab.

Festivali järellainetuse eest hoolitsemine oli seekord usaldatud noorele, endale juba nime teinud esinejale Carlos Ukaredale. Carlos on noor laulja, kitarrist ja laulukirjutaja, kes on osalenud ka saate „Eesti otsib superstaari” finaalis. Noormees huvitub mitmest stiilist ja see on kahtlemata positiivne. Arusaadav on algaja artisti kaldumine oma kaasaja levimuusika suurkujude poole, kuid sellega peaks kaasas käima oskus valida repertuaari üritusele vastavalt. Tundub ju pisut imelik, kui bluusifestivali järellainetuse kavas on ainult üks(!) bluus. Ülejäänud kava oli suures osas Ed Sheerani stiilis. Ja saatuse vingerpussina oli just see ainus bluus kava ainuke õnnestunud lugu.

 

Kuna varsti on tulemas festivali 30. aastapäev, on lootust, et heade esinejate voog kasvab veelgi. Ajapiirid jäävad aga suures plaanis ju samaks, st paralleelselt toimuvaid kontserte tuleb tõenäoliselt juurdegi. Selline perspektiiv viib vägisi mõttele, et nendest ülevaate saamiseks tuleks elektritõuks hankida; autoga liigeldes tekivad paratamatult parkimise probleemid. Aga selle üle on aega veel aastake mõelda. Kohtumiseni!

 

Kommentaar:

¹ DawnBeat on maailma vanimaid (kui mitte kõige vanem), alates 1934. aastast ilmuv, ja tunnustatuim džässi- ja bluusiajakiri.