KILDUDE KOGUJA
Detsember, 2022„Hipodroom”. Režissöör: Vladimir Loginov. Operaator ja värvimääraja: Max Golomidov. Helilooja: Yuma Koda. Produtsendid: Pille Rünk ja Elina Litvinova. Helirežissöör: Dmitri Natalevitš. Monteerija: Mirjam Jegorov. Tootmisassistent: Triinu Keedus. Dokumentaalfilm, kestus 85 min. ©Allfilm. Esilinastus: 26. XI 2022 kinos Sõprus.
„Hipodroom”, 2021. Režissöör Vladimir Loginov.
Kui jälgida Vladimir Loginovi teekonda dokumentaalfilmide režissöörina, võib umbes kolmanda filmi järel jõuda kindla järelduseni. Saab enam-vähem aru sellest, mis Loginovi päriselt huvitab. „Hipodroom” on kolmas Loginovi film, mida ma näinud olen, ja nüüd tundub, et ma saan selle kohta midagi targutada.
Nimelt, Loginov on koguja, kollektsionäär, mõnevõrra ka fowlesilikus tähenduses. Ta kogub möödunud aegade kilde, eelmiste elude imekombel säilinud osakesi ja vaatleb neid mikroskoobi all, vaatleb ise ja näitab ka oma vaatajaskonnale. Lasnamäe punased garaažid olid nagu nõukogude aja jäänus, kus käis (ja üpris kindlalt saab väita, et käib siiamaani) elu, mis väga selgelt eristub ülejäänud Eesti elust ja mis hargneb just sinna, NSV Liidu viimastesse aastatesse („Sipelgapesa”, 2015). Maardu mess on samuti pärit sealt, kus pioneerid käisid rivis ja laulsid oma pioneerilaule, kus õhtustel diskodel pandi mängima Modern Talking ja tüdrukud pihustasid tonnide viisi lakki oma tukkadele („Prazdnik”, 2019). Need olid nii-öelda impeeriumi lihavad aastad, millest üht-teist on alles jäänud.
Nüüd on pildis hipodroom ja — vähemalt nii Loginovi värskeima filmi põhjal tundub — üks lihavatele järgnenud lahjadest aastatest. Erinevalt garaažist ja Maardu messiplatsist Tallinna hipodroomil elu peaaegu et polegi, terve filmi tegelaskonna moodustavad kolm-neli inimest ja natuke suurem arv hobuseid. Elu ei ole, selle killud aga on. Ja kui on killud, siis Loginov võtab need maast ja hakkab oma vaatlemisseadet tuunima.
„Hipodroom”, 2021.
Loginov ei kasuta peaaegu kunagi oma võtetes mingeid tehiselemente — tema filmides pole kaadritagust häält, peaaegu ei ole subtiitreid (kuigi just „Hipodroomi” lõpus on), ta ei anna hinnanguid, püüab selle poole, et kaamerasilm oleks võimalikult neutraalne. Ei tea, võib-olla on tegu minu isikliku kogemusega tema filmidest (samas, mis kogemus on kolm filmi; see pole just eriti suur tükk), kuid mulle tundub, et „Hipodroomist” saan ma päris selgelt autori sõnumi välja lugeda. Selle sõnumina näen mina — vaataja, kelle silmis teadagi on ilu —, et Loginov hellitab seda minevikukildu, peab seda oma kollektsiooni väärtuslikuks osaks ja soovib seda säilitada.
„Hipodroom” on esimene Loginovi film, kus on, ei, mitte näha, nõnda öelda oleks autori suhtes ebaõiglane, vaid tunda, et tal on isiklikult kahju, et sellised nähtused ja elu pesad nagu seesamune Tallinna hipodroom hakkavad maa pealt ära kaduma. Tal on kahju ilmselt natuurist ja faktuurist. Minul vaatajana pole aga selle konkreetse objektiga mingit erilist ajaloolist kokkupuudet, seega on see esimene Loginovi film, kus minu tunded autori omaga kaasa ei lähe, kus mina lõksu ei satu. Mis on ühtlasi hea ja halb.
Halb arusaadavalt põhjusel, et pean nentima: „Hipodroomis” ei suutnud autor minus kaasatundmist tekitada. Kui rääkida Loginovi eelmistest filmidest, juba mainitud „Sipelgapesast” ja „Prazdnikust”, siis ka sealsete objektidega ei olnud ma enne Loginovi filmide vaatamist otseselt tuttav: Lasnamäe punased garaažid ei olnud minu lapsepõlve tõmbeorbiidil ja Maardus polnud ma teatud vanuseni üldse käinudki. Kuid nende filmidega õnnestus režissööril puudutada midagi sellist, mis tekitab minu organismis mingeid antropoloogilis-nostalgilisi tundeid. Need filmid kutsusid kaastunnet esile küll. Või oli siin ka teatud üllatuse moment: ma ei teadnud ei esimesest (garaažid) ega teisest (Maardu messikultuur) nähtusest peaaegu midagi ja iga uue elu avastamine on meeldiv ja oluline.
„Hipodroom”, 2021.
Hea, kuna see võib tähendada hoopis autori arengut, seda, et „Hipodroomis” on ta oma tavapärast autoripositsiooni ja vaatevinklit veidi muutnud. Nüüd ei kasuta ta nii palju emotsionaalseid tegureid, mis minu taipamist mööda (tema eelmistest filmidest lähtudes) on Loginovi loomingule vägagi omased. Ja kui see on plaanitud muutus, siis on see kindlasti hea, sest autor peabki oma karjääris kuskile liikuma. Okei, on (ja oli) olemas režissööre (ja ka kirjanikke), kes on kogu elu teinud ühte ja sama filmi — paljude lemmik Tarkovski on ehk üks tüüpilisemaid näiteid. Kuid mina olen juhtumisi pigem sellise lähenemise vastane.
Võimalik, et „Hipodroomis”, erinevalt kahest eelmisest Loginovi filmist, seda elu, mida jäädvustada, ei olegi. See, kui sügavamalt kaevata, võib olla ongi ainus erinevus, ainuke liikumine kuskile edasi. Kui „Sipelgapesas” ja „Prazdnikus” oli elu — kuigi me kõik saime aru, et see oli pigem agoonia, elu viimased krambid, aga päris surmani oli mõlema loo puhul siiski veel tükk maad minna —, siis „Hipodroomis” elu pigem ei ole, seal valitseb, ei ütleks, et surm, aga mingi postuumsus. On kaks tütarlast, kes tegelevad hobustega, on filmi peategelane, joodikust Tolik, kelle peamine ülesanne, tundub, seisneb selles, et jutustada tüdrukutele, ja ka vaatajatele, kuidas on õige teha, olla ja hobustega toime tulla… ja kõik. Ei ole mingit olevikku — puhas minevik ja mälestused. Isegi mingit nostalgiat ei teki. Võib-olla, loomulikult, sellepärast, et mina pole kunagi hobustega tegelnud ega neist kunagi vaimustuses olnud.
Kuigi nende ilu ma mitte mingil juhul ei eira. Hobused on, jah, ilusad, nende ilu on filmist ka näha, kuid tundub, et paar korda on üritatud näidata neid ka natuke teisiti. Paar korda näidatakse meile hobuseid ülilähedalt, nagu makrofilmis, kus saab detailideni vaadata kõiki nende veene, poore ja karvu. Ja millegipärast tundus mulle, et see oli katse esitleda neid lihana, võtta neilt see ilu, mis kõikide asjatundjate sõnul neis õitseb ja pulbitseb, teha neist midagi sellist, mida võiks võrrelda Seidli „Safaris” nähtuga. Ei tea, ei saa loomulikult väita, et selline idee tegijatel ka päriselt oli, võib-olla mulle vaid näis nii, kuid isegi kui oli, siis jäi see vormimata, jäi ideeks, millest hiljem loobuti. Ja need makrohobused jäid siis natuke vastikuteks, võib-olla spetsiaalselt provotseerivateks kaadriteks, mis kuhugi edasi ei viinud. Jäid Golomidovi Maxi meisterlikkuse näitajaks. Me teadsime ka ilma selleta, et Golomidov on superoperaator, võimalik et parim Eestis. Seda lisatõendit ei olnud vaja.
Aga lähme tagasi väite juurde, et hobused on ilusad. Jah, tõesti ilusad, ja nagu filmist näha, ikka ka hästi hoitud. Ja see on kuidagi filmi sõnumiga vastuolus. Need hästi hoitud, pestud ja ilusad hobused ei tekita seda mahajäetuse tunnet, millest ülejäänud film on lausa tulvil.
„Hipodroom”, 2021.
Selle tunde, mahajäetuse, postuumsuse põhiliseks kandjaks on filmi koloriitseim tegelane, keegi Tolik, kes vist mitte ühtegi korda ei ilmu kaadrisse kainena. Kes see Tolik seal hipodroomil on, ei ole selge. Ju siis mingisugune töötaja, tallimees või spets, kes teab hobustest rohkem kui kõik ülejäänud filmi tegelased kokku. Või siis räägib, et teab. Taas peab ütlema, et Loginovi vana taktika siinkohal kas ei tööta või on režissöör astunud sammu edasi. Nimelt nii palju, kui mina tean, on Loginovi töömeetod selline, et ta paneb kaamera püsti ja sisuliselt elab koos oma tegelastega kuid ja vajadusel ka aastaid. Ei sekku, ei intervjueeri, aina filmib. Selle tulemusena harjuvad nood kaamera ja võttegrupiga ära ja käituvad lõpuks enam-vähem nii, nagu käituksid ilma nendeta, tavaolu-korras. Tolikuga on asjad teisiti. Kogu filmi vältel Tolik nähtavalt eputab, koketeerib, isegi mängib. Kord tsiteerib ta mingite klassikute sõnu hobuste kohta, kord meenutab, kuidas käisid asjad vanasti, kord filosofeerib sellest, mis edasi saab. Kas Loginovil ei jätkunud nüüd esmakordselt kannatust või ehk kannatas Tolik režissööri üle — mis ei ole üllatav, ükskord pidi selline asi ju juhtuma. Või, teise võimalusena, tajus ka Loginov ise, et nii läheb, ja andis Tolikule vabad käed, lasi tal profiiti lõigata, mistõttu „Hipodroom” erineb teistest samal meetodil tehtud Loginovi filmidest.
Eelmistes filmides ei olnud Loginovil n-ö peategelast, kõikidele anti hääl ja võimalus rääkida enam-vähem võrdselt. Kui võttegrupp märkas, et üks tegelane hakkab liiga palju ruumi võtma, jäeti ta halastamatult rahule, oma asjadega tegelema ja liiguti edasi uute kujude juurde. Ja õigustatult, sest need uued ei olnud reeglina tollest esimesest raasugi vähem värvikad.
„Hipodroomis” on teisiti: Tolik on kindel solist, teised, kaasa arvatud hobused, on tema „taustalauljad”. Nii juhtus ilmselt sellesama eelmainitud postuumsuse ja mahajäetuse tõttu, tühermaalt ei ole lihtsalt tegelasi võtta. Neid seal ei kasva. Jah, kaks kena tütarlast hoolitsevad õrnalt hobuste eest, ratsutavad peenelt ja kõik muu sinna juurde, kuid nad ei räägi peaaegu mitte kui midagi. Okei, võib-olla on see niimoodi vaid kaadris. Täiesti võimalik, et kaadri taga nad patrasid vahetpidamata, sellest me ei tea. Ja ilusad hobused, vaatamata sellele mõistatuslikule makrofilmimisele, ei suuda samuti Tolikut üle trumbata.
„Hipodroom”, 2021. Kaadrid filmist
Üks filmi idee võiks seisneda selles, et Tolik on selline postapokalüptiline tont, kes pärast seda, kui maailm lõpeb — ja mitte paugu, vaid sisinaga —, ainsana sinna tühermaale jääb ja näitab hilisemat kogenud ekskursantidele endise paradiisi endist hiilgust. Aga ei. Ta ei näita mitte kui midagi. Ta ei räägi eriti hipodroomi elust. Ta räägib enamasti vaid hobustest, kellesse ta on ilmselgelt kiindunud.
Kas ka filmi tegijad tema armastust jagavad, on omaette küsimus. Tundub siiski, et ei jaga, kuid loomulikult ei saa neid selles süüdistada. Ükski inimene ei ole kohustatud armastama loomi, nende hulgas ka hobuseid. Klaariks esiteks pigem inimkonnaga asju. Seega ei saa seda filmile ja selle autorile süüks panna.
Üldiselt võib öelda, et see mineviku kild, mida Loginov meile „Hipodroomi” nime all pakub, on eelmistest natuke igavam. Võimalik et seetõttu, et tegemist on juba nähtu kordamisega; võimalik et seetõttu, et hipodroomil ei olnud ka päriselt nii huvitavaid asju kui Lasnamäe garaažides või Maardu messiplatsil. Võimalik on ka see, et hipodroomitaoline koht vajas teistsugust lähenemist, teistsugust meetodit, samas ei oska öelda, millist. Kuna teatud ringkondades on tavaks öelda „Kui kritiseerid, siis paku ka midagi”, on mul praegu mõistlik kritiseerimine lõpetada. Pakkuda ei oska. Kui oskaksin, teeksin filme. Aga nüüd… kirjutan arvustusi. „Hipodroom” on veel üks Vladimir Loginovi film, ei vähem, ei rohkem.
