PERSONA GRATA SANDER ROOSIMÄGI

Sander Roosimägi septembris 2022.

Ei hakka salgama, et siinse persona paberile püüdmine sündis pikaldaselt ja vaevaliselt. Miks nii? Vist oli see mõlemapoolne vastutuskoorem. Püüdjat rõhus vastutustunne ajakirjandusmaailma renomee pärast, kuna tegemist on oma rollidega end piisavalt orbiiti mänginud, sealhulgas teatriliidu aastapreemiate nominatsioonideni jõudnud noore näitleja esimese portreelooga. Persooni enda silmanähtavad kõhklused olid seotud mõtete sõnastamise täpsuse ja tema elukutsega seotud väärtussüsteemiga. Ta pole kunagi arvanud, et intervjuude andmine võiks olla osa näitleja tööst, ja on seda siiani edukalt vältinud. Kui on soov näitlejat tundma õppida, võib ju alati teatrisse tulla.

Ometi on ta nõus pärast üht kolme ja poole tunni pikkust etendust („Teises toas”, Eesti Noorsooteater, autorid Mari-Liis Lill ja Priit Põldma, lavastaja Mari-Liis Lill, 2021) kokku saama ja vestlema nii, et vestlus salvestub küsitleja telefoni ja jõuab sealt hiljem paberile. Miks? Selle küsimuse jätan Sandrile esitamata, aga proovin vastata ise: diskreetsuse kõrval on tema teine oluline joon vastutulelikkus, abivajaja märkamine ja ärakuulamine. Salvestust üle kuulates jääb kõrva, et peaaegu iga tööd, eluseika või kohtumist nimetab ta kingituseks.

Hakkame siis vaikselt Sandri elulugu kaardistama. Lilleline-luuleline nimi Roosimägi on eestindatud Rosenberg; Sandri vanavanaisa oli Eestisse ümber asunud riigisakslane, kelle vend oli muide tema praeguse hea kolleegi Teele Pärna vanavanaisa. Teine vanavanaisa ja vanavanaema olid mulgid, pärit Kibaru külast, mõne kilomeetri kauguselt Mart Saare kodukohast Hüpassaarest. Siin on ka mingeid avamata laekaid, tunnistab Sander, kuid selge on, et ühel hetkel kolisid mulkidest vanavanemad Nissi kihelkonda. Sander sündis Keila haiglas 1994. aastal. See fakt väärib mainimist ühe seiga tõttu: nimelt tuli pea­aegu samal ajal, vaid kaks nädalat hiljem samas kohas ilmale ka Sandri üks olulisemaid kaasteelisi, nii autori, lavastaja kui sõbrana tema kõrval sammunud Priit Põldma.

Mina pidin algselt tulema kaks nädalat hiljem, aga tulin varem. Priit vastavalt kaks nädalat varem, aga ootas pisut. Aga välja tuli see kõik muidugi aastaid hiljem.

 Sandri esimene kool oli Nissi põhikool, mille algklassides tegutses põgusalt ka näitering. Selle lavastus „Nurjatud kassipojad”, kus Sander koos oma vanema õe Keitiga üles astus, etendus menukalt koguni Riisipere kultuurimaja laval. Mitmed eluvalikud, eriti „hapramas eas”, tegi Sander just vanema õe eeskujul. Üheks neist oli ka Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi astumine.

Õppisin siis veel põhikooli lõpuklassis, ootasin, millal õde Tallinna rongilt tuleb, et kuulata tema gümnaasiumimuljeid. Tundus võimatult põnev. Mis inimesed seal on, kuidas nad mõtlevad, kuidas teda seal hoitakse. Üsna ruttu sai selgeks, et tahan sinna sisse astuda, olgugi et teatriga polnud ma senises elus kuigivõrd kokku puutunud, rohkem muusikaga. Mu ema mängis Nissi kirikus orelit, kodus ka klaverit. Mingi poolmüstiline seos oli muusikaga ka mu isal, kes üsna hiljaaegu tunnistas, et mängis alghariduse omandamise kõrval trompetit. Klaverit asusin õppima viieselt, aga neis õpinguis kadus järjepidevus. Teises klassis hakkasin õppima saksofoni: emal oli arvamus, et mu kopsud vajavad trenni. Kuuendas klassis alustasin veel ka trummidega…

 Muusikaõpingute kaudu tekkis tihedam side erialaõpetaja, legendaarse ERSO fagotimängija Tõnu Sal-Salleriga, kellest sai Sandrile üks määravamaid teejuhte tema edasises loomeelus.

VHK teatriklassi lõpetas Sander 2013. aastal; temaga koos lõpetanutest on lisaks Priit Põldmale teatrimaastikul tegev veel Ugala näitleja Oskar Punga. VHK, mille lõpetajate nimekirja sirvides märkab üha ja üha nimesid, kes mingitpidi kultuurielus kanda on kinnitanud, näib olevat aastatega kujunenud omaette vaimseks vennaskonnaks, aga ka kultuuriliseks reservuaariks, kust astub avalikkuse ette väga selgete väärtushinnangutega noori inimesi.

VHK mõju oli väga oluline, et mitte öelda määrav. Tundsin esimest korda, et päriselt kuulun kuhugi. Kui lõpetamisel keegi pedagoogidest ütles, et lõputunnistuse pälvimisega kustutatakse meid nüüd kooli nimekirjast, mõjus see mulle tol hetkel kummaliselt valulikult. Et kuhu meid siis nüüd paisatakse? Kuidas uutesse ruumidesse, uutesse universumitesse paisatuna seista silmitsi antustega, mis sellest koolist on saadud? Kindlasti tajun teatavat seotust kõigi selle kooli lõpetajatega. Aga mis see on, mis meid on ühendanud? Sugugi mitte ainult tolleaegsed ühised väärtushinnangud, mis kooli sees võisid radikaalselt varieeruda. Seal oli paljuski intuitiivset ja määramatut. Mulle võib julgelt vastu vaielda, aga näib, et mingi terav taju kogeda maailma pigem erapooletu vaatlejana, kui et ise minna midagi sirgjooneliselt peale suruma, on olnud minu tundesfääris üks nähtavaim ühisosa.

 Edasi tuli lavakunstikooli XXVIII lend ja VHK õppejõudude Lembit Petersoni ja Tõnis Rätsepa asemele astusid kursusejuhendajad Anne Türnpu ning Mart Koldits.

Ühte kindlat õpetajat mul elus pole olnud, aga kõik, kellega olen kokku puutunud, on üliolulised. Petersoni kõrval on loomulikult väga tähtsad ka Anne ja Mart. Kindlasti oli nende õpetuses teatrikeelseid erinevusi mulle seni teada olnust, aga seda laiemaks muutus mu teatrialane nägemisvõime. Taju, et ei tahaks end mitte kunagi ei looja ega inimesena üheselt ära nimetada, on kursusejuhendajate kingitus. Sildistamine käib ruttu, see käib meie väikeses maiskondlikus kontekstis teinekord pahaaimatult ja võib hakata rääkima sinust rohkem kui tervik, mille teenistusse end hetkel annad, milleks sa loojana võimeline oled või mille eest sel hetkel seisad. Teater on piiritlematu ja niikaua, kuni tõekspidamised kindlasse voolusängi ei suubu, on võimalik selle tegemise viisid kokku panna väga erinevatest ilmingutest.

 Pärast lavakunstikooli lõpetamist 2018. aastal oleks olnud võimalik liituda ka mõne trupiga, kuid Sander otsustas sel hetkel „usaldada elu” ja valis vabakutselise ameti. 2020. aastal liitus ta Noorsooteatriga, kuid sellest kevadest eelistas taas vabakutselisust.

Jah, nii on, et tänasel päeval tahaksin olla vabakutseline. See on delikaatne teema, sest on olnud suuri, isegi ennasthävitavaid igatsusi, et leida kuuluvust ka institutsionaalses teatrimaailmas, aga tänu heale õnnele ja ilusatele loomingulistele äratundmistele on mul õnnestunud sedalaadi vabadust hoida.

 Loominguliste koosluste nimekiri, kus Sander on seni jõudnud töötada, on siiski arvestatavalt pikk: Noorsooteater, Draamateater, Tallinna Linnateater, Tartu Uus Teater, Saueaugu Teatritalu, Vaba Lava, Theatrum, kohe on lisandumas esimene kokkupuude Von Krahli trupiga1. Piisav kogemus, et võrrelda eri teatrite sisse küntud vagusid ja avastada, et need on oma sisemiselt dünaamikalt täiesti erinevad. Ühtlasi on saanud selgeks, et end väga kindlalt mingisse süsteemi sisse süües võib hakata lagunema idealism, mida aga tahaks hoida. Muidugi on plussid ka tuttavatel kooslustel; näiteks tuleb kõige autentsem tagasiside inimestelt, keda oled tundnud piisavalt kaua ja „kes teavad sinust rohkem kui sa ise”.

Sandri esimene laiemalt märgatud roll on saali poolt vaadates siiski fikseeritav: Hans Christian Andersen Per Olov Enquisti näidendis „Vihmausside elust” (lavastaja Diana Leesalu, Tallinna Linnateater, 2019). See roll oli ehitatud mingis mõttes välise efekti peale: teatraalne, natuke klounilik grimm, puhvis soeng, laiemaks tõmmatud žestid. „Staaride kodu” Linnateater palkab peaosadesse haruharva külalisnäitlejaid, liiati veel värskeid alustajaid, kuid ometi sulandus see osatäitmine sujuvalt, erksa lõimena kogu lavastuse psühholoogilis-mentaalsesse partituuri. Noore näitleja teatav sisemine aristokraatsus, mis tema teistessegi töödesse kaasa on tulnud, haakus väga täpselt Anderseni kujuga.

Veel üks Sandri roll, mis on esile kutsunud suuremat kaasaelamist, on Brent vägivalla teemat käsitlevas dokumentaallavastuses „Teises toas” (2021). Vastupidiselt Anderseni rolli­le toimub siin kõik täieliku sisemise ümberkehastumise abil, kuna Sandril puudub igasugune ühisosa vägivaldse Brenti isiksuslike omadustega. Vaataja esimesele ehmatusele järgnev reaktsioon „See ei ole võimalik!”, „See ei saa nii olla!” kasvab aegamisi kunstiliseks üldistuseks inimliku kurjuse seletamatusest, püüdmatusest ja põhjatusest.

Ning kolmandaks tuleks mainida Sandri seni värskeimat ja hoopis teises tonaalsuses rolli, lihtsat eesti meest Heldurit (sündinud 1948) dokumentaallavastuses „Ma võiksin sulguda pähklikoorde” (tekst Mari-Liis Lill, Aare Pilv, Priit Põldma; lavastaja Priit Põldma; Vaba Lava, 2022). See tegelane näikse hästi edasi andvat väljendi „näitleja kui oma tegelase ilmutaja” tähendust, mille tõi eesti dokumentaalteatri töökeelde Merle Karusoo. Etendaja on leidnud tundliku, endassesulgunud vana mehe lavale toomiseks isikupärase kõnelemisviisi, mõtlemise rütmi ja silmavaate, aga see pole tavamõistes näitlejatehniline ümberkehastumine. Pigem vahendab Sander meile kunagi kohatud inimese karakteristikat (ehkki reaalselt on ta tuttav vaid tema litereeritud jutuga) sel määral, et saame kanda need omadused üle oma isiklikust mälust johtuvale kujutlus­pildile.

Huvitaval kombel ühendab kõiki neid kolme rolli asjaolu, et mängida tuleb reaalselt elanud inimest. Kas see pigem segab või aitab?

Kindlasti aitab. Dramaturgilises plaanis tuleb palju liha ja verd juurde, kui on võimalus saada selle inimese eluloole küüned taha. Kuidas ta ise on valulenud, armastanud, nutnud, oma kriisides ja rõõmupahvakutes elanud. Tema inimlikud vastuolud tulevad sealt hulga reljeefsemalt välja. Vastuolud ongi ehk need, mis mind ses töös kõige rohkem huvitavad, eriti kui me räägime rolliloomest narratiivses psühholoogilis-realistlikus lavateoses. Näitlejana ei saa ma anda oma tegelaskujule hinnangut; proovin teda, nagu ikka, armastada. Või siis iseennast temana — nii nagu temagi seda teha üritab. See ei välista, et minul kui isikuminal on oma kindlad tõekspidamised, aga näitlejaminana soovin olla ses osas avatum. Vähemasti pean suutma töösituatsioonides neid piire kuidagi voolavamalt joonestada, sest kitsendusoht, mida oma isiklikke arusaamu teisele omistades pälvida võin, on suur. Ja sellega võib alahinnata nii autori loodut kui ka inimest ennast.

 Kõrvalepõikena peab ütlema, et Sander räägib väljaspool lava üpris vaikse häälega. Jään juurdlema, kui tüüpiline see on ameti puhul, mis peaks eeldama pigem volüümi lisamist nii häälde kui žestidesse. Libistan vaimusilmas pilgu eest läbi tuttavaid näitlejaid. Mnjah, tuleb välja, et puhas klišee. Vaid mõni üksik neist on keskmisest lärmakam ja vehklejam.

Räägime näitleja argipäevast, hirmudest, mängureeglitest. Mind on kaua aega kiusanud mõte, et kui esimene lavalt öeldud repliik kukub kuhugi tühjusse, jäädes häirivalt mõjutama kõike järgnevat, kas poleks siis ausam vaatajalt vabandust paluda ja uuesti otsast peale hakata.

Muidugi olen ma sellist impulssi tundnud. Aga see pole võimalik, sest see ongi siis selle päeva tõde. Kui ma võtan endale vabaduse alustada uuesti, siis ma võin kaotada kõik, rikkuda olemasoleva ka teiste jaoks, kelle subjektiivne tõde ei pruugi minu omaga absoluutselt korrelatsioonis olla. Näitleja hirm või närv on minu jaoks seotud eelkõige õõnsusega. Kui see suhestumiste süsteem või sündmuste jada, mille pean läbima, ei ole intuitiivselt nii naha ligidal, kui ta võiks olla, siis see tekitab ebakindlust ja hirmu. Selle alge peitub eelkõige puudulikus süvenemises. Ennast täiesti ära kaotada, laboratoorse süvenemisega end oma tegelaskuju teenistusse anda võiks vist olla tänasel päeval mu mingit liiki tööideaal. Kuigi ma ei usu, et see väga võimalik oleks. Eestis on rähklemine jätkuvalt ainus viis, kuidas üldse vee peal püsida. Imetlen meie näitlejate võhma ja neid, kes selles tempos veel mägesidki liigutavad.

 Sandri mitte just ülearu pikale teatriteele on mahtunud kaks ühiskondlikku äkkšokki. Kohe pärast Noorsooteatri trupiga liitumist algas globaalne pandeemia, tänavu veebruaris aga järjest kestvamaks muutuda ähvardav, reaalsete ohvritega sõjategevus. Nüüd on mõlemast saamas igapäevarutiin oma kiretu statistikaga — kuni ei saabu mingi pööre sündmuste käigus. Aga kuidas tajus neid sündmusi oma tee hakul olev näitleja?

Isolatsiooni alguses tekkis tegelikult lootus suuremale süvenemisele. Seda aga ei juhtunud — kui teatrid avati, läks asi pigem veel rohkem teise äärmusse. See ei ole väga hea märk olnud. Ja seoses sõjaga… Loomulikult on mul selle suhtes nulltolerants, loomulikult on reaktsioon valulik; muidugi on võimendatud sürreaalsus- ja absurditunne, jõuetus, aga mul ei ole kahjuks endiselt mingit kindlat nägemust, kuidas teatril oleks õige sellele reageerida. Usaldan oma mõttekaaslasi, kellel see on. Kindlasti olen seda meelt, et sellest peab rääkima. Ja kui mõni fokuseerib sõja valupunktid publitsistikas ja tema kõrval on teine, kes elab neid läbi poeesia kaudu, siis tunnen, et ma ei ole see inimene, kes ütleks, et üks või teine vorm või viis on parem või tundlikum. Minu osa näitlejana on mõista neid mõlemat.

 Siinkohal ei saa mööda ka eraelulisest taustast, mis ümbritseva elu hapruse tõttu paratamatult pingestub: Sander on kolmeaastase tütre Luuna isa. Palun tal oma isatunded kuidagi sõnadesse püüda.

Eelkõige on see tohutu enesepeegeldus. Võimalus mõõta oma kannatlikkust või siis selle puudumist. Seista silmitsi oma isekusega. Meeletu moraalne trenn. Kas see muutis midagi mu töös, seda ma ei oska täpselt hinnata. Kindlasti tuli siit väga suur lisa emotsionaalsesse pagasisse. Kindlasti muutusid mingid üldised rõhuasetused selles osas, mis on elus kõige tähtsam.

 Nihutamegi siis vaatepunkti veel laiemaks ja räägime teatri toimimisest ja eesmärkidest kõige laiemas mõttes, kuid püsides siiski Eesti maakamaral. Milleks eestlasele ikka veel teater? Üks levinud seisukoht kinnitab, et teater asendab meile kirikut ja religioosset osadust, millele oponeerib arvamus, et eestlane käib teatris telekastist tuttavaid nägusid vaatamas.

Jah, see on see meie väikese tsunfti või maiskondliku eripära nuhtlus, et lavale ei astu mitte näitleja, vaid pigem avaliku elu tegelane. Mina tahaksin väga, et need asjad oleksid selgelt eristatavad. Mina oma keha, oma instrumendiga pean olema võimeline täitma mis tahes ülesannet ja väga kahju oleks, kui mõni hoiak hakkaks sellest üle karjuma.

Muidugi ruttab Sander oma tolerantsuses nüüd lisama, et see on vaid tema isiklik arvamus ja et mitte mingil juhul ei mõista ta hukka kolleege, kes avalikult arvamust avaldavad vōi tahavad kinnistada oma kuvandit isiksusena.

Aga kui sa küsid, milleks eestlastele teater, siis üks asi, mida ma publikus istudes ja temaga kaasa hingates olen tajunud, on soov sukelduda erinevatesse mõttemängudesse. Milline ma võiksin olla, kui ma… Ühesõnaga, me tuleme teatrisse, et näha oma valikute potentsiaali, selles teatavas… efemeerses osaduses. Nii et pigem ma tajun, et teatrist otsitakse mingisugust psühho­teraapiat.

 Nõus, kuid psühhoteraapia meetodid võivad teatavasti kalduda ka destruktiivsusse, näiteks kui mingi psüühilise tõrke teadvustamiseks on vaja eemaldada oma sisemisi barjääre või komplekse. Teatriprotsessi puhul, kus mõjutatakse korraga suuremat gruppi inimesi, on heaks tavaks kokkulepe, et teatrimaja ukse paneb enda järel kinni pigem meelerahu leidnud kui rivist välja löödud vaataja.

Tegijana ei tahaks ma välistada ka destruktiivsemat teatrit, sest millegi teadvustamiseks on vahel vaja midagi lammutada ja see teadvustamine iseenesest võib olla igati valgustav protsess. Elus on tulnud ette teadvustamisi, mis on olnud äärmiselt destruktiivsed, aga sealjuures tekib alati võimalus asetada need millegi suurema teenistusse, mis on millegi poolest õpetlik või räägib midagi olulist inimeseks olemise kohta. Mōjuv näide sellisest valgustuslikust destruktiivsusest on näiteks Jan Fabre performance Antwerpeni linnavalitsuse trepil, mille käigus osalejad kasse õhku viskasid — kusjuures need kassid ei saanud viga —, et tuua muu hulgas nähtavale loomade kaitsmise vajadus. Et avada meie silmad nii sisse- kui väljapoole.

 Loomade kaitsmisest jõuame sujuvalt näitleja psüühilise omaruumi kaitsmiseni. Kas näitlejana töötamine pigem kõigutab või kaitseb inimese vaimset tasakaalupunkti? Ühelt poolt eeldab see amet ju erilist tundlikkust, märkamaks varjatud võnkeid nii konkreetse rollimängu kui ühiskondlike meeleolude virvarris, samas on võimalus kogeda „ohutus” mängusituatsioonis miljoneid olukordi, teritada oma tähelepanu võimalike pingekollete suhtes.

Kindlasti pakub see amet võimalust otsustada, kui palju sa tal ennast vaimselt kulutada lased. Kui haavatav sa oled, kui lähedale sa lased teise inimese või suhte või mõtte… Inimesel ja näitlejal on alati valik. Kui ta tajub, et tema tegevus teda vaimselt kulutab, on tal alati võimalus lõpetada, puhata, otsida tasakaalu. Kui ta aga tahab edasi otsida ja kombata, siis jah, see ilmselt kulutabki, aga usun, et potentsiaal leida midagi, mida sa oled kaua otsinud, või midagi, mida sa isegi ei ole osanud otsida, on seda alati väärt. Meeletult põnev amet minu arvates.

 Vestluseks kokku lepitud tund on ammu täis saanud ja päev jõudnud sügavasse öhe. Pärast Noorsooteatri sissekäigu ootamatult üürgama hakanud signaali vaigistamist jätame hüvasti ja lahkume eri suundades. Persona suundub oma kodu poole ja haihtub kiirelt pimedusse. Persona püüdja läheb oma personaalsesse koju.

 

SVEN KARJA

Sander Roosimägi septembris 2022.
Harri Rospu fotod

 

Viide:

1 Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni lavastus „Ainult jõed voolavad vabalt” esietendus pärast siinse vestluse toimumist,
25. VIII 2022.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.