ANDREI TARKOVSKI „HOFFMANNIAANA” JA „STALKER”, TALLINNFILMI „KEISRI HULLUD” I
Oktoober, 2022(Seoses Arvo Iho raamatuga „Stalkeri võtted Eestis”. Tallinn: Cumulus Projekt, 2022.)
Tänavu aprillis täitus Andrei Tarkovski sünnist üheksakümmend aastat. See pole küll veel mingi auväärne topeltnullidega number, aga Tarkovski on väga oluline režissöör, kes on mõjutanud paljusid filmitegijaid minevikus ja küllap teeb seda tänapäevalgi, kuigi on juba üle kolmekümne viie aasta manalamees. Pealegi on „Stalker” suuresti Eestis filmitud (1977 ja 1978). Sel puhul on Arvo Iho andnud välja fotoraamatu „Stalkeri võtted Eestis”. Noisse aegadesse jäävad mõned teisedki Tarkovski kontaktid Eestiga ja Tallinnfilmiga. Stuudiole kirjutatud stsenaariumidest järgnevalt räägimegi, vahele veidi „Stalkeristki”.
Andrei Tarkovski „Peegli” võtete ajal 1974. Järgmise aasta alguses sõlmib ta lepingu Tallinnfilmiga „Hoffmanniaana” kirjutamiseks.
Arvo Iho foto
„Midagi sakslastelt”
21. augustil 1974 kirjutab Tarkovski oma päevaraamatusse „Martüroloogiumi”: „Võib-olla õnnestub sõlmida stsenaariumileping Tallinnfilmiga. Tundub, et nad vägagi soovivad seda.”1 Mis stsenaarium see võiks olla? 3. septembri sissekanne selgitab: „Midagi sakslastelt. Th. Mann? Hoffmann?” Leping „Hoffmanniaana” kirjutamiseks sõlmitakse 26. veebruaril 1975, nagu on kirjas Tallinnfilmi stsenaariumide lepingute registreerimise raamatus.2
„Hoffmanniaana” kohta ei leidu meie Rahvusarhiivis paraku kuigi palju materjali. On küll stsenaarium3, hiljem ilmunud ka ajakirjas Iskusstvo Kino (1976, nr 8). Ent Tallinnfilmi fondist ei õnnestu leida stsenaariumi toimikut ennast, mis peaks tavapäraselt sisaldama esildist, otsust stsenaariumilepingu sõlmimise kohta ja lepingut ennast, samuti edasisi otsuseid stsenaariumivariantide kohta, kirjavahetust Goskinoga jms. Just seda, mis praegu huvi pakuks.
„Hoffmanniaana” on mahtunud otsapidi ka Andres Laasiku sisukasse käsitlusse pealkirjaga „Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk: Ikka hea pärast” (mille poole pöördume ka edaspidi).4 Siinne fookus on aga Tarkovskil.
Stsenaariumi tellimise initsiatiiv pärines toona, 1974. aastal ilmselt Enn Rekkorilt. Seda on öelnud ka Tarkovski assistent Marianna Tšugunova, kes muide on Rekkori kursusekaaslane Moskva filmiinstituudist, kus mõlemad filmiteadust tudeerisid.5 Noore, energilise ja eriharidusega toimetajana püüdis Rekkor (1939–2003) peatoimetajaks pürgides tõsta stuudio kunstilist taset. Rekkori nime kohtame mitmel korral ka Tarkovski päevaraamatus.
Miks „midagi sakslastelt”? Lihtsalt meie võttepaikade eripära? Kui toonases Nõukogude Liidus oli vaja filmida „midagi saksamaist”, tehti seda tihti just Tallinnas. Thomas Mann? „Doktor Faustust” on Tarkovski varemgi nimetanud ühe oma võimaliku tulevase filmina. Samas mõtleb ta, kas mitte pakkuda ühe mõeldava variandina Tallinnfilmile hoopis „Peer Gynti” (sissekanne 18. IX 1974 ).
Nii et Tarkovski on stsenaariumi sisu osas olnud üpris ebamäärane ja raske on öelda, miks otsustatakse just Ernst Theodor Amadeus Hoffmannist rääkiva „Hoffmanniaana” kasuks. Kas sellepärast, et kunstniku ja sootsiumi suhted nähtuna saksa romantismi võtmes on Tarkovskile lähedased, mõistetavad? „Hoffmanniaana” teema kohta on selgituseks lisatud, et film on fantaasia Hoffmanni loomingu ainetel, milles kajastuvad suure saksa romantiku igavesed humanistlikud ideed.6
Tarkovski oli tegelikult varemgi erinevatele stuudiotele stsenaariume kirjutanud, filmi tiitrites oma nime kajastamata jättes.7 Nii pole „Hoffmanniaana” midagi erandlikku, küll aga kujuneb see töö käigus märksa isiklikumaks, kui algselt vahest mõeldud oli. Mida kinnitab tegelikult seegi, et töö ei taha edeneda ja autor palub stsenaariumi esitamise tähtaega pikendada.
3. juulil kirjutab Tarkovski seoses uue stsenaariumiga päevaraamatusse: „Kuidas vormub idee? See on ilmselt kõige salapärasem ja tabamatum protsess üldse. See käib justkui meist sõltumatult, alateadvuses, kristalliseerudes meie hinge seintele.” Ning ekraani-Hoffmannist: „Üks kiht on ta ise, ta haigus, õnnetus, armastus, surm. Teine aga ta kujutlusmaailm, veel sündimata teosed ja helilooming (nii tema enda kui ka Glucki ja Haydni oma). Fantaasiad näivad teda päästvat. Kujutlusmaailm on tema kodu, loss ja tsitadell. Ta ei ole elanik siinses maailmas ega vaja seda.”8
Novembri esimestel päevadel on stsenaarium Tallinnfilmi toimetuse laual. Seda arutatakse toimetuskolleegiumi koosolekul 28. XI 1975 — sõnavõtte küll millegipärast ei protokollita.9 Õnneks on olemas toimetuskolleegiumi otsus: „Tegemist on heal kunstilisel tasemel, väga kinematograafilise ja kujundliku teosega. Autor loob omapärase sünteesi Hoffmanni isikust, tema teoste tegelaskujudest ja ühest tema jutustusest. Stsenaarium annab ühelt poolt edasi Hoffmanni loojaisiksuse müstilist ja fantastilist maailmanägemist, teisalt kujutab teda igapäevaoludesse surutud kodanikuna.” Samas märgitakse, et „stsenaariumi üldisesse kunstilisse ja kompositsioonilisse tihedusse haakub siiski veidi lõdvemalt Hoffmanni jutustus „Majoraat”, mille orgaanilisem seostamine teosega vajab läbimõtlemist”, kuid et see probleem võiks olla lahendatav edasises koostöös autoriga. Toimetus otsustab stsenaariumi sel kujul vastu võtta ja esitada kinnitamiseks Goskinole.10 Otsus kannab kuupäeva 19. XII 1975 ja on omakorda stuudio direktoril kinnitatud 30. XII 1975.
„Hoffmanniaana”. Goskino eitav otsus, mida Tallinnfilmi arhiivis kardetavasti pole.
Rahvusarhiiv, ERA.R-1946.1.2391, l. 22.
„Hoffmanniaana” Kaljo Kiisale mõeldult
Tarkovski Hoffmannist rääkiva stsenaariumi pidi lavastama Kaljo Kiisk. Käsikirja sai tellida lihtsalt niisama, täiendamaks stuudio stsenaariumide tagavara, ilma et olnuks vajadust silmas pidada konkreetset lavastajat. Samas oli parem, kui sai arvestada ka võimalike lavastajakandidaatidega. Olles vaadanud Kiisa üleliiduliselt keelatud „Hullumeelsust”, võis Tarkovski stsenaariumi Tallinnfilmile ja Kiisale üle andes öelda: „Näe, võta, tee ära; see on just sinule sobiv materjal”, nagu loeme Laasiku raamatust.11 Samas ei tohiks me öeldut ka üle tähtsustada, nagu olnuks stsenaarium just Kiisale mõeldud: vastav sissekanne Tarkovski päevaraamatus puudub.
Kui Goskinole 1975. aasta juulis esitatud stuudio temaatilises plaanis nimetatakse lavastajana Kaljo Kiiska (sealt osundasime eelnevalt stsenaariumi annotatsiooni), siis 1977. aasta aprillis esitatud plaanis on „Hoffmanniaana” režissöör-lavastajana kirjas Tarkovski ise (ning toimetajaks märgitud Rekkor).12 Milles asi?
Olles juulis pikendanud stsenaariumi esitamise tähtaega 1. novembrini, kirjutab Tarkovski 16. septembril 1975 oma päevaraamatus, kuidas „Hoffmanniaana” endiselt ei edene: pole konstruktiivset ideed. Kuu aega hilisem, 14. oktoobri sissekanne ütleb aga, et stsenaarium on lõpusirgel, üks episood on veel puudu. Ning Tarkovski lisab: „Ainult kes lavastaks? Kes seda suudaks?”13 Pikaks ajaks kaugeks jäänud ja lahenduseta stsenaarium on töö käigus oma(se)ks saanud.
Sissekanne 20. novembrist 1975 teatab, et Tallinnfilmis „meeldis stsenaarium kõigile. Praegu loetakse seda EKP KKs. Tõsi, nad ei kujuta ette, kes peale minu võiks „Hoffmanniaanat” filmida.”14 Huvitav, kellelt pärineb Tarkovski info — kas Rekkorilt? Kolleegium oli ju veel toimumata; kes, kui üldse, andis stsenaariumi partei keskkomiteele lugeda? Ja kes näeb lavastajarollis Tarkovskit ennast? Muidugi on päevaraamatus paratamatult ka annus subjektiivsust. Seal võib leiduda infomüra — arvestagem toonaseid sidevahendeid, näiteks kaugekõne raginat jms.
Enne stsenaariumi esitamist Moskvale toimus 13. jaanuaril 1976 veel üks koosolek, seekord Tarkovski ja Kiisa osavõtul. Maris Balbat, kelle Tallinnfilmi toonane peatoimetaja Lembit Remmelgas oli määranud „Hoffmanniaana” toimetajaks, meenutab: „Mälestusväärsena on mul meeles üks õhtu tollastes kinoliidu ruumides Viru tänaval, kus istusime mitu tundi koos Kiisa ja Tarkovskiga ning kus Tarkovski stsenaariumi stseen-stseenilt läbi võttis. See oli unustamatu pillava fantaasia tulevärk, ilmselt suures osas kohapeal improvisatsioonina sündiv, sest autor pakkus stseenide võimalike lahendustena välja erinevaid variante. Sellist vapustavat loomingulist purset pole ma oma elus vist rohkem pealt näinud.”15 Samas võis „pillava fantaasia tulevärk” anda märku sellestki, kuidas Tarkovski stsenaariumi kirjutades materjali sedavõrd sisse oli elanud, et mõttes juba lavastas ise „Hoffmanniaanat”.
Tellimustöö „Hoffmanniaana” on saanud küll tarkovskilik, ent vaevalt see Moskva ülemusi kuidagi innustanuks. 21. jaanuaril 1976 läheb teele kiri Moskvasse Goskinosse. Meie kinokomitee esimehe Feliks Liiviku allkirjastatud stsenaariumi kaaskirjas tehakse panus suuresti just Kiisale. Rõhutatakse, et „Hoffmanniaana” on mõeldud Kaljo Kiisale, ENSV teenelisele kunstitegelasele ja meie kinoliidu esimehele ja et tema palvel ongi stsenaarium kirjutatud. Stsenaarium soovitakse kinnitada stuudio temaatilise ja tootmisplaani reservi. Üksiti räägitakse võimalusest, et seoses Hoffmanni 200 aasta juubeliga peaks film valmima koostöös Lääne-Saksa kineastidega.16
Otsekui tasakaalustamaks kõrgeid ootusenoote, on vähem kui kuu aja jooksul, 19. veebruaril 1976 postitatud Moskva vastus: Goskino mängufilmide toimetuskolleegium, olles tutvunud stsenaariumiga, leiab, et „kahjuks pole autoril õnnestunud leida selget, veenvat, konstruktiivselt täpset dramaturgilist lahendust püstitatud loomingulisele ülesandele”. Sellise hinnangu saanud stsenaariumi jätab Goskino mõistagi vastu võtmata.17 Vastus on täiesti mööda läinud Kiisast, jätab nimeliselt kõrvale Tarkovski, räägib kellestki „autorist” ja tema suutmatusest. Milles see suutmatus seisneb, seda on koguni kolm korda korratud (mis reedab kirjutaja ebakindlust ja seda, et ta jääb Tarkovski oletatava suutmatuse sõnastamisel jänni).
Nimetatud dokustaati Tallinnfilmi arhiivis kardetavasti pole (ehk leidunuks see „Hoffmanniaana” puuduvas toimikus). Moskva otsusega võiks „Hoffmanniaana” saaga lõppenuks lugeda, teisalt ei maeta filmi tegemise mõtet siiski päriselt maha: seda ei tee ei Tallinnfilm ega Tarkovski ise. „Hoffmanniaanat” kohtab „Martüroloogiumi” veergudel veel korduvalt; ühe võimaliku variandina on see Tarkovski mõtetes „Ohverdusele” järgneva filmina. Viimast korda mainitakse „Hoffmanniaanat” 1. juuli 1986 sissekandes, pool aastat enne Tarkovski surma.
Aga enne kõike järgnevat helistab 22. märtsil 1976 Tarkovskile teatrisse „Hamleti” proovi ei keegi muu kui Nõukogude Liidu kinominister, Goskino esimees Filipp Jermaš ning teatab, et luges „Hoffmanniaanat” ja „ei näe selles midagi kriminaalset”.18 Mis sellest, et kuu aega varem oli seesama tema kontor väljastanud eitava otsuse. Just nii ütlebki: ei midagi kriminaalset. Kas see pakiline teade oligi vaja edasi anda?
Siin on põhjust avardada vaadet, märgata sarnasusi „Stalkeri” sünnilooga, rääkida algselt samuti teisele lavastajale mõeldud stsenaariumi omaseks saamise vaevadest Strugatskite loo puhul ja sellest, miks järsku kiireks läks. Ning filmi kiire käivitamise keerukatest tagajärgedest võtteplatsil, kus neid oli jäädvustamas Arvo Iho fotoobjektiiv ning millest me nüüd tema „Stalkeri”-raamatu vahendusel osa võime saada.
(Järgneb.)
Viited:
1 Andrei Tarkovski 2008. Martirolog. Dnevniki. Moskva, lk 120. (Raamat leitav ka internetist.)
2 RA, ERA.R-1707.2.73, l. 44p. (Kõik siinses töös kasutatud arhiivisäilikud on hoiul Rahvusarhiivis, nii on järgnevalt esitatud üksnes säilikute leidandmed.)
3 ERA.R-1707.2.7.
4 Andres Laasik 2011. Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk: Ikka hea pärast. Tallinn, lk 318 jj.
5 Kog. Kummardus Andrei Tarkovskile. Tallinn 2001, lk 148.
6 ERA.R-1707.1.1438, l. 72.
7 Vt Andrei Tarkovski filmograafia: https://ru.wikipedia.org/wiki/Тарковский,_Андрей_Арсеньевич#Фильмы
8 Andrei Tarkovski 2008, lk. 139.
9 ERA.R-1707.1.1437, l. 18p.
10 ERA.R-1707.1.1436, l. 52 – 53.
11 Andres Laasik. Op. cit., lk 318.
12 ERA.R-1707.1.1599, l. 6.
13 Andrei Tarkovski 2008, lk. 143.
14 Sealsamas.
15 Maris Balbat 2005. Oli kunagi Tallinnfilm… II. — Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 114.
16 ERA.R-1946.1.2391, l. 7.
17 Sealsamas, l. 22.
18 Andrei Tarkovski 2008, lk. 152.
