ROHKEM JULGUST ARUTELUDEKS

ERRi kultuuriprogramm on Erle Loonurme juhtimisel hoogsalt täiustunud. Just nii, nagu kevadel lubati. Ja vaadata on palju. Esmaspäeviti Joonas Hellerma vana hea vestlussaade „Plekktrumm”, teisipäeviti Mart Juure muhedalt juhitud „Kirjandusministri juures”, mis on samuti intervjuuformaadis. Kui Hellerma küsitleb paljude valdkondade väärikaid, siis Juur ainult kirjanikke. Kolmapäeviti on eetris erinevate inimeste juhitud „Arutelu”, mis kipub sageli heietuseks muutuma. Eriti jabur näide oli Kaupo Meieli juhitud saade, kus arutleti tühistamiskultuuri üle. Stuudios oli kaks külalist, kes on peale oma tänuväärse igapäevatöö avalikkusele teada ja tuntud ka tühistamiskultuuri ohvritena. Mis arutelust saab siin juttu olla? Üks kiidab teisele takka ja niimoodi saade lõpebki. Hoopis teisest vallast oli Maarja Vaino juhitud saade, kus jutuks võeti kohustuslik kirjandus koolis. Olid eriarvamused, olid eri seisukohad, oli vaidlust ja mis kõige tähtsam, oli ka kirge ja tahet midagi ära teha.

Neljapäeval siis „OP”, mille uuenduskuuri tulemuseks on veelgi pehmematesse patjadesse vajumine. Lisaks „Killud”, mille puhul on raske žanrit määrata. Jääb mulje, et too kunstnik, kellega vaataja on kutsutud kohtuma, ongi kogu saate lavastanud. Just nii, nagu ise tahab. See kindlasti näitab kunstnikku, aga näitab teda just sellisena, nagu kunstnik ise tahab, ja nii saab purki hoopis enesekuvandi esitlus. Üksikuid ja viie- või kuueosalisi saateid on veelgi. Kvantiteet suurepärane!

Aga ikkagi. Enamik neist saadetest ei anna võimalust kaasa mõelda. See ei ole arut­elu, kui saatejuht ja/või külalised muhelevad diivanil, meenutavad olnud aegu ja kiidavad teineteisele takka. Kõiges on tunda turundushõngu. Räägitakse laialt ja üldiselt. Või siis ütleb kunstnik, et „ah, mis nüüd mina” ja saatejuht lisab, et „nojah, nii see on”. Võib-olla on tegemist vastureaktsiooniga poliitika ja ka päevameedia vallutanud ärapanemiskultuurile. Meie, kultuurinimesed jääme viisakaks, ei solva, me ei tähtsusta ennast üle, igaks juhuks ei ütle ka kolleegi teoste kohta midagi. Ei vaidle erinevate meetodite üle, sest need ei ole ju üldsusele tähtsad. Võib muidugi olla, et meil polegi pühendunumat pedagoogi kui Mari-Liis Lill, kellega saates pedagoogikast kõnelda.

Niisiis on ikkagi tegemist inglimaailmaga, kus mõnusalt pehmetel patjadel uinuda. Või nagu peaminister armastab korrutada: meil on sõjaaegne eelarve. Olgu siis see viimane turvaline ja pehme paik eesti kultuur. Kõlab ju päris jubedalt!

No ja siis tuleb Maria Faust ja ütleb, mis mõtleb. Ta on enesekindel, aga tal on ka tugev sotsiaalne närv. Harva esinev kooslus. Meedia on teda täis, samal ajal kui kultuurisaadete diivanitel mõtiskletakse, miks küll ooper on nii peletav. Me kuulame Fausti, suu lahti. Miks? Sest tal on meile midagi öelda. Oleks meil kõigil veidi rohkem julgust, siis saaks ka arutelusid pidada.

 

KAJA KANN

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.