TEISITI…

Eesti muusika päevad 16.–24. IV 2022

MIRJE MÄNDLA

Algus TMK 2022, nr 7–8

 

Mõnes mõttes lähtuti printsiibist tõsta esiettekandele tulevad teosed varasema muusika konteksti ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja akordionist Momir Novakovici kontserdil Eesti Arhitektuurimuuseumis 21. aprillil, kus muusikaloomingu varasemat kihistust esindas sooloakordioni teos või mõnele teisele instrumendile/koosseisule loodud teose seade akordionile. Esmapilgul tundusid EFK ja akordionisti esinemised toimivat kontserdiprogrammis iseseisvate sisuliste plokkidena. EFK keskendus Andrus Kallastu, Arash Yazdani ja Jüri Reinvere ulatuslike teoste esiettekannetele. Momir Novakovici repertuaarivalik koosnes eranditult eri maade autorite 1980. aastate teise poole loomingust. Norra helilooja Arne Nordheim oli  oma teose „Flashing” („Sähvatamine”, 1986) kirjutamise ajal juba õppinud Pariisis, Varssavis ja Bilthovenis, tegelnud elektroonilise muusikaga ja asunud seejärel aktiivselt tegutsema norra muusikaelu otsustajate ringis, kujunedes sealseks rahvusheliloojaks. 1980. aastatel valmisid nii mõnedki tema olulised teosed: „Tenebrae” tšellole ja orkestrile (1982) ning orkestriteosed „Wirklicher Wald” (1983) ja „Magma” (1988). EMPil kõlanud suhteliselt lühike mõtisklus „Flashing” on loodud taani akordionistile Mogens Ellegaardile. Teose algne materjal pärineb aga helilooja 1974. aastal akordionile ja orkestrile loodud teose „Spur” kadentsist.

Erkki-Sven Tüüri „Spectrum” I (1989) pärineb ajast, mil helilooja oli juba pälvinud oma esimesed eesti muusika aastapreemiad. Tüüri varast loominguperioodi esindava algse oreliversiooni teosest tellis organist Andres Uibo. Selles on ohtralt polaarsust, dramaatilisust ja eksistentsiaalseid mõtisklusi. EMPil ettekandele tulnud hilisemas akordioniversioonis domineerib teose poeetiline külg ja oreliversioonile omane kõlaline massiivsus, vähemal määral pääsesid mõjule vastandid ja dramaatilisus. Siin oli tegemist põgusa sissevaatega nüüd juba üle maailma tuntud meistri 1980. aastate loomingusse.

Viimane lühike teos oli Sofia Gubaidulina Sonaat „Et exspecto” I–II akordionile (1986). Sonaadi loomise ajaks oli Gubaidulina saavutanud tuntuse väljaspool Nõukogude Liitu viiulikontserdiga „Offertorium” („Žertvoprinošenije”; 1980/1982/1986/) Gidon Kremeri esituses, kellele teos on pühendatud. Samast ajast on pärit ka Gubaidulina katkendid akordionist Friedrich Lipsile kirjutatud ulatuslikumast sonaadist „Et exspecto” (1986), mille pealkiri viitab Jeesus Kristuse teisele tulemisele. Eesti kuulaja sai kontserdil osa just teose esimeses pooles domineerinud koraalilikust kõlamaailmast.

Momir Novakovic.

Tundus, et Novakovici esituses kõlanu hajus kuidagi koori märksa kaalukamate teoste vahele. Seetõttu jäi see liin mõneti katkendlikuks ja vajaks võib-olla ühe täiemahulise kontserdina uues kontekstis uut lähenemist. Samas, sissejuhatava ja vahepala rolli täitsid need teosed kenasti, andes esiettekannete kõrval kontserdi tervikule juurde vajalikku ajalist mahtu ning ka lihtsalt õhku ja ruumi. Valdavalt poeetiliselt mahedas interpretatsioonis kõlades toimis see antud kontserdi puhul isegi paremini — teravamalt esile tungiv dramaatiline pinge oleks ilmselt lõhkunud esiettekandele tulnud teoste õhkõrna tunnetuse. Märksa järelemõtlikum ja kohati nukkergi tundelaad sobis intensiivsemate kooripartituuride vahele paremini. Siin tekkis ka omamoodi huvitav vaade varasema põlvkonna heliloojate eluetappidele ning loomeperioodidele. Päris põnev oli esiettekandele tulnud teoste autorid samasse aega asetada. Nõnda kõlas Arash Yazdani teose „Hurreh” (2022) eel Tüüri „Spectrum” I. Yazdani oli Tüüri teose valmimise aegu umbes nelja-aastane ja vaevalt sai tal Tüüri loominguga tol ajal otsest kokkupuudet olla. Yazdani teoses on aga teemaks lapsepõlvekogemused. Nimelt meenutab helilooja oma kogemusi mägipiirkondades säilinud hõimuelu traditsiooniliste lauludega: oma teose kaassõnas kirjeldab ta neid spontaansete kollektiivsete emotsioonipursetena. EMPil kõlas see algselt traditsiooniline muusika kontserdiolukorras läbi Yazdani loomingulise puudutuse: neid luuri hõimude leinalaule, hurreh’t ja gā geriv’i esitasid vastavalt mees- ja naislauljad. 

Andrus Kallastu uut teost „Tropus nebulosus” (2022) sisse juhatava Nordheimi teose ajal võis Kallastu ise olla umbes üheksateistkümneaastane. Tänapäeval me tunneme teda juba väljakujunenud helikeelega, tuttava seriaalse tekstuuri, väljatehnika, muusikalise heli ja müra piire kompava heliloojana.  Nordheimi teose valmimise ajal oli Kallastul see kõik veel ees; ta alles siirdus Helsingisse õppima ja alustas intensiivset süüvimist Arnold Schönbergi ja tema koolkonna heliloojate muusikasse. Kallastu uus teos on mahukas, umbes kakskümmend minutit kestev oopus „Tropus nebulosus” („Udutroop”), mille kaassõnas on helilooja kirjeldanud taevast ja seal liikuvaid erisuguseid pilvi, jõudes oma mõtetega Eestimaa uduni, „mis embab maad, mähib endasse elava ja elutu, muudab reaalse ebareaalseks”. Kallastu „Tropus nebulosuse”, Yazdani „Hurreh’” ja Kozlova heliteatriteose „Söövitab. tuhk” ühendavaks lüliks on vokaalmuusikale vaatamata reaalselt kõlava sõna vältimine. Õieti tundub, et konkreetse tähendusega sõnu, grammatiliselt formuleeritud lauseid, ulatuslikumaid lõike ja värsse pole heliloojad nende teoste puhul vajanudki. Muusika räägib seal ise enda eest ja lauljatele piisab vokaliisist või sõnatutest häälitsustest — sõna rebiks tähelepanu üldiselt kontekstilt kõrvale ja mõjuks isegi häirivalt konkreetsena.Muidugi jääb võimalus, et see valik on võetud ette innustatuna hoopis teisest soovist: avaldada oma mõtteid ja tundeid teadlikult ilma sõnadeta. See võib olla ka ajastu märk. Kallastu saatesõnas sisalduv hüüatus „Maailm on imeline!” avaldub rõõmusõnumina ka teoses. Mingil kombel on tema teosesse allusioonina sisse imbunud teatav annus nostalgiat — eesti filmiklassikast meenub Ülo Vinteri vaimukas vokaallooming Sulev Nõmmiku filmile „Mehed ei nuta”.

Sofia Gubaidulina ja Jüri Reinvere on elanud ühes kultuuriruumis ja on tõenäoline, et vanusevahele vaatamata võis Reinvere olla Gubaidulina loominguga kokku puutunud juba Eestis õppides. Reinvere ja Kallastu sünniaastad on suhteliselt lähedased ja nii tekkis ka temal võimalus minna pärast Eestile murrangulisi aastaid õppima Helsingi Sibeliuse Akadeemiasse. Kuid erinevalt Kallastust õppis Reinvere veel ka siinpool raudset eesriiet olijate jaoks uue muusika toonases mekas Varssavis, sealses muusikaakadeemias. Vastupidiselt eespool viidatud heliloojate püüdele sõna vältida armastab Reinvere sõna. Andeka sõnakunstnikuna väljendab ta ennast verbaalselt külluslikult nii oma muusikateostes kui ka muudes vormides, kirjutades oma teostele tihtipeale ka  ise tekstid. Reinvere ei jäta oma teose kaassõnas õhku küsimusi ega ambivalentsust, ta edastab kuulajale otsekoheselt oma nägemuse festivali ideest. Oma uue  teose „Auf dem verborgenen Weg” („Varjulisel rajal”, Jüri Rein­vere sõnadele, 2022) tekstis viitab ta „Iiobi raamatule”: „Miks antakse valgust sellele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?” Tundliku ja väljakujunenud helikangaste loomises hästi orienteeruva meistrina on Reinvere loonud mõtiskleva ja lohutava kooripoeemi.

Mulle tundub, et Eesti Filharmoonia Kammerkoorile oli see üle aastate üks sisendusjõulisemaid ja detailides õnnestunumaid ülesastumisi esiettekannetega. Küllap oli esitatav materjal ajaliselt napp. Küllap on siin olnud suur roll ka hollandi päritolu dirigendi Lodewijk van der Ree tundlikul tegevusel.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Lodewijk van der Ree.
Rene Jakobsoni fotod

Vanamuusika hõnguga oli ka Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli kontsert „Eesti tehismuusika probleemidest” 18. aprillil Eesti Raadio 1. stuudios. EMPil üles astumine on saanud sellele professionaalsele ja võimsa sisulise tasemega ansamblile juba omamoodi traditsiooniks. Möödunud aastal esitasid nad ülevaate eesti värskemast elektroonilisest muusikast. 2022. aasta festivalil pöörati aga  koostöös Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga pilk ajaloo poole. Tegemist oli omamoodi austusavaldusega eesti heliloojale Kuldar Singile, tähistamaks tema 80. sünniaastapäeva. Singilt oli laenatud ka kontserdi pealkiri, mis viitab tema 1970. aastatel raadioeetris olnud neljaosalisele saatesarjale „Tehismuusika probleemidest”, mis annab kompaktse ja heade helinäidetega ülevaate elektroonilisest muusikast. Näiteks võib 11. novembril 1970 eetris olnud saatest leida Singi tolle aja kontekstis väga aktuaalseid helinäiteid Stockhauseni, Cage’i, Varèse’i ja Weberni loomingust. Singi enda loomingust oli valitud lindikompositsioon „Muusika Jerzy Broszkiewiczi näidendile „Ma jutustan teile oma loo”” (1966) ja originaalis kahele klaverile loodud teose „Neli kompositsiooni” (1964) IV osa (EMA seade ansamblile, 2022, Eesti esiettekanne). Ansambli sõnul võimaldas viimati mainitud teose graafiline notatsioon teha kergesti seade elektroonilise muusika ansamblile.

Õhtu tipphetkeks võib pidada eesti/kanada helilooja Udo Kasemetsa teose „Yi Jing Jitterbug” (1984) solistile ja kaheksale lintmagnetofonile ettekannet. Ansambel jäi truuks ajaloolisele koosseisule, kasutati kassettmagnetofone ja erinevaid flööte. Svingivalt kulgev teos kõlas Eesti esiettekandes veenvalt.

See kontsert andis võimaluse arutleda ka selle üle, millal sai alguse eesti elektrooniline muusika. 18. aprilli kontsert algas üllatava helipõimiku helidega vaharullilt ETMMi märgistamata kogudest — seda teost võib muusikalooliselt pidada Eesti esimeseks konkreetse muusika teoseks. Kontserdil esitleti veel ka üsna huvitavat nähtust, millega tegeldi Eestis 1960. aastatel — soundtrack’i lõigates kopeeriti selle info röntgenipiltidele. Seda võib pidada ka muusikapiraatluse üheks omaaegseks vormiks: raadioamatöörid lõikasid isetehtud lõikemasinatega röntgenipiltide või tugevamat sorti kilede peale saadud info, mis omakorda liimiti mõnele kasutule meloodiaplaadile. Ühte sellist Läänemaalt pärit anonüümse autori katsetust, mille puhul polnud ka päris selge autori eesmärk, saigi kuulda kõnealusel EMA kontserdil.

Pilgu sai heita teiselegi vähetuntud tahule eesti elektroonilise muusika ajaloos, nimelt tuli mainitud kontserdil lindilt ettekandele helilooja Õie Olinda Sachermani looming. Sachermanist pole just palju teada, isegi mitte seda, kus ta töötas. Teos aga lasi aimata, et tal võis olla ligipääs Eesti Raadio tehnikale, millest annab tunnistust toona kasutusel olnud drossel-võnkeringide eriline kõla. Kontserdil kõlas ETMMi kogudest leitud lindilt Sachermani süit 1950. aastatest „Eestimaa rännakud”. Süidi osadel on ajastule iseloomulikult küllaltki programmilised pealkirjad: „Vaikelu lumisel pankrannikul”, „Rongisõit läbi Vooremaa” ja „Kevad­öine mets”, mis tekitas mulje mahedais pastelltoonides helimaalidest.

Eesti elektronmuusika annaalidesse jäädvustatud Rauno Remme loomingulisest pagasist kõlas kontserdil tema groteskne ja särtsakas teos „Altes Kind”, mis originaalis on lindikompositsioon. EMA ansambliseade on tehtud 2022. aastal ja seal on lisandunud veel omamoodi ekspressionistlikult mõjuv vokaalkvartett.

 

Tänavusel EMPil oli žanriliselt väga lai palett. Ühelt poolt olid esindatud võimsad kammermuusika kontserdid — näiteks peaaegu kahe tunni jagu uuemat klahvpilliloomingut eesti heliloojatelt nii klaverile kui klavessiinile 19. aprillil Arvo Pärdi keskuses, kus eesti heliloojate loomingut tõlgendas rahvusvahelise haardega pianist Irina Zahharenkova. Eriliselt tõusid esile kontserdi viimased, umbes kolmkümmend minutit, mille avas Helena Tulvele pühendatud Erkki-Sven Tüüri mahukas Klaverisonaat nr 2 „Saltatio ad lumen” („Tants valgusesse”), Lauri Jõelehe hellast tundetoonist kantud „Tristezza” 2021. aasta versiooni esiettekanne ja Galina Grigorjeva haaravalt põneva ülesehitusega teos „O Look” klavessiinile. Kui lisada siia veel esiettekandele tulnud Toivo Tulevi „Shining Through” klaverile ja Tõnu Kõrvitsa „Kuutõusu laulud” klavessiinile ning ka Matei Gheor­ghiu ja Michael Buki teosed, siis nii esiettekanneterohket puhta joonega sooloklaveri ja klavessiini õhtut EMPi lähiajaloost ei meenugi.

 

EMPi tellimusel täienes eesti muusikalooming ka mitmete orkestriteostega. Neid esitlesid ERSO, mida dirigeeris Kaspar Mänd, Tallinna Kammerorkester Andres Kaljuste dirigeerimisel ning Tartu Ülikooli sümfooniaorkester Taavi Kulli juhatusel.

ERSO esitles 22. aprilli kontserdiõhtu esimeses pooles eesti heliloojate põlvkonda, kes on jõudnud üle 50. sünnipäeva künnise. Ettekandele tulid Jüri Reinvere (snd 1971) „Maria Anna, wach, im Nebenzimmer” (2021, Eesti esiettekanne), Helena Tulve (snd 1972) „Mäena vaikin ma paljust” (2013), Tõnis Kaumanni (snd 1971) „Inglite linn” (2022, esiettekanne); õhtu teises pooles mängis Rasmus Puuri auhinnatud Viiulikontserti (2020) veenvas interpretatsioonis noorema põlvkonna üks olulisemaid soliste Hans Christian Aavik (viiul). Lisaks kõlas veel Jonas Tarmi (snd 1994) teos „Laulu eel” (2022, esiettekanne).

Tallinna Kammerorkestri kontserdi kavas 24. aprillil Mustpeade majas kõlasid end juba varem tutvustanud Marianna Liigi (snd 1992) „On Joy and Sorrow” ja Madli Marje Gildemanni (snd 1994) „Transpiration” teosest „Three Studies on Plant Biology”. Glindemann (Sink) on õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis Tatjana Kozlova-Johannese ja Andrus Kallastu juhendamisel ning jätkab praegu Zürichi Kunstide Akadeemias Mathias Steinaueri kompositsiooniklassis. Tema inspiratsiooniallikateks on ökoakustika ja erinevad bioloogilised protsessid. Orgaaniliselt avanev helimaailm teoses „Three Studies on Plant Biology” tõlgib muusikasse lüüriliselt kulgevaid protsesse vee aurumisest taime lehtedelt ja teistelt osadelt.

Eesti muusika varasemat kihistust esindasid TKO kontserdil Ester Mägi „Vesper” (1990/1998) ja Jaan Räätsa „Divertisment” op. 54 I–III (1975). Rikkalikus kavas kõlasid veel Alisson Kruusmaa „Viis arabeski kammerorkestrile” (2021) ja Ülo Kriguli „Layers Playout” (2016).

Tartu Ülikooli sümfooniaorkester tõi 20. aprillil Tallinna Metodisti kirikus esiettekandele Kristjan Kõrveri „Supra petram”, Märt-Matis Lille „Orkestriprelüüdid” I–VI ja Maria Kõrvitsa teose „Lace” (2022, esiettekanne).

 

Tänavuselt EMPilt ei puudunud ka lavastuse esiettekanne. Nimelt esietendus 23. aprillil Theatrumis Tatjana Kozlova (helilooja) ja Liis Kolle (libretist ja lavastaja) tundlik, introvertselt nõtke ja vaikuse piirimail kõndiv kammerlik heliteatrilavastus Maarja Kangro romaani „Klaaslaps” ainetel  „söövitab.tuhk”. Selle veenva lavastuse tõid välja lavastaja Liis Kolle ja koreograaf Kärt Tõnisson (ka liikumine) ning neljaliikmeline muusikute ansambel, mille puhul võiks mõningaid paralleele tõmmata kunagise ansambli Resonabilis otsingutega heli vallas, seda esmajoones Iris Oja (hääl) ja Tarmo Johannese (flööt) kestva kohaloleku tõttu. Eri tahke lisasid teosele Theodore Parker (elektroonika ja elektrikitarr) ja Ene Nael (spinett, klavikord ja heliobjektid). Tegemist oli õnnestunud delikaatse helilahendusega dramaatilisele elukogemusele (helikujundaja Tammo Sumera). Heliteatri etendust iseloomustas väljapeetud tundetoon ja minimalistlik värvilahendus, mis jäi mustade ja hallide varjundite spektrisse.

Väga sisutihe ja eesti heliloojate loomingulist paletti avaralt avav festival pakub mõtlemis- ja kuulamisainet pikema perioodi vältel; need ei ole sellised kustuvad, korraks õhtutaevas sähvivad elamused. Seetõttu oleks soovitatav tekitada EMPi kroonika, ülesvõetud kontsertide videote säilitamise ja nende hilisema kättesaamise võimaldamisega, kui autoriõiguste peatükid seda lubavad.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.