KIRVES EI OLE LAHENDUS
November, 2022Mõtteid Veljo Tormisest, Rasmus Puurist ja ooperist „Lalli ehk mere keskel on mees”
Meenutasin oma esimesi kokkupuuteid Veljo Tormisega. Kummaline küll, aga need on toimunud hoopis muusikakauges olukorras. Nimelt otsustasin ma pärast keskkooli lõppu 1960. aastal minna oma polüglotist ema ärgitusel keeltekooli saksa keelt õppima. Minu pinginaabriks sattus seal noor mees Veljo Tormis. Ta oli vaikne, tagasihoidlik, mõnusa huumoriga ja suur keelehuviline. Ma ei teadnud siis temast kui heliloojast veel midagi. Meie järgmine kohtumine toimus kümmekond aastat hiljem tänu Tõnu Kaljustele: mind kutsuti hääleseadjaks vastloodud kammerkoori Ellerhein juurde. Tormise koorilooming jõudis minuni aga veel seoses Tallinna Kammerkooriga. Kuno Areng kutsus mind sinna laulma ja mul oli õnn käia nendega ka „Varssavi sügisel”, kus olid kavas ka Tormise mitmed, kuulajaid vaimustanud kooritsüklid. Edaspidi kohtusime Tormisega sageli toonasel Imanta, hilisemal Lauteri tänaval. Meie linnakodud olid peaaegu naabermajades.
Meenub üks Tormise autoriõhtu, kus pidi solistina esinema Anu Kaal. Mingil põhjusel ei saanud ta aga tulla ja nii oli mul õnn teda asendada ning laulda ühes rahvamajas Tormise soololaule, sest need olid mul ammu repertuaaris. Klaveril saatis autor ise! Meeldejääv on see meie ainuke koosesinemine veel ühel põhjusel: keset kontserti läks kultuurimajas elekter ära. Aga meie kontsert läks edasi; minul olid laulud peas ja autor ilmselgelt improviseeris.
Peagi tegi Tormis aga täieliku kannapöörde regilaulu ja pärimuse poole. Mul ei unune iial „Eesti ballaadide” kaks täiesti eriilmelist, väga erinevaid emotsioone tekitanud lavastust. 27. juulil 1980 esietendus RAT Estonia laval Tormise kantaat-ballett „Eesti ballaadid”. Toona oli lavastaja ja koreograaf Mai Murdmaa, kunstnik Mari-Liis Küla ja dirigent Tõnu Kaljuste. Loo oli koostanud Lea Tormis ja tekstid seadnud Ülo Tedre. 18. augustil 2004 tuli see teos lavale Kuusalu vallas Soorinna küünis Von Krahli teatri ja Nargen Opera koostöös; lavastas Peeter Jalakas, muusikaline juht oli taas Tõnu Kaljuste, aga koreograaf Aki Suzuki Jaapanist. Estonia lavastuses esinesid klassikalise kooliga lauljad, Soorinna küünis Eesti Filharmoonia Kammerkoori lauljad, Von Krahli teatri näitlejad ning uskumatult sugestiivse keha valdamisega koreograaf ja tantsija Aki Suzuki. Peeter Jalaka sõnul oli see lugu verine, mullane, tuline ja vesine, näidates meie pärimuse kaudu eestlaste loomust.
Rasmus Puurist on mul esimesed muljed seoses Tallinna Reaalkooliga. Minu vanim lapselaps õppis seal kaks aastat vanemates klassides ja ma tundsin selles koolis toimuva vastu huvi. Vanemate õpilaste vaimustus nooremas klassis õppivast noormehest, kes asutas orkestri nimega Realmažoor, oli muljetavaldav. Koolis, kus on esiplaanil reaalained, oli olemas küll hästi kõlav koor, aga asutada oma koolikaaslastega orkester oli omaette fenomen. Noor inimene võib oma energeetilise laenguga käivitada uskumatuid asju.
Jaan Kruusvalli näidendi põhjal valminud Puuri ooperi „Pilvede värvid” esietendusest on möödas juba viis aastat (esietendus RO Estonias 22. IX 2017). Selle teose puhul tundus uskumatu, et 21-aastasel noormehel on nii selge nägemus ajaloosündmustest, mis toimusid ammu enne tema sündi. Puuril on suurepärane omadus tabada ajastu olemust ja süveneda ka inimeste hinges toimuvasse. Lavastuse seosed Jaan Kruusvalli samanimelise näidendiga olid tuntavad. Kruusvalli näidend esietendus 8. septembril 1983 Viktor Kingissepa nimelises Riiklikus Akadeemilises Draamateatris, selle lavastas Mikk Mikiver. Imetlust väärib lavastaja suutlikkus see näidend toonasel, umbse õhustikuga ajal niimoodi lavale tuua! Ooperi „Pilvede värvid” lavastas Roman Baskin, kellele see jäi kahjuks üheks viimaseks tööks.
Veljo Tormise/ Rasmus Puuri ooper „Lalli ehk mere keskel on mees” Eino Leino näidendi „Lalli” järgi. Teksti libreto jaoks redigeerinud Sakari Puurunen, Lea Tormis ja Veljo Tormis, eesti keelde tõlkinud Jouko Vanhanen. Muusikajuht ja dirigent: Tõnu Kaljuste.
Lavastaja: Veiko Tubin. Kunstnik: Kristjan Suits. Valguskunstnik: Emil Kallas. Videokunstnik: Aljona Movko-Mägi. Liikumisjuht: Ingmar Jõela. Tehniline produtsent: Margit Roosaar. Osades: Lalli — Koit Soasepp (bass, Soome Rahvusooper), Kerttu, Lalli naine — Iris Oja (metsosopran), Sinikka, Lalli ja Kerttu tütar — Maria Listra (sopran), Tuura — Mati Turi (tenor), Inko — Heldur Harry Põlda (tenor, RO Estonia), Henrik — Raul Mikson (tenor), Kaikkivalta — Märt Jakobson (bass); kaastegevad ansambel Vox Clamantis, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Estonian Cello Ensemble ja löökpilliansambel. Esietendus „Birgitta festivalil” 6. VIII 2022, nähtud etendus 7. VIII.
Klassikaraadio saatesarja „Suveduur”1 vestlusringis oli 3. augustil väga olulise liikmena Lea Tormis. Kuulaja sai rikkalikku informatsiooni Veljo Tormise „Lalli” sünniloost ning Rasmus Puur jagas oma mõtteid Veljo Tormisest ja „Lallist”. „Birgitta festivalil”
7. augustil 2022 Pirita kloostri keskaegsete varemete vahel etendust jälgides sain kinnitust ka kõnealusest saatest kuuldud mõtetele. Meelde oli jäänud Rasmus Puuri huvitav tähelepanek Pirita kloostri akustikast: 14. sajandil Lasnamäe paekivi (meie rahvuskivi!) lademest saadud ehitusmaterjalist kerkinud seinad on vastu pidanud tänapäevani. Proovis, kus lauljatel polnud mikrofone, oli Puur täheldanud, et lauljate hääled kõlasid ja helisesid uhkelt, täites peaaegu kogu ruumi. Need müürid mängisid sobivalt kaasa ka ooperi „Lalli” tegevusega 12. sajandi Soome aladel. (Lavateose keskmes on mees Lalli, kes astub vastu paganaid ristima tulnud inglise piiskopile.)
Koit Soasepp nimiosas Veljo Tormise/Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk mere keskel on mees”. „Birgitta festival”, 2022.
Eino Leino luule on soomlastele väga lähedane ja oluline. Toon siinjuures näite seoses Tormise „Sinikka lauluga”. Samale tekstile on 20. sajandi algul loonud laulu soome helilooja Toivo Kuula („Sinikan laulu”), mis ilmus trükis 1910. aastal. Noorelt hukkunud Kuula jõudis viisistada seitse Leino luuletust. Ka tema helikeeles on esiplaanil soome rahvamuusika intonatsioonid. Miks ma just sellest laulust räägin? Veljo Tormise abikaasa Lea Tormise sõnul pakkus just tema Veljo Tormisele idee kirjutada ooper Eino Leino näidendi „Lalli” põhjal. Koostöös soome lavastaja Sakari Puuruneniga valmis Lea Tormisel libreto. Veljo Tormis alustas tööd ooperiga 1989. aastal. Aeg oli keeruline ja erinevatel põhjustel jäi heliloojal alustatud töö pooleli. Sama materjali ainetel valmisid tal hiljem „Sinikka laul” sopranile ja segakoorile ning ansamblile The King Singers loodud „Piiskop ja pagan”. „Sinikka laulu” aga pühendas helilooja libreto ühele autorile Sakari Puurunenile, kelle ees tundis end süüdlasena, et ei viinud ooperi kirjutamist lõpule.
Raul Mikson Piiskopina Veljo Tormise/Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk mere keskel on mees”. „Birgitta festival”, 2022.
Siim Vahuri fotod
Tormise pooleli jäänud ooperi „Lalli” lõpetasid Tõnu Kaljuste ja, „Nargenfestivali” palvel, Rasmus Puur. Orkestris kõlavad viis tšellot, kolm kontrabassi, šamaanitrumm ja kaks koori; muusika on hästi selgepiiriline, sageli lummavalt sugestiivne. Rasmus Puur oma isikupärase tajuga on sujuvalt leidnud seosed Tormise napi pärandiga ja lisanud olulise komponendina inimhääle ühes selle parima võimaliku rakendusega iga tegelaskuju puhul. Rasmus Puuri kiituseks tuleb öelda, et ta tunneb hästi inimhääle ressursse ja tämbriomadusi. On imetlusväärne, kuidas kõlavad esimestest helidest peale Koit Soasepa ja Iris Oja põhjatuna tunduvad hääled või kui hästi on kirja pandud tenorite Mati Turi, Heldur Harry Põlda ja Raul Miksoni partiid, nende kõlanüansid, ja kui sugestiivselt kandus saali Märt Jakobsoni ülivõimas bass. Eriline rõõm oli kuulda sopran Maria Listra kompaktseks kujunenud kõla. Kaks vokaalselt lummavat ja sugestiivset kõrghetke olid Kerttu (Lalli naine) ja Sinikka (Lalli ja Kerttu tütar) stseenid teises vaatuses. Maria Listra ja Iris Oja sisendusjõud ja tämbriline sobivus mõjusid lummavalt.
Eino Leino näidendi ja nüüd ka ooperi kandvas idees võib leida ühiseid jooni Anton Hansen Tammsaare romaaniga „Põrgupõhja uus Vanapagan”: inimese põhiolemuse ajastuülene muutumatus, pagemine kurjuse eest metsasügavusse, püüd olla oma tegemistes iseseisev. Kahjuks ei osutu see viimane võimalikuks ja kui Lalli otsustab kirvega probleemi lahendada, raiudes maha Inglismaalt tulnud paavsti pea, on tulemuseks tema enda hullumine. Siit ka tänapäeval aktuaalne mõte: kirves ei ole lahendus!
Viide:
1 Saatesari „Suveduur”: „Purjetamine Veljo Tormise tuules”. (Saatejuht Miina Pärn). — Klassikaraadio, ERR, 3. VIII 2022.
