PÕLVEST PÕLVE

November, 2022

Vestlevad Hendrik Lindepuu ja Heili Lindepuu

Onu Hendrik (või mis onu Hendrik, ma ütlen ta kohta ikkagi pan Onu või Hendrik) kolis praeguse nimega Lindepuu tallu juba 2016. aastal. Külla jõudsin talle aga alles sel sügisel. Enne „ametliku” vestluse algust tutvustati kõigepealt valdusi vasaraheiteplatsist saunani, Poola lipust õunapuudeni, ja muidugi anti süüa imelist seene-juustu suppi.

Heili Lindepuu ja Hendrik Lindepuu oktoobris 2022.

Heili Lindepuu, koreograaf, produtsent: Minu esimene mälestus sinust iseloomustab vist meie suhtlemise dünaamikat siiani. Et kuskil on onu, kelle arvamus mu loomingu kohta on mulle väga tähtis. Kirjutasin väiksena oma esimese luuletuse ju sulle. Siiani on meeles see värin, et oo, kui onu tuleb ja lulla üle annan, mis ta siis arvab? Luuletus oli tuletõrjujatest, ilmselt sellepärast, et seal sa sel ajal töötasid. Lubasid alles hoida. Pärast mitmeid kolimisi seda vist ei ole enam?

Hendrik Lindepuu, tõlkija, kirjastaja: Luuletust mäletan. Eks ta ikka on alles, ilmselt kuskil Laiusel olevate asjade seas. Huvitavaid asju hoian ikka alles. Sisu küll ei mäleta.

Ma ei mäleta tihtipeale enda tõlgitud tekstegi… Hakkan mingit enda tõlgitud raamatut lugema ja tundub täiesti tundmatu tekst. Ja mina olen selle tõlkinud! Aga see tuleb nähtavasti sellest, et maht, mida ma olen tõlkinud, on niivõrd suur, et lihtsalt kõike ei mäleta. Arvan, et kokku olen tõlkinud umbes kakskümmend tuhat A4-lehekülge.

Heili: Aga kas sa raamatute sisu mäletad?

Hendrik: Sisu ikka mäletan.

Heili: Mina ei mäleta sageli raamatute lõppe. Raamat peab kuskil ära lõppema ja siis mõtlen ise edasi, mis toimuda võiks. Hiljem raamatule mõeldes on keeruline eristada, mis on minu ja mis autori looming.

Hendrik: No minul on tihtipeale unenägudega see probleem, et ma näen niivõrd reaalseid unenägusid, et tihtipeale mõtlen, kas see on päriselt olnud või nägin ma seda unes. Piir on niivõrd õrn. Sageli näen nii elulisi asju, et tekib küsimus, kas see on päriselt või mitte. Aga no kes ütleb, et unenäod ei ole päriselt. Unenäod ongi päriselt. Aga ma olen näinud ka selliseid unenägusid, kus ma olen olnud teise unenäo sees ja ärganud üles järgmisesse, tähendab sellesse nagu peamisesse unenäkku. Umbes nagu filmis „Inception”. Poola kirjanikest on päris mitu korda olnud mu unenägudes külaliseks Czesław Miłosz. Kui ta esimest korda ilmus, pani ta käe mu õlale ja ütles: „Hendrik, sa oled sõber.” Kusjuures me ei ole päriselt kohtunud.

Aga õhtuti ma olen suur seriaalide vaataja. Ambitsioonikam kraam ongi nüüd kolinud seriaalidesse ja neid teevad ka väga tuntud tegijad, näiteks Martin Scorsese, Agnieszka Holland. Taylor Sheridani asjad on väga head („1883”, „Yellowstone”). Stsenaristid tahavad ka neid kirjutada, sest seriaalides saab teemasid arendada. Seriaalid on nagu 19. sajandi romaanid, mis ilmusid ju ka järjejuttudena. Minu päevakavas pole nii palju aega, et pikka filmi vaadata, nii ei jõuaks õhtul lugedagi. Tihti vaatangi pikast filmist ühel õhtul poole ja järgmisel õhtul teise poole.

Heili: Kui range päevakava sul siis on?

Hendrik: Üldiselt minu päevakava on selline, et ma üritan ühte ööpäeva mahutada kaks (t)ööpäeva. Ja kuidas ma seda teen? Ma ärkan kell neli. Vahel ärkan ka varem. Aga need on erandjuhud, näiteks kui raamat hakkab lõpule jõudma, siis lihtsalt ei raatsi magada. Hommikuti, plaks, ujuma oma metsajärvekesse, see äratab paremini kui topeltespresso. Siis ma tõlgin keskpäevani. Hommikupoolikul tõlgin ühte raamatut, muidugi väikeste pausidega — teen endale kohvi, käin vahel väljas, suvel rohin mõne peenrajupi ära. Üldiselt ma ei viitsi rohida, panen kevadel asjad maha ja jätan koha meelde. Kella üheteistkümnest lähen välja ja teen väikese trenni: vasaraheide, teivashüpe, puude lõhkumine. Siis teen endale süüa. Pikutan pool tundi ja tõlgin uuesti õhtul umbes kuueni. Aga siis ma tõlgin teist raamatut. Et mitte olla sama asja sees, et lülituda teisele lainepikkusele, mis lööb pilgu uuesti värskeks. Ja õhtul tavaliselt teen jälle mingit talutööd. Suvel lähen metsa, korjan marju, seeni. Või siis teen umbes kuuekilomeetrise jooksuringi.

Heili: Kas õhtul loetav raamat on mõnel täiesti teisel teemal või midagi, mida tahad tõlkima hakata?

Hendrik: Tihtipeale on see, mida ma hakkan tõlkima, sest mulle meeldib lugeda ja tõlkida häid asju ja siis need tihtipeale kattuvad. Võib öelda, et peaaegu sada protsenti loen õhtuti ainult poola keeles ja ainult poola kirjandust või siis ka muid asju, mis on poola keeles välja antud, aga eesti keeles neid ei ole, näiteks prantsuse filosoofe: Alain Finkielkraut, Rémi Brague, Alain Besançon. Teisi ka, näiteks Thomas Mertonit ja Sándor Márai päevikuid. Aga peamiselt ikka poola kirjandust. Õhtul pärast jooksutrenni kerge eine, seriaal ja siis poolteist tundi lugemist, magama umbes kümnest. Mõnikord magama minnes turgatab pähe mingi tõlkelahendus, et oh, seda oleks saanud ju nõnda tõlkida. Proovisin kunagi maksuametile selgeks teha, et voodi on mu töövahend, aga ei läinud läbi.

Heili: Kui sa nii palju poola keeleruumis oled, siis mis keeles sa mõtled?

Hendrik: Ei mina tea, mis keeles. Aga räägin küll puude ja Jumalaemaga ka poola keeles. Puukallistaja ma ei ole, aga kevadel, kui kaselt mahla võtan, ikka patsutan teda ja tänan.

Heili: Teeks nüüd sujuva teemavahetuse. Kas sul tõlkijana on nn esietenduse ärevus või elevus? Ehk siis raamatu poelettidele jõudmise ärevus? Või varem ka näitekirjaniku ärevus?

Hendrik: Loomulikult on. Ja oli siis, kui mu näidendeid 1980-ndatel Vanemuises lavale toodi. Oma tükki oli raske vaadata, selles mõttes, et elasin kõigi näitlejate esitusi üle ja läbi. Tõlkijana ikka ka, jah. Mul on raamatuid tõlgitud umbes seitsekümmend ja näidendeid umbes seitsekümmend viis. Täpset arvu ma ei tea, see arv ju muutub kogu aeg. Aastas ilmub nii neli, viis, kuus raamatut — ma ei tea, kas Eestis on veel mõni tõlkija, kes nii hullusti viitsiks rabada. Aga olen ka öelnud, et tõlkimine ei ole töö, kui sa naudid iga lause ümberpanemist, iga värsirea tõlkimist.

Kuidagi jah, see on töö, aga samas ei ole raske töö. On küll keeruline, aga ei ole rõhuv.

Heili: See on elustiil?

Hendrik: Jah, see on elustiil.

Heili: Kuidas sa suhtud, kui mõnest su raamatust, mida väga heaks pead, ei tule arvustust?

Hendrik: Kõigist headest raamatutest on tulnud arvustusi ja halbu ma ei tõlgi. Kui mul esimene poola luule tõlge ilmus, Różewiczi „Alati fragment”, siis Kivisildnik, keda ma ju tollal ei tundnud, kirjutas arvustuse. Ja arvustuse pealkiri oli „Absoluutne kirjanduslik kuulmine”. Ja see andis muidugi ka hästi palju julgust poola luulega edasi minna. Selle juurde ma jõudsin üldse niimoodi, et olin Radomis, kus toimub peaaegu igal aastal Gombrowiczi teatrifestival. Gombrowicz on Poolas nii ärakäiatud autor, teda on lavastatud nii- ja naapidi, pea alaspidi ja pea ülespidi, risti ja põigiti. Sellel festivalil ei olnud ühtegi sellist lavastust, mis täiega kaasa haaranuks, mida vaadates ei oleks mõelnud omi mõtteid. Ja siis ma ühte etendust vaadates mõtlesingi — aga miks mitte poola luule?

Heili: Mõnikord on siis hea, et lavastus annab võimaluse omi mõtteid mõelda.

Hendrik: Ja muidugi teatri ja filmi kaudu ma jõudsingi Poolani. Alguses tõlkisin enamasti näidendeid ja need tulid ka lavale. Witkiewiczi näidendid.

1990. aastal lavastas Mati Unt „Väikeses häärberis” ja samal aastal Andres Lepik „Hullumeelse ja nunna”, mis mõlemad olid väga head lavastused, ja ma arvan, et „Väikeses häärberis” oli Mati Undi üks paremaid lavastusi. Arvasin, et hakatakse ka teisi Witkiewiczi näidendeid lavastama, aga ei.

Heili: Kui palju sa lubad tekste muuta ja sekkud prooviprotsessi?

Hendrik: Minu vanaema, kellega ma olin väga lähedane, ütles mulle, kui temalt nõu küsisin, et tee ikka nii, nagu sul endal parem on. Tunnen teatrit piisavalt ja lasen teha, nagu heaks arvatakse — minu tõlgitud tekst jääb ju alles nagunii.

Ma olen näinud Poolas väga-väga häid lavastusi. Tadeusz Kantori varasemad lavastused põhinesid peaaegu kõik Witkiewiczi tekstidel. Aga need tekstid olid lavastuses niivõrd lõdvalt, et kui ei teaks, siis etendust vaadates sellest aru ei saaks. Kantorilt olen saanud ühe võimsama teatrielamuse. Live’is olen ainult ühte tema asja näinud, aga videotes päris mitmeid.

Heili: Ka minule on Kantor jätnud metsiku elamuse. Ja veider, et ka tema näitus, mis oli Kumus, on siiani meeles.

Hendrik: Täitsa hull tegelane. Üldse, poola teatrit sai ikka päris palju vaadatud ja ma käisin ju peaaegu igal aastal Poola kaasaegse dramaturgia festivalil. Näha sai ka selliseid lavastusi, kus oma mõtteid etenduse ajal ei mõelnud.

Huvitav kogemus oli 1989. aastal. Ma aitasin korraldada Wrocławi Teatr Polski väikese turnee Eestis. Nad mängisid Schaefferi „Kvartetti neljale näitlejale”. Pilt sellest on mul ka teisel korrusel külalistetoa ukse juures. Ma nägin seda lavastust Wrocławi festivalil. Ma olin päeval juba vaadanud ära kolm etendust, „Kvartett” algas õhtul kella kümnest, aga pärast seda etendust olin täiesti värske, elujõudu täis. Järgmisel päeval otsisin mehed üles, ütlesin, et ma tahaksin nad Eestisse kutsuda. Paljud meie teatriinimesed on öelnud, et see on nende kõige võimsam elamus, mis nad siin Eestis kogenud on. Ja Hermakas käis seda vaatamas. Evald Hermakülaga oli veel selline lugu. 1990. aasta lõpul saatis Bogusław Schaeffer mulle oma uusi näidendeid, mida ei olnud veel lavale toodud. Nende hulgas oli ka „Proovid”. Lugesin selle läbi, vahepeal naersin ja hakkasin kohe tõlkima. Nägin Evaldit Rakveres mingi tüki esietendusel, ütlesin talle, et mul on üks hiiglama huvitav asi tõlkimisel. Kui valmis sain, saatsingi kohe talle. Hermaküla kirjutas mulle vastu, et jätab hetkel käsil oleva lavastuse proovid pooleli ja hakkab kohe seda lavastama. „Proovide” maailmaesietendus toimus 1991. aasta märtsis Tallinnas.

Heili: Selline võimalus, et jätta proovid pooleli ja võtta midagi vahele?!

Hendrik: Just! Rein Heinsalu kirjutas sellest arvustuse, mille pealkiri oli „Vasakjalgne koer absurdijõe kaldal” või midagi taolist. Hiljem on „Proove” lavastanud veel Andres Lepik. See on minu meelest üks paremaid näidendeid ja ka poola kriitikud on seda esile tõstnud kui 20. sajandi lõpu üht parimat teatriteksti.

Tõlgin palju kirjandusklassikat, aga kui midagi uut huvitavat silmapiirile ilmub, siis võtan selle kohe plaani. Näiteks Świetlicki kriminaaltriloogia („Kaksteist”, „Kolmteist” ja „Üksteist”). Need olid esimesed võõrkeelsed väljaanded, st mittepoolakeelsed. Esimene võõrkeelne tõlge oli ka Bronka Nowicka „Anda kivile süüa”. Kui midagi head on, siis tuleb ära teha.

Heili: Kas tõlkijate vahel on ka „võidujooksu”?

Hendrik: Viimasel poola kirjanduse tõlkijate maailmakongressil, mis toimus juuni algul Krakowis, olin ühes vestlusringis, kus olid kirjastajad: mina kui eesti tõlkija ja kirjastaja, siis prantslanna, kes on hästi väike kirjastaja, ja siis oli saksa suurkirjastuse esindaja. Selguski, et mina olen nendest kõige vabam. Ma tõlgin seda, mida tahan, ja annan selle ka kiiresti välja. Sakslane ütles, et isegi kõige parema tekstiga läheb vähemalt kaks aastat, enne kui see kõigest sellest bürokraatiast läbi läheb. Kui mina leian hea asja, siis tõlgin kohe ära ja saadan trükikotta.

Heili: Sa pead siis lihtsalt enda kui kirjastajaga hästi läbi saama.

Hendrik: Saan kirjastajaga üsna hästi läbi.

Teeme väikese pausi. Samal päeval on Hendriku juures külas tema vend (minu isa) ja õde koos abikaasadega. Sujuvalt on nad meie vestlust kuulama asunud.

Heili: Kas sul on vahepeal tõlkides ka tunne, et eesti keeles ei ole neid õigeid vasteid?

Hendrik: No ikka tekib tõrkeid, aga lõpuks leidub mingi võti, kuidas seda asja ümber panna. Esimese tõlkevariandi teen ma üsna toore, teist korda üle lugedes loksuvad paljud asjad iseenesest paika. Tavaliselt kuulan tõlkides muusikat. See annab kogu tööle rütmi. Ja kui on vaja mingi toortõlge ära lõpetada, siis panen lihtsalt Zeppelini kõvasti mängima ja raiun edasi.

Heili: Kas igal raamatul on oma muusikapala?

Hendrik: Päris nii ei ole. Nähtavasti muusikat kuulab see mina, kes ei tõlgi. See, mida kuulan, on ikka kuidagimoodi progerokiga seotud, tihedamalt või lõdvemalt, vahel aga üldse mitte. Ühte päeva võib mahtuda näiteks nii Penderecki kui Depeche Mode.

Heili: Aga korraks veel kriitika juurde. Teatrikriitikat sa oled kirjutanud, aga kas ka raamatuarvustusi?

Hendrik: Raamatuid ei ole ma arvustanud või siis vähemalt ei mäleta seda. Nojah, lavastustest olen päris palju kirjutanud ja teater oli see, mis mind tõsisema kirjutamise juurde viis. Kõigepealt teatrikriitikuna ja hiljem läbi Poola-huvi. Teatri juurde tõid mind Jaan Toominga lavastused Ugalas ja ka Vanemuise lavastused, mida õnnestus näha. „Põrgupõhja uus Vanapagan” on muidugi üks võimsamaid teatrielamusi. Ja lisaks ka Hermaküla asjad. Need tõid mind teatri juurde ja kõigepealt ma kirjutasin teatrist. Ja poola teatrit vaatasin muidugi päris palju, kui Poolas käisin. Nüüd satun teatrisse üsna harva — kui sinna lähen, siis ikka kindla peale.

Hendrik toob endale kohvi, mul veel on.

Hendrik: Üldiselt, poola kirjanduse tõlkimisest nauditavamat asja ma ei oska praegu välja mõelda. Ma naudin muidugi ka seda, kui suudan vasarat heita kolme pöördega ja korralikult jälle isiklikule rekordile juurde keevitada. Ma ei kujuta ette ennast mingi raamatukoi või prillipapana, kes
ainult tõlgib ja siis komberdab kepi najal ümber maja.

Heili: Kas sa kunagi varem pole ka mõnest muust ametist unistanud?

Hendrik: Ei ole; ma arvan, et see oli kuskil kuuendas-seitsmendas klassis juba, kui ma teadsin, et ma tahan kirjutada. Tõlkimisest mul siis veel aimu ei olnud, üksnes see mõlkus meeles, et tahan kirjutada.

Heili: Millal viimati ise kirjutasid?

Hendrik: Minult on küsitud, et millal ma nüüd siis hakkan jälle ise kirjutama. Ma olen sellele vastanud nõnda, et siis, kui ma ei leia poola kirjandusest enam midagi, mis oleks parem kui see, mida ma ise suudan kirjutada.

Heili: Siis vist seda ei juhtugi. Kas keegi on sinu nn noorpõlve luuletustest otsinud ja leidnud poola mõjusid?

Hendrik: Siis ma ei tõlkinud veel. Sealt on leitud ainult seos Võhma lihakombinaadiga, kus noore nolgina paar aastat töötasin. See luuletus oli selline: Et enam ei avaldaks armastust / hammustad keelde / korra / teise / kolmanda / Suur armastus — suutäis hakkliha.

Heili: Tõesti hea lihakombinaadi reklaam. Jõudsimegi jutuga Võhmani, kus oli su lapsepõlvekodu. Praegu istume Lindepuu talus, mis on paari-kolme kilomeetri kaugusel Ülemõisast, kohast, kus elas su vanaema (või siis minu vanavanaema), ja seda sa pead ka oma lapsepõlvekoduks.

Hendrik: Jah, Ülemõisa, õigemini Vana-Oriku talu oli rohkem lapsepõlvekodu kui Võhma. Võhma oli koht, kus ma koolis käisin.

Heili: Kodu-kodu on siis siin ja Õisu järv on olnud sinu kalapüüdmise järv läbi elu?

Hendrik: Siin on, jah, see piirkond, kus on lapsepõlve helgemad ja ilusamad, vahel veidravõitugi mälestused. Ma mäletan, kui esimeses klassis sain oma esimese jalgratta. Siis ma kõigepealt tiirutasin õue peal ja seejärel sõitsin uhkelt Ülemõisasse, et sõpradele ratast ja oma uut oskust näidata. Sõitsin kilomeetri sinna, sõitsin tagasi. See oli kevadine aeg, aprill, kraavid olid vett täis. Ja midagi juhtus värske rattasõidu oskuse omandanuga, nii et sada või seitsekümmend meetrit enne kodu olin järsku rattaga kraavis. Rinnuni märg, algul ma ei julgenud tuppa vanaema juurde minna, et ei tea, mis saab, aga tema andis lihtsalt teised püksid jalga. Ja meeles siiamaani. Ilus. Ja see on meeles, kui esimest korda kalal käisin ja sain ühe suure särje. Ema praadis selle ära.

Heili: Aga kas kalapüügikohad on samaks jäänud?

Hendrik: Jah, kalakohad on samad. Mõningaid asju ei ole vist tõesti vaja muuta. Nüüd on suured kalad suuremad. Enne oli näiteks linask Õisu järves suhteliselt haruldane, praegu neid ikka tõmmatakse hoolega välja.

Heili: Saan aru, et lehmi ja lambaid sul ei ole, aga mitmed loomad leiavad siiski tee talu juurde.

Hendrik: Kass käib. Mul on juba kolmas kass siin elamise ajal ja kõik nad on sellised metsikud, lihtsalt kuskilt tulnud. Teen neile siis halastustoitmist. Metsloomadest käivad kõik elukad. Metssead käisid ja sonkisid mul selle sissesõidutee üles. Karu on siin käinud, murdis õuntega maiustades kuldrenetil ühe haru ära. Karuga olen ka metsas kokku sattunud, karujälgi on ümbruskonnas päris palju. Põdrad ja metskitsed on talviti igapäevased külalised. Rebane teeb siin oma peaaegu igapäevase tiiru — algul oja äärt pidi, siis piki kuuseheki serva ülespoole. Mõnikord püüab ka hiiri. Rästikuid on palju.

Heili: Sellise loodusega koos elamise teemaga võikski lõpetada. Või on ehk midagi, millest tahaksid veel rääkida?

Hendrik: Teivashüppest võiks rääkida.

Heili: Mina ei ole kusjuures kunagi teivast hüpanud… Vist hakkab sadama ja peame jutuajamise hoopis lõpetama.

Tõe huvides tuleb märkida, et teivashüppest me siiski rääkisime ja ka Czesław Miłoszist, kes eelnevas vestluses leidis tänamatult vähe mainimist. Miłosz jälgib ja suunab nagunii Hendriku tegemisi ja küllap ta tahtis jääda sel korral tagaplaanile. Sadama ka ei hakanud.