KÕIK TULI ARMASTUSE JUURDE
November, 2022Nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus
ja ära tunda paratamatus paljude hulgas
kes teevad jõuga ette tema näo.
Paul-Eerik Rummo „Saatja aadress”
Ott Kilusk ja Toomas Uibo, „Minul on vari”. Lavastaja: Kaili Viidas. Kunstnik: Iir Hermeliin. Muusikajuht: Maiken. Osades: Toomas Uibo, Magnus Lõhmus, Marcus-Kristofer Kaljuraag, Mait Malmsten, Saara Pius, Hele Kõrve, Egon Nuter, Veikko Täär, Tiina Tõnis jt. Muusikud: Rain Rämmal, Pent Järve, Hans Kurvits, Kaarel Liiv ja Allan Järve. Kontserdihundi esietendus 22. VII 2022 Palmse mõisa pargis.
See oli üks ilus õhtu Palmse lossi tagahoovis. Oli päikest ja vajalikul määral varju. Oli lavastuse „Minul on vari” eelviimane etendus.
Olen aastaid vältinud suvelavastuste vaatamist. Kunagi nähtutest on suhu jäänud grillipeo maitse, mille juurde rändnäitlejad on kutsutud meeleolu looma.
Mehed meil Eestis ei nutvat ja kui nutavad, ei räägi sellest. „Minul on varju” vaatamine olla mitmed mehed nutma pannud. Seda kirjutas üks päevaleht ja see info imbus ka näguderaamatu tapeedile. Otsustasin asja kontrollima sõita. Tahtsin oma silmaga näha eesti mehi, keda eesti suvelavastus nutma paneb. Ei näinud. Nutjad olid eelmistel etendustel käinud.
Aga ma nägin inimesi, kes olid sügavalt puudutatud. Kes seisid etenduse lõppedes mitu minutit ja plaksutasid, ja see oli ehe ja aus tänu näidendi lavaletoojatele ja mängijatele. Lauljatele. Laul, muusika oli selle lavastuse kese, mis tõstis üles kunagi kogetud elu, kunagi tuntud tunded.
Toomas Uibo on minust kümmekond aastat noorem. Kui tema hõbekõrist voogas Vanemuise lavale ja saali hingematvalt ilus laul, mis kutsus ema poisi varju vaatama, olin mina juba noor täiskasvanu, kahe väikese lapse isa. Seepärast on minu vaade just nimelt kuuekümneaastase mehe vaade sellele lavastusele, mis kindlasti erineb viie- ja neljakümneste inimeste omast. Minul pole aga aimugi, milline võiks olla oktoobris kaheksakümmend saanud Väino Uibo vaade lavastusele, sest ma ei ole elanud tema lapsepõlve ja noorukiks olemise aegu. Rääkimata isiklikust suhtest lavastuse sisuga.
Carl Gustav Jung rääkis varjust kui psühholoogilistest joontest või omadustest, mis „asuvad varjus” — inimese selja taga, asuvad pimedas või on „hämarad”. Vari hõlmab ebamoraalseks peetavat osa isiksusest, kus on peidus ühiskonna moraalsete normidega vastuolus olevad jooned. Igal inimesel, igal egol on oma vari.
Mida pikema osa elust oleme selja taha jätnud, seda pikemaks on veninud meie vari. Mida lähemal oleme surmale, seda enam tuleb kasuks oma varju vahtimine, omaks tunnistamine. Selle kahetsemine, mis väärib kahetsust, ja selle mõistmine, mis on olnud meie võimuses ja mis mitte. Ning muidugi reedab varju pikkus ja kuju ka kõike seda, mida head ja olulist oleme elatud eluga teha saanud. Mind hirmutab kohtumine inimestega, kes on veendunud, et nad on õiged, puhtad ja veatud. Kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Veendunud, et nemad on kõik õigesti teinud, et nende taga mingit varju ei lohise, et nemad elavad õiget elu õigete suuniste järgi. Meie aja pavlikmorozovid. Paradokside läbi saab asjade olemist veidi hoomata. Ja on vist nii, et meie loodud vari loob ikka ja uuesti meid endid ja kui varju eitame, eitame ka enda olemust ja olemist.
Nahk läks märjaks selle filosofeerimise peale. Ei ole minu ampluaa. Ma lihtsalt püüan avada seda, mis mind ja ilmselt paljusid etenduse vaatajaid puudutas. See oli aja puudutus, millest sai kolmeks õhtutunniks puudutuse aeg. Kunagi elatud elu suureks kasvanud pisiasjade, lõhnade, meloodiate, ka absurdi ja nõmeduse esilekerkimine. Oma varju sisse vaatamine.
Lavastuse süžee aluseks on valitud episoodid Toomas Uibo, tema vanemate Väino ja Riina Uibo, nende lähedaste, sõprade ja tuttavate elust. Pole põhjust seda põnevat lugu siin ümber jutustada. See kõik oli tervikuks seotud — eelkõige ajastukesksete laulude toel. Vene okupatsiooni aeg (mida vahel ka Nõukogude okupatsiooniks nimetatud) ja sellest välja tulemine. Uue aja märgid ja uue, vabaduse aja jõudmine. Selle sünnivalud. Imelise lauluhäälega poisi kasvamine. Jõu katsumine kiiresti tulnud tuntusega, selle eest varju minemine. Isa varjust välja astumine. Kolme erinevas vanuses Toomase kohtumine etenduse finaalis — hea, liigutav lavastuslik leid.
Kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad. Kõik näitlejad olid head, aga üks kerkis nende kohale. Egon Nuter selle lavastuse erinevates rollides. No tal on selja taga ka pikk tükk elatud elu ja selle vari, mille pealt rollilahendusi leida ja mängu tuua…
Oli paar episoodi lavastuses, mille väljajätmine oleks kasuks tulnud. Näiteks punase rahutuvi veeretamine, püüdlik vene keele aktsendi järeleaimamine. Ka etenduse avaepisood tegi ettevaatlikuks — Elva miilitsaproua ja Väino Uibo kohtumine jämekoomika võtmes. Aga kõik need jämedused said enne otsa, kui jõudsid terviku untsu keerata.
Mulle meenus film, mille tegin 2006. aastal. Arhiivipõhine dokumentaalfilm „Arnold Rüütel. Lõpetamata lause”. Film, mis põimis peategelase öeldut ja tehtut erinevatel aegadel. Tegelikult ka film inimese varjust, mis sabana tema järel käib, mida ära lõigata ega maha jätta ei saa. Võimu all ja võimu peal elamisest. Mäletan, et tahtsin filmi lõpulooks valida Toomas ja Väino Uibo laulu „Vari”, mis loodud Hando Runneli sõnadele. Ei valinud millegipärast ja ega ma tea, kas autorid oleksid seda lubanudki. Aga kui meenutan selle filmi tegemise ja eetrisse jõudmise keerulist aega, tõusevad esimese asjana mälust esile just selle filmi mitte jõudnud laulu sõnad ja meloodia: „Ema, vaata, minul on vari. Minul on vari! Vaata kui pikk!”
Igal õnnestunud lavastusel, filmil, muusikateosel, kirjandusteosel on hoomatav mingi kammertoon, mille ümber see võngub ja mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördub. Olen seda nimetanud poeetiliseks ruumiks. Selle ruumi puudumine on minu meelest iga teose puhul kohe märgatav. Selle olemasolu võib tunduda nii loomulik, et ei pane tähelegi. Sama lugu, nagu õhuga meie ümber. Ma ei tea, kas seda ruumi on võimalik teoreetiliselt kirjeldada ja eristada. See on minu jaoks rohkem intuitiivne asi. Lavastusel „Minul on vari” oli see olemas. Kõik tuli armastuse juurde tagasi, ütles minu armastatud naine pärast etenduse lõppu.
Võib-olla tabaski ta oma lausega selle etenduse võnkesagedust.
Toomas Uibo ja Väino Uibo Ugala kontsertlavastuses „Laulan sõbraks öö ja päeva”, 1981.
Arhiivifoto
