KAS SA MÄLETAD ETENDUST, MIDA SA EI NÄINUD?

PRIIT PÕLDMA

Kas sa mäletad, mis oli su esimene mõte, kui sa kuulsid, et Paidesse tuleb teater? Kas sa mäletad, kui uskumatu see tundus?

Kas sa mäletad neid sõite Paide teatrisse? Neid pimedaid sügis- ja talveõhtuid, kui sa jõudsid Paidesse paar tundi enne etenduse algust ja uitasid mööda linna? Kuidas tänavatel polnud ühtki inimest ning sa vaatasid tulesid kortermajade akendes ja mõtlesid, et iga akna taga elab keegi, kes igatseb, armastab, kardab, unistab, pettub — samamoodi nagu sina, nagu kõik inimesed? Kas sa mäletad, kuidas sa mõtlesid, et sul võib olla nende inimestega tohutult palju ühist, aga tõenäoliselt ei kohtu sa enamikuga, võib-olla mitte kellegagi neist kunagi — ei tutvu, ei vestle, ei saa lähedaseks —, lihtsalt sellepärast, et nemad elavad Paides ja sina parasjagu mõnes teises Eesti linnas? Kas sa mäletad neid inimesi, kellega sa kunagi kokku ei saa?

Kas sa mäletad „Lahinguvälja” algust, kui näitlejad astusid ükshaaval sellesse heledate kardinatega ümbritsetud ringjasse ruumi ja vaatasid publikule silma? Kas sa mäletad, mis tunne sul siis oli, kui Kirill seisis sulle nii lähedal, et ta põlved puudutasid peaaegu sinu põlvi, ja sulle otsa vaatas? Või siis, kui Johannes sind ruumi teisest otsast vaatas ja sa mõtlesid hetkeks, kas ta pilk on suunatud sulle või inimesele, kes istub su selja taga, ja said siis väikese sädeme järgi ta silmanurgas aru, et just sulle? Või siis, kui Maria sulle otsa vaatas ja sulle tundus, et teie vahel tekkis mingi päris kontakt, ja samal hetkel vaatas ta otsa juba inimesele su kõrval ja hetk hiljem juba järgmisele inimesele? Kas sa mäletad, kuidas Kirill vaatas sulle silma, avas suu, nagu hakkaks midagi ütlema, ja pani siis suu uuesti kinni ega öelnud midagi? Mäletad, et ta pidas veel hetke pausi ja siis hakkaski rääkima ja siis hakkasid teised ka kohe rääkima, esitama neid isiklikke ja üldisi küsimusi, mis kõik algasid „Kas sa mäletad…”? Kas sa mäletad? Kas sa mäletad, kui palju mahtus sellesse pausi Kirilli mitte rääkima hakkamise ja rääkima hakkamise vahel — kui palju vastastikust tähelepanu, teineteise mõtete ja ootuste lugemist?

Kas sa mäletad, kuidas Johannes pööras pärast iga küsimuse esitamist pilgu endasse, nagu võtaks ta oma sõnad tagasi või jätaks selle, mida ta tegelikult öelda tahtis, ütlemata, ja kuidas tänu sellele oli igas Johannese küsimuses mingi saladus, mis oli veel suurem ja põnevam kui need küsimused ise?

Kas sa mäletad, kuidas Maria huuled elasid nagu omaette elu, kuidas tema suu hääletu liikumine pärast küsimuse esitamist võis anda öeldule hoopis teise varjundi — muuta selle nukramaks või naljakamaks, iroonilisemaks või isiklikumaks, kui sõnad ise olid?

Kas sa mäletad, kuidas te istusite pärast „Lahinguvälja” köögis ja võtsite viina ja üks näitleja, kes selles lavastuses kaasa ei teinud, vaid oli samuti vaatamas, ütles, et tal oli etenduse algusest peale selline tunne, et ta on surnud ja puht juhuslikult on ta surnud koos kõigi nende inimestega, kes tol päeval saalis olid — Paide pensionärid, Tartu noored intellektuaalid, Kaja Kallas ja sina — ja see hele väljapääsuta ruum on mingi vahekoda, kus teil tuleb kogu oma elu uuesti läbi mõelda, enne kui saab edasi liikuda?

Kas sa mäletad „Kaitseala”, Paide teatri avalavastust? Kas sa mäletad, kuidas esietenduse peol lõikasid Paide poisid ja Grete koos torti lahti, viiekesi ühest noakäepidemest kinni hoides ja ise samal ajal selle rituaali sentimentaalsuse üle naerdes? Kas sa mäletad, kuidas selles ühises tordilõikamises ja selle üle ise naermises oli korraga sees meeletu vajadus soojuse ja läheduse ja koosolemise järele ning mõistmine, kui ajutine ja käestlibisev see kõik on?

Kas sa mäletad, kui hakkasid liikuma kõlakad Paide teatri lõpust ja sa ei julgenud Paide poistele helistada, et selle kohta küsida, sest sa ei tahtnud kuulda, et see ongi tõsi?

Kas sa mäletad, mida sa tundsid sel juunikuu hommikul, kui lugesid Facebookist „Paide teater lõpetab”? Mäletad mõtet: ühe unistuse lõpp?

Kas sa mäletad seda sügist, kui Paide teater ja veel mitu väikest teatrit oma tegevuse lõpetasid või ümber korraldasid ja see kõik tundus olevat osa mingist suuremast ja hirmutavast protsessist, aga sa ei suutnud veel aru saada, mis protsess see on?

Kas sa mäletad, kuidas tol sügisel tundsid kõik, et midagi on muutumas, aga käitusid ikka nii, nagu läheks see kõik veel aastaid ja aastakümneid samamoodi edasi, sest kuidagi teisiti te ju käituda ei osanud? Ja kas sa mäletad, mis järgnes?

Kas sa mäletad, kuidas korraldati konkurss ja tundus, et teatritegevus Paides jätkub, küll teistsuguses vormis ja ilma trupita, aga siiski otsinguliselt, huvitavalt ja kogukonnaga dialoogis olles?

Kas sa mäletad, kuidas sa tahtsid näha „Udu”, mis pidi olema justkui „Lahinguvälja” teine osa, sest juttude ja piltide järgi tundus, et see võib sind nii sisu kui vormi poolest kõnetada, midagi uut avada? Mäletad oma rõõmu, kui nägid, et „Udu” tuleb Viljandisse ja sul on vaba õhtu? Mäletad, kuidas sa ostsid pileti ja said siis paar päeva hiljem meili, et etendus jääb „ootamatult selgunud asjaolude tõttu” ära? Kas sa mäletad, kuidas sa mõtlesid, kas keegi on haige, aga ei, selgus, et etendusele oli müüdud nii vähe pileteid, et neil polnud mõtet Paidest Viljandisse sõita? Kas sa mäletad seda etendust? Kas sa mäletad, kuidas see sind kõnetas, mida uut avas?

Kas sa mäletad kõiki neid lavastusi, mis oleksid Paides võinud sündida, kui olud olnuksid teised, kui linn ja riik ja teatriavalikkus olnuks natuke rohkem veendunud, et sellist teatrit on vaja, kui Paide poisid ja tüdrukud oleksid jätkanud, kaevanud edasi selle luugi alt, mille nad olid avanud? Kas sa mäletad kõiki neid lavastusi, mida sa ei näinud, sest need ei sündinudki kunagi? Kas sa mäletad?

Kas sa mäletad „Lahinguvälja” algust, kui Kirill vaatas sulle silma ja sa nägid nagu esimest korda, et tal on nii pruunid silmad, nii soojad ja nii nukrad?

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.