VASTAB KOIT SOASEPP
November, 2022Ehkki Koit Soasepp on meie Rahvusooperist vaid 90 km kaugusel asuva Soome Rahvusooperi solist, tunti teda enne 2022. aastat Eestis peamiselt vaid ooperiringkondades. Võimalik, et veel mõni aasta tagasi oli ta meie kuulsaim „tundmatu laulja”, oma koduteatris ja ka mujal küll aktiivne lavajõud, kes aga oma sünnimaal viimase kümne aasta jooksul eriti uudisekünnist ei ületanud. Tegemist on inimesega, kes pigem hoidub liigsest tähelepanust ega otsi väljastpoolt lava avalikkuse märkamist. Viimastel aastatel on ta ära öelnud ka paljudest intervjuudest, sest küsimused hakkasid korduma ja ta tundis, et tal ei ole midagi uut lisada. „On palju targemaid inimesi, kelle mõtted ja arvamised on oluliselt huvitavamad kui minu omad,” jääb see hell hiiglane tagasihoidlikuks.
Koit Soasepa tee ooperilavadele on olnud ebatavaline. 2012. juunis tegi Kristel Kossar Postimehe kultuurilisale temaga intervjuu, kust saame lugeda nii tema „eelmisest elust” kui kannapöördest laulumaailma. Kõik sel teel on olnud erakordne, nii fakt, et tema erialavahetus oli kardinaalne — põllumajandusvaldkonna ärimees hakkas elukutseliseks muusikuks —, kui ka tema vanus sel ajal, samuti kiirus, millega ta jõudis lauluklassist ooperilavale, pealegi silmapaistvalt kõrgete nõudmistega rahvusvahelises teatris. Sellisel peadpööritavalt kiirel tõusul on kindlad põhjused, samuti sellel, et ta kolmteist aastat hiljem ei ole mitte jalatäitki maad tagasi andnud, vaid ikka järjepidevalt edasi liikunud ja arenenud. Komeedina täheks tõusta võib teatud eelduste ja õnnelike juhuste toel nii mõnigi, ent seda positsiooni stabiilselt hoida ja sealt edasi areneda ei õnnestu sugugi paljudel, sest see nõuab teatud isikuomadusi ja arusaamist nii iseenesest kui elust enda ümber.
Selle aastanumbri sees on Koit Soaseppa nähtud Eestis kahes peaosas: Ardo Ran Varrese uues ooperis „Põrgupõhja uus Vanapagan”, kus tema kanda on Jürka roll (esietendus Teatris Vanemuine mais 2022), ning Veljo Tormise alustatud ja Rasmus Puuri lõpetatud ooperis „Lalli”, kus Soasepp oli nimirollis (esietendus „Birgitta festivalil” Pirita kloostri varemetes augustis 2022). Viimases oli mul õnn mängida Lalli abikaasat Kerttut. See oli ka meie esimene koostöö ja üldse mu esimene kokkupuude Soasepaga. Tema erakordne keskendumis- ja süvenemisvõime, inimlik soojus ja tagasihoidlikkus ning muidugi muljetavaldav sooritus nii vokaalsel, sõnalisel kui emotsionaalsel skaalal tekitasid soovi tutvustada seda erakordset isiksust ka lugejaile, kel pole olnud võimalust temaga seni kohtuda.
Koit Soasepp oktoobris 2022.
Harri Rospu foto
Paljud (ooperi)solistid naudivad tähelepanu ja rambivalguses olemist, aga sina paistad selle poolest pigem erandlik — sa oled eraelus väga tagasihoidlik. Mis toimub sinu peas, kui lähed lavale publiku ette? Kas tunned end mugavalt või pead end kuidagi selleks eriliselt ette valmistama?
See on küsimus, millele ei saa lühidalt vastata. Ega ma ise tõesti esiplaanile ei kipu. Olen ikka sõpradele öelnud, et kui mu nägu hakkab ajalehtedes või ajakirjades rohkem esinema, siis ärgu muretsegu, see on seotud tööga; minu endaga ei ole midagi juhtunud. Eks see käi kontsertide ja etenduste reklaami juurde, aga mina ise ei tunne küll vajadust lihtsalt asja eest, teist taga pidevalt nähtaval olla ja kogu aeg kõigest midagi arvata. Minu töö on laval olla — laulda ja näidelda — ja kui ma seda paaniliselt pelgaksin, peaksin ehk millegi muuga leiba teenima. Aga omamoodi lavaärevus on ikka. Aastatega on tulnud ka kogemus ja julgus ennast „likku panna”, lootuse või teadmisega, et midagi kõlbulikku sellest ikka välja tuleb. Kõlab võib-olla pisut pateetiliselt, ent ma leian, et kui sa tegeled niisuguse alaga, on sul vaja tunnetada, kes sa oled ja mida sa teed. Sa oled vahendaja. Sa teenid inimesi, taaslood mingisuguseid asju, mida keegi geniaalne inimene on jumaliku puudutuse läbi kunagi kirja pannud. Ma laulsin ju noorena ka kaua aega kooris ja ansamblis, esimesed elamused ongi tollest ajast pärit. Mäletan näiteks, kuidas me keskkooli ajal laulsime kvartetiga kusagil mõisas võlvide all, kus oli tõeliselt vägev akustika. Me võisime seda tundide kaupa nautida.
Kas see on armastus muusika vastu?
No eks seda ka, jah. Mul on eluaeg nii olnud, et miski on mind ikka suunanud muusika poole. Alguses ma läksin ju teist teed, aga siis hakkas mulle ette juhtuma justkui teeriste, mis suunasid mind kultuurirajale. Ma arvan, et töö, mida ma praegu teen, oli mulle ikkagi ette määratud. See on minu ülesanne siin elus. Ja teadmine, et varem või hiljem ma sinna ka jõuan, kas või ringiga, tekkis mul kummalisel kombel juba palju varem.
Heaks käsitööliseks võib ka koolipingis õppida ja neid on samuti väga vaja, aga et areneda kunstnikuks, tuleb isiklikult palju läbi elada. Et midagi suuremat laval pakkuda, pead sa seda kõigepealt ise näinud ja kogenud olema. Pead olema saanud mingid muusika- või etenduselamused, mis raputavad su nõnda läbi, et pärast seda oled mitu päeva vaikne poiss. Minu jaoks oli esimene selline tõeliselt vapustav elamus Wagneri „Parsifal” Soome Rahvusooperis 2011. aastal. Olin ise alguses Graali rüütlina laval, seejärel läksin saali tahanurka, istusin ja vaatasin etenduse lõpuni. Pärast seda ma kolm päeva ei rääkinud peaaegu üldse, päriselt! See etendus käis sõna otseses mõttes kehast läbi. Kui väga lühidalt kokku võtta, siis ma tajusin, et maailmas on suuremaid ja olulisemaid asju kui mingid argised mured. Oli selline tunne, et ühel hetkel tehti mingid aknad lahti ja mulle näidati seda maailma. Neid hetki on hiljem veel olnud. Näiteks pärast seda „Parsifali” lavastust käis meil Helsingis Rigolettot laulmas Paolo Cavanelli, kes tegi seal oma 300. etenduse. Cavalli oli selles rollis nii haarav, et kui ma ei olnud Sparafucilena samal ajal laval, jälgisin teda kas kulisside tagant või saalist. Nii muusikalises pooles kui selles, kuidas ta Rigoletto rolli käsitles, oli mingi erakordne sügavus… Ma ei teagi, kuidas seda seletada.
Nii et kõike, mida me laval laulame või näitame, teeme me ikkagi oma kogemuste ja tunnete põhjal, nii ooperis kui kontserdil?
Kusjuures kontserdil on see veel keerulisem! Ooperis antakse sulle kulissid ja öeldakse, et nüüd tee nii ja nüüd tee naa, ja kui on traagiline koht, siis tõstad mõlemad käed üles, et kõik sellest aru saaksid. Me paneme end täielikult terviku teenistusse, usaldades iseennast, lavastajat, dirigente ja kolleege ning siis võibki juhtuda midagi head. Aga kammer- või kunstlaulus, näiteks mõnes Mart Saare üheminutises loos, kus on sees terve maailm, jäädki pärast mõtlema, et mis see nüüd oli…
Lühivorme lauldes ongi tore, et saab sageli karakterit vahetada. Ja seda vaid hääle abil, vahel väga napi materjali raames. See on mulle hästi põnev. Tekst on siis eriti oluline. Ent ka ooperis võiks lauljad tihti hoopis rohkem tekstile pühenduda.
Tõsi, aga seal on puht praktilised põhjused — mis muidugi ei ole vabandus. Näiteks ei osata kõiki keeli ja laulja ehk ei teagi, mida ta just ütles. Nii võib juhtuda, kui midagi kiiruga ette valmistatakse. Sellepärast ei olegi ma veel ette võtnud selliseid suuri bassirolle nagu näiteks Parun Ochs „Roosikavaleris” või „Parsifali” Gurnemanz, kes tüki algusest lõpuni mööda lava ringi jalutab ja muudkui seletab. Need on saksakeelsed teosed, Ochs lausa Viini dialektis, ja nende põhjalike rollide esitamiseks tuleb seda keelt osata tunduvalt paremini, kui ma praegu oskan.
Sa esitad endale vist tunduvalt kõrgemaid nõudmisi kui nii mõnedki teised?
Ei-ei, see ei ole teisiti võimalik. Kui muusika kordub ja sa ei ole mõttega teksti juures, siis pole sellel lihtsalt mõtet. Kõigepealt tuleb ikka keelega tegelda ja alles siis saab roll sündida. On nähtud ka vanu suuri meistreid, kes on mõnd rolli juba sadu kordi esitanud, aga püsivad ikka etteütleja läheduses, et õige sõna otsast jälle kinni saada.
Mulle jättis sügava mulje, kuidas sa Lalli rollis teksti sisse läksid. Seda oli väga põnev jälgida, ka sinuga proovides koos mängides. Tundus tõesti, et kui sa midagi ütlesid, siis sa nii ka mõtlesid. Ka sinu keskendumisprotsess oli silmapaistev. See on vast ka tänapäeva ühiskonna üks suuremaid probleeme, et kõigil on liiga palju korraga käsil ja inimesed ei suuda keskenduda. Kõrvalt vaadates paistab, et sina vajad keskendumist ja sa võtad selleks ka aega. Kui sa midagi teed, siis pühendud sellele täielikult.
Eks minagi sirvin vahel uudiste pealkirjad läbi ega keskendu teemakäsitlusele pikemalt. Laiatarbemuusikaga on sama — kahe-kolmeminutised poplaulud on toredad, aga ei soodusta süvenemist. Aga raamatuid me ometi loeme ja suudame sellele teinekord keskenduda mitu tundi jutti. Mõne sümfoonia kuulamine on sama lihtne — hakkad aga otsast kuulama ja jälgid, mis erinevates osades toimub.
Kui tenoritel ja baritonidel on valdavalt pikemad rollid, siis bassidel on palju selliseid keskmisi või väiksemaid rolle, mille puhul käid korra-paar üle lava, teed veidi nokka ka lahti ja siis, nagu öeldakse, kassa kaudu koju. Mõned sel puhul eriti süvenema ei hakkaks ja võib-olla on neil niimoodi kergem elada, aga minul ei ole see kunagi sedasi. Ükskõik kui suur või väike roll mul on, keskendumine ja ettevalmistus on ikka ühesugune, terve etenduse päev läheb selleks. See on niisugune töö. Varem, kui ma veel ettevõtja olin, võisime koosoleku ära jätta või edasi lükata, kui tahtsime veel ühe kohvi teha. Aga nüüd on nii, et kui kell kukub ja eesriie tõuseb, pean olema valmis. See valmisolek võib mõnel päeval nõuda kõigi mu kogemuste ja kogu mu ettevalmistuse mängupanekut. Kindlasti on olemas lihtsamaid, samuti toredaid ameteid, aga pärast edukat äritehingut pole mind mitte keegi kunagi tänama tulnud. Lauljana olen seda see-eest kogenud.
Koit Soasepp nimiosas Veljo Tormise/Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk mere keskel on mees”. „Birgitta festival”, 2022. Anneli Ivaste foto
Sageli on neid väiksemaid juppe keerulisemgi teha. Suuremasse rolli jõuab paremini sisse minna, aga paari lühikese lause puhul pole selle kujundamiseks laval aega.
Basside puhul on see eriti tüüpiline — näiteks „Onegini” Gremin: su ainus aaria on vahetult enne ooperi finaali. Või näiteks „Don Giovanni” Komtuur — kõigepealt teed kolm lauset kurja häält, siis lüüakse sind maha, mille järel on sul kaks tundi kohvipausi ja põhinumber tuleb alles ooperi lõpus. Sellega harjub muidugi ära, aga lihtsaks ei muutu see ilmselt kunagi.
Vürst Gremin — Koit Soasepp ja Tatjana — Olesya Golovneva Pjotr Tšaikovski ooperis „Jevgeni Onegin”. Soome Rahvusooper, 2017. Soome Rahvusooperi ja -balleti foto
Leporello — Markus Suihkonen, Komtuur — Koit Soasepp ja don Giovanni —Tuomas Pursio Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Don Giovanni”. Soome Rahvusooper, 2020. Stefan Bremeri foto
Aga esimesed korrad, kui sa pidid minema suure publiku ette? Kuidas sa sellega hakkama said?
Minu esimesed rollid sündisid Rahvusooperis Estonia; need ei olnud eriti keerulised. Üks mu roll oli „Tosca” Vangivalvur, teine oli tummroll, selline omamoodi humoorikas seik. Päris debüüdi tegin Helsingis „Jevgeni Oneginis”, kus minuga koos olid laval Soile Isokoski, Tommi Hakala ja Jorma Silvasti — väga soliidne seltskond. Dirigendipuldis oli Aleksandr Vedernikov, Moskva Suure Teatri kauaaegne peadirigent. Ma ei tea, mis mu pulss tookord lavale minnes oli, aga ta oli ikka väga kõrge, see oli tõsine eneseületus. Ega ma ise osanud end kuidagi ette valmistada. Hommikupoolikul kutsus õpetaja Jaakko Ryhänen mind äsja välja tulnud Škoda Superbiga proovisõitu tegema ja siis käisime koos söömas — ta viis mu mõtted teadlikult mujale. Aga eks see ole hetk, kui paistab, mis puust sa tehtud oled, kas ujud välja või mitte. Õnneks ei olnud ma ju ka päris metsast välja hüpanud, olin ikka kogu aeg koorilauluga tegelnud, ka koorisolist olnud. Meil oli isegi bluusibänd, nii et esinemisi oli olnud varem ka. Ooperis on muidugi keerulisem, sest see on üks suur masinavärk. Ooperist võib saada väga võimsaid elamusi, aga paraku mitte siis, kui see on keskpäraselt tehtud. Vaatajat-kuulajat võib miski häirima hakata, kas või kostüümid, ilmetu laulja, lavakujundus või dirigendi valitud tempod. Lavastajal on ilmselt peas mingi visioon olemas, aga see ei pruugi teistele kohale jõuda. Ent kui need klotsid kõik omavahel hästi sobituvad, võib ooper väga tore olla ja suurt elamust pakkuda. Kusjuures küsimus ei ole teatrimaja suuruses, ka Tartus on tehtud väga ägedaid etendusi, nagu ka Estonias, Helsingis, Stockholmis või Berliinis. Ja samuti võib igal pool ka alt minna — suurus ja raha ei anna mingit garantiid, ehkki tõenäosus, et nende olemasolul midagi head välja tuleb, on suurem.
Meil oli „Lallis” väga tore, ühtehoidev ja üksteist toetav trupp. See on vist päris oluline, et oleks tervislik õhkkond ja ühised eesmärgid?
Tegelikult ei olegi ma kunagi näinud solistide vahel mingeid erimeelsusi. Uute lavastuste puhul kestab tööprotsess poolteist kuni kaks kuud ja selle ajaga jõuad enamusega lauljaist ka sõbraks saada. Varsti saate mingi muu teose tegemisel jälle kokku ning siis on rõõm ja lust suur. Nalja visatakse palju, võimalusel ka veel sekundeid enne eesriide tõusmist — eks see käi ka pingete maandamise juurde. Vahel võib muidugi ka nii juhtuda, et ei jõua tekkida sellist sooja sidet, aga kui laval meisterlikult esinetakse, ei pruugi saalist vaadates mingit vahet olla. Küll aga paistab päris hästi välja, kas koor on innukalt asja kallal või teeb vaid palgatööd. Võin ka kinnitada, et mida kõrgema tasemega on laulja ja mida professionaalsem ta suhtumine, seda rohkem ta tööd teeb.
Me tõime „Lalli” lavale kahe nädalaga. Et niisuguses mahus tükk selle ajaga lavale tuua, on vaja päris korralikku kogemust, julgust ja nahaalsust, samuti usku, et see on tehtav. Meil ei olnud etenduste vahel vabu päevi, mis oleks olnud mõistlik. Ma olen üks nendest, kellel adrenaliin väga kiiresti kehast väljuda ei taha, nii et pärast esietendust ei saa ma vaat et enne järgmist hommikut rahuneda. Ja kui siis teha juba järgmisel päeval uues etendus — ja Tartus tuli „Vanapaganaga” ka veel kolmas etendus kohe otsa —, siis nii ikka lõputult ei saa. Kui sul ei ole võimalik etenduste vahel välja puhata ja korralikult magada, siis kaotab ju lõpuks tulemus, kaob värskus nii rollis kui hääles.
Lalli — Koit Soasepp ja Tuura — Mati Turi Veljo Tormise/Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk mere keskel on mees”. „Birgitta festival”, 2022.
Kerttu — Iris Oja Veljo Tormise/Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk mere keskel on mees”. „Birgitta festival”, 2022. Siim Vahuri fotod
Kas sa laval mõtled ka energia ajastamise ja jõuvarude jaotamise peale?
Eks mingil määral ikka; ainult laulja ise saab vastutada oma pilli eest. Kui vaja, tuleb proovides pisut rahulikumalt võtta, et etendusteks mitte tühi olla. Või vajadusel leida pikema etenduse kestel võimalus end tagasi hoida, et emotsionaalse finaali jaoks püssirohtu jätkuks. Üldiselt on nii, et kui tervis on korras ja toonus hea, siis selle ümber väga mõte ei keerle.
See on ilmselt ikkagi su loomuses, et otsid pidevalt midagi, milles areneda, mida paremini teha?
Muidugi. Ma ise ilmselt tunnetan neid nüansikesi, mis võiksid paremini olla; kellelgi teisel ehk ei tekigi selliseid mõtteid, nad tajuvad tervikut või naudivad hoopis teisi elemente. Mingil ajal ei kannatanud ma üldse kuulata neid kontserdisalvestusi, kus ma kooriga soolot laulsin, aga aastaid hiljem juhtus mõni jälle kätte ja tundus tegelikult täitsa tore. Oli tekkinud väike ajaline distants, mis aitas vaadata detailidest kaugemale, näha suuremat pilti.
Minu muusikaõpingute taustaks on olnud mõned aastad lastemuusikakooli, hobikoori ja pillimängu, aga prima vista on mul halb. See tähendab, et ma pean materjali omandamisega rohkem tööd tegema, algusest peale. Ma tean, et mul läheb aega, ja ma oskan sellega arvestada — need töötunnid tuleb lihtsalt sinna sisse panna. Lõpuks olen ju kõik selgeks saanud, nii Šostakovitši, Varrese kui Puuri.
See on suur asi, kui sa annad endale aru, et pead rohkem töötama, ega virise selle pärast.
No kui helilooja ei ole just meelega krutskeid teinud, siis saan materjalist ikka ise noodist lugedes ka jagu, aga sellega läheb aega. Kui ma kuulan noodiga salvestust, tunnen need kohad ka ära, kus salvestusel vigu on tehtud. Aga näiteks Lalli partiis oli mitmeid lõike, millega ma madistasin suvel maakodus mitu päeva. Kuulad, koputad pliiatsiga kaasa, proovid ja harjutad päris kaua — ja ikka teed vigu. Ja nii järgmisel päeval uuesti, kuni kolmandal-neljandal päeval tuleb kõik lõpuks iseenesest. Nüüdismuusikat on noodi mõttes siiski keerulisem omandada kui ooperiklassika tipp-kolmekümmend, mis sul pidevalt repertuaaris on.
Oma laulmisoskuse eest võlgnen ma tänu Jaakko Ryhänenile, kes sellele vundamendi on rajanud. Kui on kitsas käes, mõtlen ikka tagasi tema õpetussõnadele. Näitlemisega on mul jällegi teine asi. Ma annan endale väga hästi aru, et mul ei ole seda tööriistakasti, mis lavakoolis õppinud näitlejatel; ma pean teistmoodi hakkama saama. Nii ei jää mul muud üle, kui mängida läbi enda ja teha seda võimalikult loomulikult. Kõige hullem on, kui laulja pingutab mingite stampidega üle — see paistab väga välja ja on hirmus kole. Ma püüan ikka endas mingi karakteri leida, mida kasutada, ja selle kaudu rollile läheneda. Tuleb lavastajat usaldada ja lasta end juhendada; ja peab julgema üritada, muidu oledki keskpärane. Mulle on sattunud vaid paar lavastajat, kellega ma pole ühisele arusaamisele jõudnud; enamikust olen ikka aru saanud.
Sa ütled, et sa oled vahendaja. Mina tunnen samuti, et mu ülesanne on tuua oma interpretatsiooniga, kogu oma soojuse ja armastusega ning nii hästi, kui ma vähegi oskan, helilooja vaimuvili kuulajani, kes on võtnud aega, et seda kuulama tulla. See on ikka väga suur usaldus, nii helilooja kui kuulaja poolt, ja ma tunnen tohutut austust nende ja muusika vastu. Ma arvan, et nii kaua kui me niimoodi mõtleme, on veel lootust.
Eesti keeles ei ole see sõna päris täpne, aga sinus tekib teatud alandlikkus. Me kuulame näiteks Pärti kusagil kirikus, teises maailma otsas, ja näeme, millist mõju see seal inimestele avaldab. Või võta mingi koorikontsert, kus kuulajad istuvad, silmad märjad… See on nii oluline. Need on elamused, mille puhul sa tunned, et midagi suurt on juhtunud. Eesti keeles võib „alandlikkus” tähendada ka lipitsemist, aga sa võid olla ka uhke ja võimas ja samas lugupidav ja alandlik selle kunsti ees, mida sa teed. Või ka selle ees, mida keegi teine teeb. Üks uks või aken tehti lahti ja seal oli järsku mingi hoopis teine maailm…
Üksteisetunnetus on ansamblis väga oluline. Ooperis on samuti palju ansambleid, aga sageli ei teki tunnet, et inimesed seal päriselt koos laulavad; kõik on justkui omaette, lihtsalt korraga. See oleneb ilmselt ka inimtüübist: kellele meeldib üksi laulda ja kes on huvitatud teistega koos musitseerimisest.
See peaks tõesti olema elementaarne, et lauljad suudavad üksteisega laval dialoogi pidada. Aga dirigent segab, kolleegid segavad, koor segab… või siis on mingi valgus sul silmas. Sul võib olla sada häda ja hea, kui õige noodi õigel ajal tulema saad. Ent kui on tõesti head muusikud, siis sünnib koos tegemisest midagi väga head, selline eriline sünergia. See eeldab juba teatavat professionaalset taset, ennekõike seda, et ollakse materjalist üle. See aga eeldab töötunde, mida tihtipeale ei tehta, sest üks projekt ajab teist taga. See on aja võtmise küsimus.
Ma panin „Lalli” proovides tähele, kuidas sa võtad endale aega, et süveneda; sa lähed täitsa oma maailma. Sul on selline oma väli, kus aeg liigub ka teistmoodi. See on väga suur oskus.
Lalli rolli valmistasin ma ette terve suve, peaaegu iga päev vaatasin ja õppisin. Aga seda, mis tegelikult juhtuma hakkab, ju ette ei tea. Materjali läbi töötades tekivad kujutluses ikka mingid pildid — et see koht on ilmselt nii ja too naa —, aga kui lavastamiseks läheb, tuleb ruttu tahvlilapp välja võtta ja kõik eelnev ära kustutada; neisse oma piltidesse ei tohi kinni jääda. Kuna „Lalli” prooviperiood oli väga lühike, oli tõesti hea, et minu suve jooksul tekkinud tunnetus sellest tüübist sobis ka lavastajale.
Hea lavastaja on teatri seisukohalt koormaid kulda väärt. Silmapaistvad lavastused võivad laval püsida ka kolmkümmend aastat ja rohkemgi, seevastu dirigendid ja lauljad vahetuvad peaaegu igal ringil. Näiteks Savonlinna festivali August Everdingi „Võluflöödi” lavastus saab juba viiekümneaastaseks. Minul endal oli selline tore juhus, et mu õpetaja Jaakko Ryhänen laulis Soome Rahvusooperis Jussi Tapola „Figaro pulma” lavastuse esietendusel ja mina laulsin sama lavastuse kõige viimasel etendusel kolmkümmend aastat hiljem, kusjuures sama kostüümi ja parukaga. Vanemad lauljad räägivad mõnikord, et mida vanemaks sa saad, seda raskem on leida uusi lavastusi, milles kaasa teha. Mõni laulja teeb võib-olla kaasa ühe ja sama tüki mitmekümnes lavastuses: jälle tuleb keegi noor lavastaja uute ideedega. Aga tegelikult on see kõik ju juba olnud. Kui on head jõud laval, siis tasub neid usaldada ja teha lihtsalt hea klassikaline esitus — rahvas naudib seda rohkem. Samas sõltub kõik ka kohast: kusagil Kesk-Saksamaal, kus iga viiekümne kilomeetri tagant on mõni teater, peab küll turu eest võitlema. Aga rahvusooperites võiks siiski olla umbes seitsekümmend protsenti klassikat ja kolmkümmend protsenti uusi tükke. Kui ma lähen „La traviatat” vaatama, siis tahan ikka seda vana head ajastut näha, ja „Võluflööt” võiks ikka muinasjutt olla…
Kui palju sa kasutad erinevaid häälevärve? Kas ooperis on see üldse võimalik? Me oleme harjunud sellega, et ooperilauljal peab olema ilus hääletoon. Enamasti on ooperiteatri akustilised omadused hoopis teistsugused kui kammersaalil.
Kõige tähtsam on muidugi laulu kvaliteet. Kõik muu tuleb pärast seda. Samas sõltub see ka sellest, mis heliloojaga on tegu. Mozartit laulame me nii korrektselt, kui suudame, aga Mussorgskiga võime ka karakterit lisada. Meil on selline nali, et proovisaalis räägib dirigent kahest ja kolmest piano’st ja muudest nüanssidest, aga kui lavale jõuame, on vaid kaks varianti: kas kaks või kolm forte’t. Sageli lihtsalt on nii, sest ooperisaalide akustika on erinev. Reeglina on orkester kuulajatega samas ruumis, lauljad on laval akside vahel teises ruumis, aga peavad ikka üle orkestri kuulajani jõudma. Hea tehnikaga lauljad saavad muidugi igas olukorras hakkama, aga head heliloojad oskavad ka targasti kirjutada. Kindlasti on lahendus suuresti dirigentide käes — leidub selliseid maestroid, kes naudivad orkestriga põrutamist, ja siis põrutavad ka lauljad, aga leidub ka fantastilisi balansimeistreid. Ja nii ongi tore.
Ma arvan, et vaheldus ja kontrastid on olulised. Kui kuulaja kõrv harjub ühe nivooga ära, olgu see siis ühtlaselt tugev või vaikne, ei ole enam võimalik aduda, millise dünaamikaga on parajasti tegu. Dünaamilised nüansid ja häälevärvid on need, mis tähendust kannavad.
Nõus. Ja mõnikord tuleb julgeda neid klassikalisi piire leida ja lõhkuda. Kui see on õigustatud, siis tuleb seda teha. Tuleb meelde, et Esa-Pekka Salonen rääkis pärast Wagneri „Reini kulla” etendust, et üks põhjusi, miks ta dirigendiks tahtis saada, oli joovastav tunne sellest, kuidas sümfooniaorkester möirgab — näiteks „Reini kulla” finaalis — ja viimane kui üks mängija, sealhulgas kõik vaskpillid, põrutab kõik välja. Kui kontraste ei oleks, poleks see üldse nauditav.
Erda —Sari Nordqvist ja Fasolt —Koit Soasepp Richard Wagneri ooperis „Reini kuld” („Das Rheingold”). Soome Rahvusooper, 2019.
Stefan Bremeri foto
Sa tegid sel aastal Eestis kaks nüüdisooperi peaosa, Lalli ja Jürka. Kui palju need sarnanevad?
Minu jaoks on need täiesti erinevad tükid; ma ei ole analüüsinud, mis neis sarnast on. Prooviperioodi ajal oled asjas sees, kuulad lavastajat ja teed oma osa nii hästi, kui oskad. Eks midagi endast jää muidugi igasse tegelaskujusse. Need kaks tükki oleksid võinud ju ka aastase vahega olla, aga teisest küljest on muidugi huvitav kokkusattumus, et see just nii läks.
Milliseid rolle sa tahaksid veel teha?
Terve hulk rolle on tegemata, aga kui elu ja tervist on… Ega mu ambitsioon olegi kõiki maailma bassirolle ära laulda. Vanus on selline, et tahaksin varsti keskenduda põhiliselt nendele rollidele, mis mulle kõige paremini sobivad.
Kas su kodu on Eestis või Soomes?
Ikka Eestis, absoluutselt. Soomes ma olen ikkagi nagu külas. Ehkki olen seal kaua olnud ja tunnen end seal koduselt, olen seal siiski pigem kutsutud külaline. Vahel on isegi nii, et kui ma Eestisse jõuan, tunnen lausa füüsiliselt, et olen kodus. Sõidan autoga, teen akna lahti… Eks Helsingisse jõudmine ole ka tore, muidugi, ja tõenäoliselt jään ma Soomega ikka seotuks, aga kui seal ükskord töö lõpeb, on mul siin kodu.
Kas sind hakkab Eestis ka rohkem nägema?
Ajapikku vast küll.
Tahaksid seda?
Muidugi tahaksin.
Kuidas sa oma viiekümnendat sünnipäeva tähistad?
Ei tähistagi, hiilin vasakult mööda.
Vestelnud IRIS OJA
