KUIDAS SAAKS PROJEKTILE TOETUST NII, ET KELLEGI ***** EI PEAKS IMEMA?

Detsember, 2022

Avalik pöördumine

Kogu minu teadlik elu on keerelnud tantsu, muusika ja teatri ümber, nii koolis kui ka pärast seda, ja nõnda juba rohkem kui 30 aastat. On olnud publiku huvi, on olnud välismaa produtsentide huvi, ent ometi leian end vahel istumast oma edukate ja heal järjel sõprade rikkalikult kaetud laua taga, kus arutatakse, kuidas mulle äkki mingi „päris” töö leida. Küll pakutakse nende lapsi hoida või  öeldakse: „Oi, kui head tunnipalka nende koristaja saab!”, et ka mina võiksin ehk nende peldikuid pesta, saaksin ka oma eluga järjele, kodulaenu ja tervisekindlustust. Naeratan viisakalt, sest kujutlen, et olen mõnes Ruben Ostlündi filmis, pealegi nad tahavad ju end heade inimestena tunda, „kui kena neist”.

Äkki on kuskil selline tagurpidi maailm, kus on eluliselt „kasulik” hoopis kultuur ja anne; hinnatakse midagi, mida õppida ei saa. Paraku sellist maailma meil ei ole, ega ju? Meil saab raha materiaalse träna tootmise eest ja kultuuri „tootmine” on lihtsalt üks kallis hobi. Seetõttu teengi avaliku pöördumise, selle asemel et ummistada suurte ettevõtete rahabosside postkaste oma imalate sponsorlustaotlustega, kus kirjeldan paari sõnaga, miks ja milleks on minul (ja teistel kultuuri tootvatel indiviididel) sponsorlust vaja ja kuidas me saaksime üksteisele kasulikud olla, ilma et keegi peaks püksiluku lahti tegema, sest ma olen lavastaja ja midagi muud ma nii hästi teha ei oska.

Kuidas käib Eestis üks loomeprotsess?

Ma olen kunstnik ja mul tuleb idee, nokitsen üksi kodus, leian teemast huvitatud kolleegi, nikerdame koos, aga ühel hetkel on vaja rahastust. Kui ärimaailmas on olemas lugematul arvul investoreid ja ärilaene, siis meil on Kultuurkapital. Kirjutan n–ö äriplaani ehk projekti kirjelduse, lisaks kirjeldan ennast ja enda tehtud töid. Nii iga kord. Kujuta ette, sa lähed hommikuti tööle ja iga päev on ukse peal keegi, kes nõuab motivatsioonikirja ja resümeed, sest kõigile palgaks raha ei jätku ja nii pead iga päev seal uksel end tutvustama ja tõestama.

Iga kord satun ma järgmiste küsimuste rahe alla: „Miks arvad, et just sina oled täna see kõige parem ülemus? Ja teie, proua, kuidas teie tööpanus täna meie firmat rikastaks? Ja vaataks ka teie CVd: mida olete eilsest alates juurde õppinud? Ah jaa, ja omaosalus, me saame teid palgaga toetada vaid osaliselt, tulge tagasi homme, koos omaosalusega!”

Selleks et mõni lavastus plussi tuleks, oleks vaja seda umbes 100 korda mängida, aga meil saab publik otsa. Võib ka piletihinnaks panna 120 eurot, mida keskmine teatrifänn kindlasti endale lubada ei saaks. On ka kolmas variant, teha odavamalt ja no eks neid lavastusi tehakse ka, aga me keegi pole neist kuulnud ega neid näinud, sest esimene kokkuhoiukoht on sel juhul alati turundus.

Ja kui kulka toetab, siis meie maksame saali ja tehnika rendi, elektri ja kostüümide ning lavaehituse eest. Vahel maksame ka eelmise lavastuse miinuse ja ega näitlejate miinimumpalga kõrval muuks enam jäägi. See ei ole vaid Eestis nii, ka Metropolitan Opera teenib kahjumit ja püsib elus sponsorluse toel…

Kultuurkapital, nii tänuväärne ja elupäästev nähtus, kui see ka ei oleks, ei päästa siin midagi. Kulka rahapada seisab alkoaktsiisi ja hasartmängumaksu najal. Jumal teab, kui palju vaesed jotad peavad ära jooma, et Eestis kõrgkultuuri toota. Kaua see inimese maks üldse kannatabki? Mida kallim lavastus, seda rohkem saab mõne deliiriumis tüübi naine peksa ja mingi pere kolib telki elama, sest emme viis üüriraha kasiinosse.

Hetkel on mul käsil maailma kõige napakam ooper. Jaa… ma näen teie silmapööritust; ma ei ole isegi kõige suurem fänn, kuid ma olen natuke hull. Olgem ausad, see žanr on lihtsalt surematu, neid teoseid mängitakse üle maailma uuesti ja uuesti… Lihtsalt pikemas perspektiivis tasub selle loomine ära ja pealegi peab keegi Eesti ooperi ajusurmast üles äratama. Kui seda hästi teha, on inimesed valmis kas või teisest maailma otsast etenduse pärast kohale tulema, olgu see piletihind nii kallis kui tahes.

Töötan juba kaks aastat koos helilooja Sander Saarmetsaga ooperi kallal. Kõik, mida väikese rahaga teha saab, on tehtud. Oleme taas jõudnud tuttavale ringteele, kust väljasõitu lihtsalt ei ole. Teepervel seisvad prostituudid vaatavad mind ja ootavad, millal ma nendega liitun. Nimelt jääb puudu see rahapakk, millega sobivasse etenduspaika sisse jalutada ja saal rentida. Me ei suuda lihtsalt kõikide suurfirmade konverentside korraldamisega saadavate tasudega konkureerida. Konverentsi- ja messikatel (Kultuurikatel) küsib 3000 eurot päev. Ooperilava ei ehita ühe päevaga. Ükski produtsent ei võta sellist riski, et broneerib saali, arvutab kulud ja tulud kokku ja nimetab piletihinnaks 60 eurot.

Miks keegi peaks mulle raha andma? Kas see tasub end ära?

Mis tasu sai aastal 1495 Ludovico Sforza, kui ta Leonardo da Vincilt „Püha õhtusöömaaja” kiriku seinale tellis; mis kasu ta sai? Leonardo da Vinci sai oma „hobiga” tegelda ja Sforza sai oma logod seinale. Tänapäeval ei kahtle selles keegi, ta sai midagi veel… Täpselt sedasama pakun minagi rahastajale vastu.

Võib-olla ma pole küll lavastajate da Vinci, aga fakt on see, et kui ma ei saa oma visioone nende täismõõdus väljendada, ei saa me seda kunagi teada. Ma olen alati selles lõputus kompromisside lõksus, kus peab midagi/kedagi ära jätma, lihtsalt et saaks asja teostatud. Mis oleks „Püha õhtusöömaaeg”, kui Jeesuse maalimiseks poleks raha jätkunud? Või kui Mona Lisa oleks väike pliiatsisketš salfaka nurgal? Keegi ei viitsi seda „lihtsalt teostatud” asja vaadata, mis mõte sel oleks? Tee pool lavastust, kui tervet ei jõua?

Keda üldse kotib Sandra Z?

Võib-olla on minu pöördumine siin endale jalga tulistamine, aga mul ei ole midagi kaotada. Tehes oma erialasse absoluutselt mittepuutuvaid juhutöid, ei suuda ma iseenda kunsti enam miinimumpalgast toetada. Olen kõik oma sõbrad ära tüüdanud juttudega, kuidas ma millegi kallal töötan, ent see lavale ei jõua. Tunnen end petisena, sest vean neid ja ka ennast alt. Minu potentsiaal on lihtsalt jäänudki potentsiaaliks. Ja ma tean, et ma ei ole üksi. Paljud andekad inimesed jõuavad sinna punkti, kus olen mina, enamik neist annab lõpuks alla. Kõrgkultuuril on vaja investoreid, et hoida elus talente elusa ja rõõmsana ning aidata neil teostada oma projekte nende täies hiilguses, kompromissideta, sest Eestis on veel palju Arvo Pärte — nad töötavad lihtsalt praegu Sveta Baaris DJna, et ei peaks vanemate juures elama.

Selle süsteemi loomiseks olekski vaja investeeringuid, sest ma ei tea, kuidas seda teisiti lahendada. Tean vaid, et kahesaja aasta pärast on Lamborghinid ära roostetanud ja alles jääbki vaid see, mille mina kellegi abiga loon. Tänane kaasaegne kunst on homne klassika, nii et karta pole midagi. Seega, võtke minuga, palun, julgelt ühendust — ma tean, et teie seas on see üks inimene, keda kotib —, saame kokku ja räägime!

 

SANDRA Z

 

SANDRA Z (snd 17. XII 1984) on bulgaaria päritolu Eesti artist, lavastaja ja koreograaf. Tantsualase hariduse omandas aastatel 1994–2004 Fine5 tantsukoolis ja 2005–2006 Inglismaal Dartington College of Artsis. Ta lõpetas 2014. aastal TLÜ Balti filmi- ja meediakooli režii erialal. Lisaks lavastuste ja lühifilmide loomisele on ta musitseerinud ansamblites QueeNNaive ja SyrCity.