KÕIGIL ON SALADUSI1
Detsember, 2022Kaija Saariaho ooper „Innocence” Soome Rahvusooperi laval
Kaija Saariaho ooper „Innocence” („Süütus”). Libreto: Sofi Oksanen. Dramaturg-tõlkija (multikeelne versioon): Aleksi Barrière. Dirigent: Clément Mao-Takacs. Lavastaja ja dramaturg: Simon Stone. Koreograaf: Arco Renz. Lavakujundus: Chloe Lamford. Kostüümid: Mel Page. Valguskujundus: James Ferncombe. Helirežissöör: Timo Kurkikangas. Koormeistrid: Marge Mehilane ja Tatu Erkkilä. Osades: Tereza, ettekandja — Jenny Carlstedt, Patricia, ämm — Anu Komsi, Henrik, äi — Tuomas Pursio, Stela, pruut — Iida Antola, Tuomas, peigmees — Markus Nykänen, Preester — Jyrki Korhonen, Õpetaja — Lucy Shelton, Markéta, 1. õpilane — Vilma Jää, Lilly, 2. õpilane — My Johansson, Iris, 3. õpilane — Julie Hega, Anton, 4. õpilane — Simon Kluth, Jerónimo, 5. õpilane — Camilo Delgado Diaz, Alexia, 6. õpilane — Olga Heikkilä. Statistid: Inka Auvinen, Jul Han, Piia Lehto, Janne Mattila, Sini Parkkinen, Janina Taurinen, Sointu Toiskallio ja Miika Alatupa. Soome Rahvusooperi koor ja orkester. Aix-en-Provence’i festivali, Soome Rahvusooperi, Londoni Kuningliku Ooperi, Hollandi Rahvusooperi ja San Francisco Ooperi ühisproduktsioon partnerluses New Yorgi Metropolitan Operaga. Maailmaesietendus Aix-en-Provence’i festivalil 3. VII 2021; esietendused Soome Rahvusooperis 21. X 2022 ja 26. X 2022. Lavastusega tähistatakse Kaija Saariaho 70 aasta juubelit.
Soome helilooja Kaija Saariaho on näiliselt habras, ent väga suure vaimujõuga elegantne daam, kes on tugevalt mõjutanud nii globaalset muusikailma kui ka ettekujutust tänapäeva kunstnikust. Sel aastal tähistati Soomes suurejooneliselt helilooja 70 aasta juubelit. Mina puutusin Saariahoga esimest korda kokku viis aastat tagasi, kui osalesime vokaalkvartetiga Theatre of Voices tema ooperi „Only The Sound Remains” ettekandel Pariisis, hiljem ka Madridis, New Yorgis ja Veneetsias.
Kaija Saariaho ooper „Innocence” („Süütus”) ei ole uus teos, see valmis juba aastal 2020 ja jõudis pandeemia tõttu edasi lükkunult esiettekandeni 2021. aastal Aix-en-Provence’i festivalil. Toona laulis ooperis kooripartiid Eesti Filharmoonia Kammerkoor.2 Traditsioonilisi žanripiire murdva teose kuulsus levis kulutulena ja uut, Soome esiettekannet oodati tõesti pikisilmi. Pärast esimest Soome etendust olid inimeste muljed ja kriitikute järelkaja niivõrd ülistavad, et piletid kadusid müügiletilt kiiremini kui soojad saiad. Mina sain külastada teist esietendust ja pean tunnistama, et minulgi on põhjust selle sündmuse kohta kasutada vaid ülivõrdeid.
Olen ammu unistanud „Innocence’i”-taolisest nüüdisooperist: et laval oleksid lisaks lauljatele veel professionaalsed draamanäitlejad ja tantsijad, et selle tegevustik oleks filmilikult intensiivne, köitev ja loomulik, et tegelasi oleks palju ja nende liinid läbimõeldud. Ja et käsitletaks tõsiseid teemasid ja praegust aega, millega publikul on lihtne samastuda. Just kõik see on ooperis „Innocence” olemas, ja veelgi enam.
Kaija Saariaho ooper „Innocence”, Soome Rahvusooper, 2022.
Ülal: tegevus kümme aastat varem: Anton, 4. õpilane — Simon Kluth ja Jerónimo, 5. õpilane — Camilo Delgado Diaz.
All: pulmaseltskond kümme aastat hiljem.
„Innocence’i” lavakujundus on ühe ooperižanris teose kohta üsna ebatavaline, piisavalt minimalistlik ja samas hüperrealistlik: keset tühja pimedat lava on ehitatud kahekorruseline maja, mis pöörleb kogu aeg ja mille välisseintest on enamus vaatajaile avatud. Nii me näeme pidevalt episoode, mis toimuvad eri ruumides, vahel isegi justkui eri majades ja ka eri aegadel: kord on tegemist koolimajaga, siis peosaaliga, kord kuulub koridor ühele, kord teisele, samuti terrass ja rõdu. Maja pöörleb eri kiirusel ning ka selle sisustus ja valgus on pidevas muutumises. Kõik need muutused on looga nii hästi seotud, et tegelikult ei pane vaataja neid tükk aega tähelegi. Kõige rängemal hetkel muutub kõik pimedaks, valgus jääb vaid ühte ruumi ja maja pöörleb vastassuunas. Kui jälgida tund aega ühtpidi pöörlevat maailma, siis mõjub äkiline suunamuutus lausa füüsiliselt muserdavana.
Ooperi tegevus algab justkui rõõmsal, rahvusvahelise seltskonnaga pulmapeol Helsingis, ometigi lõikavad sellesse meeleollu väikesed võikad muusikalised repliigid. Pulmalauda satub juhuslikult teenindama naine, kelle tütar hukkus kümme aastat varem toimunud koolitulistamises. Naine tunneb ära peigmehe vanemad ja varsti ilmneb, et peigmehe vend oligi olnud kunagine tulistaja. Vähehaaval rullub ettekandja käitumise ja kommentaaride ning peigmehe vanemate omavahelise dialoogi kaudu lahti teine ajajoon: me hakkame nägema stseene kümne aasta tagusest koolimajast, toonastest õpilastest ja õpetajast, kelle dialoogid ja tegevus vahelduvad kümme aastat hiljem toimuva pulmapeo sündmustega; aeg-ajalt minevik ja olevik segunevad. Ometi ei ole mitte see lugu ise ooperi kandev idee, vaid hoopis selle ammuse tragöödia psühholoogilised tagajärjed ellujäänud kaaslastele ning hukkunute ja tulistaja perekonnale. Väga huvitav on jälgida sellist ooperivormis psühholoogilist draamat, kus ühe traagilise sündmuse kaudu liidetud inimesed kannatavad kõik selle järelmõjude all, igaüks omal moel: tapetud tüdruku ema ostab endiselt tütrele tema lemmikõunu ja käib tal muusikatunnis vastas, kuigi tütar ei tule sealt enam kunagi tagasi; peigmehe vend kannab vaikselt oma kaassüüd juhtunus, mida ta pole julgenud kellelegi tunnistada; peigmehe vanemad tunnevad piinlikkust ja hirmu ühiskonna hukkamõistu ees; toonased ellujäänud õpilased ja õpetaja omakorda süütunnet juhtunu pärast. Ooperi dramaturgiliselt pisut kokku pressitud ja veidi kunstlikult mõjuvas lõpus ilmnevad justkui veidi helgemad, lootustandvamad toonid: kõik räägivad sellest, kuidas nad plaanivad eluga edasi minna ja mida ette võtta, et traumast üle saada.
Ooperi avamäng on tihe, hästi läbi orkestreeritud, sisaldades justkui tumedat eelaimdust. Kogu teos on muusikaliselt mitmekesisem kui ükski varasem Saariaho ooper: siin leidub nii tuttavaid helipilvi ja harmooniaid kui ka rütmikamaid, teravamaid meeleolusid, samuti folgi ja isegi džässi mõjusid. Huvitaval kombel märkasin kahte tuttavat sõnalist fraasi Saariaho ooperist „OtSR”(„Only the Sound Remains”): üks neist on õhuliste kõlade saatel kostuv No deceit ja teine (I wanted you to) see me. Ka pruudi tegelaskujul tundus olevat veidi sarnasusi ooperi „OtSR” teise osa helgete, haldjalike helidega ja vahel kuulsin ka koori kooskõlades tuttavaid kooslusi.
Pulmapidu kümme aastat hiljem: ees paremal Tereza, ettekandja — Jenny Carlstedt ja Henrik, äi — Tuomas Pursio.
Clément Mao-Takacs on erakordselt täpne dirigent. Ta avaldas mulle sügavat muljet juba Veneetsias, kus ma tema dirigeerimisel laulsin Saariaho ooperis „OtSR”. Mao-Takacs on dirigendina ääretult põhjaliku ettevalmistusega, briljantselt selgete žestidega, väga nõudlik, kuid samas toetav, suurepäraste tempovalikutega ja ilmselt eksimatu. Seetõttu tekib muusikul tema vastu usaldus juba esimeste prooviminutite jooksul. See usaldus ja kindlustunne kandub interpreedi kaudu ka saali.
Nagu öeldud, on ooperis „Innocence” palju osatäitjaid, ent kõik nad ei ole siiski ooperilauljad. Minevikuvarjud on ooperis enamasti tummrollide kanda või esitavad neid draamanäitlejad ja ka ooperilauljad, kellele on seekord antud draamaroll; lisaks etnopopilaulja Vilma Jää ja staažikas ooperilaulja Lucy Shelton; olevikutegelasi esitavad ooperilauljad. Sellisel mitmekesisel lahendusel on palju häid külgi. Nii on kuulajale palju selgem, kes mida ütleb — mis eriti palju ansamblinumbreid sisaldavas teoses on tõesti praktiline. Loomulikult on mitmekesisus ka alati huvitavam, karakterid joonistuvad selgemini välja ja heliloojal on võimalik hoopis rohkem väljendusvahendeid kasutada. Peale selle aitavad draamanäitlejad lugu ka usutavamaks mängida — on ju ooperilauljad eelkõige siiski näitlevad lauljad ja kõik ei ole tingimata võrdselt suurepärased mõlemal alal. Koor oli aga üldse nähtamatult lava taga, täites erinevaid rolle, ent mõjudes ennekõike tegelaste või ka publiku alateadliku sisemise häälena. Tummrollides osalenud tegelasi oli erakordselt põnev jälgida — nimelt pidid nad sageli mängima kas surnuid või haavatuid ja nende kehakeel oli väga veenev, mille eest peab ilmselt tänama koreograaf Arco Renzi. Tõmblevate, roomavate, jooksvate, vedelevate, vajuvate kehade pidev liikumises olemine oli hästi kontrollitud ja samas väga loomulik, andes üldisele pildile ja lavastusele väga palju juurde. Ka kõik tegevused, mis toimusid justkui pisut „kaadrist väljas”, koridorides või kuskil maja sisemuses, olid selgelt läbi mõeldud ja rollikohased.
Pulmapidu kümme aastat hiljem: Patricia, ämm — Anu Komsi, Tereza, ettekandja — Jenny Carlstedt ja Stela, pruut — Iida Antola.
Huvitavalt olid lahendatud ka akustilised probleemid. Orkester ei olnud poolenisti lava ees orkestriaugus, vaid oli toodud üleni saali. Lauljad ja näitlejad olid aga orkestrist hoopis tagapool, lavale ehitatud maja katuse all, mis aga ei mõjuta akustikat sugugi soodsas suunas. Nii olid kõik vokalistid võimendatud, kuid küllaltki erinevalt — sõnalised rollid (kunagised õpilased) olid palju enam võimendatud kui lauljad, vaid Jää oli rohkem võimendatud kui teised, vähemalt ositi. Saariaholikult keerulise live-helirežiiga tegeles Timo Kurkikangas.
Suurem osa esinejaid sobis oma rolli suurepäraselt. Olid mõned ideaalsed rollisooritused, hulk väga häid ja lihtsalt häid ja üks pigem sobimatu. Arvestades laval olijate hulka, on see imetlusväärne saavutus.
Naispeaosalist, ettekandja Terezat kehastanud Jenny Carlstedt esines igati väärikalt, ent ei tõusnud minu silmis õhtu eredaimaks täheks. Tema näitlemisstiil oli pisut liiga aktiivne, ülemängimine aga teeb traagika alati pigem koomiliseks. Kuigi vokaalselt on kahtlemata tegu väga hea ja suure ulatusega häälega lauljaga, kipub ta hääl keskregistris liiga õõnsalt kõlama, jäädes alla orkestrile ja kadudes publiku kuuldeväljast. Võib-olla võiks teda ka veidi rohkem võimendusega toetada.
Peigmehe vanemad olid olulised tegelased ja kandsid oma rollid kenasti välja. Patriciat mängis Anu Komsi ja Henrikut Tuomas Pursio. Anu Komsi näitlemises häiris miski pisut — võimalik, et tegelaskujule ette nähtud hüsteeriline käitumine pole talle inimesena omane —, ent vokaalselt oli tegemist suurepärase esitusega. See roll nõudis erinevaid laiendatud laulutehnikaid kärinast kuni ülikõrgete nootideni ja sealt diminuendo’ni. Komsi oli tõesti muljetavaldav. Pursio hääl oli tema rolli väga sobiv: kerge kärinaga, samas väga hea eespositsiooniga, nii et kõik, mida ta ütles (laulis), mõjus loomulikult ja jõudis vaevata kuulajani. Ka tema rollikäsitlus ja näitlemine olid loomulikud. Saariaho on selles partiis ka päris palju falsetti kasutanud, Pursio esituses kõlas see kaunilt, pehmelt ja selgelt.
Pruut Stelat mängis Iida Antola, kelle imeilus hääl ja loomulik sisseelamine rolli olid kütkestavad, kuid peigmees Tuomast kehastanud Markus Nykänen meenutas halvas mõttes tüüpilist ooperilauljat, kelle puisevõitu ülenäitlemine, värvivaene hääl ning kehas peegelduvad vokaalsed pinged mõjusid jäigalt ja ebaloomulikult. Kui pruudi roll oli kahetsusväärselt tõesti teisejärguline või isegi veel väiksema tähtsusega, siis peigmehe rolli osakaal kasvas läbi teose, kuni kaassüüdluse tunnistamiseni.
Kahju on tõdeda, et nõrgima rolli tegi teenekas bariton Jyrki Korhonen preestrina. Korhonen näis olevat tõesti sellesse ooperisse sobimatu. Lauldes tundus ta väga ebakindel, tema hääl ei kostnud saali ja laulmise ajal langes ta ka rollist välja, vaadates üksisilmi dirigenti ja lüües ülakehaga takti kaasa. Kogu ülejäänud trupi veenvuse kõrval riivas tema Preester isegi teravamalt silma kui kõrva.
Õhtu säravaimaks täheks minu silmis oli Lucy Shelton õpetajana. 78-aastane Shelton oli imeline, kehastas oma rolli ääretult usutavalt ja laulis täiesti vapustavalt. Hääleliselt oli muidugi kuulda, et tegemist on eaka lauljaga ja sellele vastavalt ka hääle eripäraga, aga kui palju värve ta oma hääles leidis, kui palju emotsioone see edasi andis ja kui sügaval rollis sees ta oli nii lauldes kui laulmata! See on midagi, mille poole võiks püüelda ja millest unistada iga laulja. Ka vokaalselt oli tegemist väga meisterliku ja oskusliku esitusega ja ta hääle kõla on kaunis. Lisaks kõigele on Sheltonil kogenud artistile iseloomulik väga tugev lavasarm ja kohalolu. Tema esitus paneb mind küll soovima nagu laps: et kui ma kord suureks saan, tahan ma olla nagu tema! Pean tunnistama, et vana õpetaja rolli sisse kirjutamine — ja just sellises vormis — on Saariaholt geniaalne tegu. Kui palju me, lauljad, arutleme, et meil on varase pensioniga amet, et keegi ei taha kuulda vana häält ja et tuleb ära tabada hetk, mil peaks lavalt lahkuma! Eks see kõik olegi nii — välja arvatud juhul, kui tuleb üks helilooja, kes kirjutab just sellisele lauljale ideaalse rolli, kasutab ära just tema hääle (ealised) eripärad, mida nooremal lauljal on väga raske kunstlikult saavutada. See võiks olla tee algus, millele palju rohkem heliloojaid võiks mõelda: kasutada hoopis kavalamalt ära lauljate individuaalseid hääleomadusi, kirjutada muusikat erinevas vanuses ja erinevate häältega inimestele. Kõik ei pea kõlama traditsiooniliselt ilusasti, bel canto ei ole tegelikult üldse tänapäeva teema.
Kümme aastat varem: Õpetaja — Lucy Shelton, Markéta, 1. õpilane — Vilma Jää ja Anton, 4. õpilane — Simon Kluth.
Ilkka Saastamoineni fotod
Veel üks silmapaistev tegelane ooperis on muidugi Markétat kehastanud Vilma Jää. Ka siin on Saariaho märgatavalt targasti talitanud. Markéta oli see kooliõpilane, kes hukkus koolitulistamise käigus. Tema hääl kõlab esialgu lapselikult, sahisevalt ja lihtsalt, kasvades koos tegelase rolli avardumisega järjest ulatuslikumaks, muutudes aeg-ajalt läbitungivalt kõrgeks. See muusikaline materjal meenutab vahel lapselikku ringmängulaulu, vahel folki, vahel saami joigu. Pean tunnistama, et kõrge kiljuv joig muutub ajapikku üsna tüütuks. Ent loo edenedes selgub, et ema jutu järgi süütult kannatanud lapsuke, „puhas kui ingel”, tegi tegelikult laulukesi oma klassikaaslaste kohta, kiusas ja narris tulistajat. Ma oleksin soovinud, et see väga oluline psühholoogiline moment oleks ooperi dramaturgias veidi kauem aega tähelepanu keskmes olnud, sest selle ilmsiks tulekust peale hakkab publik mõistma, et kõik ei ole sugugi nii mustvalge ja ka „pahal poisil” võivad olla omad põhjused (mis muidugi ei õigusta tema tegu).
Peale eelnimetatute avaldas mulle sügavat muljet prantsuskeelset õpilast Irist kehastanud ooperilaulja ja näitleja Julie Hega. Tegemist oli sõnalise rolliga, aga tema häälekäsitlus selles oli imeliselt varjundirohke, täis sügavust ja pinget, ning kuigi rolli füüsiline lahendus oli küllalt lakooniline, mõjus see ometi ülimalt intensiivselt, köitvalt ja usutavalt. Lisaks Hegale paistsid silma veel erakordse füüsilise esituse ja haarava emotsionaalsusega saksakeelset õpilast mänginud näitleja Simon Kluth ning hispaaniakeelse õpilase rolli täitnud barokklaulja Camillo Deligado Diaz. Tõeliselt interdistsiplinaarne trupp, lisaks veel ka rahvusvaheline.
„Innocence” kestab umbes 100 minutit ja esitatakse ilma vaheajata. Libreto autor on küll Sofi Oksanen, aga dramaturg on Kaija Saariaho poeg Aleksi Barrière, kelle tehtud on ka teose multikeelne tõlge, kuna süžees on tegemist rahvusvahelise kooli õpilastega. Teos on niivõrd rikkalik ja intensiivne, et vaheaeg ei ole tõesti vajalik, see isegi ei sobiks. See pole üldse mitte kerge meelelahutus, kogetu jätab publikule (ning ilmselt ka esinejaile ja ka teose loojale) sügava jälje. Kogu ooper on niivõrd põnev, et võimalusel tahan seda kindlasti veel kord (või mitu korda) näha, sest kõiki aspekte ei ole lihtsalt võimalik korraga haarata. Nagu ka päris elus, kus miski jääb pidevalt vaateväljast peaaegu välja, olles seal ometi sees, või kus me kuulame korraga mitmeid vestlusi, suutmata ometi kõike kuulda. „Innocence” on tänapäeva unistuste ooper.
Viited:
1Siinse artikli pealkiri (soome k „Jokaisessa [perhejuhlassa] on salasuutensa”) on laenatud Soome Rahvusooperi kodulehelt: https://oopperabaletti.fi/ohjelmisto-ja-liput/innocence/
2 Vt „Süütus” ja selle järellained. —Teater. Muusika. Kino 2021, nr 11.
