KÕLAKANGAD JA KEERISED
Juuni, 2014Eesti uue muusika kevadine küllusesarv I
Kõike hingestav puhas teadvus, valgusinformatsioon, millest teatud võnkeprotsesside kaudu on tekkinud kõik inimesele nähtav — see kõike hingestav valgusteadvus on varjul igas väikseimas aineosakeses ning ootab, et inimene ärkaks selle tajumisele ja tunnetamisele. Me oleme inimkonnana läinud üle igasuguste piiride, laastates, välja kurnates ja hävitades loodust ja lasknud muuta inimese majanduskasvu barbaarse ideoloogia instrumendiks. Ent niikaua kui elame ja hingame, oleme me ühenduses kõike loodut hingestava teadvusega ning lootus, et inimteadvus ärkab kollektiivselt sellises ulatuses, et valida intelligentsem, Elu austav rada, jääb. Iga inimese teadvusel on suur reaalsust tervendav ja uuendav vägi, kui inimene ainult oskaks end selle väe lainele häälestada. Üks intensiivsemaid teadvuse häälestamise võimalusi on muusika. Ja uut muusikat kuuldavasse maailma sündida aitavail heliloojail on selles mõttes kanda eriline roll, võimalus liikuda peenhäälestuse korral eksistentsi süvatasandeile ja ammutada sealt informatsiooni, mille järel šamaanid on rännanud läbi aegade.
Pidetus ja üha suuremat moraalset kaost genereerivas ühiskonnas on loominguga tegelemine üks neist valdkondadest, mis igal juhul korrastab vaimseid energiaid — nii loominguga tegeleja kui ka õnnestumise korral selle vastuvõtja jaoks. Uue muusika loomine on kui liikumine läbi mitmedimensioonilise labürindi ning iga teos on mingi vaimse-energeetilise kihi jäädvustus, mis on seotud otseselt nii helilooja maailma- ja muusikataju kui ka eksistentsi nende nähtamatute tasanditega, mille kohta ainult muusika suudab oma eriliste väljendusvahendite abil informatsiooni edastada.
Kui heliloojal on ligipääs eluandvale ja kõike hingestavale teadvusele, siis saab uuest muusikast võimas meedium, mis helilainete ja energeetiliste väljade kaudu transformeerib ja tervendab — nii kuulajaid, seda konkreetset ruumi, milles muusikat ette kantakse, kui ka ühisteadvust laiemalt, sest helilainete ja energeetiliste väljade mõju kandub kollektiivsesse teadvusse ja toimib seal edasi.
Selleaastased Eesti muusika päevad ning sellega piirnev aeg, alates märtsi lõpul kõlanud Erkki-Sven Tüüri „Ekstaatilise palveränduri” Eesti esiettekandest kuni EMPle vahetult järgnenud Galina Grigorjeva autorikontserdi ja „Jazzkaare“ avakontserdil kõlanud Ülo Kriguli huvitava eksperimentaalprojektini „Lend JK025” Lennusadamas, pakkusid tugevaid ja eriilmelisi muusikaelamusi. Palju head ja väga head muusikat nii tihedas kontsentratsioonis, mis pani soovima natuke rohkem õhku ja väljahingamise aega sedavõrd intensiivsete kuulamiskogemuste vahele.
Üks teema, mis end mitmel korral ja sõltumatult erinevate heliloojate muusikas ilmutas, oli keerise, pöörise, vorteksi fenomen, mis on iseenesest üks saladuslikumaid nähtusi nii eeterfüüsikas (mateeriaosakeste tekkimine kõrgkoherentsetest eetripööristest) kui ka uue integraal-holistliku paradigma kõrgtehnoloogiates (priienergia), olles samas muidugi looduslike tavanähtustena (veekeerised, keeristormid jne) ka meie igapäevaelu osa. Metafoorselt võib kõike elavat võrrelda keerise fenomeniga, mis põhineb teatud kindlal tasakaalul aineosakeste pideva muutumise (veekeerises vee pidev läbivool) ja üldstruktuuri (keerise „vorm”) vahel.
„Eesti muusika päevad 2014” olid pühendatud suurvormi žanrile ja kujundatud ka festivalitervikuna omamoodi seitsmeosaliseks suurvormiks, mille keskteljele asetus Tatjana Kozlova ja Tarvo Hanno Varrese intermediaalne elektroakustiline suurvorm „Betweenland”, teise poolde jäid kolm sümfooniakontserti meie kolme sümfooniaorkestriga (Rahvusooper Estonia, Vanemuise ja ERSO) ja festivali tellitud suurvormide esiettekannetega. Igale sümfooniakontserdile eelnes väike kammerkontsert, kus toodi esiettekandele lühemaid teoseid nooremalt generatsioonilt: Páll Ragnar Pálssoni „Udupasunad päevavalges”, Maria Kõrvitsa „…lainetab taevas”, Pärt Uusbergi „Miniatuurid” ja Mirjam Tally „Vortex”. Festivali avas kõige ulatuslikum esiettekandele tulnud suurvorm EMPl 2014, Toivo Tulevi üliintensiivse vaimse pingelaenguga „Lamentatsioonid” (EFK ja TKO). Järgmise projektina teostus ekstravagantse akustikaga Lennusadamas Küberstuudio ja Pärnu Linnaorkestri värvikas „CyberMOzART”, millel kõlas esiettekandel Monika Mattieseni ürgjõude taltsutav „meng-leng-geleng” Marius Petersoni võimsal improvisatoorsel soleerimisel; festivali kolmas päev oli pühendatud kompositsiooniõpilaste ja -tudengite loomingule.
EMP väikese meeskonnaga loodud muljetavaldava tiheduse ja kompaktsusega, erinevaid kontserdipaiku hõlmav eesti muusikat dünaamiliselt esitlev nädal lõi assotsiatsiooni värviküllase vikerkaarega. Kui millegi kallal norida, siis oli selleks ehk Estonia teatri sümfooniaorkestri kava rosoljelik ülesehitus, mis tekitas kummastavaid hetki. Samas pärineb sellelt kontserdilt Raimo Kangro „Arcuse” (1998) väga reljeefne ettekanne ning Tõnis Kaumanni montypythonliku „Three Tailsi” / „Kolme saba” esimese osa värvikas esiettekanne Mihhail Gertsi dirigeerimisel. Sel kontserdil tuli esiettekandele Margo Kõlari vokaalsümfooniline suurvorm „Läbi varjude oru”, mille kontseptsiooni lahtimõtestamine autori poolt Klassikaraadios oli paeluvam kui ettekandel realiseerunud teos. Nii Vanemuise sümfooniaorkestri kui ka ERSO kontserdid olid ülesehituselt nauditavad tervikud. Vanemuise SO kontserdil, mida juhatas Paul Mägi, tulid esiettekandele Märt-Matis Lille „Põhjanaela paine” — erilise atmosfääri ja struktuuriga, ürgse elutunnetuse juurteni tungiv suurteos koostöös saami joiguja Wimmega — ning Liis Viira heliluuletus „Tähevaikus”, mille struktuurist püüdsin kinni analoogi Johannes Kepleri platoonilise universumimudeliga. Olari Elts kujundas festivali lõppkontserdist omamoodi erakordselt mõjuva sonaat-sümfoonilise tsükli, paigutades Tõnis Kaumanni kolmanda saba (ehk III osa teosest „Kolm saba”) kontserdi teise poole algusse. Sellega vormus kontserdist „Hea eesti asi” suurejooneline tervik Erkki-Sven Tüüri (Eesti esiettekandele jõudnud) „De profundise” kui sonaat-sümfoonilise tsükli esimese osa, Helena Tulve „Südamaa” kui meditatiivse II osa, Kaumanni kolmanda saba kui skertso ning Heino Elleri pikalt uusettekannet oodanud võimsa „Sümfoonilise legendiga” (1923/1938) kui tsükli finaalosaga, mis pani ühtlasi väärika punkti festivalile „Eesti muusika päevad 2014”. Ülo Krigulile oli see festival kunstilise juhina viimane, uueks kunstiliseks juhiks saab Helena Tulve, teise kunstilise juhina jätkab Timo Steiner.
Südamaa
Muusika üks põnevamaid valdkondi on tekkivad energeetilised väljad, mis mõjutavad inimest ilmselt kõige tugevamalt, ent mille kohta me teaduslikust aspektist eriti midagi öelda ei suuda. Ehkki uue füüsika üks pioneere Nassim Haramein on öelnud: „Kõik spirituaalne, metafüüsiline või paranormaalne on põhimõtteliselt lihtsalt seda sorti füüsika, millest me pole veel aru saanud,” läheb meil sellest arusaamisele jõudmiseni ilmselt veel üksjagu aega. Nendel energiaväljadel on kahtlemata otseseos helilooja kasutatava kompositsioonitehnikaga, mida on teatud astmeni võimalik ka analüüsida, ent tehnika iseenesest ei taga veel muusika mõjujõudu. Helilooja peenenergeetiline ja ka metafüüsiline tundlikkus on see, mis hingestab kompositsioonitehnikat ning võimaldab kuulajale pääsu helilooja esile manatud muusikamaailma.
EMPl kuuldud esiettekannete hulgas oli seekord palju inspireerivaid teoseid (neist lähemalt järgmises artikli osas). Täiesti unikaalne oli Helena Tulve „Südamaa” klaverile ja orkestrile (2012/2014), mille tõid EMP lõppkontserdil nõelterav-tundlikus tõlgenduses esiettekandele Mihkel Poll ja ERSO Olari Eltsi juhatusel, orkestri kontsertmeister oli Harry Traksmann. „Südamaa” muusika kontakteerus nii minu vaimu, hinge kui ka kehaga sedavõrd kõikehõlmavalt, et mõjus ilmutuslikult. See puudutas oma mitmekihilisuse ja multiruumilisusega kõige sügavamaid olemuslikke kihte. Tulve võime ühendada strukturaalset mõtlemist voolavuse ja transformeerumisega on „Südamaas” loonud müstiliselt rikkaliku organismi, mis ühendab endas meisterlikult pideva muutumise ja selle muutumise vältel teatud strukturaalsete tasakaalupunktide säilimise (mis on võrreldav keerise fenomeniga).
Siinkohal meenutan, et inimese keha võib vaadelda kui erinevatest võngetest (alates südamelöökidest ja kraniosakraalsetest rütmidest kuni raku tasandil toimivate võnkeprotsessideni) koosnevat kompleksset süsteemi, mis on iga inimese puhul individuaalne. Ka kvantfüüsika järgi on inimene kompleksne erinevate energiaväljade süsteem, füüsilise tasandi võngetele lisanduvad peenenergeetilised tasandid ning ka mõtte- ja tundeimpulsid. Erinevate võnketasandite harmoonia (või disharmoonia) loob iga inimese kordumatu energiasüsteemi, mis väljendub nii inimese füüsilises kui ka energeetilises olemuses. Ning me kõik oleme lisaks pidevas muutumises. Kõlav muusika on energiate kompleks, mis suudab tungida ka rakutasandile ja mõjutada isegi molekule, ta võib molekule ümber struktureerida ja luua uusi korrastatusi. Kõik oleneb muidugi sellest, kui vastuvõtlik on kuulaja, kuivõrd tema võnkesüsteemid resoneerivad kõlava muusikaga ning millises ulatuses ta lubab helidel oma energiasüsteemi siseneda. Helena Tulve „Südamaa” kuulamise ajal tajusin hämmastavat dialoogi „Südamaa” muusika ja oma keha vahel. See muusika palus võtta mu kehal pehmemaid ja voolavamaid vorme, et saaksin sulanduda selle energiaväljadesse ja pääseksin ligi informatsioonile, mida ilmutab teose kõlamaailm. Ning too informatsioon oli hämmastav ja erakordne, jäädes suurelt osalt sõnastamatu metafüüsika valda.
Mäletan mingis mõttes võrreldavat kogemust Helena Tulve „Sula” esmakordse kuulamise ajast. Tajusin, et läbi Tulve „Sula” ilmutab end ühtaegu pehmelt ja jõuliselt sügav ürgse naiseliku alge aspekt, mis on olnud pikka aega inimühiskonnast pagendatud. Vaimu eraldamine mateeriast ja mateeria hingetuks muutmine on seotud sügavama kontakti kaotamisega omaenda kehaga. Inimkonna kollektiivsesse teadvusse üha selgemalt tagasipöörduv taju vaimu ja mateeria ühtsusest — ning kõige elava ühtsusest — on saanud sündida läbi selle ürgnaiselikkuse aspekti taasaktiveerumise, mis kogeb keha ning kõike materiaalset kui vaimu väljendust.
Tänases endiselt peamiselt mõistuskultuslikus maailmas hinnatakse eelkõige mehelikku ratsionaalsust ja strukturaalset selgust. Kindlasti on strukturaalne selgus kategooriana väga oluline ja ka reduktsionistlikust teadusparadigmast on kaasa võtta väga palju head. Kuid alles mateeria mõtestamine omnipresentse teadvuse perspektiivist ning keha kogemine vaimu ja hinge väljendusvormina saavad luua vajaliku teadvustaseme – leidmaks väljapääsu globaalsest ökoloogilisest, sotsiaalsest ja eetilisest kriisist. Holistilis-integraalsele paradigmale on oma loominguga teed rajanud paljud heliloojad, ent Helena Tulve muusikas sisalduv informatsioon on sedavõrd subtiilne ja mingis mõttes ka uudne, nii et selle kirjeldamiseks on olemasolevad sõnad ja mõisted liiga jämedakoelised. Seega jääb enamik infot väljapoole siin kasutatavaid sõnu ja mõttearendusi.
Helena Tulve rääkis oma uut teost sisse juhatades, et teda on kõige enam hämmastanud elu ime. „Südamaa” algab õhkõrnal väreleval harfi, keelpillide ja gongide foonil ülihabraste üksikute klaverihelidega, mis justkui kastetilkadena kõlades tekitatakse vaheldumisi klaveri üksikuid keeli ja klahve puudutades. Muusika on esimesest hetkest peale nagu ülitundlik elusolend, mis siia ilma sündides on kõigepealt kaitsetu oma alastuses, verisulis ja haavatav, samas võib tajuda mingit tugevat armastavat hoitust selle ümber. Selline ülim tundlikkus ja haavatav-olla-julgemisest tulenev sisemine tugevus iseloomustab seda elusorganismina tajutavat muusikat kogu teose ulatuses, isegi võimaste dünaamiliste keeriste kestel. Haavatavus ja ülim tundlikkus, mis kaasneb sügava armastamise võimega, on see osa ürgnaiselikkusest, mis on olnud patriarhaalses maailmas ebakohane, peljatud, põlatud ja ka alandatud. Tundlik ja armastav hing ei suuda piisavalt „edukalt” sõdida ega tappa, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Jumalastki on saanud üksnes meessooline olevus, ehkki ürgsed loomislood kõnelevad rohkem Jumalannast. Meie oma mõtlejatest on Jumalanna teemat põhjalikult käsitlenud Hasso Krull.1
Õrnhabrastest algushelidest kasvab „Südamaas” välja pehme voogamine, millesse ilmub väiksemaid ja suuremaid pöörisetaolisi liikumisi, meenutades kohati jõge oma voolu- ja neelukohtadega, mis sisaldab ka samaaegselt eri suundades kulgevaid pööriseid, kuni jõuliste ja suure sisemise pingestatusega keeristeni välja. See kihiti, pehmelt ja tundlikult sügavuti minemise võime, sealhulgas ka nagu mingitesse plasmakihtidesse, mis on samuti selle reaalsuse osa (ja võibolla koguni üks olulisimaid alustasandeid üldse), aga mida füüsilise silmaga pole võimalik eristada, on midagi täiesti hämmastavat. See on mingi teist laadi kõige olemasoleva tunnetus muusikas — kirgastunud kehalise eksistentsi tunnetus, vaimu poolt läbivalgustatud ja ülendatud mateeria tunnetus. See on see Südamaa meis, armastuse tajumine igas materialiseerunud aineosakeses.
Helena Tulve „Südamaa” on rikas teos väga paljudest aspektidest vaadatuna. Kuna Tulve kõlakäsitluse isikupärast on üksjagu kirjutatud, siis laiendan siinkohal üht teist, eespool mainitud strukturaalse tasandi aspekti, mis aga üldse saab sedavõrd unikaalselt avalduda tänu niivõrd rikkalikule kõlavärvi tajule, erilise tunnetuspeenusega intonatsiooninüansside esiletoomisele, misläbi kompleksne orkestraalne kangas rullub lahti hämmastavalt orgaaniliselt.
„Südamaas” on Tulve muusikas uurinud sama, mida füüsik, keemik ja Nobeli preemia laureaat Ilya Prigogine oma dissipatiivsetes struktuurides —termodünaamilisest tasakaalust kaugel asuvate mittelineaarsete süsteemide iseorganiseerumisvõimet. Dissipatiivseid ehk hajastruktuure on taas hea selgitada elusorganismide näitel. Elavat organismi iseloomustab pidev voolamine ja muutumine, ainevahetuses toimuvad pidevalt tuhanded keemilised reaktsioonid. See tähendab, et organism on pidevas ebastabiilses olekus, sest keemilise ja termilise tasakaalu puhul on protsessid lakanud — nn tasakaalus organism on surnud organism. Elusorganismid on pidevas tasakaalutus olekus, see on elu olemus. Ehkki ühest küljest on elusorganism niisiis pidevas tasakaalutuses, saab teda suuremas plaanis samal ajal hinnata stabiilsena. Siia sobib taas võrdlus veekeerisest, kus üks ja sama struktuur säilib, ent samas voolab sellest pidevalt läbi „uus” vesi. Dissipatiivsed struktuurid tekivad üksnes avatud tasakaalututes süsteemides, mis vahetavad ümbritsevaga energiat, mateeriat või mõlemat. Need on komplekssed süsteemid, mis toimivad tihti kaose ja korra piirimail, nad võivad iseorganiseeruda uuteks struktuurideks uute omadustega, mis pole otseselt tuletatavad komponentide omadustest. Mida lähemal on struktuur tasakaalule, seda enam leiame universaalseid seaduspärasusi. Mida enam on dissipatiivne struktuur kaugenenud tasakaalust, seda vähem järgib ta mingit universaalset seadust, luues unikaalseid uusi, ainuüksi sellele organismile omaseid struktuure. Ja just see on „Südamaa” puhul vapustav, kuidas Tulve on tasakaalu tasakaalutuses ja tasakaalutust tasakaalus uurides liikunud seni kaardistamata aladele ja jõudnud väga eriliste kõlaliste väljendusvormideni. See, et Tulve loomedünaamika ei ole sobinud tavamõistes klaverikontserdi žanrisse, pole mitte puudus, vaid voorus. „Südamaas” lahtirulluva orkestraalse helikanga ja seal sisalduvate keeriste orgaanilisus ja koherentsus on sama hämmastav kui elu ise.
Teatud kriitilistes punktides — äärmuslikult ebastabiilsetes olukordades, kus leiavad aset dramaatilised ja ettearvamatud sündmused, — võib dissipatiivne struktuur nii hävida kui ka teha läbimurde, luues uue(d) kompleksse(d) struktuuri(d). Just sellel hetkel võib transformatsiooniprotsessi saatuse otsustada nähtamatute jõuvahekordade muutus, mis tuleneb mingist tugevast impulsist. Klaveri kui juhtliini sulandumine tervikusse „Südamaas” ja samas tema terviku mõjutamise võime toob silme ette vaimse otsija, kes oma maise rännaku jooksul kingib julgustavaid ja valgustavaid impulsse kollektiivsele teadvusele. Samaväärse vaimse kiirgusjõuga, ehkki hoopis teises kõlalis-dünaamilises kontekstis ja muusikalises universumis annab ümbritsevale impulsse sooloklarnet Tüüri „Ekstaatilises palveränduris”.
Need ebastabiilsuse punktid, nimetatud ka harunemispunktideks (bifurkatsioonipunktid), on dissipatiivsete struktuuride teooria kõige põnevam ala. Ning meeldib see meile või mitte, ka meie asume praegu inimkonnana ühes sellises dissipatiivsete struktuuride harunemispunktis, kus on võimalik nii häving kui ka läbimurre uuele tasandile. Kui pidada silmas muusikaliste energiaväljade intensiivset mõju kollektiivsele teadvusele, siis sillutab Helena Tulve „Südamaa” energeetiline maatriks teed läbimurdele.
(Järgneb)
Viide:
1 Vt Krulli mütopoeetilist esseed „Jumalanna pesa”, näiteks: „…huvitav on aga loomisvea põhjendamine mees- ja naispoole tasakaalu rikkumisega. Hiljem rikub Iisraeli jumal omakorda sedasama tasakaalu, (…). Nii saab patriarhaalse religiooni teke müütilise seletuse: meessoost looja on ise loomisvea tulemus, oma isekuses hulluks läinud teise astme jumalus, kes hakkas ennast „ainujumalaks” pidama.” Kogumik „Pesamuna. Tekstid 2000—2012”, I köide „Pesa”, Tallinn, 2014 lk 366.
